Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Stalini terror, Stalin II maailmasõda ja liitlased
#1
Olen sellisele teemale juba ammu mõelnud. On ju Hitlerit ja nazi saksamaad nii palju materdatud. Aga Stalini ja venemaa kohapealt on vaikus. On juba ammu aeg materdada Stalinit ja kõiki liitlasi. Ära ei tohi unustada ka neid metsikusi mida tehti venemaal. Ka liitlaste ja Stalini vahelistest salalepetest ei saa mööda vaadata. Panen üles mõned lingi ja loodan et teie reaktsioon on sama mis mul kui ma need leidsin.

Kuna osa linke keerab „suur vend“ peeti siis mõned asjad peab panema word dokumendina ja loodan et esteedid kannatavad selle välja.


http://www.hot.ee/fone/dresden-00.htm KAS HOLOKAUST, TERROR VÕI GENOTSIID? http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/s...d=63701798 Saksa mundris sõdinud eestlased olidki vabadusvõitlejadhttp://www.lapsevanem.ee/?5893 Stalini ja liitlaste salaleping N. Liidu, Inglismaa ja Prantsusmaa salaleping
http://www.lapsevanem.ee/?5891 Kuidas nii võidi teha?
http://www.lapsevanem.ee/?5892 Marssal Mannerheimi arhiiv
http://prezi.com/-0onwkc5pkoe/kuriteod-t...soja-ajal/ Kuriteod Teise maailmasõja ajal
http://staap02.wordpress.com/tode-2maail...%E2%80%A6/ Tõde II maailmasõja kohta
http://www.hot.ee/vaikal/ohvrid.htm Miljonid stalinismi kuritöö ohvrite hinged nõuavad õiglust
http://www.hot.ee/lvparhiiv/preisi_00.htm Punane terror 1944. aastal Ida Preisimaal
http://kultuur.elu.ee/ke508_kommunismi_kuriteod.htm II Maailmasõja jälgedes
Lääneriigid olid liidus mõrvariga

Siin üks kirjutis mille link enam ei avane.Aga mul oli see salvestatud.

Kuriteod Teise maailmasõja ajal

http://prezi.com/-0onwkc5pkoe/kuriteod-t...soja-ajal/

Transcript of Kuriteod Teise maailmasõja ajal
Kuriteod Teise maailmasõja ajal Natsid Nõukogude Liidu kuriteod Katõni massimõrv 1940 Holocaust ehk juutide süstemaatiline hävitamine Kestsid kauem kui natside omad Kuriteod inimsuse vastu – tsiviilelanike vastu sooritatud kuriteod: tapmine, alandamine, orjastamine, küüditamine, naiste ja laste vägistamine jne. 1939 - 1941 massiküüditamised Näiteks: Leningradi ümbrusest küüditati kõik soomlased 1943 - 1944 küüditati Kaukaasias tshetsheenid, ingushid, balkaarid, karatshaid, kalmõkid 1944 küüditati 500 000 Krimmi tatarlast Küüditamisi varjati läänemaailma eest NKVD hukkas üle 20 000 poolaka. Enamus ohvitserid. Aga ka maaomanikud, intelligendid jne. NSV Liit tunnistas end kuritöös süüdi 1990. aastal, kuid ei kuulutanud toimunut inimsusvastaseks kuriteoks, leides, et selle eest vastutavad ainuisikuliselt NSV Liidu tolleaegsed juhid. Punaarmee metsikused naiste kallal Peale sissetungi Saksamaal 1945 vägistasid punaarmeelased hinnanguliselt 2 miljonit saksa naist Teema on olnud tänase päevani Venemaal täielik tabu teema Peale saksa naiste vägistati isegi venelannadest sõjavange Maria Shapova tunnistus "Ma ootasin ööd ja päevad läbi Punaarmee tulekut. Ma ootasin vabanemist, ja nüüd kohtlevad meie väed meid hullemini kui varem sakslased. Ma ei tunne enam elust rõõmu" Eva Stul'i tunnistus "Kui sõda algas, astusid minu isa ja kaks venda Punaarmeesse. Varsti tulid sakslased ja mind viidi vägisi Saksamaale. Siin töötasin ma vabrikus. Nutsin ja ootasin, millal tuleb vabanemise tund. Varsti tuli Punaarmee ja selle sõdurid häbistasid mind. Ma nutsin ja rääkisin sellest kõrgemale ohvitserile, et mu vennad on Punaarmees, ja tema peksis mind ja vägistas mind. Parem oleks võinud ta mu tappa." Oli ka neid punaarmeelasi, kes üritasid takistada metsikusi tsiviilelanike kallal. Näiteks major Kopõlev üritas takistada vägivalda saksa tsiviilelanike kallal. Takistamise eest saadeti ta 9-aastaks vangilaagrisse.. Stalini ja tema väejuhtide jaoks ei olnud oma ohvitseri ega sõduri elul mingit väärtust, rääkimata siis vastaspoole sõjaväelastest või tsiviilisikutest. USA ja GBR pommitasid saksa linnasid Peale Teist maailmasõda toimus Nürnbergi protsess, milles mõisteti natsid süüdi
Vasta
#2
Lisaks sellele Moöotovi ja Rippentropi pakti koostajateks olid saksa juristid.....HI!
Vasta
#3
Väärt teema!

Hugoth! Mida sa selle lausega tahad öelda?
Sa ju tead selle pakti tagamaid v ei?
Vasta
#4
St , et tagaukse kaudu mängiti juba kõik maha. ,liitlased jutumärkides....

St , et tagaukse kaudu mängiti juba kõik maha. ,liitlased jutumärkides....
Vasta
#5
See mida ma ise olen lugenud ja uurinud sellest järeldan ma et neile nii öelda liitlastele oli Hitler nagu pind tagumikus. Ta vedas saksamaa sellest mülkast välja. Samas ei korraldanud ta oma rahva peal selliseid jõhkrui nagu seda tegi Stalin. Koos saksamaa tugevnemisega sai selgeks et enam ei ole ``neegreid`` keda ekspluateerida. Pean siin silmas esimese maailma sõja võitjaid. Sealt hakkasid peale kõiksugused sobingud kus taheti üksteist ära kasutada. Stalin lootis et lääne riigid hakkavad omavahel sõdima ja kui õige aeg siis kasutab nende nõrkust ära ja vallutab euroopa. Teised aga lootsid et Stalin astub sõtta saksamaaga. Selle sobingu hulka käis ka sõda soomega. Kui sinna lisada veel need jõledused mida Stalin oma rahvaga tegi siis küsimus on selline. Kas Hitler oli ikka hullem kui Stalin?
Vasta
#6
Punane terror Eestis 1940.-1941. aastal

Juba enne Eesti annekteerimist Nõukogude Liiduga algasid siin repressioonid kohaliku eliidi vastu. 1941. aastal arreteerimised ja hukkamised suurenesid. 14. juunil 1941 korraldasid Nõukogude julgeolekuorganid eesti rahva esimese massiküüditamise Siberisse, kodumaalt viidi ära üle 10 000 inimese. Pärast sõja puhkemist Saksamaaga süvenesid repressioonid veelgi...

Loo sündmused:

Laidoner vabastatakse sõjaväe ülemjuhataja kohalt ja saadetakse Eestist väljakaardile.
.22. juuni 1940

1940. aasta 22. juunil, kui Nõukogude Liit oli Eestis ametisse seadnud Johannes Varese valitsuse, sunniti Laidoner sõjaväe ülemjuhataja ametikohalt lahkuma.

Vaid viis päeva varem oli kindral Laidoner olnud sunnitud alla kirjutama Narva diktaadile, mis okupatsiooniväed Eestisse lasi. Pärast seda polnud tal Eesti riigikaitse ülemana tegelikult ka enam mingit reaalset võimu.

19. juulil 1940, seega veel enne, kui Eestis ametlikult Nõukogude võim välja kuulutati ja see "vabatahtlikult" Nõukogude Liitu astus, küüditati erukindral Laidoner koos perega (pildil koos naisega) Venemaale Pensasse.



Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005

Mart Laar. Punane terror: Nõukogude okupatsioonivõimu repressioonid Eestis. Tallinn: Grenader, 2005

Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast. Tallinn: Olion, 1997, lk-d 118-119.

Allikad (pilt): http://upload.wikimedia.org/wikipedia/co...oner01.jpg

[Pilt: EF86BF30-C7B7-4CBB-856E-CA98705E6C4E.jpg]

Punase terrori tagamaadkaardile.
.juuni 1940




Jossif Stalini juhitud Nõukogude Liidus olid repressioonid ja terror ühiskonna lahutamatu osa, mis lähtus Stalini ideest klassivõitluse teravnemisest sotsialistliku ühiskonna rajamisel.

Reaalselt tähendas see valitsusorganite õigust defineerida ühiskonnale ohtlik element, korraldada massirepressioone, hävitada inimesi ning kultuuriväärtusi.

Selle abiga taheti ühtlasi kustutada ka senist ajaloomälu ning tekitada üleüldist hirmuõhkkonda.

Vastselt annekteeritud liiduvabariikides tuli lisaks sellele likvideerida endine rahvuslik eliit, mis aidanuks neid ühiskondi paremini tasalülitada Nõukogude ühiskonnaga.

Nõukogude repressiivpoliitikat juhtis siseasjade rahvakomissariaat (venekeelse lühendiga NKVD), millest 3. veebruaril 1941 eraldati riikliku julgeoleku rahvakomissariaat (venekeelse lühendiga NKGB).


Sarnased institutsioonid olid kohalikul tasandil olemas ka kõikides liiduvabariikides. Eesti NSV siseasjade rahvakomissariaati juhtis veebruarini 1941 Boris Kumm (pildil), seejärel tema asetäitja Andrei Murro. Kummist sai samal ajal riikliku julgeoleku rahvakomissar.

Eesti julgeolekut instrueerisid Nõukogude Liidu kogenud NKVD operatiivtöötajad.




Allikad (pilt): http://www.memo.ru/history/NKVD/kto/biogr/nkwd249.jpg

Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005

Mart Laar. Punane terror: Nõukogude okupatsioonivõimu repressioonid Eestis. Tallinn: Grenader, 2005

(pilt) http://trcs.wikispaces.com/file/view/sta...stalin.jpg


Konstantin Pätsi vangistaminekaardile.
.30. juuli 1940


1940. aasta 30. juulil president Päts vahistati ja küüditati koos perekonnaga Venemaale. Ehkki Pätsi ei lastud maha nagu Läti presidenti Kārlis Ulmanist, ei vabastatud teda enam samuti kunagi.

Mõne aasta pärast paigutati ta psühhiaatriahaiglasse, kuna ta väitis end endiselt olevat Eesti Vabariigi president, riigi, mida Nõukogude seisukoha järgi ei eksisteerinud.

Allikas (pilt): http://www.kool.ee/failid/vang-2ddd.jpg

Allikas: Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast. Tallinn: Olion, 1997, lk-d 112-113

Esimene punane arreteerimislaine Eestiskaardile.
.juuli 1940



Nõukogude repressiivorganid olid likvideerimisele kuuluvate eestlaste nimekirju hakanud ette valmistama juba 1930. aastate esimesel poolel.

Koostati juhend, mille järgi kuulusid Nõukogude Liiduga liidetavatel Ida-Euroopa aladel represseerimisele koos perekondadega kõik endiste valitsuste liikmed, kõrgemad riigiametnikud, kohtunikud ja sõjaväelased, poliitiliste erakondade, vabatahtlike riigikaitseorganisatsioonide ja üliõpilasorganisatsioonide liikmed, nõukogudevastases relvavõitluses aktiivselt osalenud isikud, kaitsepolitseinikud ja politseinikud, välisfirmade esindajad ja välissidemetega inimesed, suuremad ettevõtjad ja pankurid, kirikutegelased ning Punase Risti liikmed.

Seda oli kokku umbkaudu 23% kogu toonasest Eesti elanikkonnast, kuid tegelikult oli tagakisatavate inimeste arv veelgi suurem.

Esimesed arreteerimised algasid juba enne Eesti ametlikku liitmist Nõukogude Liiduga, kuid inimeste vahistamine muutus massiliseks alates sügisest 1940.

Aasta lõpuks oli arreteerituid juba üle tuhande. Vaid vähestel, nende hulgas näiteks endine riigivanem August Rei, õnnestus põgeneda välismaale. Süüdistustes lähtuti Vene NSFV 1926. aasta kriminaalkoodeksist, mis kuulutas kuritegelikuks Eesti riigi rajamise, tema iseseisvuse kaitsmise ning Eesti Vabariigi sise- ja välispoliitika ajamise.

Kuna suuremat osa vangistatuist süüdistati Eesti Vabariigis toime pandud tegudes, rikuti seeläbi kõige elementaarsemaid õigusemõistmise põhimõtteid. Kurikuulsateks kinnipidamiskohtadeks said Tallinnas Kawe kelder Pärnu maanteel ning julgeoleku peakorter Pagari tänaval.

Allikad (pildid): http://www.kandgt.net/2007/tallinn-septe...G_0254.jpg

Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005

Mart Laar. Punane terror: Nõukogude okupatsioonivõimu repressioonid Eestis. Tallinn: Grenader, 2005


Korraldus poliitvärvingute kartoteegi loomisekskaardile.
.28. november 1940

23. novembril 1940 esitas Moskva Ukraina, Valgevene, Moldaavia, Karjala, Läti, Leedu ja Eesti julgeolekuorganitele juhised kontrevolutsiooniliste elementide arvelevõtmiseks kohalike arhiivimaterjalide põhjal.

28. novembril 1940. aastal andis Nõukogude Liidu siseasjade rahvakomissar Lavrenti Beria (pildil) välja korralduse, mille kohaselt tuli neis liiduvabariikides luua kartoteek niinimetatud kontrevolutsioonilise ja nõukogudevastase elemendi kohta.

Kartoteek täienes pidevalt: näiteks 1941. aasta esimeses pooles võeti sellesse "poliitvärvingute kartoteeki" arvele ligi 38 000 isikut.

Kõik see viitas peatselt algavale suuremale operatsioonile.




Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005
Mart Laar. Punane terror: Nõukogude okupatsioonivõimu repressioonid Eestis. Tallinn: Grenader, 2005



Nõukogude valitsusorganite määrus küüditamise kohtakaardile.
.14. mai 1941

Esimesed ettevalmistused massiküüditamisteks Nõukogude Liidu vastselt annekteeritud läänealadel algasid juba 1940. aasta suvel. 1940.-1941. aasta talvel hakati ette valmistama küüditavate nimekirju.

Konkreetseks läks organiseerimine aga 1941. aasta mai esimesel poolel.

14. mail 1941 andis Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei Keskkomitee ning NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu välja täiesti salajase ühismääruse "Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast".

Määruse järgi tuli kõik represseeritud arreteerida, saata 5-8 aastaks laagritesse ning määrata seejärel 20 aastaks asumisele Nõukogude Liidu kaugematesse piirkondadesse koos kogu vara konfiskeerimisega.



20 aastat asumist koos vara konfiskeerimisega ootas ka arreteeritute perekondi. Süüdimõistmisotsuse said need inimesed kätte alles tagantjärele.

Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005
Mart Laar. Punane terror: Nõukogude okupatsioonivõimu repressioonid Eestis. Tallinn: Grenader, 2005


Eesti rahva esimene massiküüditaminekaardile.
.14. juuni 1941



Küüditamine algas ööl vastu 14. juunit 1941, reedel vastu laupäeva.

Pahaaimamatud pered äratati öösel üles ning neile loeti ette määrus, mille järgi nad kohtuotsuseta kas arreteeriti või saadeti kodumaalt välja.

Küüditavaid otsiti taga 16. juunini. Armu ei antud ka rasedatele, raskesti haigetele ega vanuritele.

17. juunil alustasid inimesi täistopitud loomavagunid Narvast ja Irboskast teekonda Siberi suunas.

Deporteerimisaruande kohaselt küüditati Eestist 3178 arreteeritut (peamiselt mehed) ning 5978 väljasaadetut.

Arreteeritud paigutati Siberi vangilaagritesse, kus suurem osa neist oli 1942. aasta talveks surma saanud või hukatud. Arreteeritute perekonnad saadeti aga Kirovi ja Novosibirski oblasti kaugematesse piirkondadesse, kus paljud surid külma, nälja ning raske töö tõttu.

Massideportatsiooni peamine eesmärk oli tekitada rahva teadvuses tõeline šokk, mis purustaks igasugused lootused Eesti iseseisvuse taastumisest. Samuti sooviti peatselt Saksamaaga algava sõja hirmus likvideerida selle lähitagalast kõik võimalikud vastupanijad, kes võiksid Nõukogude armee tegevust õõnestada. Tegelikkuses häälestas see kõik Nõukogude süsteemi vastu hoopis ka viimased kahevahel olijad.


Foto: http://www.hot.ee/laging/vagun.jpg

Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005
Mart Laar. Punane terror: Nõukogude okupatsioonivõimu repressioonid Eestis. Tallinn: Grenader, 2005




Sõjatribunalide tegevuse algus Eesti NSV-skaardile.
.22. juuni 1941

Kohe pärast sõja puhkemist Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel 22. juunil 1941 algas üle kogu NSVL-i repressioonide süvendamine.


Sõjaseisukorra määruse alusel läks "kohtupidamine" nüüd üle sõjatribunalidele, kes võisid otsuse langetada 24 tunni jooksul ilma eeluurimise, tunnistajate ning kaitsjateta.

Suurem osa tribunali ette jõudnud inimestest mõisteti surma, hukkamiste arv seega suurenes hüppeliselt, kusjuures senistele süüalustele lisandusid nüüd ka vastupanuliikumises osalenud mehed ja naised ning Punaarmeesse mobiliseeritud.

Teiste hulgas hukati kiirmenetluse käigus 3. juulil 1941 arvatavasti ka Eesti üks võtmepoliitikuid Jaan Tõnisson.

Eestis asuva Punaarmee ülemjuhataja kindralmajor Ilja Ljubovtsevi 5. juuli määruse alusel võis ilma kohtuotsuseta hukata mobilisatsioonist kõrvalehoidnuid ning bandiite. See andis aluse üha massilisemaks terroriks, kus armu ei antud ka "süüaluste" perekondadele.

Süvenes inimeste sadistlik mõrvamine ning talude põletamine. Samal ajal alustati Eesti 11 kinnipidamisasutusest kinnipeetavate evakueerimist NSV Liidu tagalasse. Kokku saadeti Nõukogude Liidu äärealadele üle 4000 vangi.





Foto: http://www.kingitus.ee/client/files/c_it...471832.jpg

Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005
Mart Laar. Punane terror: Nõukogude okupatsioonivõimu repressioonid Eestis. Tallinn: Grenader, 2005

[Pilt: 123382471832.jpg]


Tuntuim hukkamispaikkaardile.
.juuni 1941

Kui 1940. aastal anti välja veel üksikuid surmaotsuseid, siis 1941. aasta kevadest hakkas surmamõistetute hulk kiiresti kasvama.

Tuntuimaks hukkamispaigaks Eestis kujunes aprillist kuni augustini 1941 Pirita-Kosel endise pankuri Klaus Scheeli krundil paiknevate suvilate ala.

Kokku leiti sealt 78 surnukeha. Neist osa võidi hukata ka Patarei vanglas või Sisevanglas. Paljusid mõrvatuid oli eelnevalt piinatud, mõned neist olid maetud elusalt.

Suur hulk hukatutest leiti kokkukuhjatuna Scheeli sulastemaja (pildil) põranda alt. Teiste hulgas tapeti Vabadussõja kangelased kindralmajor Aleksander Tõnisson ja kolonelleitnant Oskar Luiga.


Need, kes surmamõistmise asemel kohtuotsusega Siberisse saadeti, hukkusid enamjaolt 1942.-1944. aastal ebaloomulike tingimuste ja raske töö tõttu vangilaagrites. Ka seal langetati fabritseeritud vandenõude ning ülestõusukatsete süüdistuste alusel osadele laagrisse sattunuile surmaotsuseid.

Allikad (pildid):http://kultuur.elu.ee/490/ke490_sceeli_sulastemaja.jpg http://f.postimees.ee/f/2008/09/25/77371t40h3656.jpg

Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005

Mart Laar. Punane terror: Nõukogude okupatsioonivõimu repressioonid Eestis. Tallinn: Grenader, 2005


[Pilt: ke490_sceeli_sulastemaja.jpg]

[Pilt: 77371t40h3656.jpg]



Järelküüditamine Lääne-Eesti saarteltkaardile.
.02. juuli 1941

Järgmist deporteerimist hakati Eestis ette valmistama juba üsna pea pärast viimaste küüditamisrongide lahkumist.



Reaalselt jõuti see 1941. aasta juuli esimestel päevadel korraldada vaid Lääne-Eesti saartel, mis tõstis seeläbi 1941. aastal küüditatute arvu üle 10 000.

Rinde kiire edenemise tõttu jõuti Siberisse saata aga vaid arreteeritud perekonnapead, ülejäänud asumiselesaadetavad vabastasid Läänemaal Põllkülas Saksa väed ning eesti partisanid.

Allikad (pilt): http://www.hot.ee/lvpfoto/hav-1d.jpg

Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005

Mart Laar. Punane terror: Nõukogude okupatsioonivõimu repressioonid Eestis. Tallinn: Grenader, 2005

[Pilt: hav-1d.jpg]


Suur massimõrv Tartu vanglaskaardile.
.09. juuli 1941

Läheneva rinde kartuses otsustati loobuda Moskva korraldusest vangid evakureerida. Selle asemel vabastati väiksemate süütegude eest süüdimõistetud, ülejäänud aga otsustati maha lasta.

Ööl vastu 9. juulit 1941 mõrvati Tartu vanglas ligi 200 inimest, teiste hulgas kirjanik Jüri Parijõgi, näitleja Ida Suvero ja Tartu-Maarja koguduse õpetaja Aksel Vooremaa.

Hukatud maeti vangla õue või heideti sealsamas asunud kaevu. Kuigi massimõrv Tartus oli 1941. aastal suurim kogu Eestis, pääses Lõuna-Eesti sakslaste kiire päralejõudmise tõttu kergemalt.

Kui aga rinne Eesti keskpaigas 1941. aasta juulis mõneks ajaks peatus, algas Põhja-Eestis ja saartel tõeliselt massiline terrorilaine.

Allikas (foto) http://linnamuuseum.tartu.ee/media/photo...etud29.jpg
Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005
Mart Laar. Punane terror: Nõukogude okupatsioonivõimu repressioonid Eestis. Tallinn: Grenader, 2005

[Pilt: hallmajatapetud43.jpg]



Hävituspataljonide tegevus Eestiskaardile.
.juuli 1941

Moskva korraldustel organiseeriti 1941. aasta juuni lõpus ja juuli alguses rindelähedastes piirkondades hävituspataljonid (pildil), mis pidid ametlikult võitlema vaenlaste langevarjurite ning diversantide vastu.

Tegelikkuses kujunesid enamjaolt vabatahtlikest, kellest paljud olid kriminaalid, moodustatud hävituspataljonidest terroriseerivad röövlisalgad, mis liikusid laastades, põletades, piinates, vägistades ja tappes mööda maad ringi.

Eestis moodustati kokku 18 territoriaalset hävituspataljoni, kuhu kuulus eri aegadel kokku üle 6000 vabatahtliku ning sundvärvatu.


Ühtlasi tegelesid hävituspataljonlased metsavendade salkade hävitamisega, samuti rünnati armutult ka metsavendade lähedasi ja üldse kogu ümbruskonda, kus nende salgad tegutsesid. Kohati tapeti ning põletati maha terveid külasid.

1941. aasta juuli alguses tegutsesid Eestis ka Läti, kohalike venelaste ning juutide hävituspataljonid, kelle vägivald oli eestlaste omast kohati hullemgi. Lahingutegevuses kasutati praktiliselt ilma igasuguse väljaõppeta hävituspataljonide üksusi väga harva. Peale hävituspataljonide korraldasid hirmutegusid ka taganevad Punaarmee üksused.

Hävituspataljonlased lähtusid 3. juulil 1941 Stalini poolt raadiokõnes välja kuulutatud "põetatud maa" taktikast, mis käskis Saksa vägede teelt hävitada võimalusel kõik see, mida ei oldud jõutud evakueerida. See korraldus laiendati omavoliliselt aga ka kohalikele inimestele. Läheneva rinde hirmus hakkasid Punaarmee ning julgeoleku üksused juuli alguses kohalikes kinnipidamisasutustes korraldama massimõrvu, hukates vange nii Petseris, Viljandis, Lihulas kui Haapsalus. Tallinnas Patarei vanglas mõrvati inimesi konveiermeetodil.




Allikad (pildid): http://lood.files.wordpress.com/2007/07/...mosak1.jpg

http://paber.ekspress.ee/fotodb/A1097FC2...900739BFF/$file/tn_eefv-6ymsp9.jpg

Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005
Mart Laar. Punane terror: Nõukogude okupatsioonivõimu repressioonid Eestis. Tallinn: Grenader, 2005

[Pilt: tn_eefv-6ymsp9.jpg]

[Pilt: tartusmosak1.jpg]


Punane terror Eesti saartelkaardile.
.22. september 1941

Kuna Lääne-Eesti saared püsisid kõige kauem Punaarmee kontrolli all, kestis seal 1941. aasta sügissuvel Nõukogude terror kõige kauem.

Kuressaare lossis resideeruva sõjatribunali otsusega viidi täide massilisi hukkamisi. Kokku on Kuressaare lossihoovist leitud 95 tsiviilisiku surnukehad.

Paljusid inimesi oli enne tapmist metsikult piinatud. Lisaks Kuressaarele leiti 20 inimesega ühishaud ka Torgus Iide metsas.

Saaremaast sai ühe elaniku kohta kõige rohkem Nõukogude repressioonides kannatanud maakond Eestis. 22. septembril mälestatakse lossi hoovis hukkunuid noori ja vanu, kes hukati Kaitseliitu kuulumise pärast, kes ameti või muu sarnase ettekäände tõttu.

Kokku langes suvel 1941 Eestimaal möllanud terrori ohvriks üle 2000 inimese, kellest suur osa olid tsiviilisikud. 1940.-1941. aastal arreteeris Nõukogude võim kokku üle 8000 inimese, kellest suurem osa hukkusid.



Allikad (pildid): http://www.hot.ee/lvpfoto/hav-1d.jpg

Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005


Mart Laar. Punane terror: Nõukogude okupatsioonivõimu repressioonid Eestis. Tallinn: Grenader, 2005

http://www.saarlane.ee/uudised/uudis.asp...7066&kat=1

[Pilt: hav-1d.jpg]
Angry
Vasta
#7
Stalin kui Isik ja kui Nähtus on mitmekülgne ja erinev. Meil siin Eestis sisuliselt puudub kirjandus mis räägiks Stalini tegevuse detailidest mis näitaksid teda teisest küljest kui "suur ja verine diktaator". Pea alati kui sellest rääkida tuleb vastuseks, et mina (või mõni teine rääkija) püüab rehabiliteerida teda kui suurt kurjategijat ja represseerijat. Ütleks kohe ära, et seda ma EI ürita. Stalin ei olnud oktoobrilaps kes rõõsad põsed punnis rivis marssis ja ainult heategusi tegi - aitas vanakesi üle tee ja vanapaberit kogus. Tema hingel on piisavalt elusi ja sellest ei saa ei üle ega ümber. Kuid inimesed on mitmekülgsed - ka näiteks tänapäeva Tallinnas on Stalini aegsed majad - mis tema näpunäidete järgi tehtud (nagu omal ajal pani Aadu paika "põrnika") rohkem hinnas kui kõik järgnevad Musta-Lasnamäe betoopn karkassid. Neis on avarust ja tunnetust, ning näha, et nad on tehtud Inimesele mitte mutrikesele bolševistlikus süsteemis. Vastuolu?! Kindlasti, kuid miks ja mille nimel? Üritan selle postituse käigus esile tuua mõningaid vähetuntuid fakte Stalini "saamise" loost. Ei väida, et see kõik on kuldmunad, kuid info on kogutud aastate jooksul mitme autori teosest ja ka pikemast vestlusest ühe autoriga kes paar aastat tagasi Eestis käis. Tema abikaasa (nüüdseks lahkunud) oli üheks NLKP luure tegelasi. See mees kirjutas koos naisega kahasse mitu raamatut milles käsitleti nii Stlainit kui partei luuret aga ka muid huvitavaid teemasi luurete salaelust.

Sissejuhatuseks.

Stalini sünni aeg ja koht ei ole suureks saladuseks ja kergesti leitav. Mitmed uurijad on aga pakkunud, et tegu on siiski teatud legendiga. See "pisike majake Gori's" ei olnud just seal kus ta on ja ka mitte nii pisike kui aimu antakse aga need on detailid. Suurem küsitavus on aga tema sünni aeg. Pakutakse, et saatust petta lasi Stalin muuta oma sünniaega kõikides dokumentides ja kus muuta ei olnud võimlaik need lasi hävitada. See oli ka põhjuseks miks tema sünni maja muutis asukohta (suurus või pigem väiksus oli pigem tema "vaese" päritolu rõhutamiseks) ja liikus astroloogiliselt "paremale" asukohale.
Mitte vähe kõneainet ei ole pakkunud ka tema väidetav päritolu Rotchildide vereliinist. Kas just Rotchild aga "juudi" verd temas on. Kes on näinud tõelist grusiini (selleks ongi tema pärioluks pakutud mitmeid teisi väikerahvaid) see saab aru, et Stalin kohe mitte grusiin ei olnud aga see on teine teema ja hõlmab pikemat arutelu sotsioloogiast, geneoloogiast ja ka rahvastike liikumisest. Ütleme lühidalt, et Stalin oli päriolult kazaar - kes teab see saab aru kes mitte otisb tähendust ja lisab ka askenaši otsingusi täielikumaks pildiks.
Tema haridus vaimulikus seminaris olla jäänud lühikeseks, kuid oli piisav ja tunnistajate kohaselt ei olnud ta just mitte kõige nüridam pliiats karbis. Kool jäi pooleli pigem "geeniuse kompleksi" kui muude asjade pärast.

Suur poiss juba.

On teada vaieldamatult, et Stalin oli tugev monarhist. Ta püüdis korduvalt pääseda tööle Ohrankasse - olla säilinud vähemalt kolm tema avaldust aga kuna ta oli kazaar siis oli tema tee sinna suletud. Ohrankasse võeti nimelt tööle AINULT neid nn "puhtaid" rahvaid - slaavlased eelkõige aga ka näiteks eestlasi. Täpset nimekirja kes olid "puhtad" kahjuks säilinud ei ole. Lähtudes loogikast ja paljude detailide olemasolust väidavad mõned autorid, et Stalin oli Ohranka mitte koosseisuline agent - sellest natuke edaspidi.
Siis ühel hetkel aga toimus kannapööre. Stalinist sai terrorist ja pisisuli, ning ühel hetkel röövis ta Riigipanga rahaauto kus oli kuskil 3 miljonit rubla. Raha annetas ta bolševistlikule parteile/liikumisele ja sai seal pea hetkega kuulsuseks number üks kellest olid üle vaid üksikud partei juhtfiguurid.
Selle raha rööviga seoses aga ilmnesid mitmed ebaloogilisused mis lubavadki uurijatel väita, et rööv oli lavastatud, et saata Stalin bolševike juurde kui Ohranka agent. Vaatame nüüd läbi need ebakõlad ja mõtleme kaasa.
Vaataem asja lähemalt - sellise suure summa vedu oli sama hea kui riigi saladus. Tuletame meelde, et leivapäts maksis nii 5 kopikat ja klaas (nii 300/500gr) kalja maksis 3 kopikat (sellest ka samanimelise kaljalaadse lurri nimetus mis hetkel müügis), ning kui inimesel oli käes 20 rubla siis loeti teda vaata, et rikkuriks. Kupüürid olid aga autos kõik 1000 rublalised.
Seega mis valemiga sai mingi suvaline pisisuli selle info kätte? Tõesti - ei maksaks alahinnata saatuse vingerpusse aga reaalsus on teine ja see polnud ainukene ebakõla.
Sellist summat veeti tollal juba päris tavakäigus oleva automobiiliga. Vene Riigipanga raha automobiilid olid kindlustatud metall plaatidega ja alates miljonist rublast olid alati kaasas vähemalt 4 relvastatud saatjat. Keda tollal valiti hoolega ja ei ole eriti usutav, et kõik viis kes tollal kohtu materjalide alusel tegid Stlaini bandega koostööd. Probleem ka selles, et tema kaasosalised on jäänud tänase päevani pimedusse - kes nad olid, palju neid oli ei teadnud isegi Ohranka. Sellise röövimise käigus pidi aga olema ohvreid - ometigi selja taga välja kuulutatud süüdimõistmises selgus, et Stalin lihtsalt jalutas auto juurde - situs sisse ja sõitis ära ja valvurid andsid au ning läksid kontorisse karistust vastu võtma - mida aga dokumentide järgi ei saabunud.
Raha saatusest peaks märkima ka seda, et tegu oli rahaga mida kasutati ettevõtete vahelises ja riigiga arveldamiseks. Kõik kupüürid oli tuhande rublalised ja , nummerdatud ja jälitatavad. Bolševikel õnnestus kulutada vaid heal juhul kuskil 300 000 tuhat rubla - ülejäänud raha aeti ahju kuna kardeti, et ohranka saab selle muidu kätte.
Kuid raha oli teinud oma töö - Stalin oli austusväärne bolševik ja mitte keegi ei julgenud isegi mitte kahelda tema lojaalsuses. On teada, seda röövi meenutati veel ka veel siis tema presztiisi tõstmiseks kui seda enam vaja ei olnud - lihtsalt selline "meenutus" neile kes tema vastu midagi püüdsid ette võtta.

Võim ja repressioonid.

Stalini otseset osalusest 1917 aasta riigipööretes teatakse vähe. Seda heideti talle ka aegajalt ette, kuid "raha lugu" hoidis teda pinnal. Kuigi on teada, et bolševistlikud repressioonid Tsaaririigi alamate vastu hakkasid KOHE kui võimu juurde saadi siis jällegi peab mainima, et Stalini osalus neis oli vägagi kauge ja pinnapealne. Ta lihtsalt ei olnud üheski ametikohas milles oleks saanud anda käske nende läbiviimiseks või ametis milles oleks ta olnud ise läbiviija. On pakutud, et Stalini suutis võimu oma kätte konsolideerida kuskil alles 1933 aastaks kui ta oli suutnud arved õiendada Trotskiga kes põgenes sealt 1929a ja selle hetkeni hoidis repressioonide ohje kindlalt oma kätes. See oli just aeg kui nälja häda Ukrainas ja Lõuna Venemaal oli täies hoos. Seda viis läbi seal aga mees nimega Hrustšov kelle käes olid kõik ohjad. Stalin vahetas aga tema sealt välja ja arvestades Nikita positsiooni Ukrainas ei saanud Stalin seda lihtsalt varem teha kuna tal puudus selleks täidesaatev võim. Kuigi seda aspekti võiks kutsuda tema "puhtaks pesemiseks" siis faktid on kangekaelsed asjad. Stalin pigem lõpetas väga verised repressioonid rahva kallal kui tegi neid. See, et tema juhendusel hiljem kedagi asumisele saadeti on natuke teine teema aga sellest ka ehk lisaks natuke hiljem.

AGA - repressioone ta läbi viis ja pani püssitorude ette sisuliselt KOGU selle internatsionaalse kaadri kes Trotskiga koos aurikuga Ameerikast revolutsiooni päästma tõttasid. Tema "teeneks" loetakse ka vähemalt 10 000 Moskva ja Piiteri juudi hävitmaise. Samuti saatis ta Birobidzhani vähemalt 30 000 aga ka kuni 50 000 juuti ja nendega assotseerunud isikut. Reaalsed arvud võisid olla suuremad kuna paljusi asumisele saadetuid "ei leotud" ja peale Nikita amnestiat tormasid paljud Moskvasse ja Piiterisse tagasi.
Samuti tegi Stalin suuremat sorti puhastuse läbi Punaarmees kus löödi maha ikka päris suur arv isikuid - peamiselt küll juute, hiinlasi ja ka tsehhe, ning kogu Trotski kaader. Kuna plats oli vaja puhtaks saada siis läks "kirve alla" ka palju neid kes oleks võinud alles jääda.
Kurikuulsaim puhastus toimus aga tollases Välisministeeriumis mida juhtis juut Litvinov. Kohale saabusid lausa tankid ja tsiteeriti Stalinit, et "puhastage see sünagoog", ning see puhastati. On säilinud mõned nimekirjad kes päris ära puhastati kes lihtsalt Siberisse saadeti aga nagu ikka - mitte väga täpsed.
Peaks mainima, et sellest löögist ehk siis Stalini puhastusest - toibus Venemaa bolševistlik juutlus alles kuskil peale 2MS lõppu. On ka veel väidetud, et tal oli kokku lepe Maailma Juudikongressi juhi Samuel Untermyeriga, et seni kuni Stalin ei sekku tema tegevustesse maailma areenil (Palestiina okupatsioon ja muud teod) siis tema jätab puutumata Stalini sisepoliitika.
Üks paber on aga leitud mis räägib, et Stalinil oli kokkulepe iisraeli juhtidega mille sisuks oli, et NSVL võib araablastele müüa relvi aga mitte eriti uusi, võib möliseda iisraeli kallal aga mitte astuda reaalseid samme tema vastu.
Vasta
#8
1940. - 1941. AASTA NÕUKOGUDE HÄVITUSTÖÖST EESTIS
INIMKAOTUSED.
Kõige rängemaks kaotuseks nõukogude võimu aastatel 1940-41 olid kahtlemata meie inimkaotused. Ühe nõukogude võimu aastaga kaotas eesti rahvas oma tütreid ja poegi rohkem kui kogu eelnenud saja aasta jooksul kokku.
Kohe pärast nõukogude režiimi alt vabanemist moodustati Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ) organisatsioon ja selle juurde 1. septembril 1941 ära viidud ja mobiliseeritud eestlaste registreerimise ja otsimise keskus. Selle keskuse poolt 1943. aastal avaldatud andmete põhjal oli selleks ajaks registreeritud Venemaale viiduid ja mõrvatuid kokku 60988 inimest. Selle arvu moodustasid arreteeritud, küüditatud, mobiliseeritud, kutsealustena ja tegevväelastena Venemaale viidud, mõrvatud ning teadmata kadunud isikud. Nagu hiljem on selgunud, oli see arv tegelikult veelgi suurem. Teadmata kadunuid registreeriti 1943. aastal 1390 isikut, kelledest nagu hiljem selgus, oli enamus tðekistide poolt tapetud.
Hävitustööd meie rahva hulgas alustasid nõukogude tšekistid kohe pärast Punaarmee sissemarssi Eestisse. Esimestena arreteeriti Eesti riigiasutustes, Kaitseliidus ja mitmesugustesse organisatsioonidesse kuulunud isikud. Seejärel hakati arreteerima kõikvõimalikel elualadel töötanud isikuid. Eriti aktiivseks muutusid inimeste vangistamised pärast sõja puhkemist Saksamaaga.
Kõige rängemini tabasid repressioonid Harjumaad, kus kaotati kokku 30 365 inimest, s.o. sama palju, kui kõigis teistes maakondades kokku, kusjuures pearaskus lasus siin Tallinnal. Kõige vähem said kannatada lõunapoolsed maakonnad, mis metsavendade poolt alustatud Suvesõja käigus ja Eestisse jõudnud Saksa armee poolt põhjapoolsetest maakondadest varem nõukogude režiimi alt vabastati.
Seni teadaolevatel andmetel arreteeriti 1940. juunist kuni 1941. aasta oktoobrini Eestis 7691 inimest, kellest umbes 5700 viidi Venemaale sunnitööle. Neist 540 olid alla 20 aasta vanad. Kindlaks on tehtud 2378 isiku mõrvamine, kuid nende tegelik arv on suurem. Tuvastatud mõrvatute hulgas oli 82 alaealist ja last. Noorim neist oli 8 päeva vana. Teada on 2089 mõrvatu elukoht.
Kommunistide poolt massiliselt mõrvatute haudu leiti peale Eesti nõukogude võimu alt vabastamist üle kogu maa. Tallinna linna ümbruskonnas leiti neid mitmes kohas Valdeku laskeplatsi maa-alal, Liival, Sakus, Harkus ja Pirita-Kosel. Kõik need mõrvad olid sooritatud erilise toorusega ja ohvrite piinamisega.
Suurim massimõrv pandi 8. juulil 1941 toime Tartu vanglas, kus hukati kokku 193 inimest, neist 173 meest ja 20 naist. Arvulisel järgmine massimõrv toimus Kuressaares, kus ühis- ja üksikhaudadest leiti kokku 90 mõrvatut (87 meest ja 3 naist). Saaremaalt Iide külast leiti 20 ja Salme vallast 25 mõrvatut. Viljandi vanglas lasti 8. juulil 1941 maha 12 inimest, kelledest üks oli 14 aastane poisike. Üks mõrvatu jäi imekombel ellu ja pääses hauast.
Üheks vangistatute ülekuulamise ja piinamise paigaks oli NKVD staap Lihulas, mis asus endises Loidapi majas (Tallinna mnt. 10). 8. juulil ööl vastu 9. juulit toimus seal tapatöö, mis oli üks jõhkramaid. 1941. a. 20. detsembri ajalehes "Postimees" ilmunud artiklis "Tapatöö Lihula keldris", kirjeldas doktor Mikk, kes tegi tapetute arstliku ekspertiisi, seda järgmiselt:
"Kõiki mõrvatuid oli enne tapmist piinatud. Kõikidel mõrvatutel olid enamikus silmad välja lõigatud. Tääkidega oli purustatud kaelasooned ja kõhukoopad. 78-aastasel vanakesel Jüri Frool oli purustatud töögilöögiga kukal, püssipäraga lõualuu, selja taha seotud mõlemad käsivarreluud olid murtud, samuti ka sõrmed. Kubemesse olid mõrvarid löönud kaks suurt ja sügavat täägihaava, kust sooled olid välja tulnud. Richard Paulbergil oli täägi- ja püssipärahoopidega purustatud jalad, käed, rinnakorv, kust paistsid välja süda ja kops. Georg Tammel oli püssipäraga enne mõrvamist purustatud nina ja parempoolne põseluu. Täägitorkeid leidus ka kõhus. Jaan Uritammel, Mihkel Vastupääl ja Johannes Kaljustel oli purustatud vaagnaluud ja kaelasooned. Enne mõrvamist olid ka veel mõrvarid oma ohvreid kantsikuga peksnud paljale ihule, sest mõrvatute kehadel olid hästi säilinud kantsikute vorbid."
Üks õudsemaid ohvrite piinamisi oli aset leidnud Pirita-Kosel Klaus Scheeli villa ja Ajakirjanike Kodu lähedal NKVD poolt mõrvatud inimeste juures. Nii leiti ühes hauas 14 mehe ja ühe naise laibad, kes olid sinna maetud elusalt. Ohvrite käed olid selja taha kinni seotud ja selleks, et ohvrid ei saaks karjuda, suhu topitud suur riidetropp. Kuna mahalaskmisel relvade paugud võinuks äratada ümbruskonnas tähelepanu, maeti inimesed hauda elusalt.
Dr. Lindeberg, kes haudade avamisel laibad üle vaatas ja lahkas, leidis nende hingetorudes ja kopsus liiva ning konstateeris, et mõrvatuil peale lämbumise teisi surmapõhjusi ei olnud. Laipadel oli küll peksmise ja piinamise jälgi, kuid need ei põhjustanud surma. See ennekuulmatult toores inimeste mõrvamine Eestis äratas tähelepanu ka lääneriikides ja see on avaldatud Ameerika Ühendriikide Esindajatekoja vastavas protokollis, kus on avaldatud selle kuriteo avastamisel kodanik K. Romppaneni vande all antud tunnistus [“Lest we forget! A Pictorial Summary of Communism in Action. Commitee on UN-American Activities. House of Representatives.” Washington 1960. Lhk. 9-16] Raamatus on ära toodud ka veel palju teisi nõukogude režiimi poolt Eestis ja teistes okupeeritud riikides toime pandud kuritegusid.
Metsikutest küüditatute kallal räägib 1941. a. sügisel, peale punaarmee taandumist, Pihkva kaubajaamast leitud loomavagun küüditatud lätlastega. Läbi vaguni seinte oli avatud vagunis olijate pihta automaatrelvadest tuli ja selles olnud küüditatud naised ja lapsed olid metsikult mõrvatud. Juba Eesti Vabadussõja ajal mõrvasid punavägede sõdurid Eestis palju süütuid tsiviilisikuid. Samasugune mõrvategevus jätkus ka 1940/41. okupatsiooniaastatel. See oli ka üheks põhjuseks, miks eesti sõjamees 1944. aasta suvel meeleheitlikult punaste hordide tagasituleku vastu võitles.
Ka see, et ligi 70 000 eestlast jätsid 1944. aasta sügisel maha oma kodud ja põgenesid läände, oli 1941. a. juuniküüditamisest ja repressioonidest põhjustatud hirmu tulemus. Kui suures ulatuses punane terror ühe aastaga meie elanikkonna üksikuid ühiskonnakihte ja kutsealasid laastas, ei ole veel nüüdki täpselt teada.
MÕRVATUD RIIGIJUHID
Enne nõukogude okupatsiooni oli Eesti 25 valitsuses kokku 25 peaministrit (riigivanemat) ja 106 ministrit. Et esimene löök tuleb suunata rahva juhtide ja eliidi pihta, seda teadsid bolševikud juba oma praktikast Venemaal ja 1940. hakati seda ka otsekohe Eestis ellu viima. Kes kätte saadi, see represseeriti.
Eesti riigijuhtidest lasti maha või hukkus vangistuses 9 riigivanemat ja president Konstantin Päts.
Personaalselt:
Otto Strandman - peaminister ja riigivanem 1919. ja 1929./30. aastal. Saanud 1940. aasta kutse ilmuda NKVD-sse, lasi end maha.
Jaan Tõnisson (VR III/1.) - oli korduvalt peaminister ja riigivanem. Arreteeriti 1940. aastal. Hukkamiskoht teadmata.
Aado-Avdi (Ado) Birk - peaminister ja kahes valitsuses välisminister. Suri 1942. aastal Sosva vangilaagris enne surmaotsuse täideviimist.
Ants Piip - peaminister ja riigivanem, korduvalt välisminister. Suri 1941. aastal Permi vangilaagris.
Juhan Kukk - riigivanem, mitmes valitsuses rahandus- ja majandusminister. Suri 1945. aastal vangilaagris.
Friedrich Akel - riigivanem ja korduvalt välisminister. Lasti 1941. aastal Tallinnas maha.
Jüri Jaakson - riigivanem, Eesti panga president. Lasti 1942. aastal Sosva laagris maha.
Jaan Teemant - korduvalt riigivanem. Arreteeriti 1940. aastal. Edasi andmed puuduvad. Tõenäoliselt lasti 1941. aastal Tallinnas maha.
Kaarel Eenpalu - riigivanem, sise- ja peaminister. Suri 1942. aastal Vjatka vangilaagris.
August Rei - riigivanem, välisminister, Eesti saadik Moskvas. Põgenes Rootsi, kus ta 1963. aastal suri.
Kokku arreteeriti 61 endist ministrit, kellest enamus surid vangilaagrites või hukati Venemaa vanglates. Th. Rõuk sooritas arreteerimisel enesetapu. Seitse ministrit, nende hulgas viimane peaminister Jüri Uluots põgenes läände. Ainult kolmel ministrist, kes jäid kodumaale, õnnestus repressioonidest kõrvale hoida.
61-st vangistatud valitsusliikmest tulid eluga tagasi kodumaale vaid kolm - haridusminister prof. dr. Paul Kogerman, haridusminister Aleksander Veiderma ja rahandusminister Peeter Kurvits,
1941. aastal juulis ähvardas Patarei vanglas olnud vange sõjale jalgu jäämine. Pole kahtlust, et Tallinnas oleks kordunud Tartu ja Kuressaare tragöödia, kus kõik vangid ilma igasuguse kohtuta maha lasti. Kuid Patarei vangide õnneks rinne takerdus ja 4. juulil 1941 asus Tallinnast teele vangide laev, millega nõukogude surmalaagritesse etapeeriti üle tuhande mees- ja üle kahesaja naisvangi. Nende seas oli ohvitsere, riigitegelasi, valitsusametnikke ja teiste elualade esindaijaid. Laeval olid endised kaitseministrid Nikolai Reek ja Jaan Soots, kolonel Jaan Kurvits, major Heino Onni, kapten Johannes Holland, admiral Joh. Pitka kolm poega, allveelaeva Lembitu komandör kaptenmajor Ferdinand Schmidhelm, politseiülem Johan Sooman ja paljud teised tuntud isikud. Kõik nad toimetati Usollagi surmalaagrisse.
Kuid represseerimine jätkus ka laagris. Vangidele vabritseeriti uusi süüdistusi, kusjuures tðekistide lemmikvõtteks oli "vangide vandenõude" paljastamine. Kartes rindele saatmist, püüdsid laagriametnikud tõestada oma vajalikkust ja nad "avastasid üha suuremaid ja ohtlikemaid" vangide vandenõusid. Usollagi vandenõu juhiks tembeldati kindralleitnant Nikolai Reek ja tema salaorganisatsiooni liikmeteks ligi sada silmapaistvat vangi, nende hulgas ka politseidirektor Johan Sooman. Neist 59 lasti maha, 22 vangi surid nälga ja 12 vangi süüasi, keda polnud nende tervislise seisundi tõttu enam võimalik üle kuulata, eraldati sellest süüasjast
Suured olid kaotused meie omavalitsustegelaste ridades, kuna kohalike omavalitsuste lammutamine oli nõukogude reþiimi üheks esmaseks ülesandeks. Kauaaegsed vilunud omavalitsustegelased kas hukati kohapeal, arreteeriti või küüditati Siberisse. 21. juunini 1940 ametis olnud 11 maavanemast oli pärast nõukogude lahkumist järel vaid 5 ja 33 linnapeast 15. Vallavanemate arvukast perest represseeriti umbes 35%.
114 Eesti politsei juhtivtöötajatest arreteeriti 13.-14 juunil 82. Osa neist mõrvati kohapeal. Nende perekonnad küüditati. Kokku represseeriti Eesti politsei ametkonnast umbes 50% töötajaist.
Suured olid kaotused ka haridustöötajate hulgas. Üldse kaotas Eesti ca 15% oma haridustöötajatest. Puutumata ei jäänud ka kooliõpilased. Näiteks Jakob Vestholmi nimelise gümnaasiumi VI b klassi 24 õpilasest represseeriti 16, s.o. 67%.
Vaimulikest mõrvati kohapeal 6 ja arreteeriti ning küüditati 31.
Vaimulikest mõrvati kohapeal 6 ja arreteeriti ning küüditati 31. Eesti politsei ametkonnast represseeriti umbes 50%. Politsei juhtivtöötajatest aga umbes 80%.
"PLEERI SURMARONG"
Tallinn-Pärnu kitsarööpalisel raudteel tegutses 1941. aasta juunis-juulis nn. "Pleeri surmarong", mis mõrvas raudteelasi ja terroriseeris külade elanikke. Viluvere jaamas toimunu tunnistajaks oli tollane Viluvere jaamakorraldaja Eduard Pirsi:
"Olin 5. juulil Viluvere jaamas valvekorras, kui Tallinna poolt saabus jaama nn. "Pleeri surmarong", kus oli peal umbes 70-80-hävituspatljoni meest. Selle rongiga tuli sinna ka NKVD major Beljajev, kellega oli kaasas Kilingi-Nõmme miilits Tammik. Samal hetkel sõitsid jalgratastel jaamahoone juurde kaks 9-10 aastast poisikest. Poisid võeti kinni ja neid süüdistati, et nad on "spioonid" ning suleti jaama sideruumi. Seejärel lahkus rong Vändra suunas, et maha suruda seal alanud metsavendade ülestõus. Beljajev koos miilitsaga jäid Viluveresse.
Õhtu eel saabus sinna viimane reisrong Pärnust evakueeritavate punategelastega. Selle sappa oli haagitud 9 kinnist kaubavagunit, mis olid täis Sindi vabriku kalevirulle. Kui rong hakkas jaamast Tallinna poole liikuma, algas tulistamine ja varsti sõitis rong jaama tagasi. Kohe tulid sinna ka valgete käesidemetega metsavennad, kes tõid jaamahoonesse rongis kinni võetud punaväelasi. Major Biljajev koos miilitsaga põgenesid, jõudes aga kutsuda telefoni teel tagasi Luuri jaamas peatunud "Pleeri surmarongi". See sõitis kiiresti kohale ja algas lahing, kus osa metsavendi kinni võeti. Peale lahingut käsutati mind koos jaama valvurite ja kahe vangistatud poisikesega jaamahoone ette, kus rongi ülem Pleer kuklalaskudega mõlemad poisid maha laskis."
Viluveres toimunu kohta on selles NKVD rongis olnud Tallinna hävituspataljoni liige Valter Krull hiljem ülekuulamisel tunnistanud:
"Viluvere jaama lähedal tekkis meil kokkupõrge metsavendadega, kes olid kallale tunginud Pärnust Tallinna poole sõitvale rongile. Meie kätte langes 20 valge käesidemega meest. Järvakandi ümbruses tabasime neile lisaks veel 3 meest, kes kuuldavasti olid endised kaitseliitlased. Need lasksime kohapeal maha, neid enne mahalaskmist sel teel piinates, et ajasime neil okastraadi kätest läbi ja sidusime nad nii üksteise külge.
Viluvere jaamas juures tabatud 20 meest tõime veoautodel Tallinna 7. hävutuspataljoni staapi. Sealt viisime nad peale ülekuulamist Liiva metsa mahalaskmisele. Enne mahalaskmist sidusime nad jälle okastraadiga kokku. Samuti lõikasime neil ära kõrvad."
Rahva poolt kutsutud "Pleeri surmarong" koosnes endise Tallinn-Viljandi - "Mulgi expressiks" kutsutud rongi kahest liivakottidega vooderdatud mootorvagunist, kuhu oli paigutatud kuus raskekuulipildujat. Rongi meeskond koosnes hävituspaljoni kuulunud punaarmeelastest, miilitsameestest ja raudteelastet, kes terroriseerisid 1941. aasta juulis-augustis kitsarööpalise raudtee ääres olnud asulate elanikke, põletasid raudteejaamade hooneid ja mõrvasid raudteelasi.
Rongi ülemaks oli Pärnust pärit Türi raudtee NKVD osakonna ülem Pleer, kes rahvuselt oli lätlane. Noormehena oli Pleer Pärnus tuntud vargapoiss ja jõhker pussitaja. Kommunistide võimuletulekul määrati ta Pärnu poliitilise politsei assistendiks. Sõja puhkemise järel aga Türi raudtee NKVD osakonna ülemaks.
Hävitusrongi ülemana mõrvas Pleer oma käega kümneid raudteetöötajaid, kusjuures ta hukatavaid enne metsikult piinas. Tema käsutuses olnud rongi meeskonna poolt mõrvatute arv aga ulatus kaugelt üle saja inimese. Ka lasi Pleer mineerida Türi raadiomasti, paberivabriku, meierei ja jaamahoone ning süütas enne sakslaste saabumist oma käega süütenöörid. Salapäraselt hukkunud Pleeri laip leiti hiljem Maarjamäel.
1941. AASTA KÜÜDITAMINE
Stalinil oli kavas küüditada kogu eesti rahvas.
Stalinliku genotsiidi tagajärjel likvideeriti Venemaal üle 40 väikerahva. Arvestades Eesti geopoliitilist asendit oleks sama saatus tabanud ka Eestit. Pärast Balti riikide inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu algas nende maade elanike massiline arreteerimine ja deporteerimine Siberisse.
Baltimaade rahvaste küüditamiseks oli olemas Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku rahvakomissariaadi poolt aegsasti välja töötatud kava, milline dokument riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja Serovi allkirjaga leiti 1941. aastal Riiast. Nagu sellest dokumendist nähtub, peeti Balti riikide kodanike maalt väljasaatmist suure poliitilise tähtsusega ülesandeks. Samuti kinnitab see N. Liidu juhtivate tegelaste väidet, et Balti maade vallutamisel ei tohi korrata Peeter I viga ja jätta maa pärisrahvad kohale. Kompartei häälekandja Pravda kirjutas 1941. aasta kevadel: "Peeter I tegi sellega suure vea, et ta jättis Balti pärisrahvad nende asukohtadesse".
1941. aastal otsustasid nõukogude julgeolekuorganid selle vea parandada ja alustasid kohe peale Baltimaade okupeerimist ette valmistama suurejoonelist elanike ümberasustamist. Nagu hiljem leitud materjalidest selgub, oleks 1941. aastal nõukogude korra kestma jäämine viinud Siberi-teele kogu eesti rahva. Ainult ajaloo suurima inkvisiitori surm 1953. aastal päästis eesti rahva sellest hävingust. Kuid ikkagi hukkus järgnenud 50 okupatsiooniaasta vältel 274 260 eestimaalast, seega umbes 23% endise Eesti Vabariigi elanikkonnast, mis on suhteliselt mitu korda rohkem, kui hukkus juute natside holokausti tagajärjel.
Küüditamist korraldasid eesti tippkommunistid.
Korraldused ja instruktsioonid (http://www.hot.ee/lvpfoorum/1941.htm jutu lõpus) küüditamise läbiviimiseks andis Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat. Nende täitmine oli pandud kohalikele võimumeestele. Eesti rahva küüditamist korraldas ja juhtis "troika" (kolmik), kelle eesotsas oli ENSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Boris Kumm ja kuhu kuulusid veel Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar A. Murro ning Eestimaa Kommunistliku Partei esimene sekretär Karl Säre. Maakondades korraldasid küüditamist kohtadel moodustatud "kolmikud" ja operatiivstaabid, kes võtsid arvele "kontrevolutsioonilise ja nõukogudevaenuliku elemendi" ja koostasid küüditatavate nimekirjad. Andmete kogumist ja nimekirjade koostamist alustati juba 1940/41. a. talvel.
Materjalide kogumist nõukogudevaenulike kodanike suhtes teostas NKVD oma agentide võrgu kaudu. Linnad ja maakonnad olid jaotatud sektoriteks, kus NKVD agendid hankisid kompromiteerivaid andmeid isikute kohta, keda arvasid olevat ohtlikud nõukogude võimule. Määravaks olid samuti kommunistide, komnoorte ja teiste nõikogude võimu pooldajate kaebtused.
Elanikke kompromiteeriva materjali hankimisel kasutas NKVD ka n.n. "salajaste kaastöötajate" abi. Selliseid kaastöötajaid püüdis NKVD värvata kõigi kutseala töötajte hulgast, kaasa arvatud endised Eesti Vabariigi poliitilised tegelased. Eriti püüti värvata neid isikuid, keda süüdistati nõukogude korra vastastena. Nende värbamisel kasutati survemeetodeid, ähvardades värvatava perekond kas arreteerida või välja saata. Sellest pääseda oli võimalik ainult NKVD kaastöötajaks hakkamise teel. Peale sõja lõppu kasutas taasokupeeritud Eestis üsna sageli samasugust meetodit ka tollane KGB.
Julgeolekuorganite määruste, instruktsioonide ja korralduste kohaselt kuulusid väljasaatmisele:
• natsionalistlike kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide nagu Kaitseliit, Isamaaliit j.t. aktiivsed liikmed koos perekondadega.
• endised kaitsepolitseinikud ja politseinikud ning vanglatöötajad.
• endised suurmaaomanikud, vabrikandid ja riigiaparaadi teenistujad.
• endised ohnitserid, kelle kohta olid olema kompromiteerivad materjalid.
• nende kontrevolutsionääride perekonnaliikmed, kellele oli mõistetud kõrgeim karistusmäär.
• Saksamaalt repatrieerunud isikud käigus. Samuti sakslased, kes olid Saksamaale sõitjate nimekirjas ja kelle kohta olid olemas kompromiteerivad materjalid.
• põgenikud endisest Poolast, kes keeldusid võtmast Nõukogude kodakondsust.
• kuritegelik element.
• prostituudid, kes olid varem registreeritud politseis ja jätkasid tegelemist prostitutsiooniga.
Küüditamise läbiviija oli NKVD.
Küüditamise – või nagu seda ametlikult nimetati - sundevakueerimise läbiviimisele asuti 13. ja 14. juuni öösel. Kõikidele asutustele oli antud korraldus - saata oma transpordivahendid miilitsa käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ette valmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse pühendatud seltsimehed, usaldusväärsed kommunistliku partei liikmed, komnoored ja töölised, kellest moodustati vahetult küüditamist teostavad rühmad. Salastatuse tagamiseks lülitati välja kõik telefonid.
Ometi imbus teade lähenevast küüditamisest siin-seal ikkagi läbi. Ühtesid muutis valvsaks autode koondamine, teisi pikad rongiešelonid jaamades. Oli ka juhuseid, kus mõned küüditamisest teada saanud kohaliku võimu esindajad jõudsid rahvast hoiatada ja inimesed läksid pakku. Enamik ei osanud aga midagi karta, kuna nende endi teada polnud ju keegi neist midagi seadusevastast teinud.
13. juuni õhtul täitusid linnade ja maakeskuste suuremad saalid meestega, kellest suur osa ei osanud aimatagi, mis eesmärgil nad kohale olid kutsutud. Kui see selgus, püüdsid mõned vargsi lahkuda, kuid paraku olid Punaarmee sõdurid hooned selleks ajaks sisse piiranud.
Kohalviibijatest moodustati neljaliikmelised "brigaadid", mida üldjuhul juhtis julgeolekutöötaja. Brigaadidele jagati välja instruktsioonid ja vajalikud paberid: arreteeritavate ja küüditatavate nimekirjad, vara ülevõtmise blanketid jms. Paraku jäi aga sageli kõik instruktsioonides toodu paberile, kuna tegelikult sõltus kõik julgeolekutöötaja suhtumisest ja hoiakust.
14. juuni öösel kella 1-2 paiku alustasid rühmad tegevust. Õhtul paha aimamata magama läinud pered äratati ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituiks või kodumaalt välja saadetavaiks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid otsiti läbi, kusjuures nii mõnigi väärisese läbiotsija taskusse rändas. Ka ei mainitud, et perekonnapead naistest-lastest hiljem eraldatakse. Mõnel pool aitasid sõdurid inimestel asju pakkida, teisal aga viidi inimesed ära kaks kätt taskus.
13. juunil 1941. aastal Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. Puuduliku organiseerimise tõttu see tšekistide plaan aga ei õnnestunud ja küüditamine venis kuni 16. juuni õhtuni. Tänu sellele õnnestus paljudel nimekirjas olnutel pakku minna.
Kokku jõuti küüditada 10 205 inimest, kusjuures vähemalt 112 inimest võeti kinni nimekirjaväliselt. Ükski küüditatuist polnud kohtulikult süüdi mõistetud. Perekondadest eraldati 2819 meest, kes viidi arreteeritutena Sverdlovski oblasti surmalaagrisse, kus 606 neist hiljem maha lasti. 1194 neist surid nälga ja kurnatusse ning ainult 539 meest tuli hiljem invaliididena Eestisse tagasi. Küüditatute hulgast lasti maha ka 12 naist.
Operatsiooni läbiviimiseks oli varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Pärnus, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval. Peagi hakkasid vagunid täituma. Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed. Narva kaudu suunati Venemaale kolm ešeloni kokku 148 vaguniga ning Petseri kaudu seitse ešeloni 342 vaguniga. 233 vagunit oli suunatud Novosibirskisse, 120 vagunit Kirovi oblastisse, 57 vagunit Babõbinosse ja 80 vagunit Lõuna-Venemaale - Starobelskisse.
17. juunil veeresid rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja. Instruktsioonide kohaselt oli vagunisse lubatud panna 30 inimest, kuid tegelikkuses suruti neid sinna üle 50 kuni 60 inimest. Täistuubitud vagunites oli õhk kuumusest raske ja läppunud. Inimesi vaevas janu. Vett ei olnud. Käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Paljud vanemad ja nõrgemad inimesed surid juba teel olles.
1941. aasta juuniküüditamine pani aluse metsavendlusele ning järgnevatele Suvesõja sündmustele, mis lõppkokkuvõttes viis hiljem hauda ja Venemaa vangilaagritesse veel tuhandeid eesti mehi ja naisi.
Vaata pilte küüditatutest see link on peeti keeratud
1941. AASTA MOBILISATSIOON
Suurt laastamistööd meie rahvaarvu vägivaldsel vähendamisel tegi 1941. aastal kommunistliku reþiimi poolt läbi viidud mobilisatsioon. Kokku mobiliseeriti umbes 50 000 meest. Neist jõudis nõukogude tagalasse umbes 36 000 - 37 500 meest.
Osa mobiliseerituid hukkus juba teel Tallinnast Leningradi. 1941. aasta juulis lahkus Tallinna sadamast mobiliseeritute ja evakueeritavatega kokku ligi 200 mitmesugust laeva. Laevad liikusid äärmiselt ohtlikes tingimustes - läbi miiniväljade ja õhurünnakute tule all. Juminda miinilahingus läks põhja 53 laeva ja hukkus 4767 inimest. Tekkinud segadustes õnnestus osal laevadel pärast raskeid vintsutusi kodusadamatesse tagasi pöörduda. "Eestirand" koos 2672 mehega saabus Prangli saarele. Laev "Helge" jõudis Saaremaale. Tagasi tulid ka laevad "Mihkel" ja "Pärnumaa", mille mõlema pealt pääses umbes 2500 meest. Laev "Õrne" aga sattus Hankosse, kust enamus mehi vaid õnneliku juhuse tõttu tagasi kodumaale pääses.
Valdav enamus mobiliseerituid saadeti teenima tööpataljonidesse, kus elutingimused olid kohutavalt viletsad. Järgnenud aasta jooksul hukkus seal nälja ja haiguste tagajärjel ligi 6600 meest. 18. detsembril 1941 ilmus Riikliku Kaitsekomitee määrus, mille alusel hakati 7. eesti laskurdiviisi formeerima. Selle isikkoosesisu suuruseks oli ette nähtud 11 618 meest ja formeerimine pidi olema lõpetatud 10. veebruariks 1942. Diviisi koosseisu suunatavate meeste valiku tegemiseks moodustati komisjon, mille ülesandeks oli välja selgitada varem Kaitseliitu ja Isamaaliitu kuulunud isikud ning ettevõtete, kaupluste ja suurte talude omanikud. Aga samuti moraalselt laostunud ja poliitiliselt ebakindlad inimesed. Kõigist väljapraagituist informeeris komisjon NKVD-d ja need arreteeriti. Paljud neist lasti hiljem maha.
Paljud mobiliseeritud üritasid veel ka tööpataljonidest põgeneda, et omal käel tagasi Eestisse tulla. Valdav enamus neist võeti aga kinni ja lasti maha. Sageli määrati surmaotsus ka neile, kes polnud küll veel väeosast lahkunud, kuid olid oma kavatsusest teistele rääkinud. Oli ka juhuseis, kus mehed avalikult teatasid, et nad ei soovi nõukogude riigikorra eest võidelda. Mõned näited:
20. augustil 1941 arreteeriti Kotlase ehituspataljonis Johannes Alev, kes oli pärit Järvamaalt Esna vallast. Neli päeva varem oli ta kirjutanud oma jaokomandörile avalduse:
Teatan Teile, et mul ei ole võimalik teenida punaarmees. Põhjus: Olen oma ilmavaatelt praeguse NSVL riigikorra vastane ja sellepärast ei saa ma selle eest võidelda.
Austusega Joh. Alev
8. oktoobril 1941 lasti Johannes Alev maha.
Paljudele sai saatuslikuks mobiliseeritute hulgas olnud pealekaebajad, kes meeste omavahelised jutud juhtkonnale või NKVD-le ette kandsid. Tallinnast pärit Georg Rebane ja Georg Grossberg teatasid omal algatusel NKVD seersant Vedernikovile:
"Kui alustasime sõitu laeval Tallinnast Leningradi, laulis Ralf Uusorg eesti fašistlikku hümni ja teisi eesti laule. Ta kõneles, et Nõukogude Liit on vaene, siin pole leiba ja et ega me enam koju pääse. Eduar Ruusa laimas Nõukogude Liitu juba teisel sõidupäeval ja ütles: Meid viiakse Siberisse, seal sureme nälga. Ralf Uusorg kõneles, et kapitalistlikes riikides elavad töölised hästi. Edgar Ruusa ütles, et sakslased on harjunud sõdima ja võidavad sõja."
19 aastased Ralf Uusorg ja Edgar Ruusa arreteeriti ja mõrvati 1. detsembril 1941 Sõzrani vanglas.
24. juulil 1941 arreteeriti oma päevikusse tööpataljonis valitsenud halvast olukorrast kirjutanud Evald Tammpuu. Sellest kandis ette mobiliseeritu Nikolai Podgurski, kes rääkis uurijale:
Töötasin koos Evald Tammpuuga abitöölisena Sitsis 1941. aasta algusest. Tollal ta ütles: "Venelased tulid ja kiitlevad, et neil on kõike palju. Aga tegelikult pole neil midagi. On paljad ja näljased. Tulevad sakslased ja kihutavad nad siit minema." 5. juulil, kui olime laeval teel Leningradi, ütles Evald Tammpuu: "Kui meid rindele saadetakse, nagunii pöörame täägid venelaste vastu."
3. jaanuaril 1942 lasti Evald Tammpuu maha.
7. septembril 1941 alustasid Krasnoborski 6. ehituspataljonist teekonda koju Alfred Aun, Valfred Hinnom, Kristjan Palusalu, Alfred Paunel, August Põldmer, Nikolai Rikson ja Alfred Savi. Nende vaba põli kestis aga ainult kolm päeva. Tribunal määras kõigile kõrgeima karistusmäära, kuid NSVL Ülemnõukogu Presiidium muutis otsuse ja saatis mehed kümneks aastaks töölaagrisse ja rindele. Kahekordsel olümpiavõitjal Kristjan Palusalul õnnestus hiljem läbi rinde soomlaste juurde põgeneda, teiste saatus on teadmata.
Analoogilisi põgenemisjuhtumeid esines tööpataljonides väga palju, kuid valdavas enamuses põgenikud tabati ja lasti hiljem maha või mõisteti aastateks vangi.
5515 meest viidi Venemaale Eesti tegevväeosade koosseisus. Kuna nad aga kohe rindele saadeti, õnnestus umbes 4500 mehel rindel sakslaste poole üle tulla ja tulid hiljem Eestisse tagasi, kus enamus neist eesti üksustesse teenima asus.
NÕUKOGUDE VÕIMU POOLT TEKITATUD AINELINE KAHJU
Üks aasta nõukogude võimu tõi Eestimaale peale inimkaotuste kaasa veel suure ainelise kahju. Pärast sõja puhkemist hakkasid Punaarmee ja hävituspataljon täitma Stalini "puhtaks põletatud maa" käsku. Kuigi taganevad nõukogude üksused jõudsid teostada ainult väikese osa oma hävitamisplaanidest, märkisid nende taganemisteed sellegipärast tuhanded ahervaremed.
Punaarmee ja hävituspataljonide hävitustöö tagajärjel hävis 1941. aastal Eestis kokku 13 054 majapidamishoonet ja elamut. Siingi said enam kannatada Põhja-Eesti maakonnad, kuna Lõuna-Eesti aladel oli kahjustusi vähem. Piiri raskesti ja vähem kannatanud piirkondade vahel võib tinglikult tõmmata Pärnust üle Viljandi Tartuni ja sealt edasi mööda Emajõge Peipsini. Vähem said kannatad need alad, mis vabastati Suvesõja käigus enne Saksa relvajõdude Eestisse jõudmist nõukogude võimu alt.
Kõige enam kannatas nõukogude hävitustegevuse tõttu Virumaa, linnadest Tartu ja valdadest Särevere vald Järvamaal.
1941. sõjasuvel hävitasid Punaarmee ja hävituspataljon kas täielikult või osaliselt 3247 talu. Kõige rohkem - 808 talu hävitati Virumaal. Suhteliselt talude üldarvuga sai aga kõige rohkem kannatada Saaremaa, kus täielikult või osaliselt põletati maha 491 talu.
Eesti tööstus kaotas hävituspataljoni ja Punaarmee hävitustöö tulemusel kokku 324 tööstushoonet. Neist hävis täielikult 152 ja osaliselt 172 tehast ja vabrikut. Neist suuremad olid Põhja paberi ja puupapivabrik, Balti puuvillavabrik, masinaehitustehas "Ilmarine", J. Puhk & Pojad veskid, O. Kilgase ja Toferi tekstiilivabrikud, Tallinna elektrijaam, Ratniku põllutöömasinate tehas, "Estonia" villavabrik ja paljud teised. Venemaale viidi Krulli masinatehase, "Volta" elektrotehnika ja masinaehituse vabriku, riiklike sadamatehaste ning mitme tekstiilitööstuse masinad ja seadmed.
Omavalitsushoonetest langesid hävitustöö ohvriks 42 maja, kusjuures täielikult põletati maha 21 vallamaja. Vallamajades hävisid ka arhiivid.
Ei säästetud ka koolimaju. Kokku sai kannatada 79 koolimaja. Neist põletati täielikult maha 18. Raskesti tabas nõukogude hävitustöö ka Eesti kirikuid, kusjuures 17 kirikut hävitati täielikult, 25 muutusid kasutamiskõlbmatuks.
Põllumajandusele tekitas nõukogude reþiim samuti suurt kahju. Venemaale aeti umbes 3000-pealine tõukari. Veised hävitati lausa plaanikindlalt. Mida ei jõutud tappa lihaloomadena, hävitati kuulipildujatulega või valati petrooleumiga üle ja põletati. Kokku hävitasid punaväed 225 500 veist ehk 32,2% nende üldarvust. Lambaid hävitati 283 600 (40,9%), hobuseid 52 363 (23,8%), ning 125 900 siga (29,1%). Peale nende hävitati hulgaliselt kodulinde ja mesilasperesid.
Tegelikult oli loomapidamisele tekitatud kahju hoopis suurem, kui seda näitab hävitatud ja alles jäänud loomade suhe. Eestist lahkuvad punaväeüksused võtsid talupidajatelt ära kõige paremad hobused ja veised, nii et alles jäänud loomade keskmine väärtus oli tunduvalt väiksem kui hävitatud ja kaasa viidud loomade väärtus.
Taganemisel Eestist purustasid punaväed kokku 197 maanteesilda, millest 120 tuli täielikult uuesti ehitada. Kaasa viidi või hävitati ca 800 teedeehitusmasinat.
Eestis oli enne nõukogude võimu kehtestamist kokku 289 autobussi, 3618 sõiduautot ja 2476 veoautot. Neist hävitati või viidi kaasa 85%. Eesti meretranspordist, kuhu kuulus kokku 352 laeva, kas uputati või viidi kaasa 95% mere- ja Peipsi laevastikust. Raudteetranspordi osas olid kahjud väiksemad, kuna taanduv punavägi suutis hävitada vaid 10% veerevkoosseisust.
Enne 1940. aastat tegutses Eestis umbes 14 000 kaubandusettevõtet, kuhu oli mahutatud kapitali 110 miljoni krooni väärtuses. Kaubandusega tegutses ja leidis seal tööd umbes 32000 inimest.
Pärast kaubandusettevõtete natsionaliseerimist seisnes nõukogude kaubanduse tegevus põhiliselt vaid olemasolevate tagavarade realiseerimises. Uusi kaupu valmistati ainult seni, kuni jätkus toorainet. Täielikult rüüstati kaubalaod 1941. aasta suvel, kusjuures ladudes olnud kaupa hakati Venemaale vedama juba 1941.aasta jaanuaris.
Eestist veeti minema või hävitati kohapeal suurem osa 55 000 tonnist rukkist ja nisust koosnenud viljatagavaradest, millega oleks eesti linnade elanikke saanud 3-4 aastat toita.
NÕUKOGUDE HÄVITUSTÖÖST SÕJAJÄRGSETEL AASTATEL
Hävitustöö eesti rahva kallal jätkus ka sõjajärgsetel aastatel, sest julm ja hoolimatu massiline terror oli juba nõukogude diktatuuri olemuses. Vägivald toetus valele ja vale õigustas vägivalda. Aastatel 1945-1946 arreteeris NKVD 16 tuhat punaarmee taassissetungi vastu võidelnud isikut. 20 tuhat isikut arreteeriti väidetava koostöö pärast saksa okupatsioonivõimudega. 1949. aastal küüditati Venemaale asumisele üle 20-ne tuhande elaniku, kelleks oli valdavalt eesti talurahvas. 1951. aastal arreteeriti veel 3 tuhat eesti haritlast.
Represseeritutest mõrvati või suri Nõukogude Liidus 19 600 eesti kodanikku. Neist 1940-41 aastal mõrvati või jäi teadmata kadunuks 10,4 tuhat isikut. Linnade pommitamise ja sõjategevuse tagajärjel hukkus umbes 4 tuhat tsiviilisikut. Saksa okupatsiooni ajal hukkus Gestapo käe läbi umbes 5 tuhat eesti kodanikku, neist 3 tuhat eestlast.
Siinjuures tuleb selgelt teha vahet kogu nõukogude ajal toimunu ajalisele faktorile. Massilised küüditamised, arreteerimised ja terroriaktid toimusid stalinismi ajal, s.t. Stalini ajal kuni aastani 1953. Ei olnud mingilgi määral võrreldavad kinnipidamistingimused ja vangide olukord vanglastes ning sunnitöölaagrites enne ja pärast 1953. aastat.
Võidakse muidugi väita, et see kõik oli nii ammu ja sellest pole enam mõtet rääkida. Kuid ühe väikese rahva ajaloo seisukohalt polnud see ammu ja rääkima peame me sellest ikka ja jälle, kuni arusaamine aastakümnete taguse vägivalla traagikast jõuab pärale ka neile, kes täna veel ei mõista, miks eesti mehed koos Saksa relvajõududega 1944. aastal kuni viimase hetkeni Eestit taasokupeerida soovinud Punaarmee sissetungi vastu võitlesid. Ei tohi ka unustada seda, et toonased ohud ei ole ka täna kuhugi kadunud.



Operatsiooni “Nõukogudevastase elemendi väljasaatmine Leedust, Lätist ja Eestist” läbiviimise kord
Käskkiri nr 001223 täiesti salajane
1. Nõukogudevastase elemendi väljasaatmine Balti liiduvabariikidest on suure poliitilise tähtsusega ülesanne.
Operatsiooni edukus sõltub sellest, kuivõrd hoolikalt suudavad operatiivkomisjonid ja operatiivstaabid välja töötada operatsiooni plaani ja selles kõik vajaliku ette näha. Seejuures tuleb lähtuda põhimõttest, et lubamatud on igasugused väljaastumised ja ekstsessid nii väljasaadetavate kui ka elanikkonna teatud osa poolt, kes on vaenulikult meelestatud nõukogude võimu suhtes.
2. Instruktaazhi läbiviimine.
Väljasaatmiskomisjonid viivad operatiivgruppide instruktaaži läbi võimalikult vahetult enne väljasaatmisoperatsiooni algust, arvestades operatsioonipaigale jõudmiseks vajaliku ajaga.
Väljasaatmiskomisjonid valmistavad varem ette vajaliku transpordi operatiivgruppide paiskamiseks operatsioonipaikadesse, küladesse ja asulatesse.
Vajaliku auto- ja hobutranspordi suhtes lepivad väljasaatmiskomisjonid kokku kohalike partei ja nõukogude juhtivtöötajatega. Instruktaaži läbiviimiseks peavad ruumid olema hoolikalt ette valmistatud, arvestada tuleb mahutavust, sisse- ja väljapääsuvõimalusi, kõrvaliste isikute sattumist ruumidesse. Instruktaaži vältel peavad operatiivtöötajad kindlustama ruumide kaitse.
Juhul, kui keegi operatsioonis osalejatest ei ole instruktaažile ilmunud, peab väljasaatmiskomisjon võtma tarvitusele abinõud, et leida mitteilmunule asendaja reservist, mis peab olema varem koostatud.
Piirkonna väljasaatmiskomisjoni esindaja teeb kokkutulnutele teatavaks valitsuse otsuse, mille kohaselt antud vabariigi või rajooni territooriumile saadetakse välja arvelolev nõukogudevastane kontingent.
Lühidalt selgitatakse, mida kujutab endast väljasaatmine.
Instruktaažil viibivate (kohalike) partei ja nõukogude töötajate erilist tähelepanu tuleb juhtida asjaolule, et väljasaadetavad on nõukogude rahva vaenlased, kelle puhul ei saa välistada ka relvastatud vastupanu.
3. Dokumentide kättesaamise kord.
Operatiivgruppidele jagatakse peale üldinstruktaaži dokumendid väljasaadetava kohta. Väljasaadetavate isiklikud toimikud peavad olema juba varem välja otsitud ja ära jaotatud valdade ja külade operatiivgruppe arvestades, et väljajagamisel ei oleks mingit viivitust.
Operatiivgrupi ülem tutvub nende kodanike isiklike toimikutega, keda ta peab välja saatma. Seejuures peab ta kindlaks tegema perekonna koosseisu, võtma tühja blanketi iga väljasaadetava kohta ja saama ammendavad vastused kõigile küsimustele.
Üheaegselt dokumentide väljaandmisega selgitab väljasaatmiskomisjon kõigi operatiivgruppide vanematele, kus asuvad väljasaadetavad pered ja kuidas sinna sõita. Näidatakse ära ka operatiivgrupid ja väljasaadetavate marsruut raudteejaamani, kus väljasaadetavad peale laaditakse. Vajalik on ära näidata ka reservväeosa asukoht juhuks, kui mingite ekstsesside tõttu on vajalik kiire väljakutse.
Pealelaadimise viivad läbi NKGB punaarmeelased. Operatiivgrupi ülem annab esheloniülemale ühe eksemplari vagunite kaupa koostatud väljasaadetavate nimekirjast. Esheloniülem kutsub väljasaadetavad nimekirja järgi välja, kontrollib hoolikalt iga perekonda ja näitab kätte koha vagunis.
Isiklikke asju veetakse väljasaadetavatega samas vagunis, v.a põllumajandusinventar (saed, kirved jm), mis laaditakse eraldi vagunisse.
Väljasaadetavad laaditakse vagunisse perekondade kaupa, perekonda lahutada pole lubatud (ainult siis, kui perekonnapea kuulub arreteerimisele). Tuleb arvestada kuni 25 inimest vaguni kohta. Vagun suletakse, kui vajalik hulk perekondi on peale laaditud.
Kui esheloniülem inimesed vastu on võtnud ja peale laadinud, kannab ta vastutust kõigi talle üle antud inimeste ja nende sihtpunkti jõudmise eest.
Kui saadetavad on üle antud, koostab operatiivgrupi vanem operatsiooni kohta raporti väljasaatmiskomisjoni esimehe nimele, näidates ära väljasaadetavate perekonnanimed, kas leiti relvi ja kontrrevolutsioonilist kirjandust ja lühidalt kirjeldades operatsiooni käiku.
Kui väljasaadetavad on peale laaditud ja raportid üle antud, on operatiivgrupi liikmed vabad ja tegutsevad vastavalt NKGB väljasaatmisosakonna ülema juhistele.
NSVLi julgeoleku rahvakomissari asetäitja, 3. järgu julgeolekukomissar Serov
________________________________________
Arvatav kuupäev, mil Ivan Serov selle instruktsiooni viseeris, oli 11. oktoober 1939. Dokument on tõlgitud teosest “Die Deportionen in Baltikum”, 25 Jahre sovjetische Versleppungen in der baltischen Staaten (Stockholm, 1956) ja avaldati Eesti muinsuskaitse seltsi häälekandjas Sõnumid jaanuaris 1989.

Vasta
#9
Teine Maailmasõda.

Esmalt korraks veel natuke ajalugu. Stalini seotus 2Ms-ga on otsene tulemus sellest kes aitas teda troonile. Kuigi Stalin oli bolševike seas "popp poiss" siis mitte piisavalt, et talle anda juhtivaid ametikohti. Need pidi ta ise omale välja võitlema või vähemalt väidab nii ametlik ajalugu.
Samas on olemas ka teine versioon selle jaoks aga peame tegema kõrvalepõike veel kaugemale ajalukku - isegi nii kaugele kui Vene Impeeriumi algusaegadesse ehk siis - troonil istus Tsaar Ivan IV hüüdnimega Julm. Oma võimu ja Impeeriumi konsolideerumise nimel (seda aega kutsutakse ka suurte segaduste ajajärguks - mis ja miks sellest ehk kunagi mõnes teises teemas) lõi Ivan IV süsteemi mida tunti kui Opritšnikud ehk Tsaari Salapolitsei. See eksisteeris teadvalt kuni aastateni 1920 ja arvatakse, et oma olemuselt on ta siiani "elus" kui monarhistlik salaselts mille liikmeks võetakse vaid etnilisi slaavlasi kellede juured peavad olema Venemaalt enne aastat 1917 - võimalik, et viimastel dekaadidel on reeglid lihtsustunud või muutnud aga sellised materjalid olid Partei luure käsutuses seisuga kuskil 1980. On pakutud, et 1980a Olümpiamängude boikoti üks algatajaid oli just see struktuur aga see selleks.

Iga riiklik struktuur on nii tõhus kui on tema ideeline juht. Kui Aleksandrid olid seda süsteemi kasutanud vägagi edukalt siis Nikolaid mitte eriti. Raskelt andis see tunda eriti viimase Nikolai puhul kes ei kuulanud selles osas (poliitika) isegi mitte Rasputinit kellel olid olnud vägagi soojad ja töised suhted Tsaari Salaluurega - kasutan edasi lühendit TSL.
Revolutsioon ei tabanud Tsaari ootamatult - ta sai selle saabumise kohta piisavalt varakult teada, kuid probleemiks oli üks ennustus. Nimelt üks Tsaaridest (nimi hetkel ei meenu aga valitses nii 100a enne antud sündmusi) oli selline servast esoteerik ja omas ka tuleviku ette nägemisi võimet. Oma kirjas tsaaridele - mita hoiti ühes lossis ja näidati uuele Tsaarile tema troonile pühitsemise järel oli kirjas ennustused kuni aastani 1917 millal Tsaar ennustas, et Venemaad ootavad ees rasked ajad ja see VÕIB hukkuda. Kuid nagu iga ennustusega on ka sellega see asi, et see on ainult VÕIMALUS. Nikolai aga selle seiga unustas ja leidis, et kuna teised ennustused (neid olla seal olnud kümmekond) läksid täide sisi ongi puuks.

Seega - kui lahvatas revolutsiooni leek oli Nikolai kui puukuju ja korrutas, et kõik on läbi. See halvas sisuliselt kogu Tsaaririigi ja bolševikud said teha mida tahtsid. Tuleb lisada, et meil oli ka liitlased Euroopa vabamüürlaste seas kes nõudsid kohalikelt adebtidelt, et bolševike vastu ei tohi astuda ja nagu öeldakse nii juhtuski, et Vene Impeerium kukkus. TSL oli aga asjade käiguga kursis ja tegi samme vähemalt oma struktuuri (ja varade) säiliatmiseks, ning edasiseks võimaluseks oli plaan ka Impeeriumi taastamine.

Siin astuski mängu Stalin. Kes täpselt, millal täpselt tema juurde läks ja meenutas tema minevikku Ohrankas teada ei ole, kuid mingil hetkel hakkas väikene kontorimees saama infot ja toetust mis aitas tal saavutada oma unistuse - saada monarhiks - see unistus on üldiselt pea igas monarhistis varjul. Võttes aluseks TSL materjalid, varad lõi Stalin oma aparaadi mis alustas sõda Impeeriumi taastamiseks ja seda vahendeid valimata ja ka temale omase lõunamaise julmusega mis jättis verise jälje ka Eesti ajalukku.

On pakutud, et tema plaan vallutada Euroopa ja vabastada see juutidest-rotchildidest oli toetatud just TSL-i piiritaguste jõududega. On teada, et tollal elas Euroopas üle miljoni Vene Impeeriumi kodaniku ja neile oli enamusel väga täpselt teada kes ja miks viisid läbi revolutsiooni Venemaal ja nad pehmelt öeldes ei olnud selle üle eriti õnnelikud.

Mida täpselt Stalin ei jaganud ära Hitleriga ma ei tea. See on natuke segane värk. Kui selle kahe mehe koostöö oleks jäänud sellisele tasemele nagu see oli enamikus 1930ndatel siis oleks sellest olnud ainult kasu ja seda mõlemale. On pakutud ja oli ka näha, et peale 2MS oli Stalin palju muutunud. Rahvaste küüditamine oli asja üks külg aga ta oli aru saanud, et ta pole igavene ja sai ka aru, et oma impeeriumit luua ei õnnestu, ning suure löögi andis ka poja surm Saksa laagris.

Siin maksab ka ehk natuke sisse tuua esoteerilist külge. On räägitud, et TSL kogus omal ajal ka materjale Kiriku kohta, ning eriti Imede ja "imede" kohta. Selle uurimise käigus selgus ka see detail, et Maad külastavad tulnukrassid ja lausa mitu. Sellest lähtuvalt on ka väidetud, et Stalin omas mitut tulnuka "kogemust" ja isegi kohtus mõnega kui riigipea. Ei tohi ka unustada, et esoteerilised uuringud olid NSVL-is väga salajased ja väga mahukad, ning väga hästi rahastatud. See mida Stalin õppis nende käest pani teda ümberhindama oma tegevust ja saabus Stalini kui Arendaja aeg. Just peale 2MS hakkas ta rohkem rõhku panema riigi kodanike olmele. Sarnaselt Hitleriga kuulutas ka tema sõja nii suitsule kui alkoholile ja saavutas selles osas korduvalt paremaid tulemusi kui Miku-Gorba. Kui Nikita võimule tuli siis lasti viin jälle "vabale jalale" ja algas igakülgne viinatarbimine nii elu kui kinos. Vaadake mõningaid Stalini aegseid filme - need on päris kõnekad.

Liitlased.

Stalini kokkuleppest Untermayeriga oli juba juttu. Nagu eespool mainitud (mässaja poolt) oli Hitler kui okas liitlaste tagumikus (ja võib ütelda, et tema loorberid sakslaste seas olid pinnuks Stalini varbas) ja nad olid valmis kõigeks, et Stalin oma leeri saada. Arvestada tema soovi luua oma Impeerium mis oleks kaasanud ka tervet Euroopat oli see lihtne. See, et Hitler tema plaanid segi lõi ja sellest on siin foorumis mujal olnud pikalt juttu ja seda kordama ei hakka. Siin vast midagi muud keerulist ei ole. Kui Barbarossa oli Moskva all sai Stalin aru, et tema Impeerium ei sünni. Kui liitlased ühendust võtsid oli ta vaikimisi nõus, et saab vähemalt natuke piire läände nihutada, kuid tundub, et ta sai aru, et kui ta liitlastega seal kuskil kohtub siis selleks ajaks need juba piisavalt tugevad, et talle vastu seista ja uue konflikti korral lülitavad liitlased omade hulka kiiresti ka alles jäänud Saksa väed ja see on üldiselt lootusetu ettevõtmine.
Arvata võib, et teades kes on tema liitlaste selja taga tegi ta need kokkulepped küüned sügavalt pihku surutud, kuid valikuid tal eriliselt ei olnud. See oli tasakaalu mäng. Liitlased annavad talle küll nänni, kuid samal ajal tugevnevad ka ise. Ka tema tugevneb, kuid see on juba kitsa pariteedi mäng - lisades Saksa kaardi liitlaste poolel tal võidu võimalust pole.

On veel selles legendis halle laike ja üldse tühje kohti. Öeldakse tihti, et mida kaugemale ajaloos minna seda selgem see on. Kardan, et paljud asjad ei saagi selgeks sellel lihtsal põhjusel, et osalised on andnud endast parima, et nende vead ei tuleks neid haua tagant kummitama. Nii oli Hitleriga, Staliniga ja paljude teistega. Lisaks on veel see "ajaloo karvane käsi" mis annab oma parima, et tema osalus välja ei paistaks. Loodame, et tulevikus õpime juurde rohkem kui teame täna, nüüd ja praegust.
Vasta
#10
Kas te seda teate et Stalini ajal polnud puhkepàevi? Rahval polnud mingeidki pùhasid. Ei tohtinud seal isegi tàhistada sùnnipàevi. Unustage jôulud ja uusaasta peod. Ma ei màleta enam millal lôpuks lubati lastele neid nààripidusid pidada. See oli neile nii vôôras, et kardeti isegi minna noile ùritustele. Ajupesu oli korralikult tehtud ja seda hirmutamisega. Koshei bes smertnôi oli iga aasta nààride programmis sees, nagu et vaadake ette.
Muideks hea kokkuvôte Excu Smile
Vasta
#11
Ma ei tea täpselt, kuidas oli pühade ja puhkepäevadega, ning sünnadega Venemaa osas aga vähemalt minu suguvõsa nende puudumise ja Kaštsei osas siin Eestis vaeva ei pidanud nägema wink

Tänan.
Vasta
#12
Minu kadunud vanaema rääkis et algul oli eestis ka jõulud lubatud. Keelati ära siis vene keelt kõnelevad isikud hakkasid ka nii öelda meie pühi pidama. Kuidas see täpselt oli ei mäleta sest need jutud olid väga ammu.
Vasta
#13
Kôiki neid ùritusi peeti salaja ja ilma suurema kisata. Venemaalt oli kàsk et rahvas peab tôôtama selle asemel, et pidutseda. Jôulud, kui sôna oli pea, et keelatud. Selle asemel olid meil nààrid ja nààrivana. See selleks. Peod minu arust lubati alles Krushtsioovi tulekul. See mees lubas lôpuks ka pùhapàeviti puhata. Lubas tàhistada sùnnipàevi ja ka uutaastat. Kas te ùldse màletate millal peeti esimest korda vôidupùhade paraadi? Venelastele tàhtsaim sùndmus?
Vasta
#14
http://kultuur.elu.ee/ke488_lihula.htm Kui punalaviin hakkas veerema. Lihula sõjasuvi 1941
http://www.eays.edu.ee/aja/images/Oppema..._eesti.pdf KOMMUNISTLIKE REŽIIMIDE KURITEGUDEST ÕPPEMATERJAL

All järgnev link on sellepärast et näidata nii öelda ametlikku ohvrite arvu.
Vaata Ohvrite arv
http://et.metapedia.org/wiki/N%C3%B5ukogude_Liit

Mida on Hitleril vastu panna ?
Kommunistlik Nõukogude Liit
ÜK(b)P poolt juhitud Nõukogude Liidu eesmärgiks oli peale Venemaal teostatud revolutsiooni maailma vallutamine ning sotsialistliku/kommunistliku maailmakorra kehtestamine. Lenin oli kirjutanud: Ühes riigis võidu saavutanud sotsialism ei välista veel kõiki sõdu. Vastupidi, ta eeldab neid. Lenin oli juba 1914. aastal vastu võtnud programmi Euroopa Ühendriikide loomisest teise imperialistliku sõja tulemusel. Bresti rahu kommenteeris Kominterni esimees Grigori Zinovjev: Kui Venemaa sõlmib rahu, jääb see rahu ainult vaherahuks. Sotsialistlik revolutsioon võidab Venemaal vaid siis, kui teda ümbritsevad sotsialistlikud sõsarvabariigid. Rahu, mis on sõlmitud imperialistliku Saksamaaga, on ajutine. See annab aega hingetõmbeks, mille järel puhkeb jälle sõda!
Tõeline ettevalmistumine Teiseks maailmasõjaks algas pärast Stalini ainuvõimu kindlustamist. 1927. aastal kuulutas Stalin, et teine imperialistlik sõda on täiesti vältimatu ja sama vältimatu on Nõukogude Liidu astumine sellesse sõtta. Kuid Stalin ei soovinud alustada ise sõda, nagu kinnitab tema lause: Me astume sõtta, kuid astume viimastena, et heita kaalukausile viht, mis suudab üles kaaluda kõik.
Stalin algatas industrialiseerimise, mille peaeesmärgiks oli sõjatööstuse viimine sellisele tasemele, mis suudaks käigus hoida tohutut armeed, mis on võimeline vallutama kogu Euroopa ja hiljem ka maailma. Kogu Nõukogude Liidu majandus töötas alates 30-ndate aastate keskpaigast sõjatööstuse võimsuse suurendamise heaks.
Kui 1923. aastal oli Punaarmees 550 000 meest, siis 19. augustil 1939 oli neid 2 miljonit ja 21. juunil 1939 6 miljonit. 1941. aastal oli Nõukogude Liit ainus riik, kes tootis rasketanke. 1940. aasta juunist 1941. aasta juunini formeeris Nõukogude Liit 61 uut tankidiviisi, igaühes 375 tanki. Võrdluseks astus Saksamaa 1939. aasta septembris sõtta vaid 6 tankidiviisiga.
1939. aasta septembrist 1941. aasta juunini formeeris Nõukogude Liit 295 uut laskurdiviisi. 1940. aastast 1941. aasta juunini moodustati Nõukogude Liidus 79 uut lennuväediviisi, 30 uut motoriseeritud diviisi ja 756 suurtükipolku.
19. augustil 1939 Poliitbüroo salajasel istungil[viide?] võeti vastu sisuline otsus Euroopa vabastamisest. Juhinduti põhimõttest: tõmmata Euroopa sõtta, jäädes ise neutraalseks, seejärel aga, kui vastased on verest tühjaks jooksnud, paisata lahingusse kogu Punaarmee võimsus. Stalin oli seda ideed kandnud 1927. aastast, tänu oma võimutäiuse kasvule intensiivsemalt aga 1934. aastast.
Peale 19. augustit 1939 teatas Stalin diplomaatiliste kanalite kaudu Hitlerile, et kui viimane tungib Poolasse, ei jää Nõukogude Liit mitte ainult neutraalseks, vaid ka abistab Saksamaad. Diplomaatilises kitsikuses viibiv Hitler neelaski konksu alla. Saksa Riigi välisminister Joachim von Ribbentrop tuli Moskvasse ja 23. augustil kirjutas ta koos NSV Liidu välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotoviga alla Mittekallaletungilepingule Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahel, millega jagati kogu Vahe-Euroopa.

Vasta
#15
Selline küsimus-palve. Mingi aeg tagasi jooksis siit foorumist läbi viide dokumendile milles oli kirjas, et NL-i algusaegadel anti kohalikele partei juutidele käsk oma nimi venepärasemaks muuta. Kas kellegil tuleb tuttav ette või oskab viite visata?

Tänud ette ära.
Vasta
#16
Kas see dokument ei olnud raamatus KGB.......
Vasta
#17
(02-08-2013, 18:51 )HUGOTH Kirjutas: Kas see dokument ei olnud raamatus KGB.......

Millises neist?
Vasta
#18
See kõige viimane ,valget värvi kaantega .Minuteada oli see seal sees .
Vasta
#19
Järgnev on kas nali või mitte ??

Stalin püüdis aretada mutantahvide armeed

Ajalehe The Sun andmeil andis Nõukogude Liidu diktaator Jossif Stalin oma teadlastele käsu ristata inimene ja ahv, et luua võitmatu liik Punaarmee sõdureid.

Stalini nägemuse kohaselt pidid loodavad sõdurid olema vastupidavad ja nälja suhtes tundetud, teatab The Sun.

Samuti pidanuks ahvsõdureid iseloomustama „tohutu jõud, ent alaarenenud aju”. Taolisi olendeid võinuks diktaatori arvates kasutada ka raudtee ehitamisel.

Musta mere äärses Suhhumi linnas on ehitajad leidnud ahvide skelette ja laboratooriume. Arvatakse, et ahvid püüti 1920. aastatel algatatud projekti jaoks.

Stalin andis kogu projektile tänapäeva mõistes umbes 25 miljonit krooni.

Mutantide aretamisega pidi tegelema teadlane Ilja Ivanov, kes oli varem püüdnud aretada superhobust, ristates suksusid sebradega.

„Suurim probleem on elusate emaste püüdmisega,” olevat Ivanov poliitbüroole raporteerinud.

Lisaks ahvidele püüdsid nõukogude teadlased Aafrikas naisi, keda viljastati ahvi spermaga, kuid tagajärjetult. Samuti üritati emastele gorilladele süstida inimspermat.

Kui projekt läbi kukkus, võeti Ivanov 1930. aastal vahi alla. Ta suri sunnitöölaagris 1932. aastal.
Vasta
#20
(02-08-2013, 22:44 )mässaja Kirjutas: Järgnev on kas nali või mitte ??

Stalin püüdis aretada mutantahvide armeed

Ajalehe The Sun andmeil andis Nõukogude Liidu diktaator Jossif Stalin oma teadlastele käsu ristata inimene ja ahv, et luua võitmatu liik Punaarmee sõdureid.

Stalini nägemuse kohaselt pidid loodavad sõdurid olema vastupidavad ja nälja suhtes tundetud, teatab The Sun.

Samuti pidanuks ahvsõdureid iseloomustama „tohutu jõud, ent alaarenenud aju”. Taolisi olendeid võinuks diktaatori arvates kasutada ka raudtee ehitamisel.

Musta mere äärses Suhhumi linnas on ehitajad leidnud ahvide skelette ja laboratooriume. Arvatakse, et ahvid püüti 1920. aastatel algatatud projekti jaoks.

Stalin andis kogu projektile tänapäeva mõistes umbes 25 miljonit krooni.

Mutantide aretamisega pidi tegelema teadlane Ilja Ivanov, kes oli varem püüdnud aretada superhobust, ristates suksusid sebradega.

„Suurim probleem on elusate emaste püüdmisega,” olevat Ivanov poliitbüroole raporteerinud.

Lisaks ahvidele püüdsid nõukogude teadlased Aafrikas naisi, keda viljastati ahvi spermaga, kuid tagajärjetult. Samuti üritati emastele gorilladele süstida inimspermat.

Kui projekt läbi kukkus, võeti Ivanov 1930. aastal vahi alla. Ta suri sunnitöölaagris 1932. aastal.

Mina seda kõike tõsiselt ei võtaks.
Vasta
#21
Tõsiselt või mitte ma loodan et oled kuulnud vene paranormaalsetest õppeasutustest ka siin foorumis on sellest piisavalt juttu olnud. Loe neid ja ära tee üldistusi!!!!!
Vasta
#22
See ahvide aretuse asi oli täiesti reaalne programm. On teada nimed kes tegid, kellede peal katsetati, On säilinud dokumendid ja isegi ajalehe välja lõiked tolleaegsetest lehtedest. Laboratooirum asus kuskil Musta Mere ranniku linnas - seal peaks siiani see ahvide loomaaed alles olema. Peamiselt üritati ahvi spermaga "nakatada" naise munarakke. Asi aga tulemusi ei andnud. Venekeelses netis peaks info kenasti olemas olema. Ise lugesin sellest ühest raamatust nii paar aastat tagasi. Seal oli päris palju detaile kes, kus ja mida tegi. Ideeliselt on see asi isegi täiesti võimalik - see, et selline programm oli, kuid ei saa välistada ka näpust imetud sensatsiooni. Ei pea vajalkuks selle teemaga enda pikemat koormamist.
Vasta
#23
Ilmeslt Stalin vastas selle programmiga Aadule. Laugh Oli ju Aadul aariarassi kiireks kujundamiseks kaksikute programm. Sellest oli juttu vist REN TV s. Näidati mingit USA linna kus oli keegi saksa (nazi) arst töötanud ja inimestel olid kõigil kaksikud. Isegi mõned loomad said kaksikuid. Näiteks tänapäeval IVF-ga saadud lapsed on ka enamjaolt kaksikud. No see oli nüüd üks kõrval põige.
Vasta
#24
Ahvide programm algas ammu enne kui Aadu mingigi arvestav liider oli. See toimis/algas juba aastatel 1925-6-7. See oli just kui Aadu oli vanglast välja saanud ja tegeles tead küll millega. See oli aeg kui Stalin alles rühkis võimule ja Kremlis oli vähemalt 2-3 triumviraati kes omavahel võimu täiuse eest võitlesid. Stalin, Trotski olid vaid tuntumad aga uurijad on pakkunud veel vähemalt kaks - kuna nimed vähe tuntud nüüdseks siis meelde nad ei jäänud. Neil aastatel kadus ka Kremlis inimesi päris tihti - hommikul lihtsalt mõni tööle ei tulnud ja kodu ülevaadates leidsid kolleegid eest tühja pinna ja asi oli selge.
Vasta
#25
N. Liidu ja lääneriikide salajane koostööpakt

Juba Julius Cesari ajast, aga võibolla isegi varem, kirjutasid võitjad endale ise ajalugu, millest sobimatud tõed olid välja jäetud ja ajaloost sai sobilike valede kogumik, millega ühiskonnal polnud hiljem midagi peale hakata. Meie aja võltsingute allikaks on saanud Teine maailmasõda, mille mõningaid sündmusi ikka veel kiivalt varjatakse.
Moskva kahepalgeline poliitika ühelt poolt lääneriikide ja teiselt poolt Saksamaa suhtes on üldiselt tuntud. Vene ajaloolased on väitnud, et vaatamata Kremlist kostnud Hitleri-vastasest retoorikast, polnud Nõukogude juhtkond tegelikult Saksamaa tugevnemise vastu. Moskva eesmärgiks oli Saksamaa toetamine, kelles nähti vastukaalu nii lääneriikidele kui Poolale. Kaugema eesmärgina pidas Moskva aga silmas territoriaalseid võite Euroopas.
Nagu nüüd on selgunud, astus Stalin juba kolmekümnendate keskel kontakti Berliiniga ja taotles juba siis põhimõtteliselt samu eesmärke, nagu need oli kirjas 1939. aastal sõlmitud Molotov-Ribbentropi paktis. 21. märtsil kohtusid kindralid W. Von Blomberg, W. Fritsch ja W. Keitel Novgorodi lähedal erirongis marssal Tuhhatševski ning N. Buhharini ja A. Rõkoviga. Järgmine läbirääkimine toimus Prahas ja 1936. algul jõuti Moskvas kokkuleppele, kus põhimõtteliselt lepiti kokku samades küsimustes, mis hiljem olid ära toodud MRPs. Peale selle sai Saksamaa Moskvalt nõusoleku, et 1919. aasta Versailles’ rahuleping on Saksamaa suhtes meelevaldne ja seda ei pea Saksamaa täitma. Ka toetas Moskva, et Saksamaa peab saama naaberriikidelt tagasi sakslastega asustatud alad. Hitler kinnitas, et kui Saksamaa kõne all olevad alad ja endised asumaad Aafrikas tagasi saab, siis rohkem territoriaalseid pretensioone tal ei ole.
1939. aastal, kui Suurbritannia ja Prantsusmaa garanteerisid Poolat, sõlmisid Moskva ja Berliin 23. augustil Molotov-Ribbentropi pakti.
Nõukogude Liidu ja lääneriikide salapakt
Nagu Soome marssal Mannerheimi arhiivi- materjalide põhjal nüüd on selgunud, sõlmiti 1939. aastal peale Molotov-Ribbentropi pakti veel üks salapakt Nõukogude Liidu, Inglismaa ja Prant- susmaa vahel, mille olemasolust polnud avalikkus palju aastaid teadlik.
Nagu nüüd on selgunud, sõlmisid need kolm suurriiki 15. oktoobril 1939 - s.o. kolm nädalat peale MRPd, salajase koostööpakti, mille eesmärgiks oli Saksamaa vallutamine. Nimetatud koostööpaktiga andsid Inglismaa ja Prantsusmaa N Liidule õiguse okupeerida Soome ja Baltimaad ning samuti Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra.
See Moskvas sõlmitud ja rangelt salastatud pakt oli kahe lääneriigi ja Moskva poolt sõlmitud sõjaline sobing, mis kuni 2017-aastani on Inglismaa arhiividesse suletud. Nimetatud salapakt tuli ilmsiks Soome marssal Carl Gustav Emil von Mannerheimi poolt koostatud salajaste luurema- terjalide kausta S-32 põhjal, mida Soome haridusnõunik reservmajor Erkki Hautamäki kasutas oma hiljuti ilmunud raamatu “Suomi myrskyn silmässä” (Soome tormi keerises) koosta- misel. Raamat on 342-leheküljeline ja pühendatud marssal Mannerheimi usaldusmehele Vilho Tahva- naisele. Raamat ilmus 2004. aastal ka rootsi keeles.
Kui Mannerheim 1917. aastal lahkus Tsaari-Venemaa armeest, leppis ta oma sinna jäänud sõpradest-ohvitseridega kokku nende kaudu salajase info saamises Venemaalt. Ohvitseride varjunimedeks olid Gregori, Irina ja Luci. Neilt saadud saladokumentidest sai alguse Mannerheimi salajane toimik S-32.
1930. aastal õnnestus metsatöölisel ja parvepoisil Vilho Tahvanainenil oma valdusse saada Ilomantsin Koitajõel Soome - N. Liidu piiri ületanud nõukogude agendil kaasas olnud salajased luureandmed ja toimetas need Joensuu sõjaväeringkonna ülema kätte.
1932. aastal õnnestus Tahvanainenil järjekordselt illegaalselt N. Liidu - Soome piiri ületanud vene agendilt salajasi luuredokumente hankida ja viis need 9. augustil 1932 isiklikult presidendi Svinhufvudi koju. Samal ajal tuli sinna tollane kaitsenõukogu esimees (siis veel kindral) Mannerheim, kes värbas Tahvenaineni oma usaldusmeheks.
Ohvitser Vilhau Tahvanainen valdas mitut keelt, oli Soome luureagent ja erikuller, kes täitis marssal Mannerheimi eriülesandeid.
1939. a. novembris kohtus Tahvanainen marssal Mannerheimi käsul Eestis, Narva lähistel agent Gregoriga, kes väidetavalt oli eesti päritoluga Vene polkovnik. Sellel kohtumisel andis agent Tahvanainenile üle kaks ümbrikku dokumentidega ja kaks filmirulli.
12. novembril hommikul tutvus Mannerheim saadud luureandmetega ja sattus nende dokumentidega tutvudes suurde hämmingusse. Dokumentidest selgus, et 15. oktoobril 1939 sõlmisid N. Liit, Inglismaa ja Prantsusmaa Moskvas salajase koostööpakti.
Poolteist kuud hiljem, 30. novembril 1939 alustas N. Liit Soome vastu sõda. Lääneriikidega sõlmitud kolmikpaktist tulenevalt polnud sõja alustamise eesmärgiks hoopiski mitte N. Liidu riigipiiride nihutamine Leningradist kaugemale, vaid kogu Soome okupeerimine, et seejärel tungida Põhja-Norrasse ja Põhja-Rootsi.
Marssal Mannerheimi poolt kogutud luureandmete põhjal oli N. Liidul 1940. aastal olemas järgmine tegevuskava:
Lääneriikide vaikival nõusolekul pidi Punaarmee 1940. aasta märtsiks okupeerima ja annekteerima Soome. Balti riigid pidi Nõukogude Liit okupeerima ja annekteerima hiljemalt 1940. aasta maikuu lõpuks. Nimelt teatas Stalini 28. jaanuaril 1940 Briti mereväeministrile Winston Churchillile saadetud kirjas, et kogu Soome, kaasa arvatud saared, on 15. maiks 1940 Punaarmee poolt vallutatud. Stalini kirjale vastates esitas Churcill konkreetse kava Suurbritannia, Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu ühisrinde loomiseks, mis nägi ette Saksamaa ründamist kolmest suunast korraga.
1940 kevadel pidid Suurbritannia ja Prantsusmaa koos Hollandi ja Belgia vägedega alustama sõjategevust Saksamaa vastu. Põhjarinde loomiseks pidid Briti väed maabuma Norras ööl vastu 15. maid. Brittidega liitunud prantslased pidid võtma oma kontrolli alla Taani ja Lõuna-Rootsi, kus oli ette nähtud luua Saksamaa vastu alustatava sõja lõunarinne.
Jugoslaavia pidi ründama Saksamaad "Böömi hobuseraua" kaudu, mida tõendasid 1940. aastal La Charités Prantsuse kindralstaabis sakslaste kätte saagiks langenud dokumendid.

Hitler jõudis ette
Neist rünnakuplaanidest sai aga Hitler teada. Nimelt saatis üks saksa luureagent 8. veebruaril 1940. aastal Londonist Berliini järgmise sisuga salajase kiirteate:
“Londoni lennuväljale maandus kahemootoriline ilma riigi tundemärkideta, tõenäoliselt N Liidule kuuluv lennuk. Lennukit saabus vastu võtma mereminister Winston Churchill isiklikult. Lennuväljal olid kehtestatud äärmiselt ranged turvanõuded. Kedagi lähedale ei lubatud. Lennuki meeskond jäi paigale. Külaline ja kõrges auastmes ohvitser lahkusid koos Churc-hilliga autos.”
Otsekohe tõusid Saksamaal õhku häireseisundis Luftwaffe hävituslennukid. Agendi poolt mainitud kahemootoriline tundmatu lennuk tabati tagasiteel mere kohal ja sunniti maanduma ühel Põhja-Saksamaa lennuväljal. Põhjenduseks toodi lennukil riiklike tunnuste puudumine. Järgneva 3–4 tunni jooksul kontrolliti äärmise põhjalikkusega nii lennukit, selle meeskonda, kui reisijat. Nende juurest leitud dokumendid fotografeeriti ja seejärel lubati lennukil lendu jätkata.
9. märtsil 1940 võttis marssal Mannerheim vastu Saksa kulleri, Hitleri usaldusmehe, kolonelleitnant Josep Veltjensi, kes edastas Mannerheimile Saksamaa juhtkonnalt poolt saadetud kirja. Selle Mannerheimi arhiivi säiliku K/8/24 kirja tekst oli järgmine:

Soome marssalile C. G. E. Mannerheimile
Saksa Riigi valitsus annab 07.03.40 saadud informatsiooni kohta teada, et eksisteerib Saksamaa vastu suunatud Inglise - Vene rünnakuplaan, mis näeb ette invasiooni Balti riikides ja Skandinaavias. Saksa valitsus ei või oodata, kuni see plaan realiseerub. Ta ei ole mingil juhul nõus sellega, et sõjalised operatsioonid kanduksid Saksa Riigi territooriumile.
Inglise-Prantsuse invasiooni ennetamiseks ja Norra ning Taani okupeerimise takistamiseks rakendab Saksamaa preventiivseid abinõusid. Kui Vene sõjaväed peaksid Botnia lahest (Põhjalahest) alustama rünnakut Soomele ja Rootsi rannikule, okupeerivad Saksa relvajõud Norra ja Taani. Saksa õhujõud alustavad niisugusel juhul ka otsemaid õhurünnakuid nende Soome territooriumi osadele, kust Vene vägede pealetung lähtub.
Kui Soome soovib Vene vägedele vastupanu osutamisel Saksa vägedelt abi, peab ta Saksa valitsusele esitama järelpärimise, kas viimane on oma õhujõududega toetamisega nõus. Saksa valitsus palub õhujõudude toetuse soovist teatada otse Riigi välisasjade ministrile.
Berlin, 02. 04. 1940 J. von Ribbentrop Hermann Göring
Saksa Riigi välisasjade minister riigimarssal

Kirjale olid lisatud: fotokoopia 15. oktoobril 1939 sõlmitud, Stalini ja Churchilli allkirjadega sõjalisest salalepingust ning sinna juurde kuuluvad lepingu realiseerimise plaanid; Skandinaavia aerofotod strateegilist ja taktikalist laadi märkmetega Inglise ja Prantsuse vägede põhja poolt Saksa Riigi piiride poole plaanitavate sõjalis-operatiivsete liikumiste kohta; Lääne ja Ida ühise Saksamaa vastu kavatsetava sõja organiseerimise ning teostamise selgitus, millele olid juurde lisatud aerofotode koopiad liitlaste operatiivplaanide kohta Norras ning Saksamaa neljal rindel sõjalisse haardesse võtmise kava ja rünnakuskeemid.
Pärast Soome okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ja peale seda, kui Briti-Prantsuse ekspeditsiooniväed olid hõivanud Norra, Taani ja Lõuna-Rootsi, pidi lepinguosaliste ühine kindralstaap koostama ühise ofensiivpealetungi ajakava, kus nähti ette, et Inglise ekspeditsiooniarmee üksused Põhja-Prantsusmaal marsivad koos Prantsuse armeega Belgiast läbi ja asuvad Reini rindel rünnakule. Samal ajal Nõukogude Liidu, Inglismaa ja Prantsusmaa merejõud isoleerivad Saksa sõjalaevastiku, tõkestades põhjapoolse Põhjamere ja Doveri ning Calais' harukanali kuni Saksa armee kahjutuks tegemiseni.
Rünnakuplaani järgi pidi peamine löök Saksamaale antama põhjast Skandinaavia ja Taani ning idast Baltikumi kaudu. Operatsioonide kindralstaap pidi jääma Pariisi.
Prantsuse ja Inglise õhujõudude ühine kindralstaap pidi moodustama otsekohe koos Nõukogude Vene õhujõudude kindralstaabiga töörühma, mille operatiivseks eesmärgiks oli Saksa õhujõududele hävitava löögi andmine, et seejärel ühiselt alustada maismaaoperatsioone.
Sõjalisele salaleppele oli Nõukogude vene kindralstaabi nõudmisel lisatud merekaardid, kus olid märgitud Norra vetes asuvad miiniväljad. Inglismaa Royal Navi pidi alustama Norra vete mineerimist 5.-6. aprillil 1940. Lisatud kaardil olid tähistatud oma merejõudude jaoks miinidest vabaks jäetud veeteed.
Mannerheimi salateenistuse andmetel oli Briti admiraliteet kinnitanud oma valmisolekut NSV Liiduga 15. okt. 1939 sõlmitud kokkulepete täitmiseks ning andnud nõusoleku Soome annekteerimiseks N. Liidu poolt, mis pidi olema lõpule viidud mais 1940. Norra ja Taani okupeerimise tähtajaks oli määratud 15. mai 1940. Sündmuste edasise arengu käigus otsustati aga tähtajad tuua 1940. aasta märtsi keskele.
Briti-Prantsuse invasioonikavad nägid veel ette Lõuna-Rootsi okupeerimise koos Göteborgi linnaga. Vastavalt Briti admiraliteedi kavale pidi kuninglik laevastik sulgema Saksa sõjalaevadele teed Põhjamerre, Skagerraki ja Kattegati.

Rahusobitaja Rudolf Hess
Teatavasti lendas 10. mail 1941 ootamatult Inglismaale Hitleri lähedal seisnud Rudolf Hess. Mannerheimi materjalide põhjal saab selgemaks tema lennu eesmärk, milleks oli soov, alustada läbirääkimisi rahu sõlmimiseks Saksamaa ning Inglismaa vahel, et ära hoida sõda Euroopas. Arvatavasti oli Hessil kaasas 15. oktoobril 1939. aastal Moskvas sõlmitud N. Liidu, Inglismaa ja Prantsusmaa sõjalise salapakti koopia. Nagu teada, arreteeriti Hess Inglismaal ja määrati hiljem Nürnbergi sõjatribunali poolt eluks ajaks vangi. Ka Hessi materjalid on kuni 2017. aastani salastatud.
Kuid Hitler nurjas need lääneriikide ja N. Liidu rünnakuplaanid, andes käsu välksõjakäikude alustamiseks, et päästa Saksamaa ja Euroopa punase teerulliga lömastamisest. 9. aprillil andis Hitler käsu operatsiooniks "Weserübung" (Taani ja Norra sõjakäiguks) ja alustas 8. mail 1940 läänes ohtlikku sõda kahel rindel. Samal ajal kui Wehrmacht võitles Norras, alustas Hitler 10. mail 1940 sõda Prantsusmaa vastu.
Mõlemad Saksamaa poolt alustatud välksõjad ajasid nurja N. Liidu ja lääneliitlaste Saksamaa ründamise plaanid ja N. Liidu ning liitlaste sõjaline alians oli sunnitud muutma oma Saksamaa alistamise strateegilist kava.
Pärast Prantsusmaa alistumist ning Norras ja Taanis maabunud Briti-Prantsuse ekspeditsioonikorpuse tagasilöömist ning nende maade hõivamist sakslaste poolt, pidi punaarmee, mis vahepeal oli oma relvajõude oluliselt suurendanud, andma Stalini kavandatud rünnakuplaani järgi 1941. aasta juuli algul Saksamaale sõjalise pealöögi. Kuid ka seekord ennetas Hitler Stalini grandioosse rünnakuplaani „Groza” ja alustas 21. juunil sõda N. Liidu vastu.

Marssal Mannerheimi arhiiv jäi aastakümneteks suletuks
1945. aastal vaatasid Mannerheim ja Tahvanainen kogutud saladokumendid üle. Osa neist hävitati, osa anti riigiarhiivi. Tähtsamatest dokