Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Laipurikad
#1
Hiljutistest külmadest inspireeritult:
Laip + (jää)purikas = laipurikas (laippurikas?) - see võiks olla ehk eestikeelseks vasteks ingliskeelsele terminile corpsicle, millega tähistatakse persoone, kes on lasknud ennast pärast surma erimenetlusel külmutada ja kelle kehi säilitatakse erihoidlas* vedela lämmastiku temperatuuril lootuses nad kunagi üles sulatada ja terveks ravida (link). USAs on selliseid laipurikaid hoiul juba 142. Lootus surevat viimasena ... ja kuigi pole selge (isegi kui keha füsioloogiline "taaskäivitamine" õnnestub), mis juhtub mälu ja isiksusega, et takista see ameeriklasi (kus mujal selline asi ikka aset saab leida) hoogsalt tegelemast asja juriidiliste probleemidega. Ja need on päris huvitavad. Juriidiliselt on laipurikas surnud. Pole lugenud, et kellelgi oleks õnnestunud ennast elusalt külmutada lasta ja et teda pärast sellist protseduuri veel elus olevaks loetaks. Kui nüüd aga peaks tõesti juhtuma, et laipurika elluäratamine õnnestub, siis tekkib huvitav küsimus - kes ta on? Eelkõige iseenda, st külmutamiseelse iseenda suhtes? Seesama isik? Selle isiku mõnesugune järglane? Millises sugulusastmes? On ta oma varanduse pärija? Üldiselt võivad laipurikad rõõmustada, sest hiljuti said nad oluliselt juurde juriidilisi õigusi. USAs eksiteerib juriidiline võte (nn dynasti trust) muidu päris suurtest pärandusmaksudest kõrvalehiilimiseks - ja hiljuti otsustati, et ka laipurikas ise võib olla sellise "trusti" liikmeks, st pärida soodustingimustel oma (vahepealsete intesside arvelt ehk oluliselt kasvanud) vara (link). Ja siis on laipurikas ehk tõesti laipurikas!
* ka taolis(t)e hoidla(te) juriidilise staatuse üle käis vaidlus - hiljuti otsustati neid siiski käsitleda surnuaedadena.

Aga küllap on teadusele rohkem andnud need tundmatu mees ja naine, kes lubasid oma kehad pärast külmutamist viilutada imeõhukesteks (mma ja alla selle) lõikudeks, mille piltidest on kokku pandud inimkeha animeeritud ristlõiked, kus lõiketasand sõidab pealaest jalatallani (link - kogu "muuvi" on päris suur - 41,9 MB, aga saab vaadata ka jupikaupa).
Vasta
#2
Kogu see jama on sellel eesmärgil et kauem elada. Näha mis tulevikus on. Neid laipu hoitakse suht kaua ikka nendes külmhoidlates vist. Igatahes tehnika areneb pidevalt edasi ja küll seal 100 a pärast osatakse juba külmutatud laipu/inimesi elustada.

Kõige suurem probleem vast ongi see et kes ta siis on, kui ta on üles äraratatud.
Vasta
#3
Sellised asjad juhtuvad tõesti (praegu) ainult Ameerikas. :o

Ma mõtlen tegelt, oletame, et neile inimestele jääbki alles mälu jms. asjad, nad tunnevad end 'iseendana', kuid milline psühholoogiline shokk võib olla ärgata 'uues maailmas', sest selleks ajaks, kui leiutatakse inimeste ülessulatamise ja elustamise tehnoloogia, siis on maailm ka kardinaalselt muutunud ju. Inimese kohanemisvõime pannakse täiega proovile. Ja see on iseasi, kas ta selle üle elab.
Vasta
#4
Tsitaat:Algselt postitas: elis
Sellised asjad juhtuvad tõesti (praegu) ainult Ameerikas. :o

Ma mõtlen tegelt, oletame, et neile inimestele jääbki alles mälu jms. asjad, nad tunnevad end 'iseendana', kuid milline psühholoogiline shokk võib olla ärgata 'uues maailmas', sest selleks ajaks, kui leiutatakse inimeste ülessulatamise ja elustamise tehnoloogia, siis on maailm ka kardinaalselt muutunud ju. Inimese kohanemisvõime pannakse täiega proovile. Ja see on iseasi, kas ta selle üle elab.
Tegelikult ma usun et tehnoloogia on selleks ajaks ka arenenud piisavalt, et pehmendada šokki uude maailma tulemisega. Võtame näiteks mälu siirdamised ja muud taolised ulmelisemad teemad ette.
Vasta
#5
Jah ... kui taolise külmutamise-sulamisega kaasneb täielik mälukaotus (mida vist mingitel muudel asjaoludel on esinenud), siis jääks tulevikushokk muidugi ära (kaasneks aga pikk taasõppimise periood). Aga siis muutuks asi teisipidi mõtetuks ... või kui keegi on just niiväga huvitatud oma bioloogilisest edasikestmisest, siis oleks seda õigem ehk kloonimise abil teha (küllap see varsti legaliseeritakse). Aga eks see mälu kopeerimine-siirdamine, millele Metavo viitab, ole see kõige põnevam asi - see oleks ju palju uhkem kui hingede rändamine - sest minu hing, isegi kui ta on varem viibinud teistes kehades, pole sealt paraku minu jaoks mingeid mälestusi kaasa toonud ...
Vasta
#6
Tsitaat:Algselt postitas: Hallucigenia
Jah ... kui taolise külmutamise-sulamisega kaasneb täielik mälukaotus (mida vist mingitel muudel asjaoludel on esinenud), siis jääks tulevikushokk muidugi ära (kaasneks aga pikk taasõppimise periood). Aga siis muutuks asi teisipidi mõtetuks ... või kui keegi on just niiväga huvitatud oma bioloogilisest edasikestmisest, siis oleks seda õigem ehk kloonimise abil teha (küllap see varsti legaliseeritakse). Aga eks see mälu kopeerimine-siirdamine, millele Metavo viitab, ole see kõige põnevam asi - see oleks ju palju uhkem kui hingede rändamine - sest minu hing, isegi kui ta on varem viibinud teistes kehades, pole sealt paraku minu jaoks mingeid mälestusi kaasa toonud ...
Ehk sa pole õiget teed avanud, mis laseks su keha hinge mälestuste kallaleSmile
Vasta
#7
Tsitaat:Algselt postitas: Metavo
Ehk sa pole õiget teed avanud, mis laseks su keha hinge mälestuste kallaleSmile
Jah, see võib nii täiesti olla - ega ma eriti pole pingutanud ka. Sest, kui aus olla, ega need mälestused mind eriti huvita. Oleks ju veidi põnev ehk, ikkagi "nunnana Tais 12. sajandil", aga märksa rohkem huvitab mind see, mis sellise asja taga on (kui ikka asja ennast on). Toon lihtsa võrdluse: kui mul toas läheb pimedaks, siis ma tean, et tuleb vajutada ühte nuppu ukse kõrval, laes hakkab helendama üks klaasist kera ja toas on jälle valge. Kõige selle asja juures pole oluline, kas ma tean midagi "elektrivoolust", "Ohmi seadusest", "Joule-Lenzi seadusest", "musta keha kiirgusest" jms. Hingega on suisa vastupidi: mind ei huvita see "mälestuste valgus", vaid märksa enam tahaks ma teada neid seadusi-voole-kiirgusi, mis selle asjaga seotud on ... aga nende mõistmiseks, karta on, jääb "nupule vajutamise" oskusest väheseks ...
Vasta
#8
Tsitaat:Algselt postitas: Hallucigenia
Hingega on suisa vastupidi: mind ei huvita see "mälestuste valgus", vaid märksa enam tahaks ma teada neid seadusi-voole-kiirgusi, mis selle asjaga seotud on ... aga nende mõistmiseks, karta on, jääb "nupule vajutamise" oskusest väheseks ...
Hallu, kuidas sulle meeldiks segada kokku kvantfüüsika ja neuroloogia ilmselt seni-mitte-avastatud urkad ja seda veel mõistaLaugh
Ja kui sa isegi mõistmisega hakkama saaksid, siis uskumine sellesse ja selle kasutamine ei oleks ilmselt lihtne.

edit: kirjaviga

Muudetud: 29-1-06 kell 18:43:11 Metavo
Vasta
#9
Tsitaat:Algselt postitas: Metavo
Hallu, kuidas sulle meeldiks segada kokku kvantfüüsika ja neuroloogia ilmselt seni-mitte-avastatud urkad

Oi kuidas meeldiks ... ainult et endal jäävad käed (st mõistus) lühikeseks ... aga seda ma usun, et kusagilt sealtkandist see järgmine Suur Pauk (mitte Ilmakärakas vaid paradigma mõttes) tuleb ...
Vasta
#10
Tsitaat:Algselt postitas: elis
Sellised asjad juhtuvad tõesti (praegu) ainult Ameerikas. :o
Aga ei enam - ka Venemaa on järgi võtmas: ühes Moskva-lähedases külakeses alustas tööd ettevõte, kus saate samuti oma lahkunud lähedast külmutada lasta. Või täpsemalt - mitte kõike temast, vaid ainult pead - nii on lihtsam ja odavam. Loomulikult võetakse pea otsast alles pärast surma (Ma pole kindel, kas see temas talletunud informatsiooni säilimiseks just kõige parem on. H) ja sugulaste nõusolekul. Venekeelne uudis teatab, et esmane protseduur maksab 9000 USD, millele lisandub "hoidise" säilitamise aastamaks 500 USD. Väga massiliseks ettevõtmine vist siiski pole veel läinud - juttu on vaid ühest 79 aataselt surnud matemaatikaõpetajast, kelle (küllap tarka) pead armastav lapselaps sedasi säilitada laseb. Külaelanikud, sõgedad, on ettevõtja peale miskipärast tigedad aga vene seadus tegevust ei keelavat.

Varsti puhkeb koit, tuhmub tähistee,
mulle ainult üht tõota veel.
et sull` õhtud need Moskva lähistel
meelest iial ei unune.


Jah ... tõotused tõotusteks, aga ehk on külmutamine kindlam garantii igaveseks mälestuseks ...
Vasta
#11
minu arust oli külmutamise juures probleem nr 1 et rakustruktuur
läheb külmutamise ja ülessulatamise käigus katki..
Vasta
#12
Tsitaat:Algselt postitas: Lenore
minu arust oli külmutamise juures probleem nr 1 et rakustruktuur
läheb külmutamise ja ülessulatamise käigus katki..
Jutt jumala õige ... et vesi rakkudes külmub ja lõhub nad ära. Muidugi, eks midagi selle vastu ju tehakse kah - päris nii see kah ei käi, et võtame aga surnukeha ja viskame vedela lämmastiku pütti. Üks olulisi momente on vee asendamine (niipalju kui võimalik - kindlasti veri jms) mõne mittekristalliseeruva vedelikuga (glütserool jt). Ja kusagil see töötab see päris hästi - nt sperma külmutamisel, kus spermatsoidide "ellujäämisprotsent" suht kõrge. Kas aga "laipurikatest" veel kunagi eluloomi saab - enam kui kahtlane. Pigem on minu arust tegemist ikka sellise ekstravagantse matuserituaaliga. Aga isegi kui füsioloogilisel tasandil kõik uuesti käivituks, on täiesti ebaselge, mis saab isiksuse ja sh mäluga. Muidugi - "laipurikad" on ju kõik juba mingi häda kätte ära surnud ja seetõttu nende elustamine topeltproblemaatiline (tuleb ju ka surmahaigusest terveks ravida!). Aga pole küll kuulnud, et mõni terve vabatahtlik oleks lasknud end sellisele protseduurile allutada - vaevalt muidugi see teostajagi jaoks teisiti kvalifitseeruks kui tahtlikuks tapmiseks. Huvitav oleks teada, millised need kõige suuremad elukad on olnud, kes külmutatud olekust ellu tagasi tulnud? Ainuraksed nüüd kindlasti, aga vist oli ka suuremaid, kunagi midagi lugesin, aga praegu peast ei mäleta. Otsida kah hetkel ei viitsi ...
Vasta
#13
Telepildis näitas kunagi, kuidas skorpion sulatatakse jääkuubikust välja ja ta jookseb minema. Kuigi tema koed oli läbi külmumata ilmselt. Äkki ta oli Somadhi seisundis seal ?
Vasta
#14
Jah ... sellega saavat hakkama isegi need kenad väikesed kilpkonnad Chrysemys picta marginata, kes võivat üle elada jahutamise kuni -8 C, kus üle 50% nende kehas sisalduvast rakuvälisest veest on jäätunud. Aga -10 C olevat juba tappev. Kuidas nad külmale vastu panevad? Üks võte seisneb selles, et nende rakkudes ja kehavedelikes kasvab ainete sisaldus, mis takistavad vee jäätumist (glükoos, glütserool). Muidugi on siis südametegevus ja hingamine peatunud. Teisalt pole see siiski nii madal temperatuur, kus igasugune "keemia" organismis juba lakanud oleks - mis tähendab, et lõpmata kaua konnakest sellises olekus siiski vist säilitada ei saa. Veidi juttu siin.
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat