Teema hinnang:
  • 1Hääli - 5 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Seni leidmata aarded
#1
Algatan teema aaretest, mida ei ole seni leitud.

Alustuseks OAK ISLANDI SALADUS

Oak Island ehk Tamme saar asub Uus-Kaledoonia rannikul Kirde-kanadas. Arvatakse, et saarele 16-17.saj. rajatud salapärastesse tunnelitesse on peidetud kas Templiordu, asteekide või piraatide poolt röövitud varandus. Saarel on kaevamistöid teostatud a-st 1840, kuid aare on siiani leidmata.
Link:
http://en.wikipedia.org/wiki/Oak_Island

Eesti keeles on Oak Islandi aardest juttu Dänikeni "Jäljed kosmosest" ja H. Alexandri "Kadunud kullas." Mõlemad ilmunud a. 2002.
Kui keegi teab veel midagi paikadest, kus kadunud aardeid, võib siia lisada.


[Muudetud: 1-2-2010 Müstik]
Vasta
#2
Arvan, et siia sobib hästi ka see ÕL uudis, mis kajastab Tšiilist leitud varandust:

Vanade ürikute andmetel pärineb leitud varandus inkadelt. Aarde olevat 1714. aastal Robinson Crusoe saarele peitnud Hispaania meresõitja Juan Esteban Ubilla y Echeverria. Enne uppumist 1715. aastal olevat ta võtnud salaja kontakti inglastega ja andnud nendele teada peidupaiga asukoha. 1761. aastal läks Inglise kuningakoja tellimusel aardele järele Cornelius Webb. Kui Webbini jõudsid kuuldused tema laeval Unicorn kavandatavast meeskonna mässust, otsustas ta juba leitud aarde uuesti ära peita ning põletas ka oma laeva.

Enne surma andis Webb oma ülemusele kirja peidetud varanduse asukohaga. 1950. aastal leiti see kiri ühest Inglise erakogust. 1998. aastal sattus selle kirja koopia USA aardeküti Bernard Kaiseri kätte.

Edasi lugege: http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=182592

Ja pärast lugemist avaldage arvamust. Ehkki see avastus on juba korra para-webist läbi käinud, ei ole arvamusi lugeda olnud.

[Muudetud: 14-6-2009 Müstik]
Vasta
#3
Kuidas selle leiu edasise saatusega on, kui ma olen selle juba leidnud? Kas saan endale või läheb se sellele riigile, kust ma selle "aarde" leidsin?
Vasta
#4
Remsu, Olev
Pealkiri Ungern-Sternberg - Sõjajumal, I-II raamat

Robert-Nicolai-Maximilian von (venepäraselt Roman Timofejevitsh) Ungern-Sternberg oli parun 1500 aasta vanusest suguvõsast; idealist ja sadist, kes võitles väärikuse ja kõlbluse eest;
Vene kindralleitnant, geniaalne väejuht, kes ei kaotanud ainsatki lahingut;
impotent või ka homo, kes oli abielus temast puutumatuks jäänud Hiina printsessiga;
budist, kelle surma kohta on kakskümmend kaks versiooni, kuid kes kõige tõenäolisemalt veetis oma elu lõpuaastad Tiibetis dalai-laama õukonnas.

Ungern-Sternberg mattis 1921.aastal Mongoolia stepiliiva kõigi aegade teadaolevalt suurima peitvaranduse (briljandid, kuld, ehted, kultusesemed, vanad käsikirjad, tunnistajate ütluste kohaselt kakssada kaamelikoormat. Kaameli koorem on ca. 500-800 kg, niisiis on kusagil Mongoolia või Burjaatia avarustes kõrbeliiva peidetuna 160 tonni säravat-sätendavat kraami), mida otsitakse tänase päevani.
See Ungern-Sternbergi poolt leitudja uuesti peidetud varandus oli Maailmavalitseja, Suure T¹hingis-Khaani hauapanus.

