Postita vastus 
 
Teema reiting:
  • 0 Häält - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Kuidas leida energia kohti
Autor Sõnum
Müstik
Shambalas

Postitusi: 13,074
Liitunud: Oct 2004
29-08-2014 18:10
Postitus: #26
RE: Kuidas leida energia kohti
Vat see on huvitav. Informeeri meid ka nendest erinevatest kosmosest tulevatest energialiikidest.

Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Wilholmensis
Veteran

Postitusi: 883
Liitunud: May 2009
29-08-2014 19:00
Postitus: #27
RE: Kuidas leida energia kohti
Näiteks kiirgusenergiad; gamma- röntgen, UV.... Valgusenergia- footonid (nähtav valgus). Fullereenid. Laengud; prootonid, neutronid, neutriinod. etc. etc......
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Avatud aken
Tavaliige

Postitusi: 55
Liitunud: Nov 2016
05-12-2016 23:39
Postitus: #28
RE: Kuidas leida energia kohti
Kirna mõis.Ma elan seal lähedal.Käisin seal eelmine sügis,uurisin ümbruskonda ja sain aru,et kellegi saamahimu on kõik rikkunud.Olemuselt olen lihtne aga sain aru.Minu kõrgem ülessanne,siin ilmas on olla sõnumitooja.Nii jätsingi kohapele sõnumi Kristallpaleed on rünnatud väga alatult,tume Jõud näitab oma nägu.Kas teate kes on Hallidkardinalid,nende käes on praegu kogu maapealne võim.Kõik sünnib uuesti ja selle jaoks on Vägi ja Võim . Iga kord kui bussiga sealt läbi sõidan läheneb keegi ja küsib kes Ma olen.See keda uuekeks peremeheks nimetatkse on üks lihtlabane kuratlik tõbras.Viimati läbis Kristallpalee Jumalaväe puhastustule.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
mässaja
Vana kala

Postitusi: 492
Liitunud: Jan 2012
06-12-2016 20:53
Postitus: #29
RE: Kuidas leida energia kohti
Käisin ka mõned aastad tagasi Kirna mõisas. Leidsin seal ainlt kaks väega kohta. Õigemini oli üks nendest mingi pühapilt. Tol ajal oli seal üks naisterahvas, kes kinnitas minu juttu. Et mehi energia tõukab naisi tõmbab ja teina koht oli uksest sisse minnes võlvlae all. Seal hakkas mul pendel eriti tugevalt tööle. Pendeldsin perenaise loal k mujal aga pidin pettuma. Sealsed jutud on üle paisutatud. Mõnes kohas, kus pidi olema(seal istepinkkide juures) ravienergia näitas pendel negatiivset energiat. Ja see vana tee maja juurde see on lihtsalt tee. Pendel näitas täiesti neutraalset kohta. Mina arvan, et kogu see koht on kas ära lagastatud (millest on kahju) või on lihtsalt kommerts. Seda viimast usun rohkem, sest kogu seda kohta vanas kirjanduses mainitakse üli napilt. Ise ei ole ma skeptik sellistesnasjades aga Kirna mõisa suhtesnolen küll.
(selle postituse viimane muutmine: 06-12-2016 20:54 mässaja.)

Kõik, mis on õhus tuleb alla lasta. Kõik, mis on maas tuleb õhku lasta.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
positiivne
.

Postitusi: 3,073
Liitunud: Aug 2012
06-12-2016 21:54
Postitus: #30
RE: Kuidas leida energia kohti
Otepää kirik on üka selline?

Kõik inimesed on erinevad. Ainult mina olen ühesugune.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
käbiorav
Tavaliige

Postitusi: 57
Liitunud: Apr 2015
07-12-2016 22:33
Postitus: #31
RE: Kuidas leida energia kohti
Tegelikult peaks ju igalpool olema need nn energiad. Ma usun et kui liikuda maastikul ringi siis erinevate asjaolude koosmõjul tunduvad ühed kohad teistest erinevad, ehk on erineva energiaga. Kui ümbrust väga tähele ei pane ja mõtteis ollaks kinni mineviku või tuleviku sündmustes, siis ei olegi väga seost kohaga kus viibitakse ega tajuta selle eripära. Teine asi on kui hakata intensiivselt otsima mingeid "energiakohti" et mõistus hakkab trikke mängima ja hakatakse endale ette kujutama midagi mida ei ole. Et igale poole ilmuvad need energiakohad. Aga eks see omamoodi meditatsioon on selliste "erinevuste" otsimine looduses. Huvitav on siis kui samale järeldusele jõuab mitu inimest sõltumatult.
(29-08-2014 19:00 )Wilholmensis Kirjutas:  Näiteks kiirgusenergiad; gamma- röntgen, UV.... Valgusenergia- footonid (nähtav valgus). Fullereenid. Laengud; prootonid, neutronid, neutriinod. etc. etc......

Keegi Suur Autoriteet mõtles selle välja et mõiste "energia" peab olema mõistetav ainult füüsikalises kontekstis, misjärel on tekkinud kõikvõimalikke väiksemaid autoriteete kes korrutavad järgi ja püüavad "harida". Samas ei suudeta omavahel isegi lihtsamate mõistete tähenduses kokku leppida ja räägitakse mööda. Ma pakun et see energia asi sai äkki Linnart Mällist alguse, või kellestki nendest budismihuvilistest teadlastest, füüsikutest jt. budistlike tekstide tõlkimise käigus. Samas ega mõiste ei loo seda asja või nähtust mis olemas on. See targutamine on lihtsalt tobe. Kui ei saa ega taha pihta saada mis see energia peaks olema (maaenergia vms energia) siis ei ole probleem sõnas ega mõistes.
(selle postituse viimane muutmine: 07-12-2016 23:29 käbiorav.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Tinar
Vana kala

Postitusi: 307
Liitunud: Aug 2017
25-10-2017 17:54
Postitus: #32
RE: Kuidas leida energia kohti
Kuidas ma leidsin erilise energiaga koha. Oli tava fotoaparaadiga maakodu lähedases metsas hulkuda. Aastatega kujunes välja üks ja seesama marsruut ning mingil ajal hakkasin märkama sel marsruudil kohta metsas mis erines ümbritsevast metsast. Nimelt oli pinnas selles kohas ülitihe või kõva. Mul polnud küll kaasas labidat aga tundus, et labidaga seal üle paari cm masse ei tungi. Ümbritsev mets oli nagu mets ikka - mättaline, künklik, ebatasane ja pehme pinnasega. Selles kohas aga oli puudealune tasane nagu oleks seda inimene teinud ja ülikõva pinnasega. Muid erinevusi ma ei märganud peale muidugi põhilise asja. Nimelt panin ükskord tähele, et kuigi olin juba pikalt jalutanud ja hakkasin tagasi pöörduma (sellest kandist metsas kujunes koht marsuudil kus pöördusin kodu poole tagasi), polnud ma üldse väsinud. Mitme km läbimisega tekkinud väsimus oli nagu hetkega kadunud kui sellesse imeliku kohta sattusin. Nentisin seda ja muud tarka ei osanud mõelda. Järgmine kord läksin juba teadlikult sinna ja jälle pärast mitme km läbimist nii kui sellele alale jala sain, olin nagu uuesti sündinud. Hilisematel kordadel püüdsin seal kauem viibida ja jäljendada ka Castaneda jõukõndi aga ikkagi jäi peamiseks kogemuseks väsimuse täielik kadumine. Nüüd ma enam seal ei käi sest mets tõmmati maha ja pandi kõrgepinge liinid ning -las tsivilisatsioon möllab! Elus ja looduses teisi asju hindavad on sunnitud sellistel puhkudel tagasi tõmbuma...
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Tinar
Vana kala

Postitusi: 307
Liitunud: Aug 2017
24-06-2018 09:16
Postitus: #33
RE: Kuidas leida energia kohti
1991 aastal avaldati Läti ufo-teemalises bulletänis “M-ski treugolnik” ühe lugeja saadetud jutustus. Tõlkisin selle nii hästi kui oskasin ära ja ehk pakub siin lugejatele huvi. Jätsin küll välja mõned täiesti ebaolulised lõigud. Tõlke ja eesti k. grammatikaga on nigu on....Kas lugu ka tõele vastab, ei oska öelda. Võib olla fiktsioon, võib ka tõesti sündinud olla.

TOOMINGAVÄLU
autor: V. Stekoltšikov / Tšuvassi ANSV
"Поляна в черёмуховом лесу"
В. Стекольщиков. Чувашская АССР

Mu vanaema lahkus elust tasa ja rahulikult. Väiksekene, vana-vanake tuli metsast, pani jalanõud ahju taha, istus koikule ja toetas pea padjale.
"Käisin seal. Jätsin jumalaga. Välu veel polnud ärganud"
Juba mitmendat päeva rääkis ta iseendaga. "Kevadel saab nelikümmend neli aastat, nelikümmend neli....Kuus aastat, kuus aastat" kordas ta.
Isa tuli tuppa.
"Üksteist...üks" pobises vanaema.
"Kakskümmend kaks...Palju?" küsis isa.
"Kaks" vastas vanaema. "Kolmkümmend kolm - kolm, nelikümmend neli - kuus".
"Mitte neli?" ütles isa, võttes ta soonelistest ja kuivund kätest.
"Kuus, kuus, kuus" ütles ta kiirelt ja sulges seejärel igaveseks oma kortsulised silmalaud.
Numbrid mida vanaema lausus, jäid mulle igaveseks meelde. Juhtus, et kriipisin neid puutüvedele või metsaraja tolmu. Numbrid tundusid huvitavad. Nagu sõdurid reas. Ees suured, siis väiksemad, veel väiksemad ja veel väiksemad. 44...33...22...11.
Välu oleks ma ise ehk unustanudki aga meelde tuletas selle onu Jaša - isa vanem vend, kõige esimene rajooni komsomoliorganisatsiooni sekretär, 23-selt polgu komandör.
Kui kord sai vesteldud igasugustest imelistest juhtumistest, rääkis ta sellise loo: Anton Koškin, üks seitsmest küla esimestest komnoortest, põgenedes loomastunud bandiitide eest, kargas hobusel üle tara ning kihutas metsa suunas. Teda tabas kuus kuuli ning ta hobust neli kuuli. Komnoored onu Jaša, Ilja Mõrotškin ja Nikolai Kortšagin leidsid Antoni ühelt metsalagendikult vereloigus lamamas. Tema ja hobuse haavad küll seoti aga lootust, et nad ellu jäävad, polnud. Otsustati, et hommikul matavad nad mõlemad samasse.
Päikesetõusul aga ajasid end kõigi imestuseks püsti nii Anton kui ka hobune. "See peab ime olema!" ütles Mõrotškin. "Ei!" ütles Jaša. "Seletamatu nähtus."
"Imedesse me ei saa uskuda" - ostustati tol korral komsomoli koosolekul ning "sellepärast juhtunust ei sõnagi!” Ja nad vaikisidki. Mitte keegi juhtunust teada ei saanud kuniks Jaša seda mulle rääkis.
Üks jahimees, salapäraselt vasakut silma pilutades, jutustas: "Tabasime teda juba viie laenguga aga tema jooksis ikka edasi.."
"Kes?"
"Põder. Saime ta kätte, panime pikali. Tirisime ta välu peale. Tegime lõkke. Siis puhkasime, sõime õhtust. Ning kui me põdra juurde läksime, et hakata nülgima siis ... kargas see püsti, paisates meid kui kutsikaid eemale. Meie nagu soolasambad. Põder aga läks, kiirustamata, pea uhkelt püsti, minema. Keegi meist ei julenud teda uuesti tulistada."
Külas kõigile tuntud kalamees, hüüdnimega Bolšoi, iga päev kalalt tulles astus läbi metsavahi juurest, et metsa peremehega sõprust hoida millest unistas vist iga elanik ning jättes osa saagist ka temale. Nii ka seekord. Praeti kala, istuti pudeli taga. Siis kalamees, nähes, et aeg on hiline, hakkas kodu poole minema lõigates teed lühemaks läbi metsa minemisega. Üle välu minnes tundis ta äkki, et seljakotis keegi liigutab. Mingi loomake on ehk kalade juurde tunginud arvas ta ja tegi koti lahti. Kotis aga kargasid kalad. Nagu hullud. Koduni jäi kaks tundi teed aga kalad olid ka kodus veel elus!
Teadsin mitmed lugusid kus nii või teisiti meenutati mingit välu või lagendiku mis tervendas nii inimesi kui loomi. Pidasin neid lugusid lihtsalt legendideks, rahva juttudeks või jahimehe juttudeks kuni ükskord ise juhtusin sellele välule.
See juhtus veel enne sõda. Hulkusin metsades, mööda metsa salaradu, puust puuni, põõsast põõsani, mööda kraave ja künkaid. Teadsin kus algab soo. Iga korraga läksin üha kaugemale ja kaugemale metsa. Seekord mõtlesin minna üle kraavi kui nägin, et puutüvel istub selline suure pea ja koheva sulestikuga linnupoeg. Pööras pea minu poole ja jõllitas otse näkku. Sirutasin käe välja, et teda silitada kui pahh - hüppasin tagasi, otse kännule otsa. Vaatsin, et mis juhtus ja nägin, et linnupoja lähedal ajas tiivad laiali nii pirakas lind, et isegi muinasjuttudes ei kohta suuremat! "Sulehunnik!" vihastasin ma. "Vaata kuidas ma jala katki tegin sinu pärast!" Kiskusin jalast puutüki välja ja virutasin selle linnu poole. Kohe hakkas ka haavast ohtralt verd tulema. Pigistasin haava käega kinni ja seejärel sidusin särgiga. Ühel jalal kareldes ja toetades toikale jõudsin kuidagi brigaadini. Kedagi polnud kohal peale katla ümber toimetava Altati. See kohe karjuma ja oigama. Sidus oma rätiga mu haava kinni pannes enne veel haavale teelehe ja viis mu tagasi metsa. Läksime mööda kolmest must paplist.
"Vot see lind" näitasin "sulehunniku" peale. "Öökull. Tema poegi puutuda ei tohi. Vaata mis jäljed ta oma küünistega seljale jättis. Paha lind, vii minema oma poeg siit!" Edasi läksime päikese suunas, siis peatusime pikse poolt lõhki löödud ladvaga tamme juures. Nii tassis ja tassis ta mind mööda toomingametsa. Kolm korda jõudsime tamme juurde tagasi ja lõpuks leidsime selle mida otsisime - välu kus ma olin Shagariga (c Шагари).
"Saad terveks!" ütles Altati. ”Mina põdesin oma jalaga ja näed, sain terveks. Natuke küll lonkan veel. Sinu vanaema näitas seda kohta - olgu taevariik talle armuline!”
See lagendik või välu on valguseküllane. Lõuna suunas on pikkuseks 230 sammu ja põiki 130 sammu. Kuus künkakest, küljepikkusega mitte üle kolme meetri, olid reas kogu välu pikkuselt. Küngaste vahel olid kraavid - nagu maanteekraavid - kui kummargil minna siis võib kõrvaltvaatajale märkamatuks jääda. Mööda välu kasvasid toomingad, mitte põõsad vaid suured puud. Huvitav oli, et oksad olid neil kõigil pööratud metsa suunas, nagu juuksed mis kammitud taha. Nagu oleks neil häbi näidata oma oksi ja lehti päiksele. Korraga tekkis mul soov hakata hüppama. Hüppasin ühelt künkalt teisele unustades oma vigastatud jala. Üks-kaks-kolm, üks-kaks-kolm - kõigil kuuel künkal. Jooksin välu risti ja põiki läbi lugedes samme. Karglesin ja vallatlesin seal nagu noor kits. "Sind Vitali, võttis välu vastu" rõõmustas Altati. "Nüüd oled sa terve."
Alles nüüd meenus mulle mu vigastus. Altati eemaldas mu jalalt oma verise räti. Haava enam ei olnud - vaid punakas arm mööda kogu säärt. Samuti oli ka jala talla all kõik kinni kasvanud. Kuigi jah - ümar arm on veel siiani alles.
"Välu - see on saladus. Nii rääkis su vanaema. Tagasi läheme mööda teist rada, et keegi ei teaks kus me käisime." Läksime tagasi metsavahi lähedalt ning tegime veel suure ringi, enne kui brigaadi jõudsime.
"Kas isale tohib rääkida?"
"Temale? Su vanaema viis ta sinna kui ta haige oli. Ta teab!"
"Miks toomingatel kõik oksad kasvavad ühte suunda" küsisin isalt peale lõunastamist.
"Sa olid välul?" imestas ta.
"Altatiga". Näitasin talle roosakat armi oma jalal.
"Selge, läheme veel kord".
Olen tagasi välul. Seekord isaga.
"Vaata" ütles isa ja painutas ühe toominga oksa minuni. "Siin on üheaastane võrse. Kõige ülemine. Allpool juba eelmise aasta oma."
"Siis on metsa poole pööratud vaid eelmise aasta oksad, enne kasvasid oksad igas suunas."
"Jah" rõõmustas isa, "arvasid õigesti, Vaid eelmisest aastast alates kasvavad oksad anomaalselt"
Nii sain ma teada uue sõna - anomaalne.
"Vanaema rääkis kuuest aastast. Mida see tähendab?"
"Kuus aastat oksad kasvavad nii"
"Tähendab kuus aastat on see välu anomaalne?" ütlesin kasutades meeldima hakanud uut sõna.
"Jah"
"Pärast?"
"Pärast jälle normaalne".
"Mida tähendab 44 aastat"?
"Neli korda üksteist...Praeguseks sulle aitab. Kevadel näitan veel midagi".
"Mis küngaste all on?" ei suutnud ma paigal püsida.
"Need on onnid jah? Ja neisse on varandus peidetud? Lähme kaevame lahti. Kuskil peab ju uks olema. Võibolla on bandiidid sinna oma saagi peitnud?"
"Uksi pole! Ma ka varem otsisin" ütles isa.
Tagasiteel läksime metsavahi juurest läbi. Lõhnab praetud kala järele. Ka Bolšoi on seal. Ütleb, et eelmisel aastal hakkasid tal kalad kotis "mässama".
"Ime?" küsib isa. "Pole siin mingit imet! Koti põhja jäi vett ja kalad ei surnud ära. Käimisel kott rappus ja kalad "ärkasid ellu". Ongi kogu "ime"!
Välust ei sõnagi. Ka mina vaikin.
"Nii kui imest räägid, hakatakse kohe naerma" sosistas isa kui metsavaht ja Bolšoi läksid kotti tühjendama.
Tagasi tulid viinapudeliga.
"Brigadiriga ei tohi sõprust kaotada" ütles metsavaht isale.
"Ilma metsavahita ei saa ka" vastas isa.
Kui sai joodud, ütles isa: "Mina olen brigaadis vanem. Vastutan kõigi eest. Altati pärast on aga mure. Sa Petja rikkusid ta tervise ära ja ise panid põõsasse peitu. Lõikasid tal heinateo ajal vikatiga kõõlused läbi ja nüüd - võta ta siis naiseks! On ju ta sinu järele hull. Vaata, ta ei ole tavaline tüdruk. Päästab su surmastki!"
Metsavaht vaikis.
Etterutates ütlen: nii ka läks. Abielluda nad ei jõudnud. Juba teisel päeval algas sõda. Rjabov sai kutse sõjakomissariaati ja sealt sõtta. Talt küll tulid mõned kirjad aga siis enam mitte.
Külarahvas kui vedasid jaama vilja, kartulit, heina siis pöörasid alati sisse ka vaksalisse. Palju oli ronge haavatutega. Läksid vagunite juurde ja uurisid kas keegi teab midagi sellisest.
Keegi vastas, et temast jäi ta sinna elavana veel maha või: jah, elus on, elus on...Pärast mööda küla kõik eided kinnitasid, et elus, elus. Polgukaaslane sõitis läbi. Andis isegi lihakonservi tema poolt. Konservipurk käis käest kätte ja kinnitas veelgi, et mees ikka elus. Sellest ka piisas juba.
Kord talvel sõitis heinaga jaama ka Altati. Ta töötas oma mehe asemel metsavahina. Vaksalis nägi, et kanderaamidel tõstetakse maha haavatuid kel juba kõik on ükstaskõik. Altati läks ligi ja esimene keda nägi oli Pjotr - tema metsavaht. Ei lasknud teda morgi viia. Võttis oma saanile, kattis heinaga ja kohe oma metsalagendikule. Võta või jäta - mehel tuli eluvaim tagasi. Altatil endal aga ei vedanud. Jäi langeva tamme alla. Hiljem räägiti, et palus kogu aeg Pjotrit, et see teda kolme musta papli lähedale toomingametsa viiks. Arvati, et ta sonib. Viid haiglasse kus samal õhtul ka suri.
"Vot sulle käsk" patsutas isa mulle õlale kui me gordonist natuke eemale olime saanud. "Sagedasti pole välule minna vaja. Me ei tea mis ohud meid seal varitsevad ja eriti siis kui välu puhkab".
Sörkisin mööda kitsast rada isa ees ja püüdsin ta iga sõna tähele panna.
"Ilma vajaduseta välu teistele näidata pole vaja ja kui siis vaid möödaminnes. Kui kuulevad siis peavad seda religioosseks propagandaks ja sinule tulevad siis probleemid. Välu ise aga küntakse üles, lastakse õhku või muud viisi hävitatakse! Selle väärtust ei hinnata. Inimene pole veel valmist selliseks."
Isa saadeti vangilaagrisse kui "kulaku poeg".
/-------------/
Jooksin miilitsajaoskonna hoovi ja vibutasin kirjaga. Tahtsin edasi öelda, et ärgu ta põgenegu, et meie saame hakkama. Et kas ma ei peaks minema välule kolme papli juures, et järsku aitab kuidagi. Aken oli väike, kõrgel ja trellitatud. Kirja üle anda ei jõudnud kuna üks miilits tuli ning ma pidin naabri aeda hüppama kust mind enam kätte ei saadud. Poole aasta pärast oli isa tagasi. Võeti kohe sõjaväkke. Sai neli korda haavata ja hukkus 21 jaanuaril 1943 aastal Rževi all. Ema on elus, 84 aastane praegust ja välust pole ta kunagi rääkinud. Arvatavasti ei tea sellest midagi.
Juba sõja esimesel aastal lõpetati kolhoosirahvale leiva jagamine. Kevadeks ei olnud meil enam midagi. Kõik sai maha müüdud või ära vahetatud kartuli vastu.
/------------/
Läksin välule. Võib olla leian üles küngastes salakambrite uksed? Välul võis tunda suitsu lõhna. Toimetamas oli näha kuut meest. Ka Pjotr Rjabov nendega. Küngaste vahel olid suitsevad kuhjad. Ahaa...Teevad puusütt.
/--------/
Ronisin toominga otsa. Ligi minna kartsin. Korraga lõi kusagilt alt silma nagu mingi valgushelk. Peegel või? Ronisin alla. Korjasin poolsulanud pinnasest üles mingi peopesasuuruse ümmarguse asja. Vaatasin teiselt poolt - kadunud! Aga käsi tunneb, et midagi on. Hakkasin siis peos seda ühte ja teistpidi pöörama - ühelt poolt on näha, teiselt poolt nähtamatu. Panin kotti - läheb vaja ehk. Kodus kõik imestasid, et kuidas on võimalik näha asja vaid ühelt poolt. Panin aknalauale - muutus täiesti nähtamatuks. Kuniks käega vastu ei lähe, ei tea üldse, et seal midagi on. Tol õhtul kogunesid meil eided. Jutustati igasugustest imeasjadest. Kõigil oli rääkida midagi küll õudustest küll peidetud varandusest ja varanduse koju tassimisele järgnenud karistustest.
/---------/
Ootasin, et keegi räägiks ka välust aga mitte keegi neist ei rääkinud sellest kohast midagi.
Järgmisel hommikul viisin selle imelise kettakese välule tagasi, et välu mind ei karistaks. Panin selle ühe tamme kännu all olevasse urgu ja uru sissepääsu katsin oksaga.
Sõda sai läbi. Me kõik - kaks õde ja kolm venda jäime ellu. Kuid mitmes peres lapsed kellega me koos mängisime, ei elanud sõja lõpuni vaid surid nälga.
Mitu korda proovisin välul labidaga kaevata kuid ei suutunud kaevata isegi väikest augukest - nii kõva oli pinnas. "Ali Baba" koopasse ma nii ei pääsenudki. Nii pidingi kogu sõjaaja käima mööda Gorki oblasti külasid tööd pakkumas, et leiba saada. Saagisin puid, maad kaevasin ja ... nälga ei surnud.
1945 aastal, enne kui kui naasesin kooli, sai käidud veel kord sel välul. Välu oli tundmatuseni muutunud. Kasvama olid hakanud suurelehelised rohud. Oblikad ja sõnajalad. Välu oleks nagu saanud uue soengu. Toomingate oksad kasvasid vabalt. Langesid kui Altati lahtised juuksed. Mõistsin: tsoon on kaotanud oma jõu ja puhkab. Häirida sellist pole ohutu nagu õpetas isa.
Möödus veel 44 aastat. Kogu me elu möödub pidevas homse ootamises. Ootasin ka mina kooli lõpetamist. Vaevu suutsin ära oodata agronoomi diplomi saamise, siis mesinduse instituudi lõpetamise. Minust sai bioloog. Jälle lugesin päevi. Oodates mida toob homne päev, käisin läbi Tuva, Siberi, Kesk-Venemaa oblastid. Elu küll kõigutas, küll loksutas. Kogesin igasuguste ülemuste türanniat, võõraste ülemvoli, soist kopitamist. Nägin kõige varem loodu lammutamist uute tulijate poolt. Nii elukeerises ei mõtle sa toomingavälust kuigi just see tuli meelde ja ma suundusin sinna.
Olles mesinduse instituudis kuulaja, kasutasin kateedri ülesannet uurida regiooni meetaimi. Nii külastasingi toomingametsa ja välu uuesti. Mul oli ka salaülesanne - koostada selles tsoonis kasvavate meetaimede koosluse kaart erinevatel aegadel. Siis kui toomingate oksad keerduvad ära ja siis kui nad kasvavad vabalt.
Jõudsin välule. Puudest olid järgi vaid kännud. Välul olid palkide virnad. Kõikjal kasvasid haavapuud nagu oleks neid külvatud. Vaarikas oli samuti vohama hakanud. Ümber välu igal pool pori. Traktorite ja muude masinate poolt kõik segi paisatud. Soomülkaks oli nagu kõik muutumas. Vaid välu mis asus ümbritsevat kõrgemal, oli kuiv. Kolm musta paplit ja lõhkise ladvaga tamm kasvasid edasi - arvatavasti metsatöölised ei söandanud neid maha saagida. Jäi mulje, et välu ise on täielikult hävinud. Palkide laoplatsi valvur Pchelkist, kühmuvajunud ja vaevu liikudes, istus sama kännu peale kuhu ma peitsin selle pooleldi nähtamatu asja, paljastas oma jalad, et näidata kuidas ta põeb. Nii hirmsat pilti pold ma veel elus näinud! Mõlemad jalad olid üleni haavandites, nahka polnudki enam näha, mingi verine ollus kattis jalgu. Pöörasin pilgu ära. Valvur kaebas, et haigus tuli niipea kui alustas valvuri ametiga seal. Meenusid isa sõnad: "Me ei tea mis ohud meid seal varitsevad!" ja hoiatus, et seda kohta pole vaja külastada kui sel on puhkeaeg.
"Jäta see töökoht! Siin on mürgised aurud. Teised töölised ei põe?"
"Meister küll jäi haigeks ja töölistel paistetavad liigesed".
Kaks aastat hiljem kohtasin seda valvurit juba katlakütja ametis teises kohas.
"Hea, et ära läksin sealt! Tänud hea soovituse eest tookord!" Tõstis püksisääre üles ja näitas - jalg täiesti terve ja sileda nahaga.
"Arvatavasti tahm aitas" ütlesin. "Tubli, et terveks said!"
"Täpselt! Tahm aitas!"
Mõne aasta pärast õnnestus jälle käija seal. Töötasin siis Ida Siberis, Zalaris (Залари), mesinduse koolis. Sealt saadeti mind täiendõppele Balashikha (г. Балашиха) linna. Toomingas hakkas juba haaba ja vaarikat välja suruma. Toomingat oli isegi nii palju ja tihedalt, et appi tuli võtta kirves. Nii leidsingi tee mis viis välule. Välust oli tehtud aedik lehmadele. Kolhoosist oli saanud tolleks ajaks juba sovhoos ja see oli rajanud sinna suveks lehmadele ala. Kuus küngast ise olid kuivad aga kraavid nende vahel lehmasõnnikut täis. Ala mis jäi välust lõuna poole, kuni Sura jõeni (р. Сура) välja, oli mülkaks tallatud. Välu enam ei olnud! Lehmad ise näisid kuidagi haiglastena, põlved kõigil üles paistetanud ja veritsevad.
/--------------------/
Kui mul täitus 60 aastat, öeldi ülemuste poolt: "Vot siin on sulle aukiri kauaaegse töö eest - vähemalt oli see neil meeles - aga pensile lähed sa juba tänasest!" Käes oli september. Tegin veel tiiru koolis, kooli aias mille õpilastega rajasime ja lahkusin. "Jää terveks, kool! Aitäh, et mind nii kaua kannatasid!"
Hinges oli närune tunne. Astma tahtis jälle lämmatada. Väljas oli ilus, päikeseline ilm. Kuhu minna?
Suundusin metsa. Kaks tundi jalutamist ja nii väsinud juba - vaevu vea jalgu järel. Kolm kord on juba puhatud teeraja kõrval. Läheks tagasi? Lõpuni ei jõua ju minna. Ei! Ikka edasi! Ikka edasi! Haigus annab tunda. Kakskümmend kaks päeva sai haiglas lamatud. Jõuetu ja vihane - imeti tühjaks ja sülitati välja - jõudsin metsani. Vajusin tamme juurtele pikali.
"Tere, mets! Tere, tammepuu!" leidsin jõudu hüüatuseks. Lehed nagu oleks vastanud: "Tervisssss..." ja siis vaikisid nagu lapsed kellede juurde klassi astub direktor. Ei mingit heli, ei lehesahinaid. Kõik seiskus. Linnud - need ka olid kuhugile kadunud.
"Kuidas elad, tamm, mu vana sõber? Ela, ela! Egas mets ilma sinusuguse hiiglaseta saa! Puhkan su juures väheke ja kogun jõudu. Ära pahanda, liigesed tuikavad...Sina ka, näe kannatad, oksad sul kuidagi kannatada saanud. Aga head aega, sõber! Kaua istuda ka ei saa sest jalad lähevad kangeks. Ära vanane! Niisugune see elu on: kui jõudu on siis oled vajalik aga nüüd...Tänan, näed, enesetunne läks sinu kõrval paremaks. Head aega!"
Jalutasin mööda metsa edasi. Osad kohad tundsin ära, osasid mitte. Mets on nüüd hõre. Kolmest mustast paplist on järel veel vaid kännud - saigi inimene neist jagu. Varem riputati neile linte, peeti metsa vardjateks. Lõhkise ladvaga tamm ikka seisab veel. Ehk kardavad, et välgu tabamusega puud keegi ei osta? Toomingaid on veel juurde kasvanud ja osadel tüved juba nagu päris puudel. Välu leidsin üles. Puhas, ilma palgivirnade ja lehmaaedikuteta. Künkad on samasugused nagu tookord. Suurelehelised taimed on jälle kadunud.Toomingate oksad jälle kaardus nagu tookord lapsepõlves. Olin omadega täiesti läbi. Istusin pehmele rohule ühe toominga all. Kare ja tume koor oli tüvel. Lõhn oli õhus nii tugev, et lõika või noaga. Ja mingi imelik, tundmatu lõhn. Nagu sõstra ja maikellukese ja piparmündi segu. Millega tegu, ei saa aru. Siis märkasin oksa millel olid küpsed toominga marjad. Täiesti mustad, läikisid päikese käes. Oks oli kõrgel. Silm küll näeb aga hamba alla ei saa...Sügiseseid, viimaseid toomingamarju armastasin juba lapsepõlves. Neil on eriline maitse - magusad ja mahlased, tugeva aga õrna lõhnaga. Kuigi käed valutasid ja jalad ei tahtnud kuuletuda, ronisin ikka puu otsa. Sain üleni kriimuliseks, naha veriseks siin-seal. Seadsin end oksaharude vahele istuma, maast päris kõrgel. Vetruvad ja paindunud oksad suutsid mind kuidagi ära kanda. Ulatusingi nende mahlakate marjadeni.
Tähelepanelikult uurisin oksi mis kõik kasvanud suunaga metsa poole. Neid oli kuue aasta jagu. Tähendab, kuue aasta jagu on neile mingi minule arusaamatu jõud mõjunud. Kuus aastat - sellest rääkisid nii vanaema kui isa. Kuus aastat. Siis jõudis kohale: järgmisest aastast hakkab välu puhkama. Jõudsin viimasel minutil!
/-------/
(selle postituse viimane muutmine: 24-06-2018 09:28 Tinar.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Teloslane
Tavaliige

Postitusi: 162
Liitunud: Sep 2013
24-06-2018 22:55
Postitus: #34
RE: Kuidas leida energia kohti
Tinar! Suur töö, hea tõlge ja väga huvitav jutustus.

Igaühe hinges on peidus teemant, mille üks tahk vajab veel lihvimist, et sellest kujuneks kirgas briljant.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Tinar
Vana kala

Postitusi: 307
Liitunud: Aug 2017
25-06-2018 06:38
Postitus: #35
RE: Kuidas leida energia kohti
(24-06-2018 22:55 )Teloslane Kirjutas:  Tinar! Suur töö, hea tõlge ja väga huvitav jutustus.
Tänud! Lugu ise tundub tõesena, või kuidas?
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Postita vastus 


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Toit kui energia xcad 21 4,242 20-12-2017 21:13
Viimane postitus: xcad
  Elava inimese energia jäänuk Triinu83 11 3,688 23-07-2017 02:33
Viimane postitus: cambodia
  Energia parasiit selgus 8 11,966 02-08-2016 11:26
Viimane postitus: Digitaria
  Maalid ja fotod kui salvestatud energia WhiteWolf 23 14,917 14-06-2016 10:34
Viimane postitus: Müstik
  Energia meie sees Celtic 9 6,451 08-03-2016 14:05
Viimane postitus: Müstik
  Energia sageduse tõstmine chapy 7 5,139 15-07-2014 08:48
Viimane postitus: chapy
  Puude energia WhiteWolf 30 24,732 15-06-2014 20:36
Viimane postitus: sirlye83
  Väline energia Wahankh 7 2,877 12-06-2013 11:08
Viimane postitus: Peisko
  Kuidas kaitsta last halva eest? kr66t 5 2,363 16-05-2013 20:30
Viimane postitus: Psühholoog
  Energia raputab mind chico 3 2,259 25-02-2013 16:06
Viimane postitus: lendav kokk

Vali alamfoorum:


Kasutaja(d) vaatamas seda teemat: 1 külalist

gro.bew-arap[tä]bew-arap | Para-web | Tagasi üles | Tagasi sisu juurde | Mobile Version | RSS voog