Paljudes iidsetes õpetustes – olgu see Hinduistlik Saguna Brahman või Taoistlik Tao, hellenistlik Okeanos, Anaximandrose Taxis, Herakleitose ja stoikute Logos või Mesoameerika Teotl – leidub üllatavalt sarnane alusmuster. Neis kõigis kujutatakse maailma lähteallikat elava ringlusena: voolava korrapära, algse ühtsuse, universumit läbiva jõudude või kosmilise seaduspärasusena. Tegemist ei ole niivõrd ühe isikulise üliolendi tahtele alluva maailmaga, vaid nägemusega, kus elu sünnib paljude jõudude kooskõlast ja tarkus seisneb nende rütmiga häälestumises.
Kuigi seda Allikat võib tajuda intuitiivselt ja avastada süvamõtiskluse kaudu, ei ole tegemist lihtsakoelise teadmisega. See ei ole jäik õpetus ega valmis doktriin, vaid nägemisviis, mis aitab vaadata maailma selle sügavaima korralduse tasandilt. Selle keskmes on küsimus, kuidas Ürgjõudude paljusus ja ühtsus oma vastasmängus ja koosloomises toimivad, mille baasmuster avaldub nii universumis kui ka inimese kogemuses. Rahvapärasemalt võiks seda tarkust nimetada lihtsalt looduspaganluseks.
Looduspaganluse kosmoloogia keskmes võiks olla arusaam, et kõik eksisteeriv toetub loomulikult hingavale terviklikkusele, mida kannavad viis Olemisevaimu. Need ei tulene transtsendentsest kõrgemast olendist ega ole eraldiseisvad jumalused; nad toimivad pigem dünaamilises koosluses, moodustades ühiselt elava Loodusallika ja kosmilise Algolemise. Tähelepanuväärselt võib neid kujundlikult võrrelda füüsika fundamentaalsete jõududega:
0. Universumi eelne aegruumitu potentsiaal – piiritu Põhjatupimedus (Tühjus)
1. Kvantvaakumi energiamiinimum – Vaikusevaimu analoog (Eeter)
2. Elektromagnetiline footoniväli – Võnkevaimu analoog (Õhk)
3. Nõrgad bosoniväljad – Väevaimu analoog (Tuli)
4. Tugev gluuoniväli – Vormivaimu analoog (Maa)
5. Gravitatsiooniväli – Vooluvaimu analoog (Vesi)
Kvantväljad kokku moodustavad justkui ühtse Loodusmaatriksi, mis liigub nagu Olemisevaimude Meri, kus täielik lainetuseta olek (st null-fluktuatsioon) pole aegruumis võimalik. Kuid looduspaganluse eripära seisneb selles, et siin keskendutakse viie Olemisevaimu maagilisele ühendusele, tervendavate vaimupraktikate rakendamisele ja esoteerilisele nägemisele.
Looduspaganlik maailmatunnetus toetub neljale lihtsale, kuid sügavale põhimõttele:
1. Loodusallika iga Olemisevaim avaldub oma eripäraste omaduste ja võimalustega.
Mitmekesisus on Looduse loomulik alus.
2. Kõik Olemisevaimud toimivad ühtses koostöös.
Nende läbipõimumisest sünnib dünaamiliselt terviklik Algolemine.
3. Kõigi elusolendite ürgmuster põhineb Loodusallika maatriksil.
Elusolendid on Loodusmaatriksi loomuliku kasvamise väljendus.
4. Iga elusolendi harmoonia sõltub tema kooskõlast Loodusallikaga.
See kooskõla määrab ka Elujõu iseloomu, mis olendit läbib.
Seda algtarkust saab näha kui universumi elavat ja muutuvat tervikut, kus inimene ei ole loomisest väljajääv tagajärg, vaid ürgmustri ringlusse avanev osaline. Seega paganlik alustõde ei püsi kindlalt muutumatuna – ta juhtub vaates ja elavas suhtes kogu loodusega. Sügavaim taipamine on lihtne: ühtsus ei sünni mitmekesisuse kadumisest, vaid selle kooskõlast. Ühtsus ei tule väljastpoolt, vaid tekib kõikjaloleva Allika paljususest. Allikas ise avaldub mitmete Ürgjõudude, võimaluste ja suundadena, mis põimuvad üheks terviklikuks elutantsuks. Seetõttu ei ole olemise alus üksnes paljusus ega ühtsus, vaid nende pidev kooshingamine.
Kokkuvõttes võibki looduspaganlust nimetada orgaaniliseks monistlikuks pluralismiks, kus viie Olemisevaimu mitmekesisus on esmane, ja Algolemise ühtsus sellest mitmekesisusest loomulikult tulenev. Nii saab iga olend ammutada Loodusmaatriksist loomuliku kooskõla, loodusliku eluviisi ja ürgvaimse nägemise. Lõpuks avaneb elureaalsus kui mitmekülgne, kuid kooskõlas toimiv tervik, kus paljusus ja ühtsus ei ole vastandid, vaid sama Allika kaks külge.
Kuigi seda Allikat võib tajuda intuitiivselt ja avastada süvamõtiskluse kaudu, ei ole tegemist lihtsakoelise teadmisega. See ei ole jäik õpetus ega valmis doktriin, vaid nägemisviis, mis aitab vaadata maailma selle sügavaima korralduse tasandilt. Selle keskmes on küsimus, kuidas Ürgjõudude paljusus ja ühtsus oma vastasmängus ja koosloomises toimivad, mille baasmuster avaldub nii universumis kui ka inimese kogemuses. Rahvapärasemalt võiks seda tarkust nimetada lihtsalt looduspaganluseks.
Looduspaganluse kosmoloogia keskmes võiks olla arusaam, et kõik eksisteeriv toetub loomulikult hingavale terviklikkusele, mida kannavad viis Olemisevaimu. Need ei tulene transtsendentsest kõrgemast olendist ega ole eraldiseisvad jumalused; nad toimivad pigem dünaamilises koosluses, moodustades ühiselt elava Loodusallika ja kosmilise Algolemise. Tähelepanuväärselt võib neid kujundlikult võrrelda füüsika fundamentaalsete jõududega:
0. Universumi eelne aegruumitu potentsiaal – piiritu Põhjatupimedus (Tühjus)
1. Kvantvaakumi energiamiinimum – Vaikusevaimu analoog (Eeter)
2. Elektromagnetiline footoniväli – Võnkevaimu analoog (Õhk)
3. Nõrgad bosoniväljad – Väevaimu analoog (Tuli)
4. Tugev gluuoniväli – Vormivaimu analoog (Maa)
5. Gravitatsiooniväli – Vooluvaimu analoog (Vesi)
Kvantväljad kokku moodustavad justkui ühtse Loodusmaatriksi, mis liigub nagu Olemisevaimude Meri, kus täielik lainetuseta olek (st null-fluktuatsioon) pole aegruumis võimalik. Kuid looduspaganluse eripära seisneb selles, et siin keskendutakse viie Olemisevaimu maagilisele ühendusele, tervendavate vaimupraktikate rakendamisele ja esoteerilisele nägemisele.
Looduspaganlik maailmatunnetus toetub neljale lihtsale, kuid sügavale põhimõttele:
1. Loodusallika iga Olemisevaim avaldub oma eripäraste omaduste ja võimalustega.
Mitmekesisus on Looduse loomulik alus.
2. Kõik Olemisevaimud toimivad ühtses koostöös.
Nende läbipõimumisest sünnib dünaamiliselt terviklik Algolemine.
3. Kõigi elusolendite ürgmuster põhineb Loodusallika maatriksil.
Elusolendid on Loodusmaatriksi loomuliku kasvamise väljendus.
4. Iga elusolendi harmoonia sõltub tema kooskõlast Loodusallikaga.
See kooskõla määrab ka Elujõu iseloomu, mis olendit läbib.
Seda algtarkust saab näha kui universumi elavat ja muutuvat tervikut, kus inimene ei ole loomisest väljajääv tagajärg, vaid ürgmustri ringlusse avanev osaline. Seega paganlik alustõde ei püsi kindlalt muutumatuna – ta juhtub vaates ja elavas suhtes kogu loodusega. Sügavaim taipamine on lihtne: ühtsus ei sünni mitmekesisuse kadumisest, vaid selle kooskõlast. Ühtsus ei tule väljastpoolt, vaid tekib kõikjaloleva Allika paljususest. Allikas ise avaldub mitmete Ürgjõudude, võimaluste ja suundadena, mis põimuvad üheks terviklikuks elutantsuks. Seetõttu ei ole olemise alus üksnes paljusus ega ühtsus, vaid nende pidev kooshingamine.
Kokkuvõttes võibki looduspaganlust nimetada orgaaniliseks monistlikuks pluralismiks, kus viie Olemisevaimu mitmekesisus on esmane, ja Algolemise ühtsus sellest mitmekesisusest loomulikult tulenev. Nii saab iga olend ammutada Loodusmaatriksist loomuliku kooskõla, loodusliku eluviisi ja ürgvaimse nägemise. Lõpuks avaneb elureaalsus kui mitmekülgne, kuid kooskõlas toimiv tervik, kus paljusus ja ühtsus ei ole vastandid, vaid sama Allika kaks külge.