01-09-2008 21:55
tooks siia paar kirjeldust mitteorgaanilistest ja nimelt just lendajatest, neist keda kristlased paluvad, kellele oma jüngreid söödavad ja keda budistid selleks, et areneda ja oma jõudu kasutada väga pikalt ja kaugele saadavad aga tutvuge ise.
Vastuse küsimusele, kes on selle maailma peremehed, võib anda seik ameerika suurima antropoloogi M. Harneri kogemusest Peruus Conibo indiaanlaste juures.
Talle pakuti seal nimelt ¹amaanijooki. Pärast selle joomist algasid nägemused.
Üheks nägemuseks teiste seas oli pilt maast miljardeid aastaid tagasi, kui maal polnud veel elu.
Ja siis hakkasid taevast kukkuma sajad mustad terakesed. Nad laskusid minu ette helitule maastikule. Nüüd nägin, et need terakesed olid tegelikult hiiglaslikud musta läikiva nahaga olendid, tiibadega nagu lendsisalikel ja kehadega, mis meenutasid vaalade kehasid. Lõputust rännakust väsinutena maandusid nad aeglaselt tiibadega lehvitades. Olendid hakkasid minuga mõtete abil rääkima. Nad selgitasid mulle, et põgenesid millegi eest sealt kosmosest ja nüüd maale jõudnutena loodavad pääseda oma vaenlase eest. Nad ütlesid mulle, et nemad ongi planeedi tegelikud peremehed, aga meie, inimesed, oleme ainult nende teenrid.
Samad tegelased castaneda nõiaraamatutes
Mulle oli sisenemine sisemisse vaikusse ilma magama jäämata pigem keeruline. Ma võitlesin peaaegu võitmatu sooviga magada. Aga mul läks õnneks ja ma leidsin, et vaatlen läbi mind ümbritseva läbitungimatu pimeduse orupõhja. Ja siis nägin ma midagi, mis tõmbas mind üdini külmaks. Ma nägin tohutut varju, võib-olla viisteist jalga läbimõõdus, õhus hüppamas ja vaikse mütsatusega maandumas. Tundsin seda mütsatust oma luudes, aga ma ei kuulnud seda.
Nad on tõepoolest rasked, ütles don Juan mulle kõrva. Ta toetas mind vasakust käsivarrest, nii tugevasti kui suutis.
Ma nägin midagi, mis nägi välja kui maapinnal väänlev mudane vari, ja mis tegi seejärel järgmise tohutu hüppe, võib-olla viiskümmend jalga pika, ning maandus taas, samasuguse pahaendelise vaikse mütsatusega. Ma võitlesin, et mitte keskendatust kaotada. Ma võitlesin väljaspool kõike, mida võinuksin mõistuslikult kasutada kirjeldusena. Hoidsin oma silmad fikseerituna hüppavale varjule orupõhjas. Siis kuulsin kõige veidramat suminat, segu plaksuvate tiibade helist ja sellise raadio sahinast, mis pole täpselt raadiojaama sagedusele häälestatud, ja mütsatus, mis järgnes, oli unustamatu. See raputas mind ja don Juani üdini tohutu must mudane vari oli just meie jalge ette maandunud.
Ära karda, ütles don Juan käskivalt. Hoia oma sisemist vaikust ja see läheb minema.
Ma vabisesin pealaest jalatallani. Mul oli selge teadmine, et kui ma ei suuda oma sisemist vaikust hoida, katab mudane vari mu nagu voodivaip ja lämmatab mu. Ilma enda ümber olevat pimedust kaotamata kisendasin kõigest kõrist. Ma polnud iial olnud nii raevune, nii täielikult lootustes pettunud. Mudane vari tegi järgmise hüppe, kahtlemata orupõhja suunas. Ma karjusin, endal jalad värisemas. Ma tahtsin endast maha raputada kõik selle, mis iganes võis mind sööma tulla. Minu närvilisus oli nii tugev, et kaotasin ajataju. Ma nähtavasti minestasin.
Kui temperamentne semu! ütles ta. Totaalne mitteuskuja ühelt poolt ja täielik pragmaatik teisest küljest. Sa oled sunnitud selle sisemise võitluse korda seadma. Vastasel korral hakkad sa ennast täis puhuma nagu üks suur kärnkonn ja lõhked.
Don Juan jätkas oma kidade surumist minusse ikka sügavamale ja sügavamale. Muistse Mehhiko nõiad, ütles ta, nägid kiskjat. Nad nimetasid seda lendajaks, kuna see hüppab läbi õhu. Ja see ei ole kena vaatepilt. See on suur vari, läbitungimatult tume, must vari, mis hüppab läbi õhu. Seejärel maandub ta lapikult maapinnale. Muistse Mehhiko nõiad tundsid ennast sootuks halvasti, mõeldes sellest, kuidas nad Maa peale ilmusid. Nad arutlesid, et inimene pidi mingil ajal olema terviklik olend, hämmastava intuitsiooniga, selliste teadlikkuse vägitegudega, mis tänapäevaks on saanud mütoloogilisteks legendideks. Ja seejärel näis kõik see kaduvat, ja nüüd on meil tuimaks muudetud inimene.
Ma tahtsin vihastada, nimetada teda paranoiliseks, kuid mingi õiglus, mis oli tavaliselt mu olemuse pealispinna all peidus, oli kadunud. Midagi minus ei lubanud mul endale esitada mu lemmikküsimust: aga mis siis, kui kõik see, mida ta räägib, on tõsi? Just sel hetkel sel õhtul, kui ta minuga rääkis, tundsin oma südamepõhjas, et kõik, mida ta ütles, oli tõsi, kuid samal ajal ja samasuguse jõuga tundsin, et kõik, mida ta ütles, oli iseenesest absurdne.
Millest sa räägid, don Juan, küsisin ma jõuetult. Mu kõri oli kokku nööritud. Ma suutsin vaevu hingata.
See, mida ma räägin, on see, et meil pole vastas mingi tavaline kiskja. Ta on väga kaval ja organiseeritud. Ta järgib metoodilist süsteemi, et meid kasutuks muuta. Inimene, kes oli määratu olema maagiline olend, pole enam maagiline. Ta on tavaline lihakilluke. Siin pole enam inimese unistusi, vaid on looma unistused, kes on üles kasvatatud selleks, et saada lihatükiks: labasuseni tuttav, tavaline, nõdraaruline.
Don Juani sõnad tekitasid kummalise, kehalise reaktsiooni, mis oli võrreldav iiveldusega. Oli, nagu oleksin jälle oksele hakanud. Kuid see iiveldus tuli mu olemasolu põhjakihtidest, sügavalt üdist. Vappusin tahtmatult. Don Juan raputas mind jõuliselt õlgadest. Tundsin, kuidas mu kael tema haardes edasi ja tagasi võnkus. See võte rahustas mu otsekohe maha. Tundsin, et suudan end veidi valitseda.
See kiskja, ütles don Juan, mis on loomulikult anorgaaniline olend, ei ole meile täiesti nähtamatu, nagu on teised anorgaanilised olendid. Arvan, et lapsena me näeme teda ja arvame selle olevat nii kohutava, et ei taha sellest mõelda. Lapsed muidugi suudavad selle nägemuse fokuseerimise juurde jääda, kuid kõik teised ümberringi keelavad neil seda teha.
Inimkonnale on jäetud vaid üks võimalus, jätkas ta, ja see on distsipliin. Distsipliin on ainus peletusvahend. Aga distsipliin ei tähenda karme harjumusi. See ei tähenda igahommikust tõusmist kell viis kolmkümmend ja enda ülevalamist külma veega, kuni sa sinine oled. Nõiad mõistavad distsipliini all võimet rahulikult seista silmitsi kõige selle võõrastavaga, mis ei kuulu meie ootustesse. Distsipliin on nõidadele kunst, kunst seista kohkumatult silm silma vastu lõpmatusega, mitte seepärast, nagu nad oleksid tugevad või sitked, vaid kuna nad on täidetud aukartusega.
Mil kombel võib distsipliin nõidadele olla ainus peletusvahend? küsisin ma.
Nõiad ütlevad, et distsipliin muudab teadlikkuse hõõguva koore lendajatele mittesuupäraseks, ütles don Juan üksikasjalikult mu nägu uurides, nagu tahtes sealt avastada mingitki uskumatuse märki. Selle tulemuseks on, et kiskjad satuvad segadusse. Ma eeldan, et mittesöödav teadlikkuse hõõguv koor ei kuulu nende tunnetuse kogumisse. Kui nad on hämmingusse sattunud, pole neil muud võimalust kui hoiduda oma nurjatu ülesande edasisest täitmisest.
Kui kiskjad ei saa mõnda aega meie teadlikkuse hõõguvat koort süüa, jätkas ta, jätkab see kasvamist. Asja viimse piirini lihtsustades võin ma öelda, et nõiad tõukavad oma distsipliini abil kiskjad piisavalt kaugele, et kasvatada oma teadlikkuse hõõguvat koort üle varvaste tasandi. Ja kui see jõuab juba teispoole varbaid, kasvab see tagasi oma loomulikku suurusesse. Muistse Mehhiko nõiad tavatsesid öelda, et teadlikkuse hõõguv koor on nagu puu. Kui seda pole kärbitud, kasvab see oma loomulikku suurusesse ja mahtu. Kui teadlikkus jõuab varvastest kõrgemale, saavad tohutud tajumise manöövrid endastmõistetavaks.
Nende muistsete aegade nõidade suur riugas, jätkas don Juan, oli lendajate meel distsipliiniga koormata. Nad avastasid, et kui nad lendajate meele sisemise vaikusega üle koormasid, siis võõras installatsioon haihtus, andes igale selles manöövris kaasa teinule täieliku kindluse meelte võõra päritolu kohta. Võõras installatsioon tuleb tagasi, kinnitan ma sulle, kuid mitte nii võimsalt, ja algab protsess, kus lendajate meele haihtumine saab tavapäraseks, kuni ühel päeval haihtub see lõplikult. Kurb päev muide! See on päev, mil sa pead hakkama toetuma ainult iseenda otsustustele, mida on aga ligikaudu null. Pole kedagi, kes sulle ütleks, mida teha. Pole enam võõra päritoluga meelt, mis dikteeriks tobedusi, millega sa oled harjunud.
Minu õpetajal nagual Julianil oli tavaks oma õpilasi hoiatada, kõneles don Juan edasi, et see on nõia elus kõige karmim päev, karmim meile kuuluvale tegelikule meelele, meie kogemuste kogusummale, mis terve elu jooksul ülemvalitsuse all olles on muutunud arglikuks, kaitsetuks ja muutlikuks. Isiklikult võin öelda, et nõidade tegelik võitlus algab alles sellest hetkest. Ülejäänu on vaid ettevalmistus.
Olin lõplikult läbi raputatud. Tahtsin rohkem teada, kummatigi nõudis minus pesitsev kummaline tunne peatumist. See vihjas teadmata tagajärjele või karistusele, millelegi sellisele kui Jumala raev, mis langeb minu peale selle eest, et surgitakse millegi kallal, mille Jumal ise on varjanud. Tegin tohutu pingutuse, et lasta oma uudishimul võitu saada.
Mida mida mida sa mõtled, kuulsin iseennast ütlemas, lendajate meele ülekoormamise all?
Distsipliin koormab võõra meele lõplikult üle,vastas ta. Niimoodi, distsipliini abil, võidavadki nõiad võõra installatsiooni.
Ma olin tema väidetest rabatud. Ma uskusin, et don Juan oli kas täielikult hullumeelne või et ta rääkis mulle midagi nii kohutavat, et see tarretas minus kõik. Ometigi märkasin ma, kui kiiresti koondasin ma oma energia, et eitada kõike, mida ta oli öelnud. Pärast hetkelist paanikat hakkasin ma naerma, nagu oleks don Juan mulle midagi naljakat rääkinud. Ma isegi kuulsin ennast ütlemas: Don Juan, don Juan, sa oled parandamatu!
Don Juan näis mõistvat kõike, mida ma kogesin. Ta kõigutas pead küljelt küljele ja tõstis mõnitava meeleheite¾estiga pilgu taevasse.
Ma olen nii parandamatu, ütles ta, et tekitan lendajate meelele, mida sa enda sees kannad, veel ühe raputuse. Ma avaldan sulle ühe nõiduse kõige erakordsematest saladustest. Ma kirjeldan sulle leidu, mille tõestamine ja ühendamine võttis nõidadelt tuhandeid aastaid.
Ta vaatas mulle otsa ja naeris õelalt. Lendajate meel haihtub igaveseks, ütles ta, kui nõid haardub edukalt vibreerivasse jõusse, mis hoiab meid koos kui energiaväljade kämpusid. Kui nõiad säilitavad selle surve piisavalt kauaks, haihtub lendajate meel lüüasaamises. Ja see on just see, mida sina praegu teed: hoiad kinni energiast, mis sind kokku seob.
Mul tekkis kõige seletamatum reaktsioon, mida üldse võis ette kujutada. Miski minus hakkas tõeliselt vappuma, just nagu oleks see vastu võtnud põrutuse. Minus tekkis õigustamatu hirm, mille ma otsekohe seostasin oma religioosse taustaga.
Don Juan uuris mind pealaest jalatallani.
Sa pelgad Jumala raevu, kas pole? küsis ta. Võid kindel olla, et see pole sinu hirm. See on lendaja hirm, kuna teab, et sa hakkad tegema täpselt nii, nagu ma sulle rääkisin.
Tema sõnad ei rahustanud mind karvavõrdki. Tundsin ennast veel jubedamalt. Ma tõepoolest kramplesin kontrollimatult ja mul polnud õrna aimugi, kuidas sellest üle saada.
Ära muretse, ütles don Juan rahulikult. Tean omast käest, et sellised rünnakud mööduvad väga kiiresti. Lendaja meelel pole mitte mingit kontsentratsiooni.
Hetke pärast midagi lakkaski, nagu don Juan oli ennustanud. Kui öelda veel kord, et ma olin hämmelduses, oleks see eufemism. See oli üldse esimest korda mu elus, olgu siis don Juani seltsis või omapead, et ma ei teadnud, kas ma tulen või lähen. Tahtsin toolilt tõusta ja ringi kõndida, kuid olin surmani hirmunud. Mind täitsid ratsionaalsed väited, ja samal ajal täitis mind ka lapselik hirm. Hakkasin sügavalt hingama, kuna kogu mu keha kattis külm higi. Mingil kombel olin iseendale valla päästnud kõige kohutavama nägemuse: mustad, põgusad varjud minu ümber ringi hüppamas, kuhu ma ennast ka ei pööranud.
Sulgesin silmad ja toetasin pea täistopitud tooli käetoele. Ma ei tea, milline tee valida, don Juan, ütlesin ma. Täna õhtul õnnestus sul mind tõepoolest ära eksitada.
Sind rebestab sisemise võitlus, ütles don Juan. Oma sügavas sisimas tead sa, et oled võimetu keelduma lepingust selle kohta, et sinu hädatarvilik osa, teadlikkuse hõõguv koor on arusaamatuks toiduallikaks loomulikult sama arusaamatutele entiteetidele. Ja teine osa sinust seisab sellele olukorrale vastu nagu vähegi suudab.
Nõidade murranguline pööre,jätkas ta, on see, et nad keelduvad tunnistamast lepinguid, milles nad ise ei osale. Keegi ei ole minult isegi küsinud, kas ma nõustun sellega, et mind söövad teist liiki teadlikkusega olendid. Mu vanemad tõid mu siia maailma selleks, et minust saaks toit, nagu neist endistki, ja sellega on lool lõpp.
Don Juan tõusis toolilt ja sirutas käsi ning jalgu. Oleme siin juba tundide viisi istunud. On aeg sisse minna. Ma tahan süüa. Kas sööd koos minuga/
Ma keeldusin. Mu kõhus möllas.
Arvan, et sul oleks parem magama minna, ütles ta. See tulevärk on su laastanud.
Ma ei vajanud mingi edasist sundimist. Kukkusin oma voodisse ja vajusin surmaunne.
Jälle kodus, muutus mõte lendajatest ajapikku üheks mu elu põhilisemaks kinnisideeks. Jõudsin sinnamaani, et tundsin, et don Juanil oli nende suhtes absoluutselt õigus. Ükskõik, kuidas ma ka ei pingutanud, ei suutnud ma tema loogikat kõrvale heita. Mida rohkem ma selle üle mõtlesin, sellest rääkisin ja iseennast ning oma kaaslasi jälgisin, seda tugevamaks muutus veendumus, et miski muutis meid võimetuks igaks tegevuseks või igaks koostegutsemiseks või igaks mõtteks, mille keskpunktis ei olnud mina. Minu mureks, nii nagu ka iga teise mure, keda ma tundsin või kellega rääkisin, oli mina. Kuna ma ei suutnud leida sellisele universaalsele homogeensusele ühtegi seletust, uskusin, et don Juani mõtteliin oli selle nähtuse seletamiseks kõige kohasem.
Ma süvenesin võimalikult sügavuti müütide ja legendide lugemisse. Kogesin midagi sellist, mida ma polnud kunagi varem tundnud: iga raamat, mida ma lugesin, oli müütide ja legendide interpretatsioon. Igas viimases kui raamatus oli kombatav seesama homogeenne meel. Stiilid erinesid, aga sõnade taga peituv impulss oli ühtlaselt seesama: isegi kui mõte oli sama abstraktne kui müüdid ja legendid, juhiti autoreid alati sisse panema teateid iseenda kohta. Kõigi nende raamatute taga peituv ühesugune impulss ei olnud raamatu kindlaksmääratud teema; see oli enese teenimine. Kunagi varem polnud ma seda tundnud.
Omistasin oma reaktsiooni don Juani mõjule. Vältimatu küsimus, mille ma endale teatava hämmeldusega esitasin, oli: kas ta mõjutab mind, et seda näha, või on tõesti olemast võõras meel, mis dikteerib kõike, mida me teeme? Ma vääratasin, hädasunnil, jälle eitamisse, ma kõikusin hullumeelsest eitamisest heakskiitmiseni ja sealt jälle eitamiseni. Miski minus teadis, et kõik, millele don Juan iganes sihtis, oli energeetiline fakt, kuid miski samavõrd oluline minus teadis, et kõik see on tühi loba. Minu sisemise võitluse lõpptulemuseks oli halb eelaimus, tunne, et mulle on lähenemas midagi ähvardavalt ohtlikku.
Uurisin laialdaselt antropoloogilist kirjandust, et leida lendajate teemat teistes kultuurides, kuid ma ei suutnud kusagil neile mingeid viiteid leida. Selle teema kohta näis ainus allikas olevat don Juan. Kui ma teda järgmisel korral nägin, hakkasin otsekohe lendajatest rääkima.
Olen püüdnud teha kõik võimaliku, et seda teemat mõistusega võtta, ütlesin ma, aga ma ei suuda. On hetki, kui olen kiskjate suhtes sinuga täielikult nõus.
Keskenda oma tähelepanu põgusatele varjudele, mida sa tõepoolest näed, ütles don Juan naeratades.
Rääkisin don Juanile, et need põgusad varjud olid hakanud muutuma mu mõistusliku elu lõpuks. Nägin neid kõikjal. Sellest ajast saadik, kui ma tema juurest lahkusin, ei suutnud ma pimedas uinuda. Magamine tulevalgel ei häirinud mind sugugi. Niipea, kui ma tule kustutasin, hakkas ometigi kõik minu ümber ringi kargama. Ma ei näinud kunagi täielikke kujusid või vorme. Kõik, mida ma nägin, olid põgusad mustad varjud.
Lendaja meel pole sind hüljanud, ütles don Juan. See on olnud tõsiselt haavunud. Ta teeb kõik võimaliku, et sinuga oma suhet taastada. Kuid midagi sinus on igaveseks ära lõigatud. Lendaja teab seda. Tegelik hädaoht on selles, et lendaja meel võib sinust võitu saada sind väsitades ja sundides sind alla andma, mängides vasturääkivustele selles, mida ütleb tema ja mida ütlen mina.
Sa näed, et lendaja meelel pole võistlejaid, jätkas don Juan. Kui see midagi kavatseb, siis soostub ta iseenda ettepanekutega ja ta paneb su uskuma, et sa teed midagi väärtuslikku. Lendaja meel räägib sulle, et kõik see, mida räägib sulle Juan Matus, on puhas lollus, ja seesama meel nõustub iseenda seisukohaga. Jah, loomulikult on see lollus, ütled sa. See on meetod, kuidas meist jagu saada.
Peaks veel kusagilt teistest allikatest sarnaseid kirjeldusi otsima aga äkki keegi teine leiab.
Siit saab selgeks miks budistid väidavad, et kui näed jumalat löö maha.
Ja lõpuks, miks ma selle loo siia ufode teemasse tõin, aga seetõttu, et tänu neile tegelastele ei näegi inimene muud kui lendajate poolt tõlgendatud maailma, milles pole kohta muule kui emotsioonide tootmisele lendajate toitmiseks.
Ja rännakud ajas ja ruumis ongi võimalikud alles neile,l kes on lendajatest vabanenud, shamanid näiteks põevad läbi shamanihaiguse mis vabastab nad võõrast ja annab abivaimud oma hõimu teenimiseks.
Muudetud: 1-9-08 kell 23:14:11 VironShaman
|
Abi
