29-08-2009, 21:16
Kuis nii, seal on ju terva mammutartikkel: "Millist usku oli Hitler" või ma ei saa aru mis sind huvitab.
Maa aluste üliinimeste teema tuli esimesena Euroopa meediumlusse hoopis läbi selle raamatu:
TULEVIKU RASS
Edward Bulver-Lytton
Pühendatud Max Müllerile, austavas ja imetlevas lugupidamises
I PEATÜKK
OLEN pärit ___st, Ameerika Ühendriikidest. Mu esivanemad rändasid välja Charles II aegselt Inglismaalt ja Iseseisvussõjas mu vanaisa silma ei paistnud. Järelikult oli mu perekonnal teatav sünnipärane kõrge sotsiaalne positsioon – kuna olime rikkad, tunnistati meid teatud kaalutlustel kõlbmatuks rahvast teenima. Kord kandideeris mu isa Kongressi, kuid ta sai omaenda rätsepalt otsustavalt lüüa. Pärast seda sündmust ei sekkunud ta peaaegu üldse poliitikasse ning elas peamiselt oma raamatukogus. Mina olin vanim kolmest pojast ja kuueteistkümneaastasena saadeti mind Inglismaale, osaliselt selleks, et täiendaksin oma kirjanduslikku haridust, osaliselt selleks, et alustaksin ärialaste õpingutega Liverpooli kaubandusfirmas. Mu isa suri veidi enne seda, kui sain kahekümne ühe aastaseks. Olin küllaltki jõukal järjel ning kuna armastasin reisida ja seigelda, loobusin ma peagi kõikvõimsa dollari tagaajamisest ja muutusin põgusaks ränduriks üle maa palge.
Aastal 18__, kui viibisin juhuslikult ___s, palus keegi elukutseline insener, kellega olin tutvunud, mind külaskäigule ___ kaevanduse tühimikesse, mille ligiduses ta oli töötanud.
Lugeja peaks – juba enne kui ta selle jutustusega lõpuni jõuab – mõistma mu kaalutlusi, miks jätan saladuskatte alla kogu kirjeldatava piirkonna, ning arvatavasti mind ka tänama, et hoidun kirjeldamast detaile, mis võiksid viia selle avastamiseni.
Lubatagu mul siiski öelda, nii lühidalt kui võimalik, et ma olin inseneri saatjaks kaevanduses ning sattusin selle häguste imede kummastava lumma võimusesse; olin oma sõbra uuringutest nii huvitatud, et pikendasin oma viibimist sealses piirkonnas ning laskusin mitmete nädalate jooksul iga päev looduse poolt õõnestatud ja maapinna poolt kunstipäraselt töödeldud võlvialustesse ja galeriidesse. Insener oli veendunud, et on olemas rikkalik kauge mineraalilasund, mis tuleb veel avastada, ja et see leitakse uuest šahtist, mille rajamist tuleb alustada tema käe all. Šahti läbistamise käigus sattusime me juhuslikult sakilisele ja servadelt silmanähtavalt söestunud lõhele, mida oleks nagu rebestanud mingi kauge ajastu vulkaaniline tuli. Mu sõber palus ennast "kongis" mööda lõhe külge allapoole lasta, testimaks ohutuslambiga esimesena sealse õhu koostist. Ta jäi sügavikku ligikaudu tunniks.
Naastes oli ta väga kahvatu, näol hirmunud, mõtlik ilme, mis erines ütlemata kombel tema tavapärasest loomusest, mis oli aval, rõõmsameelne ja kartmatu.
Ta teatas lühidalt, et nõlvak näib talle ohtlik ega vasta ootustele ning et me katkestame šahtis edasise tegutsemise ja läheme tagasi kaevanduse tuttavamatesse osadesse.
Kogu selle päeva ülejäänud osa näis insener olevat hõivatud mingist kaasakiskuvast mõttest. Ta oli ebaharilikult sõnaaher ja ta silmis välgatas hirmunud, hämmeldunud pilk nagu inimesel, kes on näinud kummitust. Õhtul, kui istusime kahekesi kaevanduse sissekäigu ligiduses asuvas üüritoas, mida me üheskoos jagasime, ütlesin oma sõbrale:
"Räägi mulle nüüd avameelselt, mida sa lõhes nägid. Olen kindel, et see oli midagi kummalist ja kohutavat. Mis iganes see ka oli – see on külvanud su mõistusesse ebakindlust. Sel juhul on kaks pead ikka kaks pead. Sa võid mind usaldada."
Pikka aega püüdis insener mu pärimisi vältida ja kui ta rääkima hakkas, lootis ta ebateadlikult end välja aidata brändiplasku abil, millega ta oli küll täiesti harjumatu, kuid mille tagavarad tänu sellele, et ta oli väga temperamentne inimene, järk-järgult haihtusid. Temal, kes püüdis alati iseendaks jääda ja jõi mõistmatuid loomi jäljendades vaid vett! Lõpuks ütles ta: "Ma räägin sulle kõik ära. Kui kong peatus, leidsin end kaljuselt kivirinnatiselt, minust allpool sööstis längussunaline lõhe kohutavasse sügavusse, pimedusse, mida mu lambi valgus ei suutnud läbida. Kuid sealt voogas – minu tohutuks hämmastuseks – ülespoole ühetasane sädelev valgus. Kas võis see olla mingi vulkaaniline tuli? Sel juhul pidanuksin ma nähtavasti tundma ka kuumust. Kui siin oli midagi kahtlast, oli sel ometigi tohutu tähtsus meie igapäevasele turvalisusele, nii et saladus tuli lahendada. Uurisin nõlvaku servi ja leidsin, et võin riskeerida, söandades end toetada ebatasastele eenditele või simssidele, mis moodustasid vähemalt mingisugusegi raja. Väljusin kongist ja ronisin allapoole. Kui ma pikkamööda valgusele lähenesin, muutus lõhe avaramaks ja lõpuks nägin oma sõnulseletamatuks hämmastuseks sügaviku põhjas laia siledat maanteed, mida näisid valgustavat, nii kaugele kui silm ulatus nägema, kindlate vahemaade tagant paigaldatud tehislikud gaasilambid, jättes mulje suurlinna peatänavast, ja mu kõrvu ulatus segane, nagu kaugelt kostvate inimhäälte sumin. Loomulikult teadsin ma, et selles piirkonnas ei tööta ühtki meiega võistlevat kaevurit. Kelle hääled need siis võisid olla? Kelle käed tasandasid maantee ja rivistasid need lambid?
Minus hakkas võimust võtma kaevurite seas üldlevinud ebausk, nagu eluneksid maapõues gnoomid või paharetid. Mõte, et peaksin alumise oru asustajaid trotsides veelgi sügavamale laskuma, ajas mulle judinad peale. Ilma köiteta ei saanudki ma midagi ette võtta, sest paigast, kuhu olin jõudnud, langesid kaljuseinad lõhangu põhja suunas järsult, siledalt ja püstloodselt. Suure pingutusega tulin tuldud teed mööda tagasi. Nüüd olen sulle kõik jutustanud."
"Tahad sa uuesti sinna laskuda?"
"Ma peaksin, kuigi tunnen, et ei söanda."
"Truu seltsiline lühendab teekonda ja kahekordistab julguse. Tahan sinuga kaasa tulla. Me varustame ennast sobilikus pikkuses vastupidavate köitega, ja nüüd vabanda mind – aga täna õhtul sa enam juua ei tohi. Meie käed ja jalad peavad homme olema kindlad ja tugevad."
Maa aluste üliinimeste teema tuli esimesena Euroopa meediumlusse hoopis läbi selle raamatu:
TULEVIKU RASS
Edward Bulver-Lytton
Pühendatud Max Müllerile, austavas ja imetlevas lugupidamises
I PEATÜKK
OLEN pärit ___st, Ameerika Ühendriikidest. Mu esivanemad rändasid välja Charles II aegselt Inglismaalt ja Iseseisvussõjas mu vanaisa silma ei paistnud. Järelikult oli mu perekonnal teatav sünnipärane kõrge sotsiaalne positsioon – kuna olime rikkad, tunnistati meid teatud kaalutlustel kõlbmatuks rahvast teenima. Kord kandideeris mu isa Kongressi, kuid ta sai omaenda rätsepalt otsustavalt lüüa. Pärast seda sündmust ei sekkunud ta peaaegu üldse poliitikasse ning elas peamiselt oma raamatukogus. Mina olin vanim kolmest pojast ja kuueteistkümneaastasena saadeti mind Inglismaale, osaliselt selleks, et täiendaksin oma kirjanduslikku haridust, osaliselt selleks, et alustaksin ärialaste õpingutega Liverpooli kaubandusfirmas. Mu isa suri veidi enne seda, kui sain kahekümne ühe aastaseks. Olin küllaltki jõukal järjel ning kuna armastasin reisida ja seigelda, loobusin ma peagi kõikvõimsa dollari tagaajamisest ja muutusin põgusaks ränduriks üle maa palge.
Aastal 18__, kui viibisin juhuslikult ___s, palus keegi elukutseline insener, kellega olin tutvunud, mind külaskäigule ___ kaevanduse tühimikesse, mille ligiduses ta oli töötanud.
Lugeja peaks – juba enne kui ta selle jutustusega lõpuni jõuab – mõistma mu kaalutlusi, miks jätan saladuskatte alla kogu kirjeldatava piirkonna, ning arvatavasti mind ka tänama, et hoidun kirjeldamast detaile, mis võiksid viia selle avastamiseni.
Lubatagu mul siiski öelda, nii lühidalt kui võimalik, et ma olin inseneri saatjaks kaevanduses ning sattusin selle häguste imede kummastava lumma võimusesse; olin oma sõbra uuringutest nii huvitatud, et pikendasin oma viibimist sealses piirkonnas ning laskusin mitmete nädalate jooksul iga päev looduse poolt õõnestatud ja maapinna poolt kunstipäraselt töödeldud võlvialustesse ja galeriidesse. Insener oli veendunud, et on olemas rikkalik kauge mineraalilasund, mis tuleb veel avastada, ja et see leitakse uuest šahtist, mille rajamist tuleb alustada tema käe all. Šahti läbistamise käigus sattusime me juhuslikult sakilisele ja servadelt silmanähtavalt söestunud lõhele, mida oleks nagu rebestanud mingi kauge ajastu vulkaaniline tuli. Mu sõber palus ennast "kongis" mööda lõhe külge allapoole lasta, testimaks ohutuslambiga esimesena sealse õhu koostist. Ta jäi sügavikku ligikaudu tunniks.
Naastes oli ta väga kahvatu, näol hirmunud, mõtlik ilme, mis erines ütlemata kombel tema tavapärasest loomusest, mis oli aval, rõõmsameelne ja kartmatu.
Ta teatas lühidalt, et nõlvak näib talle ohtlik ega vasta ootustele ning et me katkestame šahtis edasise tegutsemise ja läheme tagasi kaevanduse tuttavamatesse osadesse.
Kogu selle päeva ülejäänud osa näis insener olevat hõivatud mingist kaasakiskuvast mõttest. Ta oli ebaharilikult sõnaaher ja ta silmis välgatas hirmunud, hämmeldunud pilk nagu inimesel, kes on näinud kummitust. Õhtul, kui istusime kahekesi kaevanduse sissekäigu ligiduses asuvas üüritoas, mida me üheskoos jagasime, ütlesin oma sõbrale:
"Räägi mulle nüüd avameelselt, mida sa lõhes nägid. Olen kindel, et see oli midagi kummalist ja kohutavat. Mis iganes see ka oli – see on külvanud su mõistusesse ebakindlust. Sel juhul on kaks pead ikka kaks pead. Sa võid mind usaldada."
Pikka aega püüdis insener mu pärimisi vältida ja kui ta rääkima hakkas, lootis ta ebateadlikult end välja aidata brändiplasku abil, millega ta oli küll täiesti harjumatu, kuid mille tagavarad tänu sellele, et ta oli väga temperamentne inimene, järk-järgult haihtusid. Temal, kes püüdis alati iseendaks jääda ja jõi mõistmatuid loomi jäljendades vaid vett! Lõpuks ütles ta: "Ma räägin sulle kõik ära. Kui kong peatus, leidsin end kaljuselt kivirinnatiselt, minust allpool sööstis längussunaline lõhe kohutavasse sügavusse, pimedusse, mida mu lambi valgus ei suutnud läbida. Kuid sealt voogas – minu tohutuks hämmastuseks – ülespoole ühetasane sädelev valgus. Kas võis see olla mingi vulkaaniline tuli? Sel juhul pidanuksin ma nähtavasti tundma ka kuumust. Kui siin oli midagi kahtlast, oli sel ometigi tohutu tähtsus meie igapäevasele turvalisusele, nii et saladus tuli lahendada. Uurisin nõlvaku servi ja leidsin, et võin riskeerida, söandades end toetada ebatasastele eenditele või simssidele, mis moodustasid vähemalt mingisugusegi raja. Väljusin kongist ja ronisin allapoole. Kui ma pikkamööda valgusele lähenesin, muutus lõhe avaramaks ja lõpuks nägin oma sõnulseletamatuks hämmastuseks sügaviku põhjas laia siledat maanteed, mida näisid valgustavat, nii kaugele kui silm ulatus nägema, kindlate vahemaade tagant paigaldatud tehislikud gaasilambid, jättes mulje suurlinna peatänavast, ja mu kõrvu ulatus segane, nagu kaugelt kostvate inimhäälte sumin. Loomulikult teadsin ma, et selles piirkonnas ei tööta ühtki meiega võistlevat kaevurit. Kelle hääled need siis võisid olla? Kelle käed tasandasid maantee ja rivistasid need lambid?
Minus hakkas võimust võtma kaevurite seas üldlevinud ebausk, nagu eluneksid maapõues gnoomid või paharetid. Mõte, et peaksin alumise oru asustajaid trotsides veelgi sügavamale laskuma, ajas mulle judinad peale. Ilma köiteta ei saanudki ma midagi ette võtta, sest paigast, kuhu olin jõudnud, langesid kaljuseinad lõhangu põhja suunas järsult, siledalt ja püstloodselt. Suure pingutusega tulin tuldud teed mööda tagasi. Nüüd olen sulle kõik jutustanud."
"Tahad sa uuesti sinna laskuda?"
"Ma peaksin, kuigi tunnen, et ei söanda."
"Truu seltsiline lühendab teekonda ja kahekordistab julguse. Tahan sinuga kaasa tulla. Me varustame ennast sobilikus pikkuses vastupidavate köitega, ja nüüd vabanda mind – aga täna õhtul sa enam juua ei tohi. Meie käed ja jalad peavad homme olema kindlad ja tugevad."
