[fallenboy]

Marina, miks eeldad, et ma endast räägin?

Hukkamõistu osa ma usun -- meie neurootiline ühiskond mõistab kõik hukka, mis talle parasjagu ei meeldi, hoolimata sellest, et probleem on ühiskonna enda tekitatud. Praegusel hetkel targutavad kõik, kuidas ISIS on paha ja mõistavad nende teod hukka, ignoreerides ebamugavat tõde, et kui USA oma liitlasvägedega (Eesti kaasa arvatud) poleks aastaid tagasi üritanud enda agendat suverräänsetele riikidele peale suruda, poleks tekkinud ka ISIS-st. ISIS ei tee ju midagi muud, kui annab vastulööke agressorile. Hukkamõistu asemel peaksime vaatama tõsise näoga peeglisse. Täpselt sama on ka psühhopaatidega -- kas psühhopaadid tekivad iseenesest? Ei teki ju! Neid tekitavad tavalised inimesed, kes kergekäeliselt mõistavad hukka teisi, ehk nende mentaliteet on "mina tean paremini" ja astuvad seega samme võttes arvesse laste tegelikke vajadusi. Hukka mõistavad inimesed, kes ei suuda mõista ja tavaliselt ei suuda mõista... rumalad inimesed. Vabandust, aga nii see on.

Ma teen julge ennustuse -- 15 - 20 aasta pärast on meie ühsikonnas rohkem psühhopaate, kui hetkel, sest vaadates kui katkised on pered ja missuguste ilmavaadetega inimesed saavad lapsi ning kuidas neid lapsi kasvatatakse, siis eeldused psühhopaatide tekkeks on olemas. Mida me peaksime tegema -- lugema kannatajateks traumeerijaid ja mõistma hukka traumeerituid?

Statistiliselt kasvab aastast-aastasse psühholoogiliste muredega inimeste arv, mille tekkepõhjusteks meetakse jällegi muutuvat maailma. Jäetakse välja ütlemata, et heaoluühiskonnad kasvatavad mannetuid inimesi, kes ei saa endaga hakkama, kuid ühiskonna tolerantsus ja kahepalgelisus tekitab olukorra, kus nõrkus andestatakse ja peetakse lausa õiguseks. Paksude kohta ei tohi paks öelda, sest see haavab lodevate ja selgroota inimeste tundeid, varaste kohta ei tohi varas öelda, sest neil on inimõigused, joodikud on meil lausa jumaliku kaitse all, tegemist ju sõltuvushaigetega! Ja sellised lodevad, nõrgad inimesed, kelledele on tekitatud Jumala kompleks, saavad lapsi ja oma absoluutse tõe ning mustvalge maailmapildiga vormitakse indiviide, kes tahes-tahtmata saavad elu algusaastatel korraliku trauma osaks, mis võib (aga ei pruugi) viia selleni, et laps kasvab üles süsimusta maailmapildiga. Selleks ei ole üldse palju vaja -- isegi vihje sellele, et laps on takistuseks ja teda ei soovitud, on piisav, et tekitada lapses elukestev alaväärsuskompleks. Seda ei pea isegi sõnadesse panema -- piisab lapsest piisavalt kaua eemal olla (minna võimalikult kiirelt tagasi tööle), jätab juba suhteliselt suure jälje. USA-s levinud praktika paigutada vastsündinud eraldi tuppa elu alguspäevadel on tekitanud vastsündinutes piisavalt suure trauma (lapsed arvasid, et neid on hüljatud), et jätta jälg kogu eluks.

Kordan veel kord -- psühhopaadid on ohvrid ja nende hukkamõistmine teeb asja ainult hullemaks. Meie ümber on hordide viisi nõrku inimesei -- suitsetajad, joodikud, narkomaanid, paksud, saamatud, rumalad -- miks me neid ei mõista hukka? Teevad nad ju kordades rohkem kahju, nii füüsiliselt, emotsionaalselt, kui ka finantsiliselt?

---

Natuke ka kurba statistikat: http://omapere.ee/teabenurk/statistika/

[Vesilik]

Paneks vahepeal midagi lõbusat kah et teema liiga süngeks ei läheks
Time bandits Evil: "God knows nothing of the potential of the microchip.":

[Sinis]

Lihtne on targutada, kui Sind ennast ei ole väärkoheldud lapsepõlves sellises mastaabis, et terve maailm muutub mustaks. Oled sa elanud 16 aastat pidevas hirmus, et inimene, kellest Sa sõltud, tuleb Sind ahistama, peksma, vägistama? Oled Sa 14 aastat elanud pideva hirmu all, et kui Sa näitad välja, mida tegelikult tunned, võivad kasuvanemad Sind minema saata, aga Sul pole mitte kusagile minna? Kujutad Sa ette, missuguseks muutub inimese mõttemaailm, kui ta oma väljakujunemiseas sellise mõttemalliga elab?

Jah, ega ma tõesti ei tea, kes millist lapsepõlve siin omab. Aga enda oma ma tean, et ära tunda midagi valust. Mul on kahju. Ent küsimus ei ole ju minu ega tema lapsepõlves, vaid inimestes, kes õigustavad oma kuritegelikke valikuid viletsa lapsepõlvega. (Kahtlustan, et neid, kelle lapsepõlv on olnud troostitu arvestades inimloomust, on arvuliselt rohkem kui neid, kes hindavad oma lapsepõlve õnnelikuks.)

Näiliselt on psühhopaadid oma valikute kaudu teinud õigeid järeldusi ja otsuseid. Vabastades endid kannatustest, laotavad nad kannatused ülejäänutele. Inimese areng võiks ju päädida kaasa tundmise, mitte põlgamisega. Kõiki meid on olud pisendanud ja psüühiliselt kahjustanud.

Inimeste lollpeadeks sõimamine, et nad on loodud toimima füsioloogiliste vajaduste rahuldamise najal, on mõttetus.

Paistab, et ütluses, et oma põllumaa ja elupaiga kaotamisega algab ebanormaalne elu, on liigagi palju tõde. Oleme töötegijad, mitte mõtlevad inimesed. Ilma mõtlemiseta aga puuduvad veendumused, et toimida olelusvõitluses inimestena.

[Lorenz]

Natuke ka kurba statistikat: http://omapere.ee/teabenurk/statistika/

See statistika võib olla vähemalt osaliselt seletatav ka sotsiaaltöötajate suurema tööga.

---

Inimese enda hukka mõistmise ja tema tegude hukka mõistmise vahel on erinevus. Öelda, et psühhopaat on halb inimene, ei tundu väga mõistlik. Samas kui aga öelda, et psühhopaatidel on kombeks teha teatud halbu asju, siis see võiks ju isegi korrektne olla. See pole ka kellegi konkreetse inimese kohta öeldud siis. See põhjustab muidugi kohe eelarvamust kellegi kohta, kui saadakse teada, et ta on on psühhopaat, ning siit tuleb juba omaette teema eelarvamustest ja selle probleemsusest.

Tahtsin tegelikult seda öelda, et hukka mõistmistmisest pole vaja loobuda, sellel on oma tähtis koht ühiskonnas. Hukka tuleb mõista seda, mis on hukka mõistmist väärt, ja see on muidugi diskussiooni koht, et mis seda väärt on. ISIS-e näitel pole vähemalt minul kahtlust, et seda organisatsiooni saab tervikuna hukka mõista, kui poliitilise ja sümboolsee jõu, mis on läbinisti väärastunud. Seda täiesti sõltumatul lääne süüst selle organisatsiooni sünni juures. Ka sarimõrvari teod saab hukka mõista täiesti sõltumatult tema lapsepõlve hädadest. Sarimõrvar ise võib olla ohver ja ISIS omamoodi ka (kindlasti enamus selle liikmed), aga see ei sobi õigustuseks. See sobib vaid selgituseks. Selgitused on seejuures muidugi väga olulised, neist on palju õppida.

[fallenboy]

Jah, ega ma tõesti ei tea, kes millist lapsepõlve siin omab. Aga enda oma ma tean, et ära tunda midagi valust. Mul on kahju. Ent küsimus ei ole ju minu ega tema lapsepõlves, vaid inimestes, kes õigustavad oma kuritegelikke valikuid viletsa lapsepõlvega. (Kahtlustan, et neid, kelle lapsepõlv on olnud troostitu arvestades inimloomust, on arvuliselt rohkem kui neid, kes hindavad oma lapsepõlve õnnelikuks.)

Näiliselt on psühhopaadid oma valikute kaudu teinud õigeid järeldusi ja otsuseid. Vabastades endid kannatustest, laotavad nad kannatused ülejäänutele. Inimese areng võiks ju päädida kaasa tundmise, mitte põlgamisega. Kõiki meid on olud pisendanud ja psüühiliselt kahjustanud.

Nagu ma juba eespool ka selgitasin -- selleks, et aru saada, mis on nn normaalne ja mis mitte, peab inimesel olema midagi millegiga võrrelda. Rumal on hukka mõista pimedat seetõttu, et ta ei oska selgitada, milline on elevant. Samuti on rumal eeldada, et psühhopaat teaks, kuidas võib ja kuidas ei või -- tal ei ole ju võrdlusmomenti. Ta on elu algusest saadik kogenud, et kõik inimesed on pahad -- lapse tutvuringkond on pisike ja kui kõige-kõige olulisem inimene talle halba teeb, siis ei saa ju eeldada, et ta peaks sellest üle olema, sest tegelikult nii asjad ei käi. Sest tal ei ole võrdlusmomenti. Pisikese kujuneva isiksuse kõige domineerivam tunne on hirm. Tal ei ole kusagile minna ja ta ei tea isegi, et tal on võimalik kusagile minna (seda enam, et laps hakkab umbes 1 aastaselt üldse aru saama, et ta ei olegi osa emast, et ta on eraldi-/iseseisev). Pisike laps, kes on täielikult täitunud hirmuga, kelle ainuke teadmine inimesest on, et need teevad halba ja seal ei ole mitte midagi, mida ta saaks teha, et ennast kaitsta. Lisaks arvab ta, et selline käitumine on oigustatud, et ta on paha ja vääribki seda. See inimene kasvab suuremaks, aga domineerivaks tundeks jääb siiski hirm. Suuremaks saades hakkab laps lugema inimesi, et aru saada, kus on oht ja kui suur see on. Ta hakkab märkama, et oma käitumisega saab ta ohtu ((kasu)vanemat) mõjutada ja hakkab seetõttu enese kaitseks muutma oma käitumist. Siin faasis õpib ta inimestele meeldimist ja nende manipuleerimist. Seda kõike selleks, et ennast kaitsta. Tal pole õrna aimugi, et tegelikult on inimestevahelistes suhetes valdavaks siiski armastus ja hellus. Kui ta puutub kokku armastusega, on ta esimeseks mõtteks, et keegi tahab teda kuidagi ära kasutada, sest tema kogemus ütleb, et siirast hoolimist ei ole olemas. Sest ta pole seda enda kujunemisfaasis kohanud. Kui pisike psühhopaat saab suure(ma)ks, teab ta, et inimesed on reeglina pahad ja et nendega hästi läbi saada, ei tohi neid ärritada ning tal on oskus inimeste käitumist analüüsida ning käituda vastavalt nii, nagu vaja, et saada mida tal just vaja on. Neil inimestel ei ole õrna aimugi, mida tähendab tingimusteta armastus, nende jaoks on armastus seks, sest mõnutunnet nad ikkagi tunnevad ja selleks, et seda jälle ja jälle kogeda, nad teavad, et peavad oma tüdruku-poisi suhtes üles näitama teatud käitumist. Kui neile rääkida, et nii ei tohi ja nii peab, siis nende jaoks on see paras hiina keel, neil ei ole õrna aimugi, millest jutt käib, nende jaoks on hea-halb täiesti tundmatud konseptsioonid. Kuritegelik või mitte, nende kompass on selle koha pealt katki.

Inimesed eeldavad, et psühhopaadid teavad, et nad on psühhopaadid, mis on jällegi vale arusaam. Eneste arvates on nad täiesti normaalsed inimesed. Jah, nad peavad ennast teistest paremaks, aga kes ei peaks, kui olla ümbritsetud kaaslastest, kelle mõtlemist ja arusaamist varjutavad emotsioonid (käituvad psühhopaatide jaoks arusaamatult), kes on laisad (psühhopaadid ei ole saanud seda endale lubada) ja ära hellitatud (vastupidiselt psühhopaatidele). Lisaks sellele saavad psühhopaadid hästi hakkama lasteaias ja koolis, sest kartes karistust täidavad kõik käsud ja kodutööd. See omakorda toob kaasa kiituse ja esiletõstmise, mis tõestab veelkord, et nad on teistest paremad. Hoolimata sellest ei muutu nad sugugi positiivsemaks, sest tunnevad ikka, et pole piisavalt head.

Nii nad liiguvad strateegiliselt läbi elu, üritades kõike ja kõiki enda ümber kontrollida. Varakult õpitud inimesetundmise, analüüsimise, strateegiate tõttu ja enda vajaduse tõttu kõike kontrollida liiguvad nad tahes-tahtmata juhtivatele kohtadel. Kindasti tuleb kasuks ka nende enesedistsipliin, mis oli elu algusaastatel elutähtis.

Sellised inimesed ei istu oma suurtes majades ja luksuslikes autodes ega hõõru käsi kokku, et sain sellele ja sellele ära teha. Kui keegi saab nende tõttu haiget, siis nad ei saa aru, et nad midagi valesti on teinud -- sest nad teavad, et nii asjad käivadki -- kui tahad midagi, siis vägivald (mida tema suhtes tarvitati ja mida ta pidas võrdlusmomendi puudusel loomulikuks) on üks arvestatav võimalus. Olgu see siis füüsiline või psüühiline, emotsionaalne. Me võime silmi keerutada, hukka mõista, tema jaoks jääb kõik see mõistetamatuks. Kaastunne, kui selline, on järjekordne müstiline emotsioon nende jaoks. Sarnaselt põlgusele. Nende emotsioonid on nii alla surutud, et neid ei pane psühhopaat tähele, sest elu algusaastatel olid need midagi, mida ta ei saanud välja kujundada.

Nad on ükskikud inimesed, kes iga heategu vaatavad kahtlustusega. Nad näevad igas asjas halbu külgi. Nad ei saa lubada endale valetamist. Nad on kalkuleerivad, külmad ja teavad, kuidas saada seda, mida vaja. Neil on kadedakstegev enesedistsipliin.

Ehk siis loota neilt arusaamist heast või halvast on mõttetu, nad ei ole sellega kunagi kokku puutunud, nad ei tea emotsionaalsel tasemel millest jutt käib. Nad kindlasti võivad teeselda ja matkida käitumist, mida nad on näinud. Neilt eeldada hea-halva vahel tegemist on sama hea, kui paluda kalal sügavalt ja rahulikult hingata. Olgu nad noored, täiskasvanud või vanurid. Mida pole, seda pole.

Muidugi ei ole kõik psühhopaadid sarnased -- mõned on natuke kahjustada saanud, mõni on täiesti katki. Noores eas on võimalik teraapiaga neid ravida, kuid vanemaks saades -- vana koer ja trikid

Õelutsedes küsiks, miks täiskasvanud psühhopaat peaks ennast muutma, kui headest peredest, õnneliku lapsepõlve ja hea elu peal olevad inimesed ei suuda loobuda joomisest, suitsetamisest, liigsöömisest? Joodikud tekitavad vast et rohkem kahju, sest neid on rohkem ja nad võivad olla tunduvalt vägivaldsemad. Suitsetajad rikuvad teiste tervist ja paksud ajavad enda lodevusega sotsiaalsüsteemi karile.

[kage]

"Inimene ei sündinud sellisena, ta tehti selliseks!"
Võtaks endast rääkimise välja, sest enamus inimesi ei saa sellest aru ja seega on selle lause kasutamine nende inimeste pärusmaa, nii enda kui teiste puhul, kes selle lause sisu mõistavad. St inimesed kes on enda ja teiste elu üle järgi mõelnud ja selle kaudu aru saanud miks nemad, ja ka teised inimesed, on selliseks kasvanud nagu nad on.

Kui selleni jõuda ja sellest aru saada, siis kaob ka süüdistamise ja hukkamõistu vajadus inimese suhtes ja avaneb võimalus temaga rääkida, temast aru saada ning leida lahendusi kuidas süüdistamise ja karistamise asemel/kõrval tegeleda inimese ja tema probleemidega.

[Müstik]

Sageli kiputakse psühhopaatsust segi ajama nartsissistliku isiksusehäirega. Nartsissistlikud isikud on visionäärid, kes loovad maailma nii, nagu see nende pilgu järgi olema peaks. Nad rakendavad teised inimesed seda visiooni teoks tegema, olles ise samas äärmiselt tundlikud kriitika suhtes ja vähese empaatiavõimega. Näitena nimetatakse siinkohal Bill Gatesi Microsoftist, Steve Jobi Apple`ist ja Jack Welshi General Electricust. Neid eristab tippjuhist psühhopaatidest see, et nad soovivad muuta maailma. Psühhopaate huvitavad vaid nemad ise, nad on Babiaki sõnul parasiidid selle organisatsiooni jaoks, kus nad töötavad.

Tippjuhtidest psühhopaatidest umbes 50% puhul arvatakse põhjus peituvat geneetikas, ülejäänud poole on vorminud ühiskond ise. Ühiskondliku põhjusena nähakse peamiselt individualismikultust, ühiskondlike suhete nõrgenemist ja tänapäeva ärimudelit, mille suund reegleid rikkuda ja muudatusterohkus on loonud soodsa keskkonna psühhopaatide esilekerkimiseks.

Harvardi MeditsiiniKooli psühholoog Martha Stout, bestselleri „The Sociopath Next Door: The Ruthless Versus the Rest of Us“ (2005) autor nendib, et Rootsis ja Prantsusmaal on kiusamise vastane liikumine kaasa aidanud selliste seaduste vastuvõtmisele, mis raskendavad halastamatute psühhopaatide tegutsemist. Sotsiaalsete psühhopaatide kasvulavaks on Stouti järgi (Ameerika) individualistlik kultuur, kus igaüks mõtleb enda eest. Samas on tööalast tagakiusamist tunduvalt vähem idamaises kollektivistlikus kultuuris.
Mida Eesti kohta saab öelda? Ma ei eksi, kui ütlen, et meie organisatsioonikultuur on hoopis lähemal Ameerika omale.
Psühhopaadi tunnete veel ära tuntud mõttekäigust, et „kui ei meeldi, siis otsi uus töö. Ukse taga ootab hulk inimesi, kes võivad sinu tööd teha“.
Artikkel: Kas sinu ülemus on psühhopaat?
http://www.director.ee/kas-sinu-lemus-on-pshhopaat/

[Digitaria]

Psühhopaadi tunnete veel ära tuntud mõttekäigust, et „kui ei meeldi, siis otsi uus töö. Ukse taga ootab hulk inimesi, kes võivad sinu tööd teha“

Sihukese lausega esinevad enam vähem kõik eesti tööandjad. Mu isiklik kogemus ütleb aga seda, et sellise suhtumisega ülemus määrab oma firma paratamatule allakäigule,mida väiksem firma , seda kiiremini see toimub. Sarnane lause näitab ka ülemuse enda ebaküpsust, oskamatust suhelda oma töölistega, oskamatust lahendada tööprobleeme ja ka seda et ülemus ise on läbipõlemise äärel. Eesti suurimaks probleemiks ongi harimatud arenguvõimetud tööandjad.
Just paar päeva tagasi lasi selle lause lendu mu oma hea tuttav,kellel on koristusfirma. Samas , kui ta räägib kuidas ta uut sobivat töölist otsib siis ..... CV-sid saadetakse sadade kaupa. Jah, järjekord on olemas, ei vaidle, AGA nende hulgas ei tarvitse olla isegi seda ühte mitte, kes antud tööga korralikult hakkama saab. Tuttavat tundes, ei saa öelda, et ta on psühhopaat, aga asju lähemalt teades, siis võin väita küll, et tal asi hakkab vaikselt puntrasse jooksma. Elame näeme.

[Mannu]

Lugege see Martha Stouti raamat läbi. Ingliskeelsele viitas Nofretete, eestikeelsele ma ise.

Psühhopaadid tekivad ise, nii nagu introverdid ja ekstraverdid. See on geneetiline eripära. Kas selline inimene hakkab psühhopaadina käituma, see sõltub kultuurist ja ühiskonnast.

Psühhopaat ei ole ohver, ta meister näitama end ohvrina.

Õnnetu lapsepõlvega ja väärkoheldud inimene EI OLE psühhopaat. Ta võib käituda ja sageli käitubki teiste suhtes hoolimatult ja kuritegelikult. Tema hing on katki. Psühhopaadi hing ei ole katki, tema lihtsalt ei hooli teistest.

Inimkond käitubki nõrga ja lambakarjana sellepärast, et ei julgeta hukka mõista, vaid käib alalõpmata ninnunännu ja plutipluti, ära-siis-enam-nii-tee.

[fallenboy]

Siin üks video, kahjuks inglise keeles. Pisike tüdruk, kes emotsioonitult räägib, kuidas ta tahaks tappa ära enda kasuvanemad ja venna. Ehe näide sellest, kuidas inimese enesekaitsemehhanism lülitab välja emotsioonid. Tüdruk räägib ausalt, mida ta teha tahaks ja mida ta juba ka teha on üritanud. Kohati jääb ka valega vahele, kuid see on hämmastav, kui rahulikult, kaalutletult ta valetab, mitte ükski märk ei anna teda välja.

https://www.youtube.com/watch?v=ME2wmFunCjU

Kokku kolm klippi, kes ei viitsi kõiki vaadata, soovitan vaadata esimest ja viimast -- viimases klipis näidatakse tüdrukut peale teraapia algust, kui ta emotsioonid on (taas) äratatud ja ta saab esmakordselt aru, missuguseid kannatusi tema varajasem käitumine teistele põhjustas.

Kolmas klipp: https://www.youtube.com/watch?v=uAAVjvTaRNU

Minu arvates väga hea näide sellest, et psühhopaadid ei adu kuidagi, et nad midagi halvasti teeks, sest neil hea-halva mõõdupuu puudu.

[Sinis]

Vaatasin veidi netis ringi ja kõlama jäi: psühhopaadiks sünnitakse ajuvea tõttu, mitte ei kujuneta läbi psüühiliste traumade. Kui traumade kahjustused võivad alluda n-ö ravile, kas ravimi või teraapia abil, siis psühhopaatide raviks seni sobivad meetodid puuduvad. Seega jutt ühiskondlikust vastutuse võtmisest neile tekitatud traumade tõttu ei päde. Küll aga võiks ühiskond oma liikmetele enam teadvustada psühhopaadi olemuse tunnusjooni tema märkamiseks ja soovitada siin käitumismustreid, mis aitaksid nendega tulemuslikumalt lävida.

Kõlama jäi seegi, et psühhopaatide maailmataju on dualistlik, sündmused on tajutavad hea ja kurja omavahelise võitlusena ning nad teevad selget vahet heal ja halval.

Enam tegi murelikuks tõik, et psühhopaatia on ühtlasi pärilik isiksusehäire.

[Müstik]

Ajuveast räägivad ilmselt need, kes ei usu hinge olemasolu. Kui laps oma vanemaid vihkab, siis on ta saanud varases lapsepõlves hingelise trauma. Tema hing on katki ja ta on terveks eluks haavatud. Siin aitabki ainult teraapia. Kahjuks mitte igaühel ei ole teraapiast kasu. Ja paljud ei teagi sellisest teraapiast.

On ka kindlaks tehtud, et poliitikute hulgas on kirjeldatud hälbega isikute kontsentratsioon palju suurem, kui tavapopulatsiooni seas. Professor Hare on öelnud, et andetumad psühhopaadid võivad kahjustada väheseid, talendikad psühhopaadid võivad purustada ühiskondi.

Poliitikud on maailmas korda saatnud kõige koletumaid kuritegusid. Kes on maailmas enim tapnud ja hävitanud– poliitikud! Mao Ze Dong, Lenin, Stalin, Hitler, Pol Poth – nimekiri on pikk ja nende kõigi ühisnimetaja on – poliitikud, paljud neist demokraatlikult valitud. Viimase saja aasta jooksul on poliitikute riikliku vägivalla poolt tapetud hinnanguliselt 120 miljonit. Nüüd on meil kognitiivne dissonants viidud äärmuseni – maailma võimsaima riigi president on, kui asju õigete nimedega nimetada, Nobeli rahupreemia laureaat ja psühhopaadist massimõrvar. Või kuidas te teisiti nimetaksite näiteks droonidega otsustuskorras „terrorismis kahtlustatavate“ tapmist, tihti kaasnevate ohvritega täiesti kõrvaliste süütute inimeste, naiste ja laste seas? Kas saab end võimule manipuleerinud „parimaid sotsiopaate“, kes on loonud valedel põhineva süsteemi ja seda vägivalla abil toeavad, nimetada eliidiks? Muide, Nobeli rahupreemia kandidaat oli ka Hitler.

http://terviseportaal.com/index.php/maai...ued-roivad

[kage]

Psühhopaadid tekivad ise, nii nagu introverdid ja ekstraverdid. See on geneetiline eripära. Kas selline inimene hakkab psühhopaadina käituma, see sõltub kultuurist ja ühiskonnast.

Psühhopaat ei ole ohver, ta meister näitama end ohvrina.

Õnnetu lapsepõlvega ja väärkoheldud inimene EI OLE psühhopaat. Ta võib käituda ja sageli käitubki teiste suhtes hoolimatult ja kuritegelikult. Tema hing on katki. Psühhopaadi hing ei ole katki, tema lihtsalt ei hooli teistest.

Sa ütled, et "Kas selline inimene hakkab psühhopaadina käituma, see sõltub kultuurist ja ühiskonnast" ja samas väidad, et "Psühhopaat ei ole ohver, ta meister näitama end ohvrina". Kui käitumine sõltub kultuurist ja ühiskonnast, st kasvatusest ja arusaamisest kuidas selliseid lapsi kasvatada ja arendada, siis on psühhopaat ju samasugune ohver kui iga teine inimene kes on väärkohtlemise, halva kasvatuse, hooletusse jätmise jne ohver lapsepõlves. Või on psühhopaadil juba sündides märk küljes, et teda ei saa kuidagi ohvrina käsitleda ükskõik kuidas temaga lapsepõlves käitutud või teda kasvatatud on?

Ja "Psühhopaadi hing ei ole katki, tema lihtsalt ei hooli teistest". Kui ta ei ole suuteline teistest hoolima, siis mina ütleks, et tema hing on sünnist peale katki või puudulik. Või oskad sa hinge olemust lahti kirjutada ja seletada miks psühhopaat ei ole katkise hingega?

Kõige parem on muidugi see, et kaasasündinud puudega inimene tuleb hukka mõista kaasasündinud puude pärast mille kohalt tal pole mitte midagi võimalik ise teha - isegi mitte kasvatuse osas. Aga mõistame hukka.

---

Ajuveast räägivad ilmselt need, kes ei usu hinge olemasolu.

Kas sa kunagi selle peale oled mõelnud, et füüsilise ja vaimse vahel on kahepoolne side (üks pool mõjutab teist ja teine esimest) ja hing tahtiski ajuveaga kehasse sündida ja psühhopaadi kogemust saada?

[Lorenz]

Ja "Psühhopaadi hing ei ole katki, tema lihtsalt ei hooli teistest". Kui ta ei ole suuteline teistest hoolima, siis mina ütleks, et tema hing on sünnist peale katki või puudulik. Või oskad sa hinge olemust lahti kirjutada ja seletada miks psühhopaat ei ole katkise hingega?

Evolutsiooniliselt stabiilsete strateegiate raames saab siia mingi seletuse anda. Kas see just eelnevale küsimusele vastab, seda ma ei tea. Üldiselt tuuakse inimeste evolutsioonilise psühholoogia üheks tähtsaimaks komponendiks välja koostöö, inimene on koostööle orienteeritud olend. Sellega käib koos kaasasündinud omadus inimesi usaldada. Usaldus ja koostöö on inimestele kasulik, sest grupis koos töötamine annab eelise igale indiviidile.
Selle kõrvale tekib aga kohe ka üks teine strateegia, mis indiviidile (ja tema geenidele) kasulik saab olla. See on usalduse kuritarvitamine ning sellega manipuleerimine. See teine strateegia eeldab paratamatult usalduse olemasolu ja selle pärast ei saa usalduse kuritarvitamise strateegia kunagi populatsioonis domineerida. Kui aga usaldus domineerib, siis selle kuritarvitamine võib olla väga kasulik mingile osale populatsioonist ja seega võib mingi osa populatsioonist areneda ja kohaneda seda eelist ära kasutama.

[Eithea]

Psühhopaadid tekivad ise, nii nagu introverdid ja ekstraverdid. See on geneetiline eripära. Kas selline inimene hakkab psühhopaadina käituma, see sõltub kultuurist ja ühiskonnast.

Psühhopaat ei ole ohver, ta meister näitama end ohvrina.

Õnnetu lapsepõlvega ja väärkoheldud inimene EI OLE psühhopaat. Ta võib käituda ja sageli käitubki teiste suhtes hoolimatult ja kuritegelikult. Tema hing on katki. Psühhopaadi hing ei ole katki, tema lihtsalt ei hooli teistest.

Sa ütled, et "Kas selline inimene hakkab psühhopaadina käituma, see sõltub kultuurist ja ühiskonnast" ja samas väidad, et "Psühhopaat ei ole ohver, ta meister näitama end ohvrina"

Või on psühhopaadil juba sündides märk küljes, et teda ei saa kuidagi ohvrina käsitleda ükskõik kuidas temaga lapsepõlves käitutud või teda kasvatatud on?

Ja "Psühhopaadi hing ei ole katki, tema lihtsalt ei hooli teistest". Kui ta ei ole suuteline teistest hoolima, siis mina ütleks, et tema hing on sünnist peale katki või puudulik. Või oskad sa hinge olemust lahti kirjutada ja seletada miks psühhopaat ei ole katkise hingega?

Kõige parem on muidugi see, et kaasasündinud puudega inimene tuleb hukka mõista kaasasündinud puude pärast mille kohalt tal pole mitte midagi võimalik ise teha - isegi mitte kasvatuse osas. Aga mõistame hukka.

---

Arusaamisks. Marina ütleb, et "Kas selline inimene hakkab psühhopaadina käituma, see sõltub kultuurist ja ühiskonnast" ja samas väidad, et "Psühhopaat ei ole ohver, ta meister näitama end ohvrina".
Ja sina Kage ütled:" Kui käitumine sõltub kultuurist ja ühiskonnast, st kasvatusest ja arusaamisest kuidas selliseid lapsi kasvatada ja arendada, siis on psühhopaat ju samasugune ohver kui iga teine inimene kes on väärkohtlemise, halva kasvatuse, hooletusse jätmise jne ohver lapsepõlves."

Selgitan kasvatus, mis sõltub kultuurist ja ühiskonnast ei seisne ainult väärkohtlemises, ohvriks olemises , hooletusse jätmises jne, mis kõik on koondlausena psühhopaadi tekkele kasvatuslikud stiimulid. Samasuguseks stiimuliks on ka kõike lubatavus, karistamatuse tunne ja teadmine, võimujanu kujundamine läbi eeskuju, teise inimese ärakasutamisega, millegi saavutamiseks, absoluutse enese ülimluslikuks pidamise kasvatamine, manipuleerimine oma tahte saavutamiseks alaa` kõik on lubatud võimu ja kasu nimel jne...s.h. ka edu kultus ükskõik milliste vahenditega.
Ühesõnaga, millistel alustel seisab ühiskonna edukuse mudel: kas eetikal või lolludelt tulebki jne..., millised on meie ärimehd ja riigiisad, kuidas on tulnud nende edu ja rikkus, kas väärtegudele on järgnenud õiglane karistus/kohtuotsus või pole seda üldse jne... Ja need VIP tegelased ei ole kuidagi ohvrid ehk väärkoheldud vaid üles haibitud, äärmiselt hästi hoitud, haritud jne tulevased parasiidid. Ühesõnaga lõpuks toodab neid kultuur ja ühiskond ehk eeskuju s.h. loodud meemid.

[fallenboy]

Lisaks kõrvalmõtte: meil kasutatakse igausguste murede vabanduseks "geneetiline soodumus", "geenidest tulenev" jne. Juba pikemat aega on tõestatud, et inimesed suudavad ise enda geene sisse ja välja lülitada, niisamuti teeb seda keskkond, milles inimesed elavad.

Ma kindlasti ei julge vastu vaielda väitele, et miskit on-ei ole kaasa sündinud, kuid pigem ei võta selliseid väiteid tõsiselt, sest kui vaja, hakkavad meie teadlased ja filosoofid laulma laulu, et laps on sündides tabula rasa, valge kanvas, süütu jne, kuid unustavad selle niipea, kui vaja väita-tõestada midagi vastupidist. Näen siin jällegi inimeste suurepärast oskust endale valetada, et miski oleks mugavam-parem-õiglasem.

Enda kogemusest (eeldatavate) psühhopaatidega näitab, et tegemist on lapsepõlves tugeva trauma saanud inimestega (ema hülgas, vanemad olid ülinõudlikud, vägistamine), ka uuringud kinnitavad seda (paljud psühhopaadid on vanemate poolt hüljatud). Muidugi ei hakka pead andma, elus ei ole mustvalgeid olukordi ja olen pelgalt vaid asjast huvitatu.

[Müstik]

Ajuveast räägivad ilmselt need, kes ei usu hinge olemasolu.

Kas sa kunagi selle peale oled mõelnud, et füüsilise ja vaimse vahel on kahepoolne side (üks pool mõjutab teist ja teine esimest) ja hing tahtiski ajuveaga kehasse sündida ja psühhopaadi kogemust saada?

Mõtlesin. Just mõtlesin, et ka kõige hullematel psühhopaatidel on hing. Kui nad lapsepõlves ei ole armastatud, aga oma edaspidises elus leiavad mõistmist ja armastust, siis nende hing areneb ja paraneb. Aga siia juurde lisandub muidugi ka vaimne pool. Kui ühiskond on skisofreeniline (Hitleri aegne Saksamaa, tänapäevane ühiskond jne), siis aitab ehk küll ainult eespool mainitud teraapia.
Lisaks ei tasu unustada, et ka usuliidrite ja pühakute hulgas on psühhopaate.
Missugune sündimata hing tahaks psühhopaadi kogemust saada juba enne sündi? Ehk see hing, kellel meeldib teisi kiusata?

Hiljuti tehtud katsed kinnitavad, et psühhopaatiliste kalduvustega inimesed püüavad neid ebameeldivaid ja antisotsiaalseid käitumisjooni rakendada just eeskätt kõige haavatavamate kaasinimeste peal.

Erinevalt levinud arusaamast ei ole suurem osa psühhopaate valimatud jõhkrutsejad või vägivallatsejad. Tegelikult võib psühhopaatilisi isiksuseomadusi täheldada keskeltläbi ühe protsendi juures inimestest, ja enamasti väljenduvad need omadused võimes teiste inimestega omakasu eesmärgil kalgilt manipuleerida.
Tehti katseid ja neil, kelle psühhopaatilised kalduvused olid teistega võrreldes veidi tugevamalt väljendunud,
olid paremini meelde jäänud need inimesed, kes olid pildi ja kirjelduse põhjal tundunud kurvailmelised ja vähem edukad. Eriti hästi olid meelde jäänud nukra näoga naised ja nende elu kohta esitatud andmed.
Tundub, et psühhopaatidel on hästi välja arenenud oskus leida inimrühmast üles just need kõige haavatavamad isikud.
Kuidas psühhopaat ohvri leiab:
http://www.horisont.ee/node/801

[Lorenz]

Eelneva fallenboy postitusega olen osaliselt nõus. Vähemalt selles osas, et geenid ei ole nii määravad, kui mõnikord mõtlema kiputakse, ning epigeneetika on praegu uus ja huvitav uurimisvaldkond. See evolutsiooniliselt stabiilse strateegia mõttekäik on samas üle kantav ka epigeneetilise või isegi puhtalt psühholoogilise arengu raamistikku. Nii ongi välja arenenud psühhopaatide klassifitseerimine primaarseteks ja sekundaarseteks psühhopaatideks. Viimased oleksid siis need, kes on keskkonna mõjude tõttu psühhopaatilisi iseloomuomadusi omandanud. Nii primaarsed kui ka sekundaarsed psühhopaadid omavad aga teatud eeliseid ühiskonnas hakkama saamisel. See on asjaolu, millele evolutsiooniliselt stabiilse strateegia idee tähelepanu juhib.

[Müstik]

Kui geenid ei ole nii määravad, siis paneb mõtlema, et miks kirjastatakse niisuguseid vananenud andmetele tuginevaid raamatuid? Raamat ilmus inglise keeles 2005 aastal.
Marina kirjutas:
Üks on jälle eesti keelde tõlgitud: Martha Stout "Sotsiopaadid meie ümber", Ersen 2015. Rõhutamata on seni ainult üks ja ülitähtis asjaolu, nimelt, et võim on pea ainus asi, mis psühhopaate (sotsiopaate) huvitab ja neid on võimuladvikus märgatavalt rohkem kui elanikkonna seas üldiselt.
Sellest raamatust Marina tõigi geenide kohta kirjutatu. Ise lugenud ei ole, aga tsiteerisin ühel lingil kirjutatut.

[Lorenz]

Nofretete, mida sa täpsemalt vananenuks pead selle saamatu juures?

[Müstik]

Ütled, et geenid ei ole nii määravad kui mõnikord arvatakse ja et epigeneetika on praegu uus ja huvitav uurimisvaldkond.
Epigeneetika on teadus, mis uurib muutusi organismides geeniekspressiooni muutuste kaudu.

Psühhopaat on aga see, kes peab oma taju kõrgemaks tegelikkuseks. "Psühhopaatia" puudub Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni loendist.

2005 aastal arvati, et tippjuhtidest psühhopaatidest umbes 50% puhul arvatakse põhjus peituvat geneetikas. Tahaksin teada, et kas see arvamus ka praegu veel kehtib või on 10 aasta jooksul avastatud uusi teadmisi? On ju psühhopaate, kelle vanematel ei ole psühhopaatilisi kalduvusi.

[fallenboy]

Nofrete -- Sa oled väitnud mõned korrad, et psühhopaadid otsivad ohvreid, neid huvitab võim jne. Ma pakun ise, et see ei pruugi olla täiesti tõsi -- sihilik kellegile halbategemine tähendab, et tegija saavad sellest rahuldust. Rahulduse saamine aga on otseselt seotud emotsioonidega, kas pole? Ehk siis inimene, kes sihilikult teeb halba, ei saa olla ikkagi psühhopaat, sest psühhopaadil ei ole emotsioonid nii tugevad (kui neid üldse on), et ta nendest sõltuvalt hakkaks käituma. Ma ise arvan, et ehk on sellisel juhul tegemist nartsissistiga? Psühhopaadi tegevus põhjustab halba, aga ta ei tee seda meelega, sest ta ei adu, et tema tegevus kellegile halba (või head) teeb, ta lihtsalt teeb, mis tema arvates vajalik. Edukas firmajuht ei käitu oma alluvatega halvasti seetõttu, et talle meeldib seda teha, vaid seetõttu, et ta saavutab enda eesmärgid minnes üle laipade ja sellele, mida keegi tunneb, ta tähelepanu ei oska pöörata . Ja ohvreid ta ei leia, lihtsalt osad inimesed oma iseärasustega jäävad ta külge kinni. Sama asi ka võimuga -- nende eesmärgiks ei ole saada võimupositisoonile, see juhtub tahes-tahtmata, kui inimene pidevalt kontrollib kõike enda ümber.

Aga jällegi -- ma pead ei anna, aga ma usun siiski, et neid ei juhi emotsioonid, vaid kaine mõistus. Kui nad kedagi tapavad, siis mitte kättemaksuks vms, vaid selleks, et ohtu ellimineerida. Nagu kusagil eelnevas postituses lingitud videos väike tüdruk -- ta ei tahtnud tappa vaid enda venda, ta tahtis kõiki tappa, sest ta kartis, et talle tehakse haiget.

[Müstik]

See psühhopaatia on üks hirmus keeruline asi.
Mida rohkem selle kohta loen, seda rohkem pea valutama hakkab.
Tundub, et psühhopaate on erinevaid.
Samuti erinevaid arvamusi, et kes on psühhopaat.
Et psühhopaadil puudub empaatia selles olen kindel. Samuti on neil teistmoodi taju. Näiteks sõjakoledustest naasnute taju on hoopis teine või siis pikki aastaid vanglas istunud inimestel. Läheb palju aega kui nad normaalse eluga kohanevad.
Neid ajaloost teada tuntud psühhopaate juhtis kindlasti kaine mõistus. Erandiks muidugi need, kellel peale psühhopaatlike kalduvuste avastati veel teada ja tuntud vaimuhaigusi.
Näiteks on ajaloolased tagantjärgi kaalunud ja uurinud põhjuseid, kas Adolf Hitleri tervisega oli midagi valesti. Kas Adolf Hitler oli vaimuhaige, skisofreenik või piirdus asi isiksushäirega? Lisaks avastati, et Hitler põdes kahel viimasel aastal üha ägenevat Parkinsoni tõve. Ka sellel tüdrukul võis olla ju mõni avastamatu haigus. Nii, et ainult psühhopaatiaga ei saa kõike selgitada.

[Mannu]

Geenid määravad ära veidi üle 60% osas meie omadusi (praegu linki ei leia, kunagi ise viitasin ühe eesti geneetiku artiklile).

Stout kirjutas nii (pikaajaline uuring adopteeritud laste kohta): Psühhopaatilise häire testi tulemuste poolest sarnanetakse bioloogilise emaga, kellega lapsed pole kunagi kohtunud, tunduvalt rohkem kui kasuvanematega, kes nad üles kasvatasid. Päritavus on selle uuringu kohaselt 54% ja klapib üsna hästi teiste, neutraalsemate omaduste (ekstravertsus, empaatiavõime jms) päritavusega (mis on 35-50%).

Nii et Martha Stouti väide vastab igati teaduse viimasele sõnale. Ta mainib ära ka dalai-laama ütluse, kes peab psühhopaate "inimesteks, kel pole hästi välja arendatud inimelu". Ongi reptikad.

[Eithea]

Nofrete -- Sa oled väitnud mõned korrad, et psühhopaadid otsivad ohvreid, neid huvitab võim jne. Ma pakun ise, et see ei pruugi olla täiesti tõsi -- sihilik kellegile halbategemine tähendab, et tegija saavad sellest rahuldust. Rahulduse saamine aga on otseselt seotud emotsioonidega, kas pole? Ehk siis inimene, kes sihilikult teeb halba, ei saa olla ikkagi psühhopaat, sest psühhopaadil ei ole emotsioonid nii tugevad (kui neid üldse on), et ta nendest sõltuvalt hakkaks käituma. Ma ise arvan, et ehk on sellisel juhul tegemist nartsissistiga? Psühhopaadi tegevus põhjustab halba, aga ta ei tee seda meelega, sest ta ei adu, et tema tegevus kellegile halba (või head) teeb, ta lihtsalt teeb, mis tema arvates vajalik. Edukas firmajuht ei käitu oma alluvatega halvasti seetõttu, et talle meeldib seda teha, vaid seetõttu, et ta saavutab enda eesmärgid minnes üle laipade ja sellele, mida keegi tunneb, ta tähelepanu ei oska pöörata . Ja ohvreid ta ei leia, lihtsalt osad inimesed oma iseärasustega jäävad ta külge kinni. Sama asi ka võimuga -- nende eesmärgiks ei ole saada võimupositisoonile, see juhtub tahes-tahtmata, kui inimene pidevalt kontrollib kõike enda ümber.

Aga jällegi -- ma pead ei anna, aga ma usun siiski, et neid ei juhi emotsioonid, vaid kaine mõistus. Kui nad kedagi tapavad, siis mitte kättemaksuks vms, vaid selleks, et ohtu ellimineerida. Nagu kusagil eelnevas postituses lingitud videos väike tüdruk -- ta ei tahtnud tappa vaid enda venda, ta tahtis kõiki tappa, sest ta kartis, et talle tehakse haiget.

Just nimelt juhib psühhopaate kaine mõistus, mida stimuleerib võimjanu ( igasuguse tegutsemise aluseks on mingisugune motiiv/stiimul), olgu see siis mis iganes väljundis tahe. Võimujanu võib rahuldada läbi raha, positsiooni, läbi alandamise ja nii vaimselt kui füüsilislt läbi valu tekitamise, läbi tapmise ja isegi läbi tarkuse, mis võimaldab mängida inimesega või inimeludega sõltuvalt levelist kuhu kuulutakse või on ronitud. Võimujanu on nauding, kas siis teise/masside valust, alandusest, allumisest jne... ja sõltuvus sellest on sarnane narkotsi tarbimisega, kunagi ei saa küllalt, eesmärgiks on veelgi enam võimu ja raha, mis samuti alati tagab lõpuks võimu. Ja kindlasti on psühhopaadile vastuvõtmatu täita kellegi teise käske, alluda, olgu nende andjaiks või tema vanemad ja sellest ka püüd olla alati tipus/vaba, mingis valdkonnas.
Võimujanu üks väiksem avaldumise vorm ühiskonnas on, kus ülemus ei salli oma töökollektiivis endast targemat alluvat ja enamasti püüab temast alati vabaneda, küll aga sobib vähevõimeks ja lipitsev alluv.