Ma panen siia mõtlemise jaoks üles Jüri Talveti "Humanismi mässu". Tal on väga hästi välja toodud, kuidas postmodernne reaalsusekäsitlus ei ole suutnud inimest tõelusele lähemale tuua. Me oleme objektiveeritusest lahti ütlemas igapäeva mõtlemises, kuna see ei aidanud meil ennast paremini mõtestada - suur hulk küsimusi jääb endiselt õhku, teadus ei lahenda väga laia ampluaad meile jõudvast infost. Samas oleme lahti saamas postmodernsetest katsetustest loovust suurendada, kuna need katsetused põhinesid väitel, et ainult mõtlemises (ja kirjasõnas) on tõelus, kuid nagu Berdjajev väidab, on tõelus olemas ka iseenesest. Vaja oleks ilmselt sünteesi - meie loovas mõtlemises on tõelus, kuna me loome juba mõtlemisega midagi uut ja tõelus on veel kuskil mujal. Igaljuhul nüüd essee raamatust "Tõrjumatu äär".
HUMANISMI MÄSS
DEKONSTRUKTSIOONI ANATOOMIA
Postmodernistliku ja poststrukturalistliku dekonstruktsiooni sünnitatud diskursuste kõrgaeg (kultuuri- ja kirjandusuurimises, filosoofias) tundub olevat möödas, kuid ei ole ka kahtlust, et dekonstruktsioon on jätnud tugeva jälje moodsa maailma epistemesse - kui kasutada Michel Foucault terminit teatud perioodi diskursiivseid praktikaid ühendava suhtekogumi tähistamiseks - vähemalt XXI sajandi algusveerandiks.
Dekonstruktsionistlik episteme on ühtlasi saanud sünonüümseks "posthumanismi" nähtusega. 1 Ometi on "posthumanismi" harva kasutatud ranges analoogias "postmodernismiga". Dekonstruktsiooni opositsioon modernismi vastu tundub märksa lõdvem ja suhtelisem, see ei küüni antagonismini, mis iseloomustab dekonstruktsiooni suhet humanismiga. Teisisõnu, humanismi ei samastata modernismiga. Paljudes uurimustes osutatakse samasustele mõlema, vanema ja uue modernismi vahel. Hoolimata erinevusvarjundeist kuuluvad mõlemad ühte ja samasse "revolutsioonilisse" paradigmasse. Nii on "kulturoloogiline" kallak, nagu ka rõhutatud meta- ja intertekstuaalsus, kaasa arvatud peen iroonia, ühine modernistlikele luuletajatele T. S. Eliotile ja Ezra Poundile ja tervele põlvkonnale postmodernistlikele luuletajatele - eriti 1950-nda- tel aastatel ja hiljem sündinuile - paljudes maailma paikades.
Lisaks ei toimi isegi geograafiliselt lähedased etniliskultuurilised piirkonnad täiuslikus sünkroonias, sest ajalugu "saastab" neid, dikteerides individuaalsusi. Võiks näiteks küsida, kas on üleüldse mingeid erinevusi T. S. Elioti" Ahermaa" (1922) ars poeticas ja inimlikes suhtumistes võrreldes hispaania postmodernismi ühe juhtkuju, Pere Gimferreri loominguga 19701980-ndatel aastatel? Vahest ei tulekski seda "posti" tõlgendada niivõrd erinevust ja opositsiooni tähistava "järel" märgi all, vaid kui midagi, mis kuulub samasse modernistIikusse paradigmasse, kuid on lihtsalt edasi lükatud, hilisem, ajas viivitusega ilmutatud?
Tegelikult kaaluvad XX sajandi alguse avangardistlikud voolud selles, mis puudutab vormieksperimendi radikaalsust, selgesti üles postmodernistliku ürituse. Viimase kolmekümneneljakümne aastaga ei ole postmodernism modernismi vormiuuendusele lisanud õieti midagi. Vormieksperimentide entusiasm, mis oli Lääne romaanis haripuntis 1920-1930-ndatel aastatel, on 1980-ndate aastate ja hilisemates romaanides silmnähtavalt närtsinud.
Seevastu sisu on märksa vaieldavam. Siin tuleb mängu humanism. Kriitikute arvates ühendas XX sajandi avangardismi ja eksistentsialismi usk humanistIikesse (humaansetesse) väärtustesse, samas kui postmodernism, vastupidi, eitab neid. Mis väärtustega on tegemist? Tsiteerin Joseph Adamsoni, dekonstruktsiooni resümeeriva artikli autorit ühest tuntuimast moodsa kirjanduskriitika leksikonist: (---) see hakkas esindama jõulist antihumanistIikku skeptitsismi selles, mis puudutab tõe, viite, tähenduse, kavatsuse, vormi- ja sisuühtsuse juurdunud "teoloogilisi" tagatisi, mis endistviisi valitsevad ajaloolistes, autorikesksetes ja formalistlikes lähenemistes kirjandusele.
Kirjutades Foucault'st - postmodernistliku episteme teisest eestvõitlejast Derrida kõrval - võtab Michael Clark prantsuse filosoofi rünnakute objekti kokku järgmiselt: "( ---) sellised humanistlikud märksõnad nagu Mõistus, individuaalne, Tõde ja vabadus"." Linda Hutcheoni tsiteerides tähistab postmodernism Jean-Francois Lyotard'i järgi "seni meie maailma mõtestanud suurte meisternarratiivide surma."
Nagu näha, kasutatakse siin" antihumanismi" terminit. Seevastu ei ole ma kusagil märganud, et keegi kirjutaks postmodernistlikust dekonstruktsioonist kui "antimodernismist". Vastupidi, modernism ja postmodernism on küllaltki üksmeelselt rünnanud realismi (kui traditsioonilist, mõnede meelest "kodanlikku" mõtteviisi ja väljendust) kirjanduses ja kunstis. Ons realism sünonüümne humanismiga - kui mõlemat eitavad nii modernistid kui ka postmodernistid? Mida aga arvata niinimetatud maagilisest realismist (näiteks Garcia Märqueze ja veel mõnede teiste ladiriaameerika romaanikirjanike looming) - mis paljude arvates ka postmodernistlike diskursuste pealetungi- ja valitsusajal, 1970-1980-ndatel aastatel, kuulus maailmakirjanduse peaviljade hulka?
Küsimuse teeb veel keerulisemaks tõik, et postmodernism väidab end vältivat modernismile omast esteetilist elitismi, samas üsna meelsasti lastes massikultuuri ja kitsi elementidel sulaneda kunstiloome seni "pühadesse" valdustesse. Kuidas seda lepitada postmodernismi eesmärkidega, mis Linda Hutcheoni sõnul on "( __ ) de-naturaliseerida asju, mida me võtame kui loomulikke ja kindlaid", kaasa arvatud "( ---) ideoloogilised struktuurid, nagu kapitalism, patriarhaat, imperialism, isegi humanism (- )?"
Või kuidas lepitada postmodernismi väidetavat anti-elitismi selliste avaldustega, nagu Zsuzsa Barossi kirjutis poststrukturalismist: "Ka kunst ise võtab "teoreetise ilme" ja liitub teooria ja kultuuri juba käimasoleva rünnakuga reaalsuse vastu."
Kas massikultuur, kui see hõlmata postmodernistlikusse paradigmasse, muutub siis millekski, mis denaturaliseerib kapitalismi? Või kas massikultuur ei olegi siis ürgne osa tõelusest, mida kunst oma "teoreetilisel ilmel" ründab?
Nagu näha, jääb postmodernism üksmeelseile definitsioonidele tabamatuks, küll aga sisaldab mõnegi iroonia. Jacques Derrida ja Michel Foucault ideed kattuvad tõeluse ümbermõtestamise uudsuses, kuid samal ajal jääb nende kahe mõtleja vahele ka olulisi erinevusi. Derrida keskendub peamiselt intellektuaalsele ja üleajaloolisele (nagu ka ajavälisele) keelevaldusele ja sellesse kätketud erinevustele. Olgugi, et Foucault tõstab esile diskursused kui võimumehhanismide peatööriistad, nagu ka nendel põhineva episteme, ei suuda ta siiski hoiduda tegelemast otsesemalt keeletaguse ajaloolise tõelusega kui sellisega.
Ei ole olemas mingit ühtsust postmodernismis ega ka postmodemsuses, meie olevikus - mida me võime mõista, tunda ja katsuda enda ümber elavate nähtustena ja olevustena. Miks siis oletada, et minevikunähtused, millest me võime üksnes esile manada kujutlusi sel määral, kuidas meie habras mälu seda lubab, on olnud lihtsamad ja homogeensemad?
Oleme säilitanud ja salvestanud suure hulga materiaalselt kombatavaid mälestusi möödanikunähtustest. Nad ei ole meie jaoks aga elulised - meie tänapäevaseks eksistentsiks. Seetõttu me kas alahindame neid või siis aktiveerime üksnes vastavalt oma elulistele ja olemasolulikele vajadustele. Vajadus - nii igas põlvkonnas - on leida endale vastane, väidelda tolle tõe vastu ning püüda kinnitada oma üleolekut, kindlustada endale väga konkreetne ja piiratud topospäikese all. See tundub loodus seadusena, ühena võtetest, mille abilloodus meiega mängib.
Et oma topost hõivata, on postmodernism niisiis vastaseks valinud humanismi. Mida me aga tegelikult teame humanismist peale nende üpris ebalevate skeemide, mida meie ajud on kuhjanud entsüklopeediasse, meie teadmiste varasalve? See on üks loendamatuid termineid, mille meie keeloma hädiseis katseis tõelust haarata on formuleerinud. Tõelus on alati keerulisem kui mõisted ja kontseptid, mis seda esindada püüavad.
Ilmne kokkulangevus valitseb humanismi mõistmises Euroopa õpetlaste kollektiivse katsena perioodil, mida me nimetame renessansiks, elustada muistse Kreeka ja Rooma tsivilisatsioonide teadmist ja panna sellest toituma varase uusaja Lääne ühiskondi. See uus teadmine vastandus üldjoones kristliku kiriku kujundatud epistemeie, kuid ei tuleks mingil juhul üle vaadata ka olulistest kattuvustest. Platonismist ja kristlusest ilmunud idealiseerivad kujutelmad olid mõneski mõttes lähedased.
Siiski ei tundu mulle, nagu oleks dekonstruktsioon oma vastaseks ja rünnakute objektiks konstrueerinud toonase süütu varahumanismi. See oleks liiga triviaalne. Kõnealune humanism näib kuuluvat pigem hilisemasse aega. Selle pioneerid olid ajalooliste isikutena mõnevõrra "keerulisemad" kui näiteks Justus Lipsius, Johannes Reuchlin, Juan Luis Vives, või siis Itaalia XV-XVI sajandi humanistid eesotsas Pico della Mirandolaga, või isegi Giordano Bruno, kelle põletas inkvisitaioon, või hispaanlasest kardinal Francisco [imenez de Cisneros, "Polüglotliku Piibli" organiseerija, kes samal ajal juhatas Hispaania inkvisitsiooni esimesi "kangelaslikke aktsioone" Hispaanias, nagu juutide massiline väljakihutamine maalt.
"Humanistlike pioneeride" ja "keerulisemate isikute" all mõtlen ma eeskätt Desiderius Erasmust, Thomas More'i, Francois Rabelais'd, Michel de Montaigne'i, William Shakespeare'i, Miguel de Cervantest, Francisco de Quevedot, Pedro Calderöni ja veel mõningaid teisi - niisiis kirjanikke, mitte niivõrd õpetlasi või filosoofe Lääne mõistes. Ons nemad "patuoinad", "igaveste pühitsetud tõdede" valdajad, kes on eksitaval ilmunud dekonstruktsiooni "ebaootuste horisondile"? Ons nemad autoreiks "suurtele narratiividele", mille vastu dekonstruktsioon oma vägesid juhib?
Mina küll kahtleksin selles. Pigem tundub mulle, et dekonstruktsioon on märklaua konstrueerinud objekti enda tahtmise vastaselt, ehk teisisõnu, objekt on tühjendatud mingis olulises osas selle sisust, ja rünnak on suunatud muna vastu, mille moodustabki peamiselt koor. Nagu eespool viidatud, nimetab Michael Clark "humanismi märksõnade" seas esimesena Mõistust, seda suurtähestades - küllap et vihjata selle väidetavalt pühitsetud staatusele humanismi valdustes.
Kahtlustan väga, et vastastatud objekti konstrueerimine dekonstruktsioonis on toimunud meetodil, mida hiljutises minevikus kasutas marksistlik ideoloogia. Et marksism jumaldas mõistust, siis jäeti see ilma selle ajaloolisest kontekstist. Marksistlik entsüklopeedia ehk episteme käsitas tõepoolest mõistust põhilise "progressiivse" väärtusena renessansi humanismis. Samasse liini koondas ta "progressiivsed" mõtlejad järgnevast valgustusest (Rousseau, Diderot, Helvetius), saksa idealistliku filosoofia (Kant, Fichte, Feuerbach), prantsuse ja briti utopistliku sotsialismi (Saint-Simon, Fourier, Owen) ning lõpuks väitis sedagi, et humanismi alusel on moodustunud kõigi teadmiste ülim aste, "teaduslik kommunisrn" (vt. "humanismi" definitsiooni endises NSVL-is vene ja mis tahes muus keeles avaldatud entsüklopeediates ).
Hoolimata oma intiimsest hõimlusest marksistliku episteme ga ei pühitse dekonstruktsioon mõistuse-jumalat, ent rünnatava jumala konstrueerimise meetodis näitab ta täielikku identsust marksismiga.
GOYA MITMETÄHENDUSllK HUMANISM
Taolise meetodi ajaloolise toimimise hea näite pakub Francisco Goya kuulsa ofordi El suefio de la razon produce monstroos tõlgendus väljaspool Hispaaniat, erinevates keelelis-kultuurilistes ruumides. Ajalooline tõelus seostub tihedasti keelernaterjaliga. Antud juhul tõrgub see lihtsast ülekandest, tõeiuse "katmiseks" ja edasiandmiseks sellest ei piisa. Goya enda kirjutatud pealkirjas on kaks mitmetähenduslikku sõna: suefio ja monstruo. Esimest võib tõlkida "unena", "unenäona", aga ka "nägemusena", "kujutelmana" ja "illusioonina". Monstruo tähendab kahtlemata "koletist", kuid vähemalt mingites kontekstides hispaania keeles on see sünonüürnne "imega". Kui Cervantes Lope de Vegat imetledes nimetas teda monstruo de la naturaleza'ks, siis ta kindlasti ei pidanud teda "koletiseks", vaid "looduse imeks".
Goya jättis endast maha samuti kaks lühikommentaari selle kuulsa teose kohta. Kuigi kunstniku kavatsus näib olnuvat pildi sümboolikat selgitada, jätavad ka kommentaarid piisavalt ruumi mitmetähenduslikkuseks. Esimene kõlab hispaania keeles:
La tentests, abandonada de la razõn, produce monstruos y unida con ella es madre de las artes. ("Mõistusest hüljatud fantaasia sünnitab koletisi/imesid, mõistusega liidus on aga kunstide ema").
Teine kommentaar on selline: La Ientasts. abandonada de la rezon, produce monstruos imposibles unida con ella es madre de las artes y origen de las maravillas. ("Mõistusest hüljatud fantaasia sünnitab võimatuid koletisi, mõistusega liidus on aga kunstide ema ja imede läte").
Lisaks leidub selle pildi ümbrisel veel selline fraas: Cuando los hombres no oyen el grito de la rezõn, todo se vuelven monstruos. ("Kui inimesed ei kuula mõistuse hüüdu, muutub kõik koletisteks/imedeks"). (Vt.
http://goya.unizar.es/infogoya.)
Kommentaarid toovad sisse fantasfa ("fantaasia") mõiste.
Kahtlemata on selle inspireerinud teose pealkirja kõige mitmetähenduslikum sõna suefio. Teisalt näib teise kommentaari maravilla ("ime") tulenevat mitmemõttelisest sõnast monstruo, mis nagu öeldud, võib tähendada samuti "imet". Üldiselt arvatakse ka, et magav mees Goya pildil on kas tema ise või siis igal juhul kunstnik. Selletõttu esineb kommentaaris "kunsti" mõiste.
Missugune ka ei oleks selle kuulsa ofordi ikonograafia, ei tuleks unustada, et Goya kujundi südamik on visuaalne. Paratekstilisest raamist üksi vaevalt piisaks teose kogu olemuse avamiseks. Nõustun täiesti nende postmodernistlike mõtlejatega, kes rõhutavad kunstiteose iseseisvust ja rolli, mis on teose tõlgendamises vastuvõtjal (kriitikutel,laiemal publikul). Ometi ei tuleks kunagi alahinnata ka autori kavatsusi. Kunstiteose retseptsioon kujutab endast pigem loovat dialoogi ühelt poolt kunstniku ja tema teose ning teiselt poolt teose vastuvõtjate vahel, mis tahes tasandil.
Igal teosel on vastuvõtja "seest", "väljast" ja "piirilt". Enamjuhtudelosutub vastuvõttev nägemus viljakaimaks "piirilt" _ sest see on paratamatult kahekõne "väljast" ja "seest" kujuneva nägemuse vahel.
Nii retseptsioon "väljast" kui ka "piirilt" hõlmab tõlget - näiteks maailmakirjanduse retseptsioonis ja kujunemises on sel lausa võtmeline roll. Üldine rahvuslik lugejaskond, kel puudub juurdepääs võõrkeelsetele teostele, on vastuvõtjaks "väljast", samas kui tõlkijad, kes töötavad mõlemas keeles, kannavad läkitusi ja kujundeid ühest kultuurist teise "piirilt". Iseäranis viljaka retseptsiooni "piirilt" kujundavad kirjanikud ja intellektuaalid, kes - olemata ilmtingimata tõlkijad, küll aga olles kindlasti "teise" keele ja kultuuri tundjad - on võimelised "väljastpoolt" tungima "teise" "sisse" ja kanaldama selle vaimset olemust kas oma rahvuslikku kultuuri või siis rahvusvahelisse kultuurivälja. (Herder, Goethe ja vennad Schlegelid olid taolise "piiri"-retseptsiooni parim näide romantismis. Tänu neile sündis "maailmakirjanduse" mõiste.)
Visuaalkunstid õnneks pääsevad tõlke keerulisemast protseduurist. Kui aga lasta domineerida visuaalse teksti üle ikonograafilisel paratekstil, tuletades eranditult sellest teose tähendusi, siis taoline "möödalugemine" vaevalt suudaks hoiduda lihtsustustest.
Kahtlustan, et see aga ongi juhtunud antud capricho puhul: ikonograafiline paratekst on saanud määravaks vähemalt teose välismaises retseptsioonis. Samas läheb enamikus keeltes tõlkes kaduma sueiio ja monstruo mitmetähenduslikkus. Tõlge kõlab valdavalt selliselt nagu eesti keeles: "Magav mõistus sünnitab koletisi". Seesugune kujund välistab enavähem täielikult nii "unenäo" kui ka "ime". Selle tulemusena tõlgendatakse Goya pilti tavaliselt kui üleskutset mõistusele ja vihjet koledustele, mida väidetavalt tekitab puuduv mõistus.
Minu meelest lihtsustab see tublisti Goya pilti. Kasinalt on tähelepanu pööratud visuaalsele kujundile endale. Homo sammans Goya pildil on allutatud selgesti homo sapiensile, kes vaatab pilti "väljastpoolt", teisest keelest, kultuurist ja ajast, üle kõige laseb end aga eksiteele viia kirjutatud keelest, ecriture’ist.
Tegelikult pildil nähtavon magav mees - kes tõenäoliselt on ka unenägusid nägev mees, homo somnians. Ilmutised tema ümber võivad kuuluda nii unenäkku kui ka ärkveloleku tõelusseo Muide, need ilmutised ei olegi lähemalt vaadates mingid tondid või koletised, vaid öökullid, öised linnud, kes paljude rahvaste tõlgenduses kehastavad tarkust. Maas lebab ilves, silmad samuti pärani - võimalikult veel üks sümbol kujutlusest ja tarkusest, mis ei ammendu päeva tõdedega, vaid on võimelised tungima meie eksistentsi "öö laande".
Selle pika ekskursiga Goya eaprichdsse tahtsin viidata mõistuse ja looduse keerulisele vahekorrale - mis antud teoses, nagu ka silmapaistvaimas humanistlikus kirjandusloomingus eredalt esile tõuseb. Vähemalt minu jaoks kuulub Goya humanistliku loovuse traditsiooni. Soovisin ka rõhutada igasuguse kunstilise või kirjandusliku loome mitmetähenduslikkust mingi ajastu eplstemee. Erinevalt Julia Kristevast ei arva ma, et kirjanduse kohtumine "võimatusega" algas alles romantismis või prantsuse sümbolismis. 8 See on tunduvalt varasem, hõlmates nii renessansi kui ka baroki humanistiike kirjanike teoseid. Nii renessansi koidiku kui ka loojangu "piiril" kehastus see mängnlikus, paljuhäälses ja -tähenduslikus kirjanduslik-kunstilisas diskursuses. Eeskätt oli see suunatud" ametliku" mõistuse dogmaatilise, võimu kütkeis monoloogide vastu.
Osutaksin siin Juri Lotmani poolt käibele võetud "süntagmaatilisuse", "paradigmaatilisuse" ja "semiosfäärile" mõisteile.
Erinevalt teadlastest ei tööta kunsti- ja kirjandusgeeniused niivõrd "süntagmaatiliselt" kui "paradigmaatiliselt. Intellekt vahetab "semiosfääris" pidevalt ja pingsalt koode ja informatsiooni biosfääri ehk loodusega.
Lisaksin omalt poolt, et semiosfäär on ühtlasi homo somniansi, und nägeva inimese, kunstniku ja luuletaja ideaalne ja reaalne kodu. Tema kannab edasi, tõlgib ja tõlgendab loovalt müüte nende algtähenduses - kui lugusid või narratiive, mis ähmaselt, vihjeliselt kätkevad oma kujundeis inimkonna ajaloolises kogemuses settinud tõdesid.
Kuigi mõned dekonstruktsiooni söakaimad eestvõitlejad, kes näevad oma peaülesannet "tõeluse ründamises", väidaksid vastupidist, jääb tõelus homo somniansis küllap siiski vääramatult püsima imede lättena. Ükskõik kui tark või kaval homo sapiens aga, niipea kui ta hülgab unenäod ja unistuse, ei suuda kindlasti sigitada midagi muud peale koletiste.
Üks peamisi dekonstruktsiooni sigitatud "koletisi", niipalju kui mina aru saan, on kartesiaanlik-derridaistlik illusioon, mille järgi subjekti või tõelust (enam) ei eksisteerigi ja ainus tõelus, mida saab kas lugeda või mööda lugeda, tekib diskursustes ja kirjutuses."
Päris kindel, et taolisi targutlevaid illusioone ei oleks omaks võtnud humanistlikud kirjanikud. Samas ei tähenda see mitteomaksvõtt kuidagi kirjutuse kui sellise alahindamist. Kirjutus on väljaspool igasugust kahtlust loovuse võimas instrument, humanistidest kirjanike enda looming tõendab seda parimal viisil.
Ent vastupidi tänaseks päevaks täiel määral institutsionaliseerunud dekonstruktsiooni "suurele narratiivile" ei ahelda tähendus humanismis end eksklusiivselt ega dogmaatiliselt kirjutuse külge, vaid hõljub pidevalt tõeluse ja kirjutuse vahel. Don Quijote talitab vastavalt rüütliromaanide ecritureiie, kuid tema kõrval on lihast ja luust inimene, sõber ja kaaslane, keda ta ei saa tähelepanuta jätta. Don Quijote on Cervantese loomingu produkt, kuid muutub samal ajal müüdiks, mida ei saa kätkeda pelgalt kirjutusse, sest see sulaneb imepäraselt, tema looja kunstilise geniaalsuse toel, tõeluse maagilissse tervikusse. Seetõttu püsivad elavatena nii humanistIik unenägu kui ka mäss.
Muudetud: 22-8-06 kell 09:54:46 Kordus