VOL.03
1378 - tarkade kivi
Nicolas Flamel (ca 1330-22.03.1418)
Nicholas Flamel oli 14. sajandi prantsuse käsikirjakaupmees, kes saavutas alkemisti kuulsuse alles pärast oma surma. Ta elas üle 80 aastaseks ning kujundas isegi enda hauakivi, mida hoitakse Pariisi muuseumis
Muse'e de Cluny. Läbi kahe abielu sai ta ka jõukuse majja ning avas oma raamatukaupluse.
1612 aastal Pariisis välja antud alkeemia raamatus räägitakse Flameli tarkade kivi otsinguid. Abiks tal selle leidmisel oli ostetud 21-leheküljelise ostetud raamatu(
Book of Abramelin the Mage) dešifreerimine. Oma naise abiga suudeti see raamat küllaldasel määral ära tõlkida, et valmistada tarkade kivi ja toota aastal 1382 algul hõbedat ning hiljem ka kulda. Niisuguse protseduuri läbiviimiseks olevat abiks olnud ka mõned heebrea keelsed tekstid.
Selle tõestuseks, et Flamelil õnnestus kulda valmistada on väidetavalt temale hetkega saabunud jõukus. Õige peagi lasi ta ehitada mitmeid maju millest üks püsib tänaseni Pariisis veel püsti. Lisaks sellele avas Flamel Pariisis mitmeid vaestemaju.
Nicolas Flamelile viitas oma märkmetes ka alkeemia huviline Isaac Newton ning teda mainis ka oma "Jumalaema kiriku kellamehes" Victor Hugo.
- Nicolas Flameli on peetud ka 17. sajandil väljamõeldud tegelaseks.
1513-1521 - panacea/tarkade kivi
Paracelsus (
Philippus Aureolus Theophrastus Bomastus von Hohenehim 11.11.1493 - 24.09.1541)
Teadmised tarkade(filosoofide) kivist kui sellisest jõudsid Euroopasse 11. sajandil ristirüütlitega ning info pärines Iisraelist, Kreekast ja Egiptusest. Tarkade kivi kujutas endast keemilist ühendit mille abil sai valmistada väärismetalle ning pikendada ka inimese eluiga.
Paracelsus oli Saksa-Šveitsi füüsik, botaanik, alkemist, astroloog ja okkultist. Tema andis ka tsingile nime
zincum. Oma nime Paracelsus võttis ta 1. sajandi Rooma kirjamehelt
Aulus Cornelius Celsuselt. Ta uskus alkheisti ehk algaine, mis suudab lagundada kõiki teisi keemilisi ühendeid k.a. kuld, olemasolusse. Paracelsuse retsept selleks oli lubi, alkohol ning kaaliumkarbonaat. Sellise leiuni jõudis ta 16. saj. alguses viibides Konstantinoopolis.
Just seda elementi - alkeisti(tema enda pandud nimi) pidas Paracelsus tarkade kiviks. Alkeisti potensiaalseks probleemiks oli aga see, et kui ta lagundas kõiki aineid, siis ei saanud seda paigutada ühtegi anumasse. 17. sajandi alkeemiku Eirenaeus Philalethesi kohaselt aga lagundas alkeist keemilisi ühendeid vaid algaineteks tagasi.
- Thomas Browne'i 1658 a entsüklopeedia
Pseudodoxia Epidemica's on keemiliste elementide tabelis sissekanne:
'Tarkade kivi valmistamine ei ole võimatu'.
- Unistus tarkade kivist mille abil kulda valmistada ulatub vähemalt 2700 aasta taha - legendidesse kuningas Midasest, kelle puudutus muutis kõik kullaks.
- 17. sajandist pärineb müstiline kirjutis
Mutus Liber, mis koosneb 15 illustratsioonist ning mis peaks endast kujutama tarkade kivi valmistamise õpetust.
http://elearning.zaou.ac.zm:8060/Myths%2...201707.pdf
18. saj. algus - Tarkade kivi
Isaac Newton (25.12.1642 – 20.03.1727)
Inglise füüsik ja matemaatik kelle panus teadusrevolutsiooni on muljetavaldav. Kuid selle tõsiseltvõetava kesta taga on peidus ka teine inimene, kes huvitus metafüüsikast ja salateadustest.
1936 aastal Sotheby oksjonil müüdud Newtoni dokumentidest leidub viiteid tarkade kivi valmistamisele. Tähelepanuväärseimad neist on: "
Artephius his secret Book", "
The Epistle of Iohn Pontanus, wherein he beareth witness of ye book of Artephius". Oma uurimistöös pühendus Newton suuresti Nicholas Flameli poolt kirja pandud avastustel.
Samal oksjonil müüdi ka 28 leheküljeline uurimistöö "
The Epitome of the treasure of health written by Edwardus Generosus Anglicus innominatus who lived Anno Domini 1562", mis sisaldas kirjeldusi tarkade kivist, Inglikivist (angelicall stone), Mosese ennustuskivist ning kasvavast (taim)kivist.
Kui kaugele Isaac Newton oma katsete ja uurimistööga jõudis ei ole kahjuks teada. Tema enda väitel olevat ta aga suutnud panna kulla "kasvama" lisades sellele filosoofilist(tarkade) kulda.
http://www.youtube.com/watch?v=sdmhPfGo3fE
- Piibli huvilise Newtoni 1704 aasta märkmetes leidub vanal testamendil põhinev ennustus, et maailm ei lõppe enne aastat 2060.
- Tänapäeval on võimalik tuumareaktoris näiteks tina muuta kullaks, kuid see protsess on kordades kallim kui asja tulem. 1972 aastast pärineb raaport Baikali järve ääres asunud nõukogude tuuma uurimis laborist, kus avastati juhuslikult, et katses kasutatud tinast kaitsekilp oli muutunud reakotris kullaks.
18. saj. - surematus
St. Germaini krahv (1712? - 27.02.1784)
St. Germaini krahv oli seikleja, leidur, amatöörteadlane, viiludaja ning 18. sajandi müstiline härrasmees. Teatud määral praktiseeris ta ka alkeemia alal. Teda tunti ka nime all 'Der wundermann' ehk 'Imemees'. Tolle krahvi nii päritolu kui ka see mis temast sai on jäänud täielikuks müsteeriumiks. Ta kuulus 18.nda sajandi Euroopa kõrgklassi. Oma päritolu kohastele küsimustele mõtles ta tihti välja uskumatuid lugusid nagu näiteks, et ta on 500 aastat vana.
Krahvi sünd ja taust on segasevõitu, kuid oma elu lõpus tunnistas, et ta isa oli Transilvaania prints Francis II Rakoczi.
Mitmed okultismiga tegelevad ühingud on võtnud selle salapärase krahvi enda juhtfiguuriks. Ning veel tänapäevalgi on niimõnigi inimene väitnud, et just tema on St. Germaini krahv.
- Teadlaste kinnitusel on meie planeedil meduus tunnistatud üheks surematuks eluvormiks kes võib vajaduse korral kogu oma organismi rakke uuendada.
1837 - elu loomine anorgaanilisest ainest
Andrew Crosse (17.06.1784 – 06.07.1855)
Mees keda peetakse 19. sajandi Nikola Teslaks, kelle hobiks ja kinnisideeks olid erinevad katsed elektriga. Nende katseid viis ta läbi nii spetsiaalselt selle tarvis Inglismaale ehitatud majas kui ka kõikjal ümber maailma.
1837 aastal soovis Crosse oma eksperimendi käigus elektri abil kristalle kasvatada. Selle tarvis läks vaja nii elektrivoolu, laavakivi kui ka keemilist mikstuuri. Nädalate jooksul ei toimunud mitte midagi märgatavat. Kuid 28. päeval juhtus midagi ootamatut. Selle asemel, et katses kasutatavas vedelikus hakkaksid kristallid arenema, tekkisid hoopis väikesed kirbu sarnased putukad. Koheselt arvas Crosse, et tänu elektrile haudusid algselt kivimis peidus olnud putukamunad või olid need juhuslikult sinna sattundu.
Et asjas selgust saada tuli läbi viia mitmeid korduvkatseid. Nii esimesele sarnaseid kuid väliskeskonnast suletuid kui ka lausa mürgistes keskkondades kus elu ei saaks eksisteerida. Enamuses neist katsetest tekkisid ikka ja jälle sarnased väikesed eluvormid.
Üritades oma avastuses selgust luua võttis Crosse ühendust Londoni Elektri Ühinguga. Peagi jõudis see lugu ka ajakirjandusse ning ta sai üpris ruttu külge nõia ja kurja vaimu kuulsuse kes üritab jumalat mängida. Inimesed ründasid nii teda kui ka ta isiklikku vara.
Putukad said endale nimeks
Acarus Crossii. Ka teised teadlased viisid läbi sarnaseid katseid samade tulemustega. See avastus muutis Crossi piltlikult vangiks kes vaid vahel harva julges omaenda kodust välja minna. Ta suri 1855 aastal saamatagi teada millest sellised uskumatud katse tulemused tingitud olid. Ei ole teada kas mõni tänapäevane teadlane on midagi sarnast katsetanud.
- Väidetavalt demonstreeris Crosse oma elektrilisi katseid 1814 aastal Mary Shelley'le. Ning just see innustas Shelley't kirjutama oma kuulsa teose "Frankenstein"(1818).
1928 - kütusevaba mootor/vaba energia
Lester Hendershot (1899-1960)
Lester Hendershot oli niinimetatud kütusevaba mootori autor. Selle seadme väljatöötamiseni jõudis ta juhuslikult kui töötas 1920. aastatel uut tüüpi lennukikompassi kallal. Selle käigus komistas ta energira genereerimise täiesti uue viisi peale. "Hendershoti magnetmootor" tõmbas endale nii meedia kui ka uute investorite nagu Charles Lindberg tähelepanu.
Seadme promo tõi leidurile kaela poliitilisi probleeme ning tal tuli oma tegevus Mehhikosse üle viia. Haiglas viibides lähenes talle üks tuntud multimiljoniline kompanii ning tegi pakkumise(tegevuse lõpetamisest) millest ei võinud keelduda.
1960 aastal uuris USA merevägi Hendershoti generaatorit. Need katsetused lõppesid kui Hendershot tegi 1961 enesetapu.
- Dr. Ed Skilling Columbia ülikoolist ehitas ning testis 1961 aastal edukalt Hendershoti vaba energia seadet.
1930'ndad - vaba energia
Thomas Henry Moray (28.08.1892 - 05.1974)
Õppis elektriinseneriks, oli tegus nii elektroonikas kui raadiosides. Just tänu lõpututele raadio vastuvõtjatega läbi viidud katseid jõudis Moray oma suurima leiutiseni. Ta töötas välja "Moray klapi" - seadme mille abil oli võimalik püüda universumi kiirgavaid energialaineid, mida ta pidas lõputuks energiaallikaks. Ta seade kaalus ca 30 kilo ning suutis toota tundide viisi 50 000 vatist energiat. Hoolimata töötavast prototüübist ei õnnestunud sellele patenti hankida ja seega tootmisse viia.
Ka pärast mitmeid esitlusi teadlastele, ei leidunud sellele projektile siiski rahastajaid. Noorena oli Moray tõsiselt huvitatud Teslast ning tolle avastustest. Aastatel 1912-1914 õppis ta Uppsala ülikoolis. Tema seadet oleks võinud kasutada ka relvana nagu näitasid selle avalikud esitlused - seadmest väljunud kiir võis tappa hiire 15 meetri kaugusel. Hiir tuhastus hetkega, näides paigale kivistunult ning puudutamise tagajärjel lagunes laiali.
USA patendiamet keeldus Moray vaba energia generaatorile patenti väljastamast kuna selles kasutati külmkatoodi ning kuna Morayl ei õnnestunud selgeks teha kust ta seade energiat ammutab. 1930'ndatel teatas ta, et nii teda kui tema perekonda on korduvalt ähvardatud ning tulistatud. Samuti ta laboratoorium tühjaks varastatud, et takistada Moray tasuta energia uuringuid ning esitlusi.
Enne IIMS üritasid Maa Elektrifitseerimisagentuuri imbunud punameelsed agendid õhutada Morayl oma seade üle anda hoopis Nõukogude Liidule. Tema laboratooriumis viidi läbi ka lausa seadme esitlused nõukogude teadlastele. Lisaks sellele, ainus inimene kellele Moray kõik oma seadme saladused esitles oligi üks neist teadlastest kes viibis ta laboris lausa mitu kuud, ühtlasi võites leiduri usalduse.
Moray poja kinnitusel sai ta isa 1938 aastal pakkumise minna Jaapanisse, et tema seadmel põhinev relv(deathray e. surmakiir) valmistada. Sellest pakkumisest ta siiski loobus.
- Moray mõtles välja ka esimese töötava transistori ammu enne kui Bell Laboratories oma laialt tuntud leiutisega valmis sai.
http://www.free-energy.ws/t-henry-moray.html
http://www.thmoray.org/
1933 - Magnetstromapparat/vaba energia
Hans Coler/Köhler (16.09.1898 - 02.1985)
Saksa mereväe insener ning leidur Hans Coler lõi aastal 1933 elektrigeneraatori - Magnetstromapparat'i mis kasutas niiöleda "nähtamatut energiat". Selle seadmega viidi läbi ametlikud katsed kahe maailmasõja vahepeal ja lausa kahel korral Berliini Ülikoolis. Neid katsetusi juhtis Dr. Winfried Otto Schumann(Schumanni resonasni avastaja). Seade ise tunnistati igati töötavaks ja äratas koheselt huvi ka Saksa Mereväes. Plaan oli hakata seda kasutama allveelaevadel vaikse energiaallikana.
Ei ole teada kui kaugele sakslased Magnetstromapparat'i tootmisega jõudsid, kuid reaalset kasutust see teises maailmasõjas veel igal juhul ei leidnud. Eks üheks põhjuseks võib pidada ka värviliste metallide nappus tol ajal. Pärast sõja lõppu töötasid britid selle seadme kallal lausa kaks ja pool aastakümmet. Dr. Schumann tegeles sarnaste seadmetega kuni aastani 1943. Operatsiooni Paberiklamber(paperclip) käigus toimetati ta USA'sse.
Suhteliselt lihtne seade koosneb kuuest ringikujuliselt paigutatud mähisega magnetist ning selle jooniseid ja tehnilisi kirjeldusi võib leida ka veebiavarustest.
Hans Coleril oli ka teine sarnane "magnetmootor" e. generaator - Stromerzeuger. See seade olevat 1945 aasta pomitamiste käigus hävinud.
- SS'i E-IV(Entwicklungsstelle 4) tehniline osakond olevat Magnetstromapparati kasutanud Haunebu lennuaparaatidel.