Olev Remsu krahvi varanduse jälil
Ants Juske
... Ajalooline teema on sind vist taas paelunud. Kas Ungern-Sternbergi saatus on sul ikka hinge peal?
Juhtub nõnda, et kui aitad iseennast, siis aitab sind ka Jumal. Ühel heal päeval möödunud aasta suvel mulle helistati ja paluti kaevata ühest kohast. Ja kujuta ette, sealt kohast tuli välja päevik, mis ei ole küll Ungern-Sternbergi, vaid tema eestlasest adjutandi Artur Otsa päevik. Algul oli ta nii Tallinnas kui ka Hiiumaal Ungern-Sternbergi pärisori, kes parunil koolikotti tassis, hiljem oli ta adjutandina kaasas Mongoolias isegi vastuluure ülem, tõustes polkovnikuks.
Nüüd ma tippisin selle päeviku masinasse ning sellest sai 500 lehekülge teksti.
Mis päevik see siis on?
Lugu ise on selline. KGB teatavasti otsis kogu Ida-Euroopa maadest Ungern-Sternbergi meeletut varandust, mille ta ajas kokku Mongoolia, Hiina, Korea, MandÏuuria ja juudi kaupmeestelt ning ka buda kloostritest. Poolakad on sellest isegi raamatu kirjutanud. Asjatundjad peavad seda maailma suurimaks varanduseks, mis on koos ühes kohas.
Varandust otsitakse praegugi riiklikel tasanditel, on ka üksikotsijaid. KGB juhtis tol ajal suurmanöövrit. Arvati, et parun Robert von Ungern-Sternberg, kes oli Suur-Mongoolia ülemvalitseja, saatis Eestisse oma sugulastele kirja koos skeemiga kohast, kuhu ta varanduse on peitnud. Seda otsiti arhiividest ja seejärel hakati kaevama. KGB kaevamise ajal Ungru mõisa varemetest leidis üks KGB-lane selle sama päeviku. KGB-lased, haistes suurt varandust, läksid tülli ja hakkasid üksteist tulistama. Lõpuks peitis üks neist päeviku tühja piimamannergusse ning piimamees viis mannergu hommikul ära, teadmata, et seal sees on päevik.
Sündmuskohale kutsuti ka Haapsalu kiirabi arst, kes hiljem ravis sedasama piimameest. Viimane ütles arstile surres, et see päevik on tal kaevatud koduõue maa sisse. Arst ei julgenud ise kaevata ja nüüd, kui ta oli lugenud minu kirjutisi Ungern-Sternbergist, helistas mulle. Leidsin päevikud pooletunnilise kaevamise järel.
On seal ka vihjeid varandusele?
Varandusest on palju juttu. Kas ka kohast, selle jätan vastamata. Päeviku annan ma kirjandusmuuseumile ja kevadel saavad kõik seda lugeda raamatust.
http://www.vanaraamat.ee/Olev_Remsu_Toim...191-31.htm
,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,
Saatejuht Kerttu Soans vestleb kirjanik Olev Remsuga, kellelt ilmus hiljuti romaan "Ungern-Sternberg - sõjajumal". Remsu tutvustab oma raamatu kangelast Urgern-Sternbergi - parun 1500-aasta vanusest suguvõsast, idealist ja sadist, kes võitles väärikuse ja kõlbluse eest, Vene kindralleitnant, geniaalne väejuht, kes ei kaotanud ainsatki lahingut. Autor Kerttu Soans, toimetaja Haldi Normet, helioperaator Vivika Ludvig. Eetris 02.01.2000. VAS-5768.
https://arhiiv.err.ee/vaata/kuusundmus-olev-remsu
,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,
Robert von Ungern-Sternbergi jälgedes . Kärt Hellerma
Literaat Olev Remsu sai kevadel 25 000 krooni suuruse Eesti Vabariigi kultuuristipendiumi.
Suvel käis Remsu selle eest Moskvas, pühapäeval alustas ta aga reisi Burjaatiasse ja Hiinasse, et ajada parun Robert von Ungern-Sternbergi jälgi.
Kes oli Robert von Ungern-Sternberg?
Olev Remsu: Üks fantastiline kuju, kes sündis vana kalendri järgi 1885., uue kalendri järgi 1886. aastal Austrias Grazi linnas. Ta on pärit Hiiumaalt, seal saatis ta mööda oma varajase nooruse.
Õppis Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumis. Elas Toompeal Ungern-Sternbergide lossis. Praegu asub seal Teaduste Akadeemia presiidium.
Robert von Ungern-Sternberg ise loeb enda päritolu Attilast, hunnidest, kes 6. sajandil Euroopat vallutasid, märatsesid ja röövisid. See on dokumentaalselt tõestamata, kuid dokumentaalselt on tõestatud suguvõsa päritolu 11. sajandist.
Nad on osa võtnud kõigist ristisõdadest, sealhulgas Jeruusalemma laste ristisõjast.
Nad on olnud Ungari kuningad ja slaavi vürstid. 1224. aastal kohtusid lahingus vürst Vjatshko ja vanem Meelis.
Vjatshko kohta on teada, et ta oli Ungern-Sternbergide verd. Vjatshko vastu võitlesid Tartu all veel kaks Ungern-Sternbergi, kes olid teutoonlased.
Nemad olid sakslaste poolel. Ungern-Sternbergide suguvõsa on nii suur, et tihti sattusid nad omavahel võitlema.
Hiiumaalt pärit Ungern-Sternberg on Roberti vaarisa. Aastal 1780 peibutas ta võltstuletornidega laevu näkimadalatele
. See tegu on muide kohtulikult ümber lükatud.
Mis ajendas teid Robert Ungern von Sternbergiga tegelema?
Käisin budismihuvilisena 1975. aastal Burjaatias.
Algselt oli see lihtsalt hipilik seiklemis- ja reisihuvi, budismist polnudki mul erilisi teadmisi.
Sain jutule ühe laamaga, kes, saades teada, et ma olen Eestist, küsis kohe: kas Ungern-Sternbergi tead?
Tuli välja, et seda Ungern-Sternbergi, keda tema mõtles, ma ei teadnud.
Igal juhul sai ta sellest aru ja kohe lõppes meil igasugune kontakt.
Hiljem nägin Kjahta linnas, mis on otse Mongoolia piiri ääres, mälestustahvlit: keegi oli surma mõistetud, all oli kirjas, et surmamõistja oli knjaz Ungern.
Järelikult polnud laama küsimus juhuslik, vaid väga suunatud.
Tükk aega ei osanud ma tema kohta kusagilt midagi otsida. Eesti Entsüklopeedias on Robert Ungern-Sternbergi nimi sees, samuti vene entsüklopeediates.
Ta oli suur-Mongoolia valitseja aastatel 1918-1921, kes lõi Urgast ehk Ulan-Baatarist välja punahiinlased, kes olid Urga vallutanud 1912. aastal. Hiinlased hoidsid suurlaamat, kes oli kogu Mongoolia ilmalik ja vaimulik valitseja, koduarestis. Ungern-Sternberg pani suurlaama võimule tagasi.
Siiski jäi laama sisuliselt marionetiks ja võimul oli tsaarivene kindralleitnant Ungern-Sternberg. Selle tõttu peetakse teda Mongoolias tänapäeval vabastajaks.
Hiinas ja Burjaatias peetakse teda aga massimõrvariks ja massipiinajaks, mis vastab kahjuks ka tõele.
Tegelikult oli ta kummaline, veider inimene. Palju on juttu olnud tema varandusest, mille ta olevat kokku röövinud buda kloostritest. Buda munk on teatavasti ääretult vaene. Ta elab almustest ja sööb päevas ainult kausitäie riisi. Kloostris, vastupidi, on tohutud rikkused, briljandid, teemandid
Väidetavalt on Robert von Ungern-Sternberg röövinud kloostreid ja peitnud varanduse kuhugi Mongoolia steppi liiva alla.
Räägitakse ka, et ta on saatnud siia, Eestis elavatele sugulastele, plaani või skeemi, kuidas varandust leida.
Kaarti on otsitud Haapsalu lähedal olevast Ungru mõisast. See on uuesti läbi kaevatud, samuti kaevas KGB Hiiumaal Ungern-Sternbergile kuulunud Suuremõisa lossi läbi.
Viimasel ajal kalduvad uurijad arvama, et varandust pole kunagi olnud. Mis on väga tõenäoline, sest ta võitles ise budismi eest ja vaevalt et ta kloostreid röövis.
Kust see legend üldse pärineb?
Ei tea. Ta oli suur askeet, ta ei võtnud viina, ainult suitsetas. Laamad ütlesid, et temasse on läinud Tshingis-khaani hing.
Ta tundis, et on uus Tshingis-khaan, kelle ülesandeks on Mongoolia taastamine maailmavõimuna. Tema eesmärgiks oli taastada kõik keisririigid (Hiina, Venemaa, Austria-Ungari, Saksamaa).
Ta tahtis vallutada Euroopa oma mongolitest, burjaatidest, tuvalastest ja teistest koosneva armeega, sest pidas Euroopat allakäinud maaks, mis on kaotanud üllad aadli- ja vabaduseaated. Robert von Ungern-Sternberg arvas, et mandunud Euroopa ei ole võimeline bolshevismile vastu seisma.
Tal olid nii mõnedki radikaalsed ideed.
Tema sõjavägi pidi sundrasestama Euroopa naised, nii et tulemusena oleks tekkinud uus puhas veri. 3000 aastat vana mongoli veri pidi puhastama Euroopa rikutud vere ja looma Euroopas uue tõu inimesi, kes oleks bolshevismile vastu seisnud. Täielik totrus muidugi.
Kuuldavasti ilmub teil Robert von Ungern-Sternbergi kohta varsti raamat.
Mis teil veel on selle materjaliga kavas teha?
Raamatusse mahtus tegelikult väga vähe. «Loomingu Raamatukogus» peaks oktoobris ilmuma minu näidend «Tshingis-khaan on Ungern-Sternberg». Peeter Simmi ja Faama filmiga on mul leping.
Olen kirjutanud neile Ungern-Sternbergist stsenaariumi.
Kui kõik hästi läheb, peaks aastal 1999 käivituma film, mille produtsendiks on Faama film ja rezhissööriks Peeter Simm.
Simm toob ka minu näidendi lavale. Hea, et soojenduseks on näidend ja siis tuleb film, mille eelarveks on 30 miljonit dollarit. Seda raha ilmselt Eestist kokku ei saa.
Tahan kirjutada Robert Ungern-Sternbergist ka romaani ja ühe pikema artikli. Eesti keeles on kaks korda ilmunud raamat «Loomad, inimesed ja jumalad», autoriks poolakas Ferdinand Ossendowski.
Esimene trükk ilmus 1930. aastal ja teine 1996. aastal, faksiimiletrükis.
See sisaldab üksnes valet ja laimu. 30ndatel aastatel muutus raamat Euroopas bestselleriks.
Ta on tõlgitud mitmekümnesse keelde. Kavatsen selle raamatu seisukohad ümber lükata.
Mida tõotab algav reis?
Moskvas on vaja suhelda ühe võimaliku filmiprodutsendi Mosfilmiga.
Olen saanud sealt positiivseid signaale, küll mitte päris lubadusi.
Mosfilmi peaprodutsent on minu kunagine õppejõud Moskvas Valentin Tshernõhh.
Ulan-Udes kohtun Burjaatia filmimeestega ja Mongoolias sealsete filmimeestega. Käin muuseumides, vaatan kirjandust.
Pekingis elab umbes 10 eestlast. Nende juurde lähengi.
,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,
Tsingis khaan, sõjajumal:
Kindralleitnant parun Robert Roman von Ungern-Sternbergi Mongoolia-sõjaretke kohta on kirjutatud vähemalt 51 peamiselt vene- ja ingliskeelset raamatut või brosüüri (P.S. tänaseks ilmselt palju rohkem!), millele lisandub arvutu hulk artikleid, mõned neist kõrgelt koteeritud teadusajakirjades, teised, ja neid on rohkem, kõmulehtedes. Muide, kommunistlikus Mongoolias oli Ungern-Sternbergi nime mainimine keelatud nii suusõnaliselt kui trükis, tänu millele see säiliski rahva mälus, sest seda, mis jutte rääkisid jurtades isad poegadele, ei suutnud keegi kontrollida. (Õige, rahvale vajalik ja rahvast formeeriv ajalugu antakse põlvest põlve edasi jutustades. Trükitud ajaloo mõju rahvale on väike, sest see on kadumas mälust.) Ja isad rääkisid poegadele, et Ungern-Sternberg tuleb kord tagasi mongoleid vabastama ja ühte liitma.
Postkommunistlik võim kuulutaski algul Ungern-Sternbergi ametlikult riigi vabastajaks ja budismi eest võitlejaks.
Praegu on sellest hinnangust siiski tagasi tõmbutud, otsus Ungern-Sternbergi tegevuse kohta on jäetud tuleviku langetada.
Kõigis 51 Ungern-Sternbergi kohta kirjutatud teoses võib leida suuri vasturääkivusi, isegi sedavõrd, et paruni surmapäev, -koht ja surma põhjus on erinevad. Kokku pakutakse 29 täiesti erinevat versiooni ”hullu paruni” piinamisest ja hukkamisest, nende hulgas on ka nii jäledaid, mille peale euroopa kultuuriruumis olija ei suuda kuidagi tulla.
Kuueteistkümnel juhul väidetakse, et parun jäi elama ja et teda on hiljem nähtud mitmel pool Euroopas.
Kolm autorit kirjutavad, et parun veetis vanuripõlve laamana Tiibetis. Kaks teost annavad paruni surma-aastaks 1977, üks neist surmakohaks Paraguay linna Encarnacioni (Ümbersünni!) Parana jõe kaldal ja teine Dalan-Dzadagadi külakese Mongoolia Altais, Gobi kõrbe ääres, mis tõelevastavuse korral peaks tähendama seda, et Robert Roman Ungern-Sternberg vahest ei lahkunudki pärast oma sõda Mongooliast.
Kõik uurijad rõhutavad dokumentaalse allikmaterjali täielikku puudumist.
Segadusttekitavalt palju on tagantjärele kirjutatud memuaare, kuid seni ei ole leitud mitte mingeid Aasia Esimese ratsaarmee ehtsaid dokumente, sedasama tuleb kahjuks öelda ka Mongoolia valitsuse kohta perioodil 1920-1921.
Kõik selle ajajärgu säilinud ürikud, mis vähegi allikakriitikat kannatavad, kuuluvad kas bolshevikele või Hiina vabariiklastele ning neid ei saa vaadelda objektiivsetena.
Nimetagem siiski tähtsamaid teoseid, kust huviline leiab ka viitestiku süvitsi edasiliikumiseks, samuti juhised ülejäänud arhiivmaterjalide juurde kogu maailmas.
Eestikeelsed:
Ferdinand Ossendowski ”Loomad, inimesed ja jumalad”, Tallinn 1924 (tõlge inglise keelest, originaal: BEASTS, men and gods, London, 1922); sama raamatu teine trükk:
”Kommunism või Buddha”, (Tallinn?) 1996; sama raamatu kolmas trükk:
”Loomad, inimesed ja jumalad”, (Tallinn?) 1998;
Olev Remsu, ”Tingis-khaan on Ungern-Sternberg”, Tallinn 1997.
Venekeelsed:
”Arhiv Tibetskogo vrata Vadz´ra-lamõ”, Harbiin 1928;
”Ignota. Roman Nikolai Ungern-Sternberg”, Praha 1922;
Makejev, A. S. ”Bog voinõ”, anghai 1934;
Nikitin, B. P. ”Ritmõ Ebrazii”, Pariis 1927;
Saharov, K. B. ”Belaja Sibirj”, München 1923;
Heidok, A. ”Bezumie zoltõh pustõnj”, New York 1947;
Juzefovitš, Leonid. ”Samoderzets pustõni”, Moskva 1993.
Ingliskeelsed:
Dmitri Alioshin. ”Asian odissey”, London 1940;
John Geleta. ”The New Mongolia”, London-Toronto 1936;
Urata Onon. ”Mongolian Heroes of the 2th century”, New York 1976;
Nikolai Riabukhin (Ribo). ”The story of Baron Ungern-Sternberg”, Los Angeles 1987;
Ivan Roerich. ”True till death”, New Haven 1938;
Viktor Volkov. ”A descendant of chinghis-khan”, New York 1931.
Saksakeelne:
”De Hungaria. Ungern-Sternberg zu pürkel. Ein Geschlecht im Wandel der Zaiten” (käsikirja õigustes omapaljundus, täiendatakse pidevalt uute andmetega. Salamaterjal, mida Ungern-Sternbergi suguseltsi eestseisus levitab suguvõsa liikmete hulgas).
Eesti Ajaloo Keskarhiivis Tartus võib tutvuda saksakeelsete kirjadega (fond 1423, säilik 1, toimik 192), mis näitavad perekonna suhtumist ”hullu parunisse”; Hooveri sõja-, revolutsiooni- ja rahuinstituudis Californias on väga mahukas vene- ja ingliskeelne arhiiv (CSUZHHS53-A, CSUZHH697-A jt.), mis sisaldab taganemisel USA-sse jõudnud, Mongoolia sõjakäiguga kas rohkem või vähem seotud ohvitseride Föderaalses Juurdlusbüroos ülekuulamise protokolle.
Muide, viis esitatud memuaristi võib leida tegutsemas sellestki päevikust, ja õigupoolest on neid rohkemgi, kelle nimed esinevad siinses tekstis ning kes on hiljem kas ise oma mälestusi kirja pannud või on teised nendega seotud materjale avaldanud.
Üllitiste rohkusele vaatamata on käesolev publikatsioon minu teada siiski ainus dokument/teos, mis ei ole kirjutatud tagantjärele, vaid on — kui nii tohib öelda – otsereportaaz sündmuskohtadelt.
Nagu juba öeldud, on võrreldes teiste allikatega erinevusi, ja need puudutavad peateemaga paratamatult kaasnevat kõrvalainestikku: näiteks olukorda Hiinas, Hiina keisri elu ja asupaika, võitlusi Siberis ja Kaug-Ida Vabariigis, Jaapani osa Vene kodusõjas jne., jne.
Võime lõputult vaielda, kumb näeb paremini, kas lähedalolija või eemalseisja, ent mina olen pärast pikka kahevahelolekut jõudnud veendumusele, et päevikupidaja kui osavõtja ja pealtnägija teab täpsemini, ning ilmselt on uurijad kohustatud pärast selle allikmaterjaliga tutvumist korrigeerima Mongoolia, Siberi, Hiina ja Mandzuuria XX sajandi alguse ajalugu käsitlevaid teoseid ning parandama andmed kõikides entsüklopeediates, sealhulgas ka meie ENE-s (8. kd., lk. 217), vanas EE-s (8. kd., lk. 562) ja uues EE-s (10. kd., lk 66.).
Ümbertegemine on loomulik, seda ei ole vaja häbeneda — ajalugu parandatakse pidevalt.
Võib päris kindlalt öelda, et kõige rohkem eksib inimene, kes on jäänud kinni ühte mütoloogiasse, mida ta püüab kõigile kohustuslikuks teha. Teadusliku tõe sildi all levitatakse üht, ajastule meelepärast mütoloogiat, mis järgmisel ajastul saab teistsuguseks, kuna publiku ootused, vajadused ja maitse muutuvad.
Tegelikult on ajaloolane etoloog, kes telerist loomamultifilme vaadates kirjutab doktoritööd loomade käitumisest.
Olgu eessõnas öeldud seegi, et kindlasti ei ole tegemist tekstiga, mis oleks kirjutatud teadlikult romaaniks, kuigi kogu aeg tundub, et loed justkui ülipõnevat sõja-, reisi-, armastus-, seiklus-, seltsimeheliku kohusetunde, tõotusele ustavuse romaani või Idamaadele pühendatud eksootikaromaani.
Ilukirjanduse jaoks on tegelasi liiga palju, nende suhted on belletristlikult korrastamata.
On ju elus alati rohkem inimesi kui jutus, ja elu on huvitavam, sest elu ei redigeerita.
Päevikus ei tegutse n.-ö. karakterid, vaid luust ja lihast inimesed.
Sõjakäigu kirjapanija on olnud kirjanduslikult väga andekas inimene. Siiski pole meil põhjust kahtlustada teda väljamõtlemises ja fabuleerimises, inimeste saatuseniitide kokkuviimises ja lahutamises. Ka ei maksa võrrelda päevikupidaja tööd professionaalsete sõnataidurite kunstiga.
Üks viimase aja asisemaid, faktipõhine- dokumentaalne uurimus, kindral Robert von Ungern-Sternbergist:
PARUN UNGERN. MUST RATSANIK
https://www.rahvaraamat.ee/p/parun-unger...9949438273#
Autor: BORIS SOKOLOV
https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A1%D0%...0%B8%D1%87
Kes oli Eestist pärit kindralleitnant parun Roman von Ungern-Sternberg? Kas kangelane, kes vabastas Mongoolia Hiina okupantide võimu alt, võitles vapralt bolshevike vastu ja ei kartnud heisata monarhia taastamise lippu mitte ainult Venemaal, vaid kogu maailmas? Euraasluse idee esmalooja, Tingis-khaani impeeriumi taasrajamise hulljulge projekti autor... Ungerni apologeedid usuvad vankumatult, et ta oli kõrgelt haritud, õppinud põhjalikult idamaa keeli, ajalugu ja kultuuri ning lõi budismis isegi oma originaalse õpetuse. Nii tema sõdurid kui vastased nimetasid teda Sõjajumalaks.
Kuid eksisteerib ka teistsugune traditsioon: “must parun”, “verine parun”, “hull parun”... On rõhutatud kohutavaid hukkamisi ja rikaste avalikku paljaksröövimist, mis häälestas elanikkonda valgete vastu. Enamik ohvreid pidid kannatama ainult seepärast, et nende vara aitas täita Aasia diviisi kassat. Ilmselt oli Ungern-Sternberg ainus valgekaartlik kindral, kelle julmus põhjustas alluvate mässu tema vastu.
Selle raamatu autor püüab visandada võimalikult objektiivse, ehkki mitte päris erapooletu portree parun Ungern-Sternbergist, näidata “musta paruni” võitude ja lüüasaamiste kaudu, millist rolli ta tahtlikult või tahtmatult etendas Vene kodusõjas ja maailma ajaloos ning kui vääramatu oli teda tabanud lõpplahendus.
P.S. Raamatust selgub, et ülisuure peidetud varanduse olemasolu on sulaselge muinasjutt!
Miks ei ole tolle hullumeelse, sadistist tegelase tegemistest- toimetamistest eriti palju kirjalikke allikaid!
Mis juhtub siis, kui oma alluvaid, liitlasi, pädevaid rindeohvitsere sadistlikult peksta- piinata!
Miks on alust arvata, et Aasia diviisi eduloo- võitude taga seisis hoopis I MS veteranohvitser, üliandekas ja kaval Konstatin Konstatinovish Kluge, keda Mongoolias tunti alampolkovnik Ivan Nikolaevitsh Ivanovskina!
Jne... Ülihuvitav- realistlik lugemine!
,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,
P.S. Fakt on aga tõesti see, et omaaegne KGB viis läbi ülipõjaliku suuroperatsiooni tolle väidetava varanduse leidmiseks- info kogumiseks. See on Remsu poolt tõene teave, mitte pastakast välja imetud soga!