Postitused: 37
Teemad: 0
Liitus: Jan 2013
Ma arvan, et kardan . . . Sest tahaks näha, et lapsed on juba oma elu peal ja tulevad kenasti toime. Siis tahaks näha lastelaste kasvamist - nad on ju nii kallid. Siis tahaks veel jõuda ükskord teha kõike seda, mida seni pole pere kõrvalt teha jõudnud. Tahaksin veel mõnuga oma aias sosida - toimetada . . . Aga kui tervis jukerdab, siis tulevad vahel need mõtted küll, et ei tahaks ju veel päriselt teiselepoole Toonela jõge . . .
Aga kui on olukord sealmaal, et tuleb ennast teele seada, siis ma arvan, et eriti ei karda, sest ma usun, et see pole lõplik. Lihtsalt kestab elu siis teises olekus. Ja see teadmine (usk) on küll väga lohutav. Pealegi on see ka väga põnev, et kuidas siis ja seal on . . . see on ju vahepeal ununenud.
Mu usk on mu vabadus ja voli.
Postitused: 10
Teemad: 0
Liitus: Jan 2013
Ei karda. Surm on minu jaoks ainult elu üleminek ühest vormist teise. Aga kardan kannatusi. Seejuures kannatusi kõrvalt vaadata on märgatavalt kannatamapanev kui ise kannatada...
Variantide vool liigub alati vähima vastupanu teed.
Postitused: 244
Teemad: 1
Liitus: Sep 2011
Ei tea teistele soovitada aga viimasel ajal tundub, et on m6istlik hommikul ja 6htul oma asjatoimetused selle pilguga yle vaadata, et ei jaaks oluliselt poolikuid asju teistele jalgu, kui minekuks peaks minema - ometi aega veel on yksjagu ... aga ega teov6imetus olegi suremisest hulka hullem valik, kui peaks juhtuma. Sellisel juhul oleks igavene lahkumine ikka 6nnistus kyll. Ja mis temast niigi peljata - see on igatine elamise osa, algust ilma l6puta ei ole, imelik kyll kui keski kavatseks ilmasambaks jaada ... mina teismekana tahtsin tugevalt, et jaaksin /kahe-vahele/ asjade yle kontrollima, heh - eks nais, kui tugev see tahtmise ja s6na j6ud siis ka l6puks on ... maiste soovidega on kyll pandud oma s6nade eest vastutama.
Postitused: 27
Teemad: 12
Liitus: Dec 2012
Kardan ikka natuke.Mitte palju just
Postitused: 375
Teemad: 11
Liitus: Feb 2013
Küsimus on huvitav, ent olulisem veel on küsida - kuidas defineerime surma, kuidas defineerime hirmu?
Surmahirmu puudumine inimesel elimineerib ühe koige tugevama instinkti - instinkti ellu jääda. Seega paradoksaalsel kombel surmahirmu puudumine viiks meid justkui hukatusse.
Teisalt suur hirm surma ees votab meilt voimaluse eluks - kogume piltlikult öeldes kirsturaha ning motleme üle, mida suhu ja selga panna, aga elu ununeb elamata.
Tegelikult me ei räägi ju otsesest hirmust surma ees, mis on bioloogiline instinkt ning mis on väga visa kaduma. Me räägime teistsugustest hirmudest - hirmust, et meie lapsed ei saa ilma meieta hakkama; hirmust, et me ei jäta endast mitte midagi maha, et meid unustatakse; hirmust, et me sureme üksi. Seega, need hirmud ei ole otseselt seotud SURMAGA, vaid meie vajadusega kuhugi kuuluda, olla vajalik. Kui paljud meist on fantaseerinud, kasvoi korraks, kes ja kui palju tuleks meie matusele?
Nii, nagu Raja Teelegi küsis Arno käest - kui ma suren, kas sa nutaksid?
Postitused: 3
Teemad: 0
Liitus: Apr 2013
05-04-2013, 12:41
(Seda postitust muudeti viimati: 05-04-2013, 12:43 ja muutjaks oli Cury.)
Peale Michael Newtoni Hingede Rännak ja Eludevaheline Elu lugemist, kardan ma surma veel vähem kui enne, "surm" minu jaoks hoopis teise tähenduse. Nagu murueit ütles: surm on ainult elu üleminek ühest vormist teise. Mida ma ka kardan on kannatused enne surma.
See ei tähenda aga seda et mul pole suremise vastu midagi - on küll, ma ei saa veel minna, nii palju asju on pooleli. Elada, areneda, õppida ja avastada... ja lapsed vajavad mind ka veel vähemalt mõnda aega. Aga kui see juhtuma peaks... mis siis ikka - saabki puhata.
Postitused: 27
Teemad: 0
Liitus: Nov 2013
Surma pole ma selles elus kartnud. Surmaingliga kohtumine oli vastakaid tundeid tekitav. Temaga kohtumisel tekkis paanikahoog, kuid ta ise ei olnud hirmuäratav.
Postitused: 123
Teemad: 4
Liitus: Jan 2015
Eks surma kardab jah inimese ego. Kuna inimene ei suuda ettekujutada ettekujuteldamatut, siis antakse surmale olemus ja identiteet. Keha aina pumpab adrenaliini ja külvab hirmu, sest keha arvab, et tegemist on reaalse ohuga.
Vast oleks mõistlikum mõelda, et surma kui sellist ei eksisteeri, seda ei kogeta.
Sellesmõttes ,eksisteerib vaid elu.
Eks teadus toob selgust, areneda ja avastada on küll ja küll.
Postitused: 496
Teemad: 20
Liitus: Apr 2010
(22-01-2015, 19:18 )mtrxx Kirjutas: Vast oleks mõistlikum mõelda, et surma kui sellist ei eksisteeri, seda ei kogeta.
Sellesmõttes ,eksisteerib vaid elu. Kui surres teadvus ei säili, siis teadvuse jaoks pole tõesti surma kuna puudub võimalus seda teadvustada.
Postitused: 131
Teemad: 18
Liitus: May 2005
Põhi hirm sest ei tea kuidas see toimub.
Postitused: 292
Teemad: 1
Liitus: May 2013
Inimese surma kardab meie enda keha.See on ka arusaadav kuna füüsilise keha surm tundub nii kohutav.Inimese hing aga ongi teadvus.Raske on selle teadvuse määratlemine meile teadaolevate teadmiste järgi.Igaüks meist on mingil hetkel tundnud kuidas meie keha nõuab eluõigust.Väga jõuliselt muide.
Postitused: 8
Teemad: 0
Liitus: Mar 2012
16-03-2015, 08:33
(Seda postitust muudeti viimati: 16-03-2015, 08:37 ja muutjaks oli Heleja.)
Mina ei karda surma võib olla seetõttu, et ma ei oska karta olematut.
Kardetakse pigem siiski seda, mis sellele eelneb füüsiliselt. Eluõigust võib füüsiline keha jah jõuliselt peale pressida ja isegi vägagi agressiivsel moel teinekord. Samas ka üsna tavaline on ju seegi, et meie füüsiline keha võitleb sellele veel surma hetkelgi vastu.
Postitused: 131
Teemad: 18
Liitus: May 2005
Vot ma ei saa aru kuidas see surm nüüd toimub võim mis tunne see on, kas süda jääb seisma siis ma olen ikka veel oma kehas kas ma siis üldse tunnen midagi, kui ei tunneks midagi enne surma siis oleks normaalne, ma satun sellisesse paanikasse, kui kasvõi imelik hakkab olla et no mis nüüd siis edasi saab kas see ongi surm. Ma tahaks et oleks niimoodi et jääd nagu magama umbes ja siis oledki Paradiisis . Ma kardan ka surma seetõttu et ei tea mis peale seda edasi toimub kas on midagi või ei ole.
Postitused: 3,609
Teemad: 58
Liitus: Sep 2007
(18-03-2015, 08:47 )Taivo Kirjutas: Vot ma ei saa aru kuidas see surm nüüd toimub võim mis tunne see on, kas süda jääb seisma siis ma olen ikka veel oma kehas kas ma siis üldse tunnen midagi, kui ei tunneks midagi enne surma siis oleks normaalne, ma satun sellisesse paanikasse, kui kasvõi imelik hakkab olla et no mis nüüd siis edasi saab kas see ongi surm. Mark Twain ütles hästi: “I do not fear death. I had been dead for billions and billions of years before I was born, and had not suffered the slightest inconvenience from it.”
"Ma ei karda surma. Ma olin surnud miljardeid ja miljardeid aastaid enne oma sündi ja see ei tekitanud minus vähimatki ebamugavustunnet.""
"Mida saab väita ilma tõenditeta, saab ka ilma tõenditeta kõrvale heita"
- Christopher Hitchens
Postitused: 131
Teemad: 18
Liitus: May 2005
Organsim sureb nagu ära ja siis pole võimalik enam eksisteerida selles organsmis, noh kehas, ma ei saa nüüd aru kas ma ise olen nii tark siis et ma lähen enda kehast välja või mind võetakse siit kehast välja. Surmast mis ma olen niipalju kuulnud et kui sa sured hea inimesena siis su kehast lahkumine on sama kerge nagu pastapliiatsi otsaga õrnalt naha puutumine, sama kerge noh aga kui sa sured tahtlikult halva inimesena va. kui sa muidugi haige ei ole , siis surm saab olema ettekujutlematult väljakannatamatu, midagi siin hullemat maailmas olema ei saa.Hullem kui põrgu. Mitte õnneks vaid ma olengi hea inimene ja see on normaalne.
Postitused: 193
Teemad: 1
Liitus: Apr 2013
Elame, näeme.
Kui raske see suremine ka ei oleks, senimaani on kõik sellega hakkama saanud.
Postitused: 1,546
Teemad: 34
Liitus: Dec 2003
19-03-2015, 18:54
(Seda postitust muudeti viimati: 19-03-2015, 19:01 ja muutjaks oli levis.)
(18-03-2015, 08:55 )Nielander Kirjutas: (18-03-2015, 08:47 )Taivo Kirjutas: Vot ma ei saa aru kuidas see surm nüüd toimub võim mis tunne see on, kas süda jääb seisma siis ma olen ikka veel oma kehas kas ma siis üldse tunnen midagi, kui ei tunneks midagi enne surma siis oleks normaalne, ma satun sellisesse paanikasse, kui kasvõi imelik hakkab olla et no mis nüüd siis edasi saab kas see ongi surm. Mark Twain ütles hästi: “I do not fear death. I had been dead for billions and billions of years before I was born, and had not suffered the slightest inconvenience from it.”
"Ma ei karda surma. Ma olin surnud miljardeid ja miljardeid aastaid enne oma sündi ja see ei tekitanud minus vähimatki ebamugavustunnet.""
See on tüüpiline loogikaviga, mis tehakse, et kui ei mäleta, siis pole olnud.
Kes ei joo ega suitseta, sureb tervena.
Postitused: 13,070
Teemad: 98
Liitus: Oct 2004
19-10-2016, 18:24
(Seda postitust muudeti viimati: 19-10-2016, 18:37 ja muutjaks oli Müstik.)
Mark Twain oli üks naljahammas.
Näiteks kirjutas ta ühele sõbrale "Erinevus keskmise kristlase ja keskmise juudi aju vahel - vähemalt Euroopas - on samasugune nagu erinevus konnakullese ja peapiiskopi aju vahel."
Tema eluaastad langevad kokku Halley komeedi ilmumise omadega. Ta suri 21. IV 1910, üks päev pärast Halley komeedi periheeli.
Siin üks vaimudega suhtleja ütleb: "Me ei peaks kartma surma, sest palju huvitavat ootab meid ees."
http://www.telegram.ee/maavaline/vaimude...rtke-surma
Postitused: 418
Teemad: 25
Liitus: Mar 2016
Aasta alguses juhtus magades midagi imelikku mida varem pole kunagi olnud. Magasin sügavalt kui järsku esitati mulle üks küsimus, kõvasti ja selgelt! Ärkasin selle peale momentselt ülesse, pea selge ja nagu poleks üldse maganudki. Küsimus oli umbes sama laadne nagu teemagi. Vähe usutav et mul mingi hallutsinatsioon oli, selleks oli ta liiga reaalne.
Inimene on valmis hävitama enda ümbert raha saamiseks kõik elava ja alles siis saab ta aru, et raha ei kõlba süüa!
(Indiaani ütlus)
Postitused: 3,609
Teemad: 58
Liitus: Sep 2007
(23-08-2018, 21:15 )Kahvanägu Kirjutas: Vähe usutav et mul mingi hallutsinatsioon oli, selleks oli ta liiga reaalne.
Hallutsinatsiooni kogejal on väga raske (kui mitte võimatu) anda hinnangut kogetu reaalsuse osas. Kui sa kuulsid häält, siis sinu jaoks sa kuulsidki ju häält. Hallutsinatsiooniks teeks selle fakt, et mingit välist heliallikat ei eksiteerinud.
Mul endal juhtub üsna sarnaseid "kuulmisi" suhteliselt tihti. Kusagil kord kuus. Ainukene seaduspärasus, mida ma tähendanud olen, on need asjad juhtuvad siis kui ma väga kiirelt uinun. Vahest lähevad teatud ajuosad teistest kiiremini unerežiimi või vastupidi - kuulmist töötlev ajuosa ei jõua uinuda.
"Mida saab väita ilma tõenditeta, saab ka ilma tõenditeta kõrvale heita"
- Christopher Hitchens
Postitused: 4,016
Teemad: 14
Liitus: Aug 2010
(23-08-2018, 21:15 )Kahvanägu Kirjutas: Aasta alguses juhtus magades midagi imelikku mida varem pole kunagi olnud. Magasin sügavalt kui järsku esitati mulle üks küsimus, kõvasti ja selgelt! Ärkasin selle peale momentselt ülesse, pea selge ja nagu poleks üldse maganudki. Küsimus oli umbes sama laadne nagu teemagi. Vähe usutav et mul mingi hallutsinatsioon oli, selleks oli ta liiga reaalne. Jha, mõnkord võtab selliselt ühendust ka kõrgem mina s.h ka ütleb, mis juhtub millalgi lähitulevikus, veel arutleb (minu puhul) mingi, mulle vajaliku tulemi saavutamise võimalikkuse üle peale maagilisi sooritusi.
Postitused: 368
Teemad: 3
Liitus: Aug 2017
Võibolla taandub see enamuse kogetud hirm surma ees rohkem enneaegse suremise peale? Inimene nähes terve elu kuidas ümberringi lahkub elust nii sugulasi, lähedasi või tuttavaid, hakkab ka oma lahkumise peale mõtlema ja see tekitab loomulikult hirmu. Kui mõelda siis ehk hirmu peatse suremise ees mitte lihtsalt suremise ees? Kui elu või eluprogramm saab ka tegelikult läbi siis rohkem isegi oodatakse surma. Vanuritel kes kõik elus ära teinud mis vaja, on see "sureks ma juba rutem ära", üsna tavaline meeleseisund. Kui on veel võhma elada, sündmusi mida kogeda, lähedasi kellega lävida jne siis oleks surm ju äärmiselt ebameeldiv aga kui kõik mida oled tahtnud elult on saavutatud ja kogetud, oma põlvkond aga kadumas, maailma tundmatuseni muutumas siis tuleb tugev arusaam, et oled võõrkehaks muutunud. Maailmal sind enam vaja pole sest kõik kellele võisid abiks või kasuks olla, saavad ise hakkama ja elavad oma elu. Kõik omad on aga juba lahkunud. Üksinduse tunne on niivõrd rusuv, et sõpradele järele minek jääb ainsaks võimaluseks.
Postitused: 418
Teemad: 25
Liitus: Mar 2016
(24-08-2018, 02:16 )Eithea Kirjutas: Jha, mõnkord võtab selliselt ühendust ka kõrgem mina s.h ka ütleb, mis juhtub millalgi lähitulevikus Ilmselt tõele kõige lähedasem seletus..
Inimene on valmis hävitama enda ümbert raha saamiseks kõik elava ja alles siis saab ta aru, et raha ei kõlba süüa!
(Indiaani ütlus)
Postitused: 513
Teemad: 24
Liitus: Feb 2011
(27-08-2018, 16:35 )Minaelan Kirjutas: (24-08-2018, 20:53 )Kahvanägu Kirjutas: (24-08-2018, 02:16 )Eithea Kirjutas: Jha, mõnkord võtab selliselt ühendust ka kõrgem mina s.h ka ütleb, mis juhtub millalgi lähitulevikus Ilmselt tõele kõige lähedasem seletus..
Ka unenägudes ning tavaelus annavad nad märke...muusikaga, numbritega, nägemustega jne..... Varem ma ignoreerisin neid, aga nüüd ...kuulan, näen, tunnetan, unenäen jne...ning võtan arvesse . Tajun, aga arvesse ei võta, mis tuleb- tuleb surmkindlalt niikuinii, igatahes.
Postitused: 3,869
Teemad: 7
Liitus: Jun 2011
(23-08-2018, 21:15 )Kahvanägu Kirjutas: Vähe usutav et mul mingi hallutsinatsioon oli, selleks oli ta liiga reaalne. (24-08-2018, 20:53 )Kahvanägu Kirjutas: (24-08-2018, 02:16 )Eithea Kirjutas: Jha, mõnkord võtab selliselt ühendust ka kõrgem mina s.h ka ütleb, mis juhtub millalgi lähitulevikus Ilmselt tõele kõige lähedasem seletus.. Kui sinu kõrgem mina ei oska/ei saa hetkel muudmoodi sulle sõnumit saata kui hallutsionatsiooniga (hallutsinatsioon võib vahel päris reaalne tunduda), siis kas hallutsinatsioon ei ole enam hallutsinatsioon kuna ta on sõnum sinu kõrgemalt minalt? Samas võib see olla ka sõnum sinult endalt minevikust, et mõtleksid selle lahtimõtlemata küsimuse selgeks. Või kellegi teise mõte mis hetkel sinuga sünkroniseerus või sinu mõttesse kanaldus.
|