15-11-2005, 19:12
Kui inimene lahkub siitilmast siis lahkub ta põhjusega.
Sündides sa tead kui kaua sul tuleb siin maal elada ning mida pead saavutama… seega kuiinimene lahkub siis sai tema aeg lihtsalt täis.
usun et surres vabaneb inimese hing… ning pöördub tagasi kõiksusesse kus ta jagab oma saadud kogemusi kõiksuse teiste osadega… teiste hingedega…
lisaks hingele on meie kehaga seotud ka meie energeetiline väli… see on mõtteline kontuur ümber elava inimese… mis aitab meie hingel KOGEDA…
kui inimene sureb ning hing lahkub… siis energeetiline väli… hajub laiali…
olete kindlasti kokku puutunud mälestusmissadega ning muidu halamiste ja taganutmitega lahkunu aadressil.
kui inimene sureb siis tema hing saab vabaks… meie aga oleme need kes taga nutma jäävad. see on puhtalt emotsionaalne teguviis. üldjuhul hakkab meil sellest kergem kui suudame näiteks lahkunu pildikest endaga kaasas kanda ning teda pidevalt mälestades (mitte mäletades…).
mida see aga teeb?
kui kannad oma südames kaasas mälestust (igatsevat ja halavat) lahkunust… siis hoiab see tema energiakeha kinni. kui aga energiakeha on kinni on ka hing kinni.
seega me ei päästa inimesi vabaks nende lahkumisel.
vanad eestlased… paganad… pidasid peiesid rõõmusündmusteks… kuna nad teadsid et inimene kes lahkus… on nüüd paremas kohas. meie aga pahatihti unustame selle… ning kisume hinge igatepidi maa peale tagasi…
(muide… siit ka kummitusejutud ja muu sarnane… inimese energia ei suuda hajuda… me hoiame seda koos ning hakkame seda nägema. mida kõvemini energiat iseenda mõtetega toita seda nähtavamaks see energiakogu muutub.)
Sündides sa tead kui kaua sul tuleb siin maal elada ning mida pead saavutama… seega kuiinimene lahkub siis sai tema aeg lihtsalt täis.
usun et surres vabaneb inimese hing… ning pöördub tagasi kõiksusesse kus ta jagab oma saadud kogemusi kõiksuse teiste osadega… teiste hingedega…
lisaks hingele on meie kehaga seotud ka meie energeetiline väli… see on mõtteline kontuur ümber elava inimese… mis aitab meie hingel KOGEDA…
kui inimene sureb ning hing lahkub… siis energeetiline väli… hajub laiali…
olete kindlasti kokku puutunud mälestusmissadega ning muidu halamiste ja taganutmitega lahkunu aadressil.
kui inimene sureb siis tema hing saab vabaks… meie aga oleme need kes taga nutma jäävad. see on puhtalt emotsionaalne teguviis. üldjuhul hakkab meil sellest kergem kui suudame näiteks lahkunu pildikest endaga kaasas kanda ning teda pidevalt mälestades (mitte mäletades…).
mida see aga teeb?
kui kannad oma südames kaasas mälestust (igatsevat ja halavat) lahkunust… siis hoiab see tema energiakeha kinni. kui aga energiakeha on kinni on ka hing kinni.
seega me ei päästa inimesi vabaks nende lahkumisel.
vanad eestlased… paganad… pidasid peiesid rõõmusündmusteks… kuna nad teadsid et inimene kes lahkus… on nüüd paremas kohas. meie aga pahatihti unustame selle… ning kisume hinge igatepidi maa peale tagasi…
(muide… siit ka kummitusejutud ja muu sarnane… inimese energia ei suuda hajuda… me hoiame seda koos ning hakkame seda nägema. mida kõvemini energiat iseenda mõtetega toita seda nähtavamaks see energiakogu muutub.)