Vead, mis osutuvad õigeteks tegudeks

Ma usun, et on olemas inimsuhteid, mida ei ole võimalik mitte ära rikkuda. Siis hakatakse muidugi käituma igasuguse nn normaalse arusaama järgi valesti, tüli norima, intriigitsema jms. Kontekstist väljarebituna tunduvad need asjad valed. Kui aga asetada sellised juhtumised tervesse konteksti, võib selguda, et antud inimesega tüli norida või muul moel halvasti käituda oli üks väheseid õigeid variante, sest vastasel juhul oleks võinud ennast siduda kunstliku ja energiat rööviva suhtega, millest saadav kahju on palju suurem kui ühest tülist saadav kahju. Võib ju ometi olla, et me peame loobuma väiksest õnnest ja selleks tegema mõne nn vea, et ära hoida suurt õnnetust. Kas teist keegi on mõelnud või üle elanud ka midagi sellist? Palun kommentaare.

Kõik mis juhtub, on millekski vajalik. Nii on ette nähtud.

Tegelikult mina küll ei usu, et on 100% olemas mingi saatus. Ok, see on ju hea lohutus, et küll see pidigi siis nii minema jne. Eks tulevik klaaribki tehtud vead ära ja jääb mulje, et mingid vead olidki nö. õiged, aga tegelikut sel ei saa olla ju ühest lahendust. Kõik teavad, et tegudel on tagajärjed, vahest on need head, vahest halvad ja vahest me peame seda saatuseks.