(zed): Kui viibisin aastakese tagasi sealmail siis olin tunnistajaks kummalisele fnomenile.
Mongoolia piirkonnad kus omal-ajal Ungern-Sternberg ajalooliselt viibis kas siis tõestatult või vaid rahvajuttude põhjal on kujunenud tänaseks aardeküttide pärusmaaks.
Nii kõrb kui poolkõrb, jõeorud, mäesejandikud on täis pikitud auke, maassekaevatud kraave, süvendeid...
Tööriistaks on olnud põhiliselt labidas, kuid mõned mäeküljed on otseses mõttes maha tõmmatud tõsisema tehnikaga, buldooserite-ekskavaatoritega.
Varakapitalism oma ahvatlustega kannustab endist nomaadi-karjakasvatajat.

Veidike siis nüüd sellest mehest, küll Austrias sündinust, kuid tema enese sõnul vanadest Eesti maavanematest põlvnenust:

Robert (Roman Fjodorovitsh) von Ungern-Sternberg sündis Grazis (Austrias) 29.XII 1885 (teistel andmetel 22.I 1886) ja kasvas üles Tallinnas kasuisa Oscar von Hoyningen-Huene perekonnas.

Kui õpinguist Nikolai gümnaasiumis asja ei saanud (ta poolõe mees parun Alfred von Mirbach on nentinud: "Ainult need, kes Robertit isiklikult tundsid, saavad tema tegusid õiglaselt hinnata.
Saab öelda vaid ühte - ta polnud nagu teised..." pandi ta Peterburi sõjakooli.
Sealt läks ta 1908. aastal horunzhi aukraadis Taga-Baikali kasakaväkke.
Kasaklus oli ilmselt ainus paik, kuhu ta oma isiksusega sobis.

Seltsimatut nooremohvitseri vapustasid aeg-ajalt kummalised energiapuhangud, mis panid teda sooritama raskeid, ellujäämise piiril teostatavaid ratsaretki taigas ja stepis.
Enim seltsis ta mongolitega, kelles avastas muistsed rüütlivoorused säilitanud rahva.
1913 tegi ta retke läbi Gobi kõrbe mongoli sõjapealiku Dzha-laama juurde.
Tiibeti Drepungi kloostris hariduse saanud Dzha-laamat peeti 18. sajandi väepealiku Amursana taaskehastuseks ja ta paistis silma üleloomulike võimete ja julmuse poolest.
Kui venelastel ta tappa õnnestus, viidi tema pea piigi otsas Urgasse ja sealt piiritusepurgis Peterburi, kus see on nüüd antropoloogiamuuseumi eksponaat nr. 3394.
Teistel andmetel oli laama aga hoopis punaste agent, kes Ungerni reetis.
Esimeses maailmasõjas Ungern-Sternbergi asjad hästi ei läinud.
Ta ülendati vaid jessauuliks ja sai Georgi risti.

Tallinnas jõude viibiva sõjamehe tähetund saabus 1917. aastal, mil ta taas suundus Baikali taha, astudes poolburjaadist kasakapealiku Semjonovi teenistusse.
Seal sattus ta kahe kokkuvarisenud impeeriumi (Vene ja Hiina) piirimail ürgse anarhia maailma, kus kõik oli metsavendlik ja isetegevuslik - nii nagu ta kindralleitnandi aukraadki.

Ungerni juhitav Aasia diviis vallutas 1921. aasta kevadel hiinlastelt Mongoolia pealinna Urga ja taastas mongoli ülemvalitseja bogdo-geegeni võimu.
Pärast paarikuist hirmuvalitsemiseks kujunenud vaheaega - alustas Ungern-Sternberg sõjaretke punaste valduses oleva Taga-Baikali vastu, kuid sai lüüa.
Ainsaks võimaluseks jäi taganeda Tiibetisse 13. dalai-laama teenistusse.
Aasia diviisi vene ohvitseride jaoks oli see aga liig ja nad otsustasid oma ülemjuhatajast vabaneda.
Hüljatud ja kinni seotud Ungern-Sternberg sattus täiesti juhuslikult punaste kätte.
Need viisid ta Novosibirskisse, korraldasid Lenini telegrammi kohaselt teatraalse kohtuprotsessi ja lasid selle "suure haige lapse, puhta idealisti, kohusetunde ja Venemaa teenimise idee orja" 15. septembril 1921 maha.

