Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Stringid ja universumi loomine
#1
Alustuseks vaatame läbi selle loo ning viime ennast kurssi üldise arusaamaga stringiteooriast:
http://www.ted.com/talks/brian_greene_on...heory.html

Sooviksin edasi arutleda selle teema üle, ehk siis jätkata sealt, kust Brian Greene lõpetas.

CERNis üritatakse põrgatada osakesi ning nende osakeste põrkumisel tekkinud energiat mõõta. Graviton on selline hüpoteetiline osake, mis seletaks ära nii tumeda aine kui ka stringiteooria olemuse (üldine link)

Teoorias on võimalik ja ootuspärane, et osakeste põrkumisel eralduv energia, mis lihtsalt "kaob" lahkub tegelikkuses meie aegruumist ning murrab ennast läbi "teise dimensiooni." Osakesed, mida põrgatatkse on kindlate energiamustritega ning nende potensiaal on mõõdetud, kui peale põrkumist on energiamõõtmine teise tulemusega, siis vastavalt energia jäävuse seadusele peab see kadunud energia olema lahkunud meie dimensioonist.

Et edasist mõttekäiku veidi lihtsaustada, siis lepiksin kokku ehk, et sõna dimensioon all pean ma silmas tervet maailma, koosnegu ta siis 2, 3 või enamast mõõtmest ning mõõde all pean silmas just nimelt mõõdet (pikkus, laius, kõrgus, aeg jne.)

Kui too energiaosake lahkub meie dimensioonist, siis kuhu ta läheb? Stringiteooria järgi moodustab meie dimensiooni kõikide stringide teatud sagedusel võnkumine. Meie dimensiooni aluseks on kõigest üks sagedus lõputu arv sagedustest. Siin on tähtsad nii stringide kuju, nende lineaarsed võnkeamplituudid kui ka võnkesagedus, ühises taktis keerduvad ja võnkuvad stringid moodustavad selle dimensiooni. Juba väike sagedusemuutus on aluseks uuele dimensioonile. Stringid oma võnkumises võnguvad lõputu arv erinevaid sagedusi ühes ja samas ajahetkes (aeg meie mõistes ei kehti) Stringid lihtsalt eksisteerivad pidevalt kõikides formatsioonides ja kõikides sagedustes, meie jaoks on nad kujuteldavad kui tantsivad ja võbelevad ringikesed.

Mis siis juhtub, kui meie dimensioonist, ehk ühest võnkesagedusest lendab välja energiaosake, ehk üks string? Meie ruum sellest ei muutu, kuid see osake, lahkudes meie dimensioonist, teeb ühte kahest - ta kas saab algseks potensiaaliks mingi teise sageduse, ehk satub teise juba eksisteerivasse dimensiooni või ta saab uue võnkesageduse ning loob uue dimensiooni.

Minu arvamus on, et meie universumi alguseks olnud Suur Pauk ei tekkinud universumi kokkutõmbumisel (see teooria rajanes möödunud sajandil tehtud arvamustel, nagu oleks meie universumi laienemine, mis toimub alates Suurest Paugust, aeglustuv ning ergo mingi hetk hakkab laienemine asenduma kokku tõmbumisega.)
Mina usun, et meie universumi aluseks oli täpselt sarnane energiaosake, mis eraldus teisest dimensioonist ning murdis läbi aegruumi kanga ja lõi meie dimensiooni, string, mis "avastas" uue võnkesageduse ning kandis selle uue potensiaali edasi kõikidele teistele stringidele. Mida edasi see potensiaal levib, seda enam meie universum laieneb - üha uued ja uued stringid "korjavad üles" meie sageduse.

Kui kuskil teises dimensioonis eraldunud energiaosake, mis kandis üleliigset energiajääki, lõi meie dimensiooni, siis murdosa sekundite jooksul, see energiamuster paljundas ennast lõputu arv kordi. Nende paljunemiste hulgas esines nö. energilisi (mitte energeetilisi) mutatsioone, need mutatsioonid omakorda paljunesid jne jne. Tekkis mateeria. Antud teooria on kooskõlas energia jäävuse seadusega, kuna see, mida tunnetame energiana on tegelikkuses seesama energia, mida kandis see üks energiaosake, lihtsalt ta potensiaal ja energiamuster on üle kirjutanud teisi energiaosakesi - stringe.

Seega - Suure Paugu potensiaal ei pärine mitte kokkutõmbunud ainest, mis on seetõttu omandanud lõpmatu suure gravitatsiooni ja energia, vaid hoopis teises dimensioonis eraldunud energiaosakesest, mis lõi meie dimensiooni ning ahelreaktsioonina tekkis mateeria, mis tänapäevani iseennast paljundab.

Ligi veerand meie ilmaruumist on tume aine, mida keegi ei tea veel kindlalt, mis see täpselt on, peaaegu kolmveerand usutakse aga olevat veelgi salapärasem - tume energia, mille abil üritatakse seletada universumi laienemise kiirenemist. Laienemise kiirenemine räägib kasuks ka stringivälja sagedusemuutuse levikule, ehk siis mida enam sagedus mingis väljas levib, seda enam on edasikandjaid, seda kiiremini antud protsess ka tööle läheb. Pluss veel see, et universum laieneb mitte äärealade arvelt, vaid keskkohast, seega on üks kriitiline punkt, kust meie dimensiooni sisenevad meie dimensiooni sageduse omandanud stringid.

Mis sina arvad?

[Muudetud: 20.1.10 Celtic]
Vasta
#2

Tsitaat:Celtic:
Teoorias on võimalik ja ootuspärane, et osakeste põrkumisel eralduv energia, mis lihtsalt "kaob" lahkub tegelikkuses meie aegruumist ning murrab ennast läbi "teise dimensiooni."
Unustasid mainida, et Brian Greene jutu järgi arvatakse CERNis põrkumisel "haihtuvat" energiat kaduvat teistesse mõõtmetesse (stringiteooria lisamõõtmed).
Vasta
#3
Vägagi "söödav" jutt.

Minu mõte läheb sealjuures ikkagi inimese ja inim- ja muu teadvuse juurde. Ma ei vaja (esialgu) oma maailmapilti hinge mõistet.

Kui inimteadvus tekib ajus - see on aju mingi osa (veel kindlaks tegemata) võnkesageduse ühtimine meie dimensiooni (dimensioon siis Celticu tähenduses) omaga. See võimaldab meil tajuda seda maailma, millega me sünkroonis võngume. Anorgaaniliste olendite teadvus võngub kooskõlas mingi teise dimensiooni omaga. Inimesel on võime pmst oma teadvuse võnkesagedust muuta - kogumispunkti liigutada, nii saavad nähtavaks maailmad teistes dimensioonides. Inimesel oleks siis nagu võime dimensioone "siduda"?!

Kuidas ja kas seda Celticu toodud teooriat annab miksida holograafilise universumi teooriaga? Ja kas saab meie praegune universum "valida", milliseid stringe ta oma sagedusel võnkuma paneb ja kas viimased ehk saavad "keelduda"? Fantaseerimisainet on palju-palju Bleh
Vasta
#4
Tsitaat:Algselt postitas Thorondor
Unustasid mainida, et Brian Greene jutu järgi arvatakse CERNis põrkumisel "haihtuvat" energiat kaduvat teistesse mõõtmetesse (stringiteooria lisamõõtmed).

Kui võtta nüüd loogiliselt, siis juhul kui meie maailm ei ole vaid kolmemõõtmeline, vaid 11 mõõtmeline, nagu Greene väidab, siis millisel moel saaks ühe stringi piires see energiapotensiaal liikuda mõõtmete vahel? See energia peaks olema mingil moel ju olemas kõikides mõõdetes kuna iga kõrgem mõõde koosneb madalamatest mõõdetest. Juhul kui mingi energia lahkuks kolmemõõtmelisest ruumist, siis peaks ta kas sattuma teise dimensiooni või siis looma uue dimensiooni. Kui ta vaid mõõdete vahel nö. liigub, siis järgmisele mõõtmele liikudes peaks ta kuidagi siiski avalduma ka meie mõõtmes kuna iga kõrgem mõõde moodustub madalamatest. Juhul kui ta lihtsalt kaob ja mitte mingil moel meie mõõtmes muutusi ei loo, siis on ainus järeldus, et ta siirdus teise dimensiooni.

Muidugi, see on vaid oletus ning tegelikkus võib olla ka selline, et energialaeng (mis on piisavalt võimas, et panna alus tervele dimensioonile), mis viiakse kunstlikult järgmisesse mõõtmesse, väljendub meie mõõtmes mingi suure katastrofaalse sündmusena - näiteks maa keskmes must auk vms.

[Muudetud: 20.1.10 Celtic]
Vasta
#5
Tavaliselt tähendab osakese kadumine seda, et ta neeldub nukleoni koosseisu.
Tavaliselt vaadates tüüpilisi "mullkambri" pilte ja märgatakse, et mingid osakesed tekivad ei kuskilt tähendavad seda, et tegu oli footoniga (ei jää detektori piltidele, kuna ei oma massi), mis põrkavad elektroniga ja annavad energia edasi liikumise ja pildile "suvaliselt" tekkinud joone näol.
Kui meie aju suhtuks dimensioonidega oleks tal tunduvalt suurem mass - see lisa "Kiirgus" teistest dimensioonidest.

Gravitonil arvatakse olevat multidimensionaalne võime - osa energiast (vastasmõjust) kiirgub teistesse dimensioonidesse - see kadu on lihtsalt seletus, et miks on gravitatsioon teiste jõududega üli nõrk jõud. N: Osakeste vaheline elektriline jõud on gravitatsioonilisest jõust 427 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 korda suurem jõud!!.
String ise on teoreetiline - puhas energia, mis on kas lahtine või kinnine ning omab iseendas "keerdus dimensioone".

Soovitan tutvuda braanimaailmadega. Saate oma "dimensiooni" lugudele veel vunki juurde.
Vasta
#6
Mul on teatud ettevaatlikuse tunne nende "stringide" suhtes. Esmalt - klassikaline kosmoloogia väidab, et kosmos on suhteliselt tühi ja vaakumis "asi" ehk ruum. Asja arenedes selgus, et klassikaline mudel ei suuda selteda kuhu kaob ja kust tekib energia mida sageli vaadeldakse ja möödetakse. Siis leiutati teised mõõtmed mida aga kuidagi ei suudeta peale matemaatika näidata. Siis mindi stringide peale mis on tipa veel keerulisemad ja raskesti mõõdetatavad ja vaadeldatavad.

Kui me nüüd võtame aga tavalist kosmoloogiat TÄIENDAVA teeora ehk siis elektrilise universumi teooria siis selgub, et igasuguseid stringe ja mõõtmeid EI OLE VAJA kuna energia "ülejäägid" ja "puudujäägid" on lihtsalt mõõdetatavad kasutades samu valemeid mida kasutatakse EDUKALT juba mitusada aastat ELEKTRI mõõtmisel ja kirjeldamisel. Elektriline universum lihtsalt väidab, et vaakum ei ole nii tühi midagi vaid vaakum on täis energiat mis väljendub elektriplasma lahendustes. Sellest vaatenurgast on tunduvalt paremini seletatav ka nn "päikesetuul" mille kohta mul oli alati loogiline puudujääk - kui on vaakum kus midagi ei ole siis, KUIDAS saab seal levida päikesetuul.

Elektrilise universumi teooria EI välista teiste mõõdete olemasolu, kuid väidab, et neid ei ole vaja kui seletada Universumis mõõdatatavaid energia ebakõlasi. Seega - Celtic - mind huvitab kas oled ka tuttav ja uurinud lähemalt EU teooriat ?
Vasta
#7
ei ole tuttav ning ei ole ka uurinud (veel)

Mis aga puutub sellesse tühja ala probleemi, siis üldtunnustatud arvamuse järgi on selleks mitte tühjus, vaid lihtsalt tume aine, mida hoiab koos tume energia. Seega vaakum kui selline on vaid mõiste, mis iseloomustab meie mõistes õhu puudumist, osakeste omavahelised mõjud aga toimivad, seega levivad ka kõiksugu päikesetuuled ja muud. Samuti valgus. Terve olemasolev koosneb osakestest, mis omavahel seotud, seega terve olemasolev on justkui paks supp, mille iga punkt on seotud teiste punktide kaudu kõikide olemasolevate punktidega. Kui vibutad kätt läbi õhu, siis sinu keha moodustavad osakesed lükkavad kõrvale õhu moodustavad osakesed ning liiguvad viimaste asemele. Täpselt samamoodi on terves universumis - kogu olemasolev on osakeste olemine. Tume aine erineb aga tavafüüsilisest osakesest selle poolest, et kui tavafüüsilised osakesed omavahel "reageerivad mehaaniliselt" siis tume aine kannab iseendas seda infot. Kui valgus tabab keha, siis osa valgusest murdub, osa peegeldub ja osa "paindub" ümber keha, siis tume aine võtab valguse informatsiooni ning muundub ise selleks valguseks, kandes nii informatsiooni valgusest iseendast läbi.
Vasta
#8
Edasi minna, siis jõuame teadmiseni, et valguse osake ehk footon ehk nn valguse kvant on kahes olekus ehk duaalsuses korraga või siis oskae ja laine.
See mida sa Celtic kirjeldad oli arusaam maailmaruumist rohkem kui sada aastat tagasi, et kogu ilmaruumi täistis maailmaeeter.
Vasta
#9
Tsitaat:Algselt postitas Celtic
siis tume aine võtab valguse informatsiooni ning muundub ise selleks valguseks, kandes nii informatsiooni valgusest iseendast läbi.

Milleks selline muundamise mehhanism vajalik on? Kui valguskvandi energia ja suund ei muutu peale tumeda aine läbimist siis võib öelda, et läbi tumeda aine tuleb täpselt sama valguskvant mis sinna "sisse" läks. Nagu mõned populaarsed mudelid väidavad - valgus ja tume aine ei mõjuta teineteist kuidagi.
Vasta
#10
Mõjutavad küll, selle kohta on isegi mudeleid tehtud, mil moel valgus ilmaruumis tumeda aine mõjul eee... mis on eestikeelne vaste sõnale - distortion?

Väike nihe on olemas ning tume aine kopeerib informatsiooni valgusest, mitte ei lase teda niisama läbi. Tume aine on energia, informatsiooniosake, mille ainus eesmärk on kanda endas infomustrit, mingit kindlat energiasagedust, mis on vajalik erinevate protsesside haldamiseks.

Taksonoomik. Ilmaeeter on väga kole sõna. Samas üldise mõttesuuna annab see kätte küll. Vaakumi müüdiga lükati see teooria küll kõrvale, ent tundub siiski, et päris tühi koht seal kosmoses ei kõla, seega peab vast varem või hiljem siiski tolle eetriga edasi tegelema.
Vasta
#11
Ohh ... kõik see asi jälle ette võetud ... ei muidugi on see hea, aga võta mistahes jupikene siit ja saaks küllap terve foorumi täis kirjutada. Nopin seeps vaid ühe sõnakese

Tsitaat:Algselt postitas troodon
Kuidas ja kas seda Celticu toodud teooriat annab miksida holograafilise universumi teooriaga?

Miksimisest ei oska palju arvata, aga holograafilise universumi kohta ilmus hiljuti üks huvitav artikkel. Artikkel on küll teaduslik ja puhuti ka suht matemaatiline (üldiselt siiski mitte liiga) aga julgemad võiksid nina sisse pista. Ehk on siin kusagil varem see "holograafia" jutuks olnud kah, aga lühidalt: holograafilise universumi hüpotees väidab, et nii nagu õhukene hologramm suudab luua mulje ruumist, nii luuakse ka meie 3(+1)D ruum informatsioonist, mis tegelikult on kontsentreeritud mõndele 2D pindadele ("holograafilistele ekraanidele"). Muuhulgas lahendab see hüpotees elegantselt ära mõned paradoksid, mis seotud informatsiooni (näiva) kaoga mustades aukudes. Ja ehk on omajagu huvitav ka (anti)paralleel Muinas-Kreeka filosoofiaga - "holograafiline universum" pole ju miskit muud kui äraspidine Platoni "koopaallegooria" kus reaalne (3D) maailm kujutus (2D) varjudeks koopaseinal.
Vasta
#12
Kui Cernis see teiste dimensioonide teooria ära tõestatakse - mis siis edasised sammud võiksid olla?
Vasta
#13
No esiteks näitaks see, et vähemalt osa praegusest teoreetilisest füüsikast on leidnud katselise tõestuse ning see osa muutub teooriast faktiks. Kui antud arvutused ja tulemused leiavad kinnitust, muutub ka ülejäänud teooria teiste teadlaste silmis vettpidavamaks.

Kui see osakese neeldumine registreeritakse, siis ma usun, et järgmise sammuna võiks hakata uurima, kus ja millisena see neeldumine avaldub ja kas sellist asja ka mujal kui ainult kiirendis registreerida saaks. Mis oleks need keskkonnamuutujad, mis sellega kaasnevad jne.
Vasta
#14
Tuletan vahepeal seda teemat meelde. Viimaste päevade arutelude täiendamiseks küllaltki paslik.
Vasta
#15
Küsimus ei ole mitte selles, miks ja kuidas on universum just selline, et me siin eksisteerida saame, vaid küsimus on hoopis selles, kui palju on teisi sääraseid universumeid multiversumis, mis toetavad elu säärasel kombel nagu oleme seda tundma õppinud!?

http://www.ted.com/talks/brian_greene_wh..._life.html
Vasta
#16
(07-05-2012, 08:47 )Celtic Kirjutas: küsimus on hoopis selles, kui palju on teisi sääraseid universumeid multiversumis, mis toetavad elu säärasel kombel nagu oleme seda tundma õppinud!?
Ja siis veel, kui palju on neid universumeid, mis toetavad selliseid eluvorme, mida me ei ole tundma õppinud või ei suudagi tundma õppida (ette kujutada)? Iseasi, kas neid saab ELUvormideks nimetadagi.

Vasta
#17
Minu arusaamistel on stringiteoorias õige vaid see osa, et üha sügavamale aine sügavustesse tungides muutuvad ümarad massi omavad elementaarosakesed pikkadeks massituteks pillikeelteks (stringideks), millede erinevad võnkeolekud loovad jämedamad/suuremad elementaaroskaesed ja neile massi.

Stringiteooria vale osa peitub selles, et kogu maailma üritatakse ära kirjeldada vaid ühe ahendamisega (nagu kvantmehhaanika maatriksite ahendamisel saadakse mõõdetav arv/skalaar) ja sellega seotud ühe fundamentaalse konstandiga (nagu kvantmehhaanika Plancki konstant, ehk energiakvant), ning sellega seotud ühe määramatuse kardinaga (nagu kvantmehhaaniline määramatus) - tegeliku maailma kirjeldava teooria juures oleks vaja mitut ahendamist ja sellega seonduvat mitut fundamentaalkonstanti, ning sellega seotud mitut määramatuse kardinat.


Kui miksida matemaatikat (kompleksarvude baasühikute kahekordistamine Cayley-Discksoni protsessi raames) ja esoteerilistest teostest tuntud kolmnurkset kolmainsust (jumalust) ja nelinurkset "maailmakosmose nelinurka" (kõigi tähesüsteemide ja jumaluse ühendust), siis on "maine teadus" veel üsna mannetus seisus.

Järgnevalt siis Cayley-Dicksoni protsessist saadud hüperkompleksarvud ja nendega seostatav füüsika.

1) Reaalarvud (1 reaalosa, 0 imaginaaroa), millele vastab Newtoni mehhaanika.
2) Kompleksarvd (1 reaalosa, 1 imaginaarosa), millele vastab erirelatiivsusteooria, ning "määramatuse kardina" fundamentaalkonstandiks on valguse kiirus, st suurim kiirus, mida reaalset massi omav osake saaks saavutada.
Kompleksarvude juures kaob üks arvude oluline omadus "suurem/väiksem" - st kompleksarvude juures ei saa öelda, milline on suurem ja milline on väiksem: saab küll öelda, milline reaalosa ja milline imaginaarosa on suurem/väiksem, kuid terve kompleksarvu kohta midagi sellist ei saa öelda.
3) Kvaternioonid (1 reaalosa, 3 imaginaarosa), millele vastab kvantmehhanika, ning "määramatuse kardina" fundamentaalkonstandiks on Plancki konstant, ehk energiakvant, st väiksem kogus energiat, mida saab edasi anda ainelises maailmas.
Kvaternioonide juures kaob üks järjekordne arvude oluline omadus "kommutatiivsus" - st oluliseks muutub millises järjekorras korrutustehet teha, ehk 2x3 pole sama mis 3x2, ehk on suur vahe, kas üritad vaesena limusiini osta ja seejärel rikkaks saada (võimatu), või saad esmalt rikkaks ja ostad siis limusiini (hetkega teostuv).
4) Oktonioonid (1 reaalosa, 7 imaginaarosa), millele peaks vastama kvarkide ja elektronide sisemuses toimuva füüsilise maailma kirjeldus (selliseid teooriaid alles luuakse ja kunagi olen ka mina selliste loomises osalenud), ning "määramatuse kardina" fundamentaalkonstandiks on pikkuse dimensiooni omav arv, mille arvväärtus on äärmiselt väike, st elementaarpikkus, mille korral saab veel ajast ja ruumist rääkida.
Oktonioonide juures kaob ära järjekordne arvude oluline omadus, ehk "assotsiatiivsus", st (a*b)*c pole a*(b*c), ehk midagi väga sügavat, mille olemust on üsna raske maiste analoogiate abil selgitada (a'la midagi sellist, millises järjekorras sa õige tulemuseni jõuad).
5) Sedenioonid (1 reaalosa, 15 imaginaarosa), millele peaks vastama stringiteooria praegune osa, ehk niivõrd sügav teooria, mis suudaks kirjeldada isegi jumala/looja olemust.
Lisanduva "määramatuse kardina" omaduste kohta ei osata veel midagi mõistliku öelda, kuid selge on see, et selline määramatuse kardin on olemas.
Sedenioonide matemaatiliste omaduste juures seisneb "omaduste kadu" algebra muutumises binaarsest (kahe liikmega tehted, a'la mehest ja naisest tuleb laps) ternaarseks (kolme liikmega tehted, a'la mehest, naisest ja mingist kolmandat sugu omavast olendist tuleb laps), ehk "kolmainsus" hakkab endast märku andma ka matemaatikas, st võimalikud on vaid ternaarsed tehted, mis pole taandatavad binaarseteks teheteks.
6) 32-hüperkompleksarvud (1 reaalosa, 31 imaginaarosa), millele peaks vastama "maailmakõiksuse nelinurk".
Lisanduv teooria oleks stringiteooriast veelgi sügavam, lisanduks veel üks "määramatuse kardin", ning algebras ilmneks veel mingi kummalise/mõistmatu omaduse kadu, mis seisneks ilmselt ternaarse algebra muutumises 4-tehte algebraks.

Eelnevast on näha, kui mannetu on veel "maine teadus" maailmakõiksuse kirjeldamisel, st 6-st võimalikust sammust ollakse kindlalt alles 3. sammu juures (kvantmehhaanika), tehakse arglike katseid 4. sammu mõistmiseks (kvarkide ja elektronide sees valitseva maailma kirjeldamine), olemas on mingi üldisem arusaam 5. sammust (stringiteooriast), kuid täiesti puudu on arusaam 6. sammu (maailmakõiksuse) olemusest.
Vasta
#18
Niipalju ma ennustada oskan, et kunagi saabub päev kus füüsika suudab seletada kõike, kuid see on päev kui uusi teooriaid enam ei tule. Päev kui küsimusi enam ei ole, sest kõigele on vastus.

Kas see on päev kui inimesest saab jumal?

Praegu ta norib lihtsalt ebatavaliste väidetega, sest siiamaani pole mingeid läbimurdeid (teadmisi) mis toetaks(id) tema väiteid.
Vasta
#19
(27-01-2010, 22:34 )Hallucigenia Kirjutas: Miksimisest ei oska palju arvata, aga holograafilise universumi kohta ilmus hiljuti üks huvitav artikkel. Artikkel on küll teaduslik ja puhuti ka suht matemaatiline (üldiselt siiski mitte liiga) aga julgemad võiksid nina sisse pista.

Teadusajakirjas Physical Review Letters avaldatud värske uuring on esitanud tõendeid toetamaks holograafilise universumi teooriat, mis peab vett peaaegu sama hästi kui praegu astronoomide kasutatav kosmoloogiline tavamudel.

Holograafiline printsiip väidab, et kõik meie kolmemõõtmelise (ning ajalise) universumi omadused on kuvatud kahemõõtmelisele pinnale.

"Teadlased on juba kümneid aastaid näinud vaeva Einsteini gravitatsiooniteooria ja kvantteooria ühitamisega. Mõned usuvad, et holograafilise universumi teoorial on potentsiaali need kaks omavahel klappima panna. Loodan, et meie tehtud uurimistöö on viinud meid vastusele sammu võrra lähemale."

http://alkeemia.delfi.ee/hallokosmos/tea...d=77095614


Vasta
#20
(07-05-2012, 21:58 )Chaos Kirjutas: Kas see on päev kui inimesest saab jumal?

Kes/mis on siis jumala jumal?:-?
Vasta
  


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Tehisliku elusraku loomine reaalne 3-10 aasta jooksul Pohlatohlakas 2 2,320 02-09-2007, 08:07
Viimane postitus: Hallucigenia

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat