08-11-2005, 12:27
Foorumikaaslane Hallucigenia kirjutas:
Kõik ained jagunevad gaasilis-plasmalisteks, vedelateks ja tahketeks (inglise keeles on kahe esimese jaoks kokku termin fluids) ja vaid viimaseid saab pooleks murda. Küll võid Sa muidugi vedelikku pooleks venitada, nt meeniiti purgist lusikaga vedelat mett võttes...
Uuriks nüüd naljaviluks veidi niisugust kummalist vedelat asja nagu VESI.
“Ilse!
Too mulle kruusitäis vett, pean aspiriini võtma!”
Kallis kaasa toob, võtame rohu.
Varsti hakkabki parem, eila-õhtane grillipeo-mälestus vajub unustusse…
Mis on vesi?
H2O – Lihtne,- kaks tähte, üks number.
Aga kas on?
Tegelikult peitub selles kolmes märgis terve maailm. Lisaks ookeanidele-meredele, veemaailm meie endi sees ja ümber igapäevaselt.
Meie elu, eksistents ongi vesi.
Ise koosneme suures osas veest, joome vett, peseme ennast ja autot, laseme korra päevas WC:s “rongi” mere poole teele…
Kõik oleks nagu selge… Nagu öeldakse, selge nagu vesi!
Tühjagi!
Lugege järgnevat, saab selgeks, et vesi pole nii “selge” midagi.
Vee kummaline olek: ei jää, ei gaas, ei vedelik.
Laurence Fried ja tema kolleegid Ameerika Rahvuslikust Laboratooriumist (Lawrence Livermore National Laboratory) (link)said kompuutersimulatsiooni teel uue kummalise vee oleku ja produtseerisid seda ka laboratooriumis.
Vee niinimetatud nn. superioonse faasi korral on hapniku aatomid püsivalt külmutatud kristallvõresse, aga vesiniku aatomid jäävad liikuvateks, nagu gaasis, rännates vabalt mööda kogu kristalli ja seda vägagi suure kiirusega.
Nn. superioonnse vee atomaarvõre pildil:
Superioonse oleku võimalust ennustati teoreetiliselt juba küllaltki ammu.
Füüsikud oletasid, et sellises olekus vesi eksisteerib eeldatavalt maailmaruumis hiidplaneetide sisemuses. Vajalik temperatuur selle kummalise oleku esilekutsumiseks on 1000 C ja rõhk 100.000 atmosfääri.
Fried üritas luua superioonset olekut laboris, surudes vett teemantalasite vahel, samaaegselt kuumutades seda infrapunase laseriga.
Fikseerides katse käigus andmeid vee molekulide vibreerimisest, nägid teadlased, et nende faasiline olek muutus millekski ebaharilikuks.
Saavutanud katseliselt selle “olekubarjääri” võisid teadlased vaid oletada mis tegelikult toimub teisel pool barjääri.
Edasiseks tööks vajati juba superkompuutrit ja nädalakese arvutiaega.
Fried ja tema töögrupp arvutasid 60 veemolekuli võimaliku käitumise etteantud ekstremaalsetel tingimustel ja selgitasid välja, et molekulid purunevad ja moodustub tõesti superionne faas, hoopiski tihedam kui jää ja tugev kui raud kuid,- ei jää, ei vedelik, ei gaas, tavaarusaamise järgi.
Selle kummalise vee oleku eriomaduseks on veel ülisuur elektrijuhtivus, siit siis võimalik seletus Uraani ja Neptuuni võimsale magnetväljale.
Vedel vesi pole sugugi lihtsalt vedelik.
Siin näha veemolekule
Grupp teadlasi Berkeley Laboratooriumist[url= http://www.lbl.gov/] ja Kalifornia Ülikoolist leidsid vastuse lihtsale küsimusele: Milline on vee molekulide vastasmõju?
Näiteks kooliõpikust leiame: vesiniksidemed, iga V-kujulise molekuli nõrk polarisatsioon ja nii edasi.
Aga vaatamata näilisele lihtsusele ei ole siiani täpselt selge mis toimub vee molekulidega kui vesi on oma harilikus vedelas olekus.
Teadusringkondades on levinud kaks valitsevat, konkureerivat teooriat vee molekulide vastasmõjust, seda muidugi vedela oleku korral.
Esimene teooria – vesiniksidemed lähimate molekulide vahel, mis annavad veejääle talle omase struktuuri – lagunevad (teatud tingimustel), võimaldades molekulidel vabalt seguneda.
See on nõndanimetatud kahe oleku mudel.
Teine versioon – on teooria lakkamatust olekute või seisundite muutumisest, kontinuumist, mille kohaselt vesiniksidemed naabermolekulide vahel vee vedelas olekus säiluvad aga on pidevas muutumises ja väändumises.
Oma uues avaldatud töös teeb USA füüsikute grupp kokkuvõtte oma mitmeid aastaid väldanud tööst, läbiviidud eksperimentidest ja tehtud arvutustest ja mida tervikuna kroonib hiljutine vedela vee struktuuri “läbivalgustus” RAMAN spektroskoopiaga (kasutatakse laialdaselt kõige erinevamate ainete analüüsimisel).
Uurijad näitasid, et spektroskoopiaga saadud resultaatide eripära analüüs räägib kontinuumi versiooni kasuks.
Nii ongi – üleminekul jääst veeks ei lagune naabermolekulide vahel eksisteerivad vesiniksidemed, aga muutuvad liikuvateks ja teatud määral muutuvateks.
Võib öelda, et mingil moel “virtuaalseteks”.
Teisiti õeldes, iga selline side võib igal suvalisel ajahetkel korraga kaduda – samas taasilmuda mingi 200 femtosekundi pärast. (femtosekund on ajaühik mis saadakse sekundi jagamisel miljoni miljardiga (kvadriljoniga)).
See vesinikside tekib kas sama molekuliga või mõne teise naabriga.
Tänu nendele ülilühikestele katkestustele suudavad molekulid üksteise suhtes ümber paigutuda.
Ütleksime, et vedel vesi ei olegi omal kombel üldsegi vedelik, vaid hoopistükkis ebaharilikult plastiline jää.
Berkeley:s tehtud uuringuid vee eriliste struktuuride kohta võite lugeda siit vene keeles (link)
Samas laboris tehtavast tööst millegi eksootilisega, vee nanotorulisusega siit: (link)
(zed) Võime muidugi esitada küsimuse, mis kasu kõigest sellest teadmisest on tavaelus.
Aspiriin läheb veelonksuga alla ja autogi saame veevoolikuga puhtaks.
Aga siiski.
Väga on vaja mõista mis on vesi tegelikult, lisaks muidugi iidsele filosoofilisele nn. “algelemendi” mõistele.
Vee, jää, aur, ülekuumendatud aur, erinevad tehnoloogiad, masinad, tehnilised lahendused. Probleemid ja tehnilised lahendused aurumasina kasutegurist kuni kosmoseaparatide stardijäätumiseni atmosfäärist läbiminekul.
Mõistes vett ja jää sisemist struktuuri leiab kindlasti lahenduse näiteks sellisele proosalisele probleemile nagu autode-lennukite jäätumine.
Mis iseenesest polegi nii tühine asi.
(Vene reaktiivhävitaja SuHoi, näiteks tangib enne igat õhkutõusmist ligi 400 liitrit meditsiinilist piiritust, et lennul hoida ära lennuki jäätumine.
Miks meditsiinilist ja mitte odavamat puupiiritust, siis see on seotud vene rahva teatud eripäraga.)
Mõistes jää, vee, veeauru sisemist ehitust, seda ka energeetilises, soojustehnilises mõttes, võime kunagi leida ka vastused vägagi huvitavatele küsimustele mis puudutavad ainete lahustumist vees, vedelike pindpidevust, materjalide märgumist, vedelike liikumist peentes kapilaarides (mis on praegugi suures osas seletamatu värk).
Edasi ainete liikumine eri kontsentratsiooniga vesilahustes läbi neid eraldava läbilaskva membraani (– sellel põhineb kogu elusloodus!). Ikka nõrgemast kontsentratsioonist tugevamasse.
Lisaks veel vedelikumälu, mida puudutasin veidikese siin: Veekeeris -postitati 9-7-2005 kell 23:09
Mehaanika.
Aero- ja hüdrodünaamika.
Siin foorumis olen eelnevalt arutlenud igasugustest müstilistest riistapuudest.
Shaubergeri ketas, “garaaži-geenius” Murakin oma ülikummaliste vett ja suruõhku tarbivate mootoritega. Kõik need riistad töötavad vee ja õhu koosmõjul.
See tähendab vesi, õhk ja vahesubstants ehk veeaur. Nende ainete füüsikalist siseehitust ja struktuuri mõistes, jõuab järg ehk kunagi ka hüdro- ja aerodünaamiliste keeriste saladuse lahendamiseni. Praegu ollakse keeriseteooriaga väga jännis. Matemaatilised mudelid suudavad õhu-vedeliku liikumisel maksimaalselt seletada voolamist ja jugadeteooriat ja sedagi nö. “ekstrapoleerimise-tasemel”.
Kuidagi suudame düüsist väljuva joa kiiruse ja tekkemehhanismi matemaatiliselt paika panna. Ülehelikiirusega joa saame kui kahanevale joale liidame jadamisi laieneva düüsi.
Paraku on aga ka siin tekkeprotsessi lõplik matemaatiline modelleerimine na nadivõitu.
Kui võtta nüüd veel ette kolmemõõtmelised keerised!
Ja veel hullem, kui need keerised on protsessis-seadmes päri- ja vastassuunalised ning toimub lisaks nende erisuunaliste keeriste põimumine…
Pole leiutatud veel sellist superarvutit mis suudaks tohutu hulga erisuunaliste keeriste kruvipõimumist matemaatiliselt modelleerida.
Shauberger ja Murakin seletavad, et sellisel erisuunaliste keeriste põimumisel vabanebki vastaskeerisevoogude pindade kohtumisel energia, mis lisaks sellele, et ta suudab ülal hoida süsteemi, annab ka kasutatava tulemi.
Mul on puht isiklik arvamus millele tulin veidi mõeldes ja uurides Shaubergeri jooniseid ning seda Murakini loomingut.
USA:d laastavad tornaadod, või vesipüksid ongi tegelikult oma sisemist energiat genereerivad tohutud keerispõimumised.
Ja pole nende ülalhoidjaiks sugugi rõhkudevahe või temperatuurierinevus atmosfääris.
Need on vajalikud parameetrid mis käivitavad protsessi ehk eeltingimused.
Energia vabaneb samal kombel mida kasutab masinas Murakin.
Ja kütuseks vajas Murakini riistapuu suruõhku ja vett. Samuti ka tornaado. Kui üks neist lõppeb, - näiteks pilvest vihm, raugeb ka tornaado.
Palju väga huvitavaid küsimusi mille lahendamiseni oleme jälle kukesammu võrra lähemal.
Mõistame vee süvaehitust, küll kunagi seletame ka vee hüdrodünaamilised ja muud põnevad aspektid.
Ehk piltlikult: väga raske on ilmaime Colosseumi Rooma linnas hinnata, kui ei tea mitte tuhkagi tellisest. (zed)
Muudetud: 8-11-05 kell 13:30:35 zed
Muudetud: 8-11-05 kell 13:31:50 zed
Kõik ained jagunevad gaasilis-plasmalisteks, vedelateks ja tahketeks (inglise keeles on kahe esimese jaoks kokku termin fluids) ja vaid viimaseid saab pooleks murda. Küll võid Sa muidugi vedelikku pooleks venitada, nt meeniiti purgist lusikaga vedelat mett võttes...
Uuriks nüüd naljaviluks veidi niisugust kummalist vedelat asja nagu VESI.
“Ilse!
Too mulle kruusitäis vett, pean aspiriini võtma!”
Kallis kaasa toob, võtame rohu.
Varsti hakkabki parem, eila-õhtane grillipeo-mälestus vajub unustusse…
Mis on vesi?
H2O – Lihtne,- kaks tähte, üks number.
Aga kas on?
Tegelikult peitub selles kolmes märgis terve maailm. Lisaks ookeanidele-meredele, veemaailm meie endi sees ja ümber igapäevaselt.
Meie elu, eksistents ongi vesi.
Ise koosneme suures osas veest, joome vett, peseme ennast ja autot, laseme korra päevas WC:s “rongi” mere poole teele…
Kõik oleks nagu selge… Nagu öeldakse, selge nagu vesi!
Tühjagi!
Lugege järgnevat, saab selgeks, et vesi pole nii “selge” midagi.
Vee kummaline olek: ei jää, ei gaas, ei vedelik.
Laurence Fried ja tema kolleegid Ameerika Rahvuslikust Laboratooriumist (Lawrence Livermore National Laboratory) (link)said kompuutersimulatsiooni teel uue kummalise vee oleku ja produtseerisid seda ka laboratooriumis.
Vee niinimetatud nn. superioonse faasi korral on hapniku aatomid püsivalt külmutatud kristallvõresse, aga vesiniku aatomid jäävad liikuvateks, nagu gaasis, rännates vabalt mööda kogu kristalli ja seda vägagi suure kiirusega.
Nn. superioonnse vee atomaarvõre pildil:
Superioonse oleku võimalust ennustati teoreetiliselt juba küllaltki ammu.
Füüsikud oletasid, et sellises olekus vesi eksisteerib eeldatavalt maailmaruumis hiidplaneetide sisemuses. Vajalik temperatuur selle kummalise oleku esilekutsumiseks on 1000 C ja rõhk 100.000 atmosfääri.
Fried üritas luua superioonset olekut laboris, surudes vett teemantalasite vahel, samaaegselt kuumutades seda infrapunase laseriga.
Fikseerides katse käigus andmeid vee molekulide vibreerimisest, nägid teadlased, et nende faasiline olek muutus millekski ebaharilikuks.
Saavutanud katseliselt selle “olekubarjääri” võisid teadlased vaid oletada mis tegelikult toimub teisel pool barjääri.
Edasiseks tööks vajati juba superkompuutrit ja nädalakese arvutiaega.
Fried ja tema töögrupp arvutasid 60 veemolekuli võimaliku käitumise etteantud ekstremaalsetel tingimustel ja selgitasid välja, et molekulid purunevad ja moodustub tõesti superionne faas, hoopiski tihedam kui jää ja tugev kui raud kuid,- ei jää, ei vedelik, ei gaas, tavaarusaamise järgi.
Selle kummalise vee oleku eriomaduseks on veel ülisuur elektrijuhtivus, siit siis võimalik seletus Uraani ja Neptuuni võimsale magnetväljale.
Vedel vesi pole sugugi lihtsalt vedelik.
Siin näha veemolekule
Grupp teadlasi Berkeley Laboratooriumist[url= http://www.lbl.gov/] ja Kalifornia Ülikoolist leidsid vastuse lihtsale küsimusele: Milline on vee molekulide vastasmõju?
Näiteks kooliõpikust leiame: vesiniksidemed, iga V-kujulise molekuli nõrk polarisatsioon ja nii edasi.
Aga vaatamata näilisele lihtsusele ei ole siiani täpselt selge mis toimub vee molekulidega kui vesi on oma harilikus vedelas olekus.
Teadusringkondades on levinud kaks valitsevat, konkureerivat teooriat vee molekulide vastasmõjust, seda muidugi vedela oleku korral.
Esimene teooria – vesiniksidemed lähimate molekulide vahel, mis annavad veejääle talle omase struktuuri – lagunevad (teatud tingimustel), võimaldades molekulidel vabalt seguneda.
See on nõndanimetatud kahe oleku mudel.
Teine versioon – on teooria lakkamatust olekute või seisundite muutumisest, kontinuumist, mille kohaselt vesiniksidemed naabermolekulide vahel vee vedelas olekus säiluvad aga on pidevas muutumises ja väändumises.
Oma uues avaldatud töös teeb USA füüsikute grupp kokkuvõtte oma mitmeid aastaid väldanud tööst, läbiviidud eksperimentidest ja tehtud arvutustest ja mida tervikuna kroonib hiljutine vedela vee struktuuri “läbivalgustus” RAMAN spektroskoopiaga (kasutatakse laialdaselt kõige erinevamate ainete analüüsimisel).
Uurijad näitasid, et spektroskoopiaga saadud resultaatide eripära analüüs räägib kontinuumi versiooni kasuks.
Nii ongi – üleminekul jääst veeks ei lagune naabermolekulide vahel eksisteerivad vesiniksidemed, aga muutuvad liikuvateks ja teatud määral muutuvateks.
Võib öelda, et mingil moel “virtuaalseteks”.
Teisiti õeldes, iga selline side võib igal suvalisel ajahetkel korraga kaduda – samas taasilmuda mingi 200 femtosekundi pärast. (femtosekund on ajaühik mis saadakse sekundi jagamisel miljoni miljardiga (kvadriljoniga)).
See vesinikside tekib kas sama molekuliga või mõne teise naabriga.
Tänu nendele ülilühikestele katkestustele suudavad molekulid üksteise suhtes ümber paigutuda.
Ütleksime, et vedel vesi ei olegi omal kombel üldsegi vedelik, vaid hoopistükkis ebaharilikult plastiline jää.
Berkeley:s tehtud uuringuid vee eriliste struktuuride kohta võite lugeda siit vene keeles (link)
Samas laboris tehtavast tööst millegi eksootilisega, vee nanotorulisusega siit: (link)
(zed) Võime muidugi esitada küsimuse, mis kasu kõigest sellest teadmisest on tavaelus.
Aspiriin läheb veelonksuga alla ja autogi saame veevoolikuga puhtaks.
Aga siiski.
Väga on vaja mõista mis on vesi tegelikult, lisaks muidugi iidsele filosoofilisele nn. “algelemendi” mõistele.
Vee, jää, aur, ülekuumendatud aur, erinevad tehnoloogiad, masinad, tehnilised lahendused. Probleemid ja tehnilised lahendused aurumasina kasutegurist kuni kosmoseaparatide stardijäätumiseni atmosfäärist läbiminekul.
Mõistes vett ja jää sisemist struktuuri leiab kindlasti lahenduse näiteks sellisele proosalisele probleemile nagu autode-lennukite jäätumine.
Mis iseenesest polegi nii tühine asi.
(Vene reaktiivhävitaja SuHoi, näiteks tangib enne igat õhkutõusmist ligi 400 liitrit meditsiinilist piiritust, et lennul hoida ära lennuki jäätumine.
Miks meditsiinilist ja mitte odavamat puupiiritust, siis see on seotud vene rahva teatud eripäraga.)
Mõistes jää, vee, veeauru sisemist ehitust, seda ka energeetilises, soojustehnilises mõttes, võime kunagi leida ka vastused vägagi huvitavatele küsimustele mis puudutavad ainete lahustumist vees, vedelike pindpidevust, materjalide märgumist, vedelike liikumist peentes kapilaarides (mis on praegugi suures osas seletamatu värk).
Edasi ainete liikumine eri kontsentratsiooniga vesilahustes läbi neid eraldava läbilaskva membraani (– sellel põhineb kogu elusloodus!). Ikka nõrgemast kontsentratsioonist tugevamasse.
Lisaks veel vedelikumälu, mida puudutasin veidikese siin: Veekeeris -postitati 9-7-2005 kell 23:09
Mehaanika.
Aero- ja hüdrodünaamika.
Siin foorumis olen eelnevalt arutlenud igasugustest müstilistest riistapuudest.
Shaubergeri ketas, “garaaži-geenius” Murakin oma ülikummaliste vett ja suruõhku tarbivate mootoritega. Kõik need riistad töötavad vee ja õhu koosmõjul.
See tähendab vesi, õhk ja vahesubstants ehk veeaur. Nende ainete füüsikalist siseehitust ja struktuuri mõistes, jõuab järg ehk kunagi ka hüdro- ja aerodünaamiliste keeriste saladuse lahendamiseni. Praegu ollakse keeriseteooriaga väga jännis. Matemaatilised mudelid suudavad õhu-vedeliku liikumisel maksimaalselt seletada voolamist ja jugadeteooriat ja sedagi nö. “ekstrapoleerimise-tasemel”.
Kuidagi suudame düüsist väljuva joa kiiruse ja tekkemehhanismi matemaatiliselt paika panna. Ülehelikiirusega joa saame kui kahanevale joale liidame jadamisi laieneva düüsi.
Paraku on aga ka siin tekkeprotsessi lõplik matemaatiline modelleerimine na nadivõitu.
Kui võtta nüüd veel ette kolmemõõtmelised keerised!
Ja veel hullem, kui need keerised on protsessis-seadmes päri- ja vastassuunalised ning toimub lisaks nende erisuunaliste keeriste põimumine…
Pole leiutatud veel sellist superarvutit mis suudaks tohutu hulga erisuunaliste keeriste kruvipõimumist matemaatiliselt modelleerida.
Shauberger ja Murakin seletavad, et sellisel erisuunaliste keeriste põimumisel vabanebki vastaskeerisevoogude pindade kohtumisel energia, mis lisaks sellele, et ta suudab ülal hoida süsteemi, annab ka kasutatava tulemi.
Mul on puht isiklik arvamus millele tulin veidi mõeldes ja uurides Shaubergeri jooniseid ning seda Murakini loomingut.
USA:d laastavad tornaadod, või vesipüksid ongi tegelikult oma sisemist energiat genereerivad tohutud keerispõimumised.
Ja pole nende ülalhoidjaiks sugugi rõhkudevahe või temperatuurierinevus atmosfääris.
Need on vajalikud parameetrid mis käivitavad protsessi ehk eeltingimused.
Energia vabaneb samal kombel mida kasutab masinas Murakin.
Ja kütuseks vajas Murakini riistapuu suruõhku ja vett. Samuti ka tornaado. Kui üks neist lõppeb, - näiteks pilvest vihm, raugeb ka tornaado.
Palju väga huvitavaid küsimusi mille lahendamiseni oleme jälle kukesammu võrra lähemal.
Mõistame vee süvaehitust, küll kunagi seletame ka vee hüdrodünaamilised ja muud põnevad aspektid.
Ehk piltlikult: väga raske on ilmaime Colosseumi Rooma linnas hinnata, kui ei tea mitte tuhkagi tellisest. (zed)
Muudetud: 8-11-05 kell 13:30:35 zed
Muudetud: 8-11-05 kell 13:31:50 zed