Tshekaa ülekuulamisprotokoll on jäädvustanud tema idealismi järgmisel kujul: "Ungerni idee fix oli tohutu suure Sise-Aasia, Amuurist Kaspia mereni ulatuva rändrahvaste riigi loomine.

Ta tulek Mongooliasse pidi olema kava teostamise algus.
Selle riigi lähtealuseks oli ta seadnud idee, mille kohaselt kollane rass peab ärkama ja võitma valge rassi.
Tema meelest pole olemas "kollast hädaohtu", vaid on "valge hädaoh", sest valge rass oma kultuuriga hukutab inimkonna.
Kollast rassi peab ta elujõulisemaks ja võimekamaks riikluse korraldamisel, kollaste võitu valgete üle peab ta soovitavaks ja paratamatuks."
Ainsad, kes leidsid Ungern-Sternbergile koha oma maailmapildis, olid budistid-mongolid.
XX sajandi alul olid Halha mongolid olnud juba mitu sajandit hiinlaste võimu all, burjaadid ja kalmõkid Vene võimu all.
Halha mongolite iseseisvuspüüdlused seostusid otseselt lunastaja ja uue aja kuulutaja Buddha Maitreja tuleku ootusega.
Rahvuslus, iseseisvus ja budism olid nende meelest üks ja seesama.
Mongoolia vabastaja oli seega ka Buddha õpetuse kaitsja.
Budismi mütoloogias kaitsevad õpetust hirmuäratavad vaimolendid dharmapalad, tiibeti keeli dokshitad, kes sõnasõnalises tähenduses on hirmsad tapjad.
Üleloomuliku hirmsa tapja ossa sobis Ungern-Sternberg tõepoolest. Tema hõimlane, filosoof krahv Hermann von Keyserling on nentinud: "Ungern hõljus taeva ja põrgu vahel, omamata vähematki ettekujutust maise elu seadustest."
Ungern-Sternbergi taotluste suurejoonelisust saab tõlgendada ka "õhtumaa allakäigu" ja "masside mässu" müüdi taustal.
XX sajandi alguses jõudis lõpule ajajärk, milles kadus aadel ja aadliga otseselt seotud religioon ning monarhia idee.

Inimeksistentsist hajus vertikaalne dimensioon, inimene muutus pelgalt tasapinnaliseks olendiks.
Ilmselt tajus Ungern-Sternberg eriti valuliselt oma seisuse kadu. Kodanlustumine oli tema meelest surmast hullem, sest kodanlik ja proletaarne maailm tähendas üksnes ideaalideta ja ülevuseta loomalikku vegeteerimist.
Vangina ja sisuliselt surmamõistetuna Irkutski tshekaas möönis ta, et isiklikku omandit tal ei ole: "Olen vaesem kui viimane talumats." Ainus, mis talle kuulus ja teda just nõnda tegutsema pani, oli monarhia idee.
Mõneti sümboolne on, et absoluutse idealisti vastas oli NSV Liidu hilisem esiateist Jemeljan Jaroslavski alias Minei Gubelman. (Sellest "finantsvõimeka" rahva "suurest pojast" Proletariaadi diktatuuri ühest veriseimast timukast, Veet¹ekaa "paranormaalsete projektide" esimesest ja andunust juhist oleme siin foorumis juba kõnelenud.:zed)

Ungerni-suguseid valgeid ohvitsere, kes olid vandunud truudust Romanovite dünastiale (muide, Katariina II oli budismi tunnistanud Venemaal "lubatud usundiks", mille eest keisrinna kuulutati bodhisattva Valge Tara kehastuseks, seega olid ka tema järeltulevad Vene tsaarid budismi pühakud) ja punastele meeleheitlikult vastu panid, oli palju.
Venemaa läänepiiril õnnestus mõnel neist, näiteks Mannerheimil ja Laidoneril, püsima jäänud riike rajada, teised ja nende rajatud riigid kadusid olematusse.
Ungern-Sternberg muutus aga ainsana üleloomulikuks olendiks.
Nüüdne taashuvi Ungerni vastu ei ole sugugi juhuslik.
Tänapäeva Venemaal on jälle aktualiseerunud geopoliitilise Euraasia ideoloogia, mille 1921. aastal sõnastas raamatus "Lahkumine Itta" XX sajandi suuri keeleteadlasi vürst Nikolai Trubetzkoy.
Filosoof Konstantin Leontjev oli sellest aga kõnelnud juba 1880. aastail. 1960. aastail nentis Burjaatia teokraatliku riigi troonipärija ja ka Eesti budistide õpetaja Dandaron, et "budism läheb Läände".


Muudetud: 14-12-06 kell 11:33:18 zed
Vasta
#5
See Robert-Roman Ungern-Sternberg, kelle juured Eestimaal, on küll üks ütlemata põnev ja ainulaadne isiksus.
Ise olen lugenud temast Ferdinand Ossendovski raamatut "Loomad, inimesed ja jumalad" ja siis seda Remsu õhukest brohsüüri "Kindralleitnant Robert Roman-Sternberg." (1999)
Ühes neist raamatutest, ei mäleta enam kumbas, avaldati isegi arvamust, et see hiiglavarandus, mis kaduma läinud, toodi ehk saladuskatte all Eestimaale ja see võib asuda näiteks Hiiumaal või siis isegi Ungru lossi varemete läheduses Haapsalu külje all. Igatahes oli see Vene ajal keelatud tsoon ja mind ennastki ajasid kord vene sõdurid püssidega ähvardades nende varemete lähedusest minema. Kunagil käisid isegi jutud, et seal kõvasti kaevetöid tehtud. Oli see nüüd mõne ajalehe järjejutt või lihtsalt jutt, ei tule meelde.
Igatahes varandus, mis võib asuda Eestis, on veel põnevam, kui kõik need muud varandused kaugel maal, millele me kuidagi ligi ei pääse.
Lisan siia veel ühe lingi Mongoolia kohta, kust saab teavet ja eesti keelse kirjanduse nimekirja Mongoolia kohta, kellel huvi ise selle maaga tutvuda ja ehk ka see varandus sealt üles leida.
http://www.godiscover.ee/?id=1122

Muudetud: 14-12-06 kell 19:23:21 Müstik
Vasta
#6
On, on...hulgi väärt kraami maakamara alla, koobastesse käikudesse ja vetesügavustesse sätitud...ja mul ka ühtteist huvitavat pajatada...Kasvõi Wiezeni poolt mainitud Merevaigutuba. Aga selle lahtiseletamiseks peaks ükskord III Reichi jutuga jõudma Köningsbergini ning selles paiknenud SS:i Laboratoorium No.13...Aga ehk jõuame veel... ;-)
Vasta
#7
Üks suurimaid väidetavalt varandusi peitev koht asub Ameerikas, Californias. Asub siis läänerannikul, kus tegutsesid piraadid ja Hispaania kaubavedajad. Loomulikult ei saa unustada suurimat ''üritust'' 1848-1855 - kullapalavikku. Väidetvalt olevat osa võtnud kõik, kes suutsid omal jalal seista. Väljaspoolt tuli kohale üle 300 000 ameeriklase. Kuid tuldi ka Euroopast ja Aasiast. Paljud läksid tagasi vaesemana, kui kullajahti alustades. Paljud kaotasid mägedes elu. Kuid oli ka neid õnneseeni, kes tolle kollase metalli vastu oma kirka kolksasid. Kulla hind oli sel ajal kordades kõrgem kui tänapäeval. Dollari kõrval oli ta tähtsaim maksevahend. Kohati ehk tähtsama väärtusegagi, sest kulla ehtsust sai paremini kindlaks teha.
Kuid jah, leiti kulda ja veel suurtes kogustes. Kui mõelda, et mis selle varandusega tehti, siis on kuldadel erinevad saatused. Väidetavalt oli üks õnneküttidest peitnud $200 000(tollane väärtus tunduvalt kõrgem kui praegu) väärtuses kulda oma kodukoha kiriku juurde. Leintnant Jonas Wilson olevat kuhugi oma üüratu pokkerivõidu matnud.
Lisaks pidavat sealt osariigist muudi kola leitavat, ja veel tänapäevalgi.
Soovitavalt tuleks otsida just mägedestSmile
Vasta
#8
Päris huvitav! Selle Ameerika kullapalaviku kohta olen lugenud (ka filme on tehtud sellest), aga seda pole juhtunud lugema, et keegi oma kulla ära peitis ja siiani otsitakse.

Ise tegin raamatust "Kadunud kuld" järgmised märkmed:
Ekbatanas, Hamadanis Iraanis asuvad kuningas Dareiose aarded.
Norfolki krahvakonnas on ikeenide varandus.
Tsingis-Khaani kuld Lu-koe jõe kaldal.
Nibelungide aare Reini jõe põhjas.
Ojamaale ehk Gotlandi saarele on peidetud vara ja kullalaevad.
Guatarita järves hindamatud aardehunnikud.
Piraatide aarded Bartholomeuse saarel, Bahama saartel, Seiselli saartel, Tahiitil jm.
Kullahunnikud Kookosesaarel Costa Rica ranniku lähedal.
Oliver Grmowelli sõjakassa Londoni Toweri keldris, mida pole siiani leitud.
Tsaaride kadunud aarded. Ivan julma kuld Moskva Kremli labürintides. Osa olevat Irkutskis.
Arizona kuld indiaanlaste kaevandustes.
II Maailmasõja kuld Alpides, Kanaari saartel Fuerteventura saare lõunatipus maa-aluses koopas.
Rommeli aare Korsika saare ümbruses.
Jaapanlaste röövitud kuld, mis peideti Filipiinidele ja tänu millele diktaator Ferdinand Marcosest sai miljardär.
Leidmata on Bayeri kuurvürsti Maximilian I hõbedakangid.
Aardeotsijate kuningaks on Mel Fischer, kes toimetas Floridas 80.ndatel ühtekokku pinnale 400 miljoni eest väärisemesemeid. Avastustööd jätkuvad tänini.
Vasta
#9
Ma olen kuulnud paljusid legende ja isegi tõestusi peidetud aarete kohta.Näiteks et lohusalu rannas mattis kunagi mingi kapten oma aarde enne surma kuhugi ranna ligidale maha.lohusalus olevat veel mitu aardematmiskohta.üks suurem hulk kulda olevat maetud minu koduaeda.sel suvel hakkan põhjalikult kaevama.
Vasta
#10
Tsitaat:ak Island ehk Tamme saar asub Uus-Kaledoonia rannikul Kirde-kanadas. Arvatakse, et saarele 16-17.saj. rajatud salapärastesse tunnelitesse on peidetud kas Templiordu, asteekide või piraatide poolt röövitud varandus. Saarel on kaevamistöid teostatud a-st 1840, kuid aare on siiani leidmata.

Ise olen raamatutest ja internetist nii palju uurinud, et templiordu varandus võib asuda püreneedel mis ilmuvad nähtavale mingil kindlal kuupäeval ja kelleajal kui päike neid valgustab. Või kui Jacques de Molay nägi ordu langust ette ja saatis varanduse koos mingi osa rüütlitegfa la rochella sadamast suurte laevadega merele aga seda kuhu need edasi läksid pole kusgail kirjas ainult on oletus, et sarnaseid laevu nähti ameerikas mingeid kahtlasi kirste maha laadimas.

Jätaks nüüd selle kullajuta natuke kõrvale ega varanduse all ainult kulda ka ei mõelda,et äkki keegi teab midagi peidetud arhiividest või raamatutest ise olen midagi kuulnud peidetud martin lutheri arhiivist. Samuti pole leitud veel püha graali.
Vasta
#11
Nii, ka mul on (mõtlemapanevaid) jutte (arvatavatest) aaretest... olgu, ütleme ainsuses: aardest.
Nagu me teame, rüüstasid Normannid ehk viikingid erinevaid riike. Sealhulgas ka Eestit (sellel ajal polnud Eesti siiski veel ühtne riik). Räägin ka mis ma ühest ajaloo-õpikust olen lugenud.
Umbes 600. aasta paiku ründas rootslaste kuninga (Östeni) poeg Ingvas Eesti paika, mida kutsuti Steiniks*.
Aga et eestlaste vägi oli suurem, sai Ingvari sõjavägi lüüa, samas langes ka Ingvar ise. Ta on arvatavasti maetud kalmukünka alla, mis asub Adalsyslas**. Arvatakse, et temaga on maetud suuri aardeid, on Ingvari hauda otsitud, kuid seni veel eduta.

* ja **: Mis kohtasid nende nimede all mõeldakse?
Vasta
#12
Kiideva küla mõtled wink
Vasta
#13
Ma ei tea tegelikult... see on nii palju, kui ma tean.
Vasta
#14
Tsitaat:Algselt postitas: Müstik
Kunagi lugesin raamatut "Kuhu kadus merevaigutuba?", aga seal see autor neid üles küll ei leidnud. Kuhu ta otsaga jõudis, seda enam ei mäleta.
Siis vahepeal kirjutati ajalehes, et osa merevaigutoa aaretest oleks nagu kuskilt kätte saadud?! Igatahes jään põnevusega ootama, millal III Reichi jutujärg merevaigutoas asunud aareteni jõuab...

Seni, kas kellegil on veel mõni huvitav leidmata aarete lugu vesta?

Elu.24 kirjutab sellest, kuidas oletatavasti leiti Saksamaalt Merevaigutuba või selle jäänused.
Vasta
#15
Tsitaat:Algselt postitas: InDemand
Elu.24 kirjutab sellest, kuidas oletatavasti leiti Saksamaalt Merevaigutuba või selle jäänused.

Ootame ära. Praegu ainult üks võimalikest oletustest. Kui oletus osutub õigeks, siis mida hakkab tegema Venemaa? wink
Arvata on, tahab seda tagasi.

Eesti tahab ka Venemaalt omi väärtusi (N: presidendi ametiraha) tagasi, kuid meie nõudmised on neile nagu sääsepirin, lihtsalt on üks tüütus.
Vasta
#16
Ma olen kuulnud kusagilt sellist legendi:
Atlandi ookeanis, kusagil Venezuela lähedal on mingid vee alused koopad, kuhu sadu aastaid tagasi üks mereröövel oma aarded peitis ja isegi suri seal...
Aare on siiamaani leidmata...
Vasta
#17
Okei, davai, kõik labidatega Kiideva külla aardeid otisma, või mis? Laugh

Muudetud: 3-3-08 kell 17:58:09 WizardInWinter
Vasta
#18
Läheme veidi ulmelisematele radadele kah... raamatus "Varjatud maailma looduslugu" on nimelt paar pilti ehetest, mis juuresoleva teksti sõnutsi olevat Põhjala kõrghaldjate varandus... Ja on olnud uudiseid leidude kohta, mida ümbritseb salapära - näiteks igasugu kristallist asjad, mis olla lihvitud sellise täpsusega, mida toonastel inimestel ei usuta olevat, ja mis olla nii vanad, et praegune ajalookäsitlus lihtsalt jookseb selle peale kokkuSmile
Vasta
#19
Milliseid kristallist asjandusi Sa silmas pead?
Kristallkolpadest vist mõned on jah siiani kadunud. Legendi järgi olevat neid olnud 13.
Arvata võib, et need valmistati Atlantise aegadel.

Esimene, nimetusega Hukatusekolju leiti 1927. a. Yukatani poolsaare troopilisest džunglist muistse maiade linna Lubaantumi (Belize´is) väljakaevamistel. See on valmistatud täielikult ühest mäekristallitükist ning poleeritud u. 300 a. vältel. Uuringud kinnitavad, et leiu vanus on vähemalt tuhat aastat ja on järeldatud, et see võib olla ka üle 12 000 a. vana.
Teine kristallkolju leiti 1990. a. Mehhikos ja on praegu Briti Muuseumis. Väiksemaid leidub ka ka New Yorgi Rahvusgaleriis ja Pariisis Trocadéro muuseumis. 1945. a. loodi Rahvusvaheline Kristallkoljude Ühing. Tänapäeval usutakse, et kristallkoljud töötasid psüühilise energia ja mõttekujundite lainealal ning neid kasutati ühenduse pidamiseks niihästi mandrite kui planeetide vahel.

http://www.unmuseum.org/cryskull.htm






Vasta
#20
Päris põnev oleks midagi ise kh leida mitte kogu aeg kuulata kuida teised leiavadLaugh







Vasta
#21
uppunud laevade näol.

Üks ameerika kohtunik on asjaarmastaja kes pani nüüd oma uurimistulemused kaardile kus suurimate aardelastidega laevad leida:

http://www.independent.co.uk/news/world/...00207.html

Pildil klikates saate suurema pildi kus siis näha laevanimed ja kui suur varandus nende lastiks olla võib.

Kuna tänapäeval on sukeldumine päris kättesaadavaks tehtud tavainimesele on allveearheoloogid hädas ja mures rüüstajate pärast.

Sellise kaardi avaldamine toob tõenäoliselt ka kaasa sukeldujate aktiviseerumise piirkonnas :S
Vasta
#22
Mind aga huvitab paljud nendest aaretest on JUBA välja toodud nn "mustade projektide" abil ?
Ei ole ju saladuseks, et suured riigid on aastaid töödanud ka meresügavsute uurimise programmdie kallal - just nagu kosmose uurimise kallal. Mis sealt on "välja ujunud" jääb vist veel kauemaks saladuseks kui need lendavad asjandused. Pole ju saladuseks, et lsiaks UFOdele (tundmatud lendajad) on registreeritud ridamisi ka USOsi (Unidentified Submersible Objects ehk siis tundmatud sukeldujad/ujujad) millede suutlikus on veel suurem sladus kui lendajate oma. Lendajaid on veel vähemalt näha, kuid kui suutlikud on need USOdeks muutunud UFOd on siiani saladus. Ise eeldan, et USO on lihtsalt sama mis UFO lihtsalt neil vahet pole kas lendavad nad õhus, vees või kosmoses.
Ei saa ka unustada, et Operatsiooni Highjump ajal regsitreeriti, et "need taldrikud" väljusid veest. Kui siia lisada, et need aarete kohad pole ju eriline saladus siis tekib minu meelest õigustatud küsimus - kui palju neist aaretest on seal veel alles ?? Teine aspekt on aga selline - on teada,e t teatud mõjukad ringkonnad on juba aastasadu (kui mitte tuhandeid) kulda kokku ajanud. Sealt edasi ei ole ju eriliselt suur trikk panna kulla asemel kastidesse kive ja lõhkeainet ning lasta last keset merd õhku - inimelud ei tähenda ju neile midagi...
Vasta
#23
Aerling: Ehk too kohtunik pani üles lingi uppunud laevadest, mis ammu tühjaks tehtud?

Igatahes Exubitoris kaldub arvama, et USO-d on tänapäevane tehnoloogia ja nende abil salaja tehakse maailm kullast tühjaks!
Ma küll kahtlen selles, sest väga palju on neid USO-sid nähtud ka järvede kohal tiirutamas, kus ei saa nagu suuri kullalastidega uppunud laevukesi olla.
Aga mine sa tea, mine sa tea....siin maailmas tundub kõik võimalik olema!

Ja siin peaks ka palju kadunud aardeid olema:
http://www.treasureexpeditions.com/

Leidsin ühe huvitava pealkirjaga lingi:
http://ngm.nationalgeographic.com/static.../feature7/

Kahjuks suurt sellest aru ei saanud. Kas miski laev uppus kunagi ära? Kas seal oli palju varandust? Ja tundub, et seal on mitmeid lugusid.
Vasta
#24
Mitte, et need USOd oleksid just SELLEKS tehtud aga see kulla otsimine võib olla nagu hobi rohkem Ph34r2
Vasta
#25
Huvitav, kas teed nende aareteni käivad samamoodi nagu nähtud filmides, et mingid mõistatused lahendada ja salajasi uksi avavad iidsed medaljonid ja salakoodid jne.

Väga väga põnev teema igal juhul Smile
Vasta
  


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Istanbul vanem kui seni arvatud - Iidse tsivilisatsiooni jäl Aerling 2 3,119 02-02-2009, 17:40
Viimane postitus: excubitoris

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat