Märkmed 3: Olendite Loojaloomus
Loojaloomus ei tähenda siin üleloomulikku vägevust midagi eimillestki luua. See tähendab iga olendi loomulikku võimet osaleda Eluvoo pidevas kujunemises. Seega olendid ei loo ex nihilo – nad sünnivad juba avaldunud Ürgloodusesse ning hakkavad selle sees omal viisil osalema.
Hüpoteetiline väide, et väljaspool aegruumi on isikuline Loojajumal, kes põhjustas Universumi puhtast armastusest, ei pruugi meie tunnetuse seisukohalt anda küsimusele veel tegelikku sisu. Sest „väljaspool”, „isikuline”, „Looja”, „põhjustas” ja „armastus” on kõik inimese aegruumilisest kogemusest pärinevad tähendused, mille kaudu on püütud haarata midagi, mis võib jääda meile täielikult kättesaamatuks.
Looduspaganluses ei ole seetõttu vaja eeldada, et aegruumist kaugemal asub üliolend, kes midagi tahab ja loob. Põhjatupimedus tähistab meie tunnetuse piiri – seda, millest kaugemale me enam kogemuslikult ega mõisteliselt ei ulatu. Selle kohta ei ole vaja ehitada valmis vastust.
Kui Loodusallikas ei ole transtsendentne Looja, siis kuidas mõista Ürglooduse ja Universumi kujunemist? Pärast absoluutse Jumala eelduse kõrvale jätmist ei jää alles lihtsalt tühi koht. Selle asemel saab eristada vähemalt nelja omavahel seotud avaldumist:
1. Põhjatupimedus → absoluutne tunnetamatus.
2. Loodusallikas → ürgteadvusliku Eluvoo ja avalduva Ürglooduse eelne algimpulss.
3. Ürgloodus / Loodusmaatriks / Eluring: Ürgmeri + Olemisevaimud + Ringvoog → Eluvoo kosmiline tervikmuster: Ürgloodu kui võimalikkuse algväli, Ürglooja kui viis loovat avaldumissuunda ja Ürgloomine kui nende elav tasakaaludünaamika.
4. Elumaatriks / Suur Hing → Eluvoo tajuv-teadvuslik ja ainulaadne avaldumine konkreetses olendis.
Kui Põhjatupimedus ei viita kuidagi Jumalale, siis ei pea ka Loodusallikas olema üleloomulik Jumal. Loodusallikas on esmane kosmiline algimpulss, milles ürgteadvuslik Eluvoog hakkab avalduvas Ürglooduses kujunema. Eluvoog on aegruumi läbiv protsess, mille kaudu on need erinevad avaldumised omavahel seotud. Selle protsessi kõige algsemad üksikasjad võivad jääda meile teadmata. Teadmatus ei muuda neid aga veel üleloomulikuks.
Loodusmaatriksi ehk Ürglooduse viis Olemisevaimu ei ole samuti tingimata Jumalad. Need ei ole kõiketeadvad kosmilised üliolendid, vaid viis lahutamatut põhivoogu, mille kaudu Eluvoog ennast mitmekülgselt väljendab. Nad on isikustamata ja immanentsed. Ringvoos liiguvad need suunad elavas tasakaalus.
Ükski Olemisevaim ei ole absoluut. Terviklikkus ei tähenda absoluutse teadmise või võimu saavutamist. Terviklikkus tähendab siin, et Eluvoog avaldub erinevates põhisuundades, millest ükski ei pea esindama kogu tervikut üksinda.
Seetõttu ei sõltu olendi loomulik osalus Eluvoos sellest, kas ta kuulub mingisse kindlasse liiku, klassi, rahvusesse, religiooni või ühiskondlikku struktuuri. Eluvoo osaliseks olemine ei ole ühegi sellise kuuluvuse privileeg. Aga olendid pole ka lihtsalt võrdsed – nad erinevad oma võimete, vormide ja kogemuste poolest.
Siit algabki Loojaloomuse olemus.
Kui loobuda kujutlusest, et Looja peab olema aegruumist väljaspoolne algisik, siis muutub loomine millekski, mida näeme pidevalt enda sees ja ümber. Siis ei ole Loodus valmis asi, mille keegi kunagi lõplikult valmis lõi. Kõik olendid küll sünnivad juba toimivasse Eluvoogu, samas osalevad selle edasises kujunemises. Ja miski ei sünni eimillestki. Ka meie tunded, mõtted ja teod ei ilmu lihtsalt tühjusest, vaid kujunevad keskkonna, keha, kogemuste, suhete ja pärilikkuse pideva koosmõju kaudu.
Nii on iga olend suuremas Looduse protsessis korraga Loodu kui ka Looja ja Loomine:
* Loodu – olend sünnib juba käimasolevasse Eluvoogu. Kust olend tuleb? Loodu avab Ulatuse mõõdet.
* Looja – olend mõjutab Eluvoogu. Mida olend teadvustab ja kujundab? Looja kujundab Sisukuse mõõdet.
* Loomine – olend kasvab koos Eluvooga. Kelleks olend edasi muutub? Loomine liigutab Rütmi mõõdet.
Need ei ole kolm täiesti eraldiseisvat nähtust, vaid sama elava Looduse protsessi kolm külge olendis. Loodu saab Loojaks ja osaleb Loomises, mis saab taas Looduks. Mitte eimillestki, vaid sellest, mis Eluringis juba avaldub – Vaikusest, Võnkest, Väest, Vormist ja Voolust.
Siin puudutab Loojaloomus Suure Hinge kolme põhitelge. Loodu avatus seostub Suure Hinge Ulatuse mõõtmega, sest iga olend sünnib maailma ja olukorda, mis on tema tahtmistest suurem ning milles ta hakkab otsima avatust. Looja seostub Sisukuse mõõtmega, sest olend ei jää ainult olemasolevat tajuma, vaid hakkab oma eristuste ja seosteloome kaudu tähenduste tervikut otsima. Loomine aga seostub Rütmi mõõtmega, sest elu muutmine ei ole üksainus sündmus, vaid pidev Elujõu rütmides liikumine, milles otsitakse tasakaalu.
Loomine ei ole seega looduseväline algsündmus. See on Ürglooduse sees toimuv elav ringliikumine ja pidev muutumine. Olendid sünnivad Eluvoos ning saavad ise selle edasise kujunemise osaliseks.
Kui küsida: „Kuidas Loodus endas ja enda kaudu pidevalt loob?”, siis ei pea vastuseks otsima aegruumist väljaspool olevat üliolendit. Loojaloomus on igas olendis avalduv loomulik võime osaleda Eluvoo pidevas kujunemises.
Loomine ei ole vaid üks kauge sündmus. See on pidev enesekujunemine. Ükski olend ei ole valmis tulemus, vaid osaline selles, mis temas ja tema kaudu edasi sünnib. Kõik olendid on suuremas Ürglooduse protsessis korraga Loodu, Looja, Loomine ja Loodus.
Loojaloomus ei tähenda siin üleloomulikku vägevust midagi eimillestki luua. See tähendab iga olendi loomulikku võimet osaleda Eluvoo pidevas kujunemises. Seega olendid ei loo ex nihilo – nad sünnivad juba avaldunud Ürgloodusesse ning hakkavad selle sees omal viisil osalema.
Hüpoteetiline väide, et väljaspool aegruumi on isikuline Loojajumal, kes põhjustas Universumi puhtast armastusest, ei pruugi meie tunnetuse seisukohalt anda küsimusele veel tegelikku sisu. Sest „väljaspool”, „isikuline”, „Looja”, „põhjustas” ja „armastus” on kõik inimese aegruumilisest kogemusest pärinevad tähendused, mille kaudu on püütud haarata midagi, mis võib jääda meile täielikult kättesaamatuks.
Looduspaganluses ei ole seetõttu vaja eeldada, et aegruumist kaugemal asub üliolend, kes midagi tahab ja loob. Põhjatupimedus tähistab meie tunnetuse piiri – seda, millest kaugemale me enam kogemuslikult ega mõisteliselt ei ulatu. Selle kohta ei ole vaja ehitada valmis vastust.
Kui Loodusallikas ei ole transtsendentne Looja, siis kuidas mõista Ürglooduse ja Universumi kujunemist? Pärast absoluutse Jumala eelduse kõrvale jätmist ei jää alles lihtsalt tühi koht. Selle asemel saab eristada vähemalt nelja omavahel seotud avaldumist:
1. Põhjatupimedus → absoluutne tunnetamatus.
2. Loodusallikas → ürgteadvusliku Eluvoo ja avalduva Ürglooduse eelne algimpulss.
3. Ürgloodus / Loodusmaatriks / Eluring: Ürgmeri + Olemisevaimud + Ringvoog → Eluvoo kosmiline tervikmuster: Ürgloodu kui võimalikkuse algväli, Ürglooja kui viis loovat avaldumissuunda ja Ürgloomine kui nende elav tasakaaludünaamika.
4. Elumaatriks / Suur Hing → Eluvoo tajuv-teadvuslik ja ainulaadne avaldumine konkreetses olendis.
Kui Põhjatupimedus ei viita kuidagi Jumalale, siis ei pea ka Loodusallikas olema üleloomulik Jumal. Loodusallikas on esmane kosmiline algimpulss, milles ürgteadvuslik Eluvoog hakkab avalduvas Ürglooduses kujunema. Eluvoog on aegruumi läbiv protsess, mille kaudu on need erinevad avaldumised omavahel seotud. Selle protsessi kõige algsemad üksikasjad võivad jääda meile teadmata. Teadmatus ei muuda neid aga veel üleloomulikuks.
Loodusmaatriksi ehk Ürglooduse viis Olemisevaimu ei ole samuti tingimata Jumalad. Need ei ole kõiketeadvad kosmilised üliolendid, vaid viis lahutamatut põhivoogu, mille kaudu Eluvoog ennast mitmekülgselt väljendab. Nad on isikustamata ja immanentsed. Ringvoos liiguvad need suunad elavas tasakaalus.
Ükski Olemisevaim ei ole absoluut. Terviklikkus ei tähenda absoluutse teadmise või võimu saavutamist. Terviklikkus tähendab siin, et Eluvoog avaldub erinevates põhisuundades, millest ükski ei pea esindama kogu tervikut üksinda.
Seetõttu ei sõltu olendi loomulik osalus Eluvoos sellest, kas ta kuulub mingisse kindlasse liiku, klassi, rahvusesse, religiooni või ühiskondlikku struktuuri. Eluvoo osaliseks olemine ei ole ühegi sellise kuuluvuse privileeg. Aga olendid pole ka lihtsalt võrdsed – nad erinevad oma võimete, vormide ja kogemuste poolest.
Siit algabki Loojaloomuse olemus.
Kui loobuda kujutlusest, et Looja peab olema aegruumist väljaspoolne algisik, siis muutub loomine millekski, mida näeme pidevalt enda sees ja ümber. Siis ei ole Loodus valmis asi, mille keegi kunagi lõplikult valmis lõi. Kõik olendid küll sünnivad juba toimivasse Eluvoogu, samas osalevad selle edasises kujunemises. Ja miski ei sünni eimillestki. Ka meie tunded, mõtted ja teod ei ilmu lihtsalt tühjusest, vaid kujunevad keskkonna, keha, kogemuste, suhete ja pärilikkuse pideva koosmõju kaudu.
Nii on iga olend suuremas Looduse protsessis korraga Loodu kui ka Looja ja Loomine:
* Loodu – olend sünnib juba käimasolevasse Eluvoogu. Kust olend tuleb? Loodu avab Ulatuse mõõdet.
* Looja – olend mõjutab Eluvoogu. Mida olend teadvustab ja kujundab? Looja kujundab Sisukuse mõõdet.
* Loomine – olend kasvab koos Eluvooga. Kelleks olend edasi muutub? Loomine liigutab Rütmi mõõdet.
Need ei ole kolm täiesti eraldiseisvat nähtust, vaid sama elava Looduse protsessi kolm külge olendis. Loodu saab Loojaks ja osaleb Loomises, mis saab taas Looduks. Mitte eimillestki, vaid sellest, mis Eluringis juba avaldub – Vaikusest, Võnkest, Väest, Vormist ja Voolust.
Siin puudutab Loojaloomus Suure Hinge kolme põhitelge. Loodu avatus seostub Suure Hinge Ulatuse mõõtmega, sest iga olend sünnib maailma ja olukorda, mis on tema tahtmistest suurem ning milles ta hakkab otsima avatust. Looja seostub Sisukuse mõõtmega, sest olend ei jää ainult olemasolevat tajuma, vaid hakkab oma eristuste ja seosteloome kaudu tähenduste tervikut otsima. Loomine aga seostub Rütmi mõõtmega, sest elu muutmine ei ole üksainus sündmus, vaid pidev Elujõu rütmides liikumine, milles otsitakse tasakaalu.
Loomine ei ole seega looduseväline algsündmus. See on Ürglooduse sees toimuv elav ringliikumine ja pidev muutumine. Olendid sünnivad Eluvoos ning saavad ise selle edasise kujunemise osaliseks.
Kui küsida: „Kuidas Loodus endas ja enda kaudu pidevalt loob?”, siis ei pea vastuseks otsima aegruumist väljaspool olevat üliolendit. Loojaloomus on igas olendis avalduv loomulik võime osaleda Eluvoo pidevas kujunemises.
Loomine ei ole vaid üks kauge sündmus. See on pidev enesekujunemine. Ükski olend ei ole valmis tulemus, vaid osaline selles, mis temas ja tema kaudu edasi sünnib. Kõik olendid on suuremas Ürglooduse protsessis korraga Loodu, Looja, Loomine ja Loodus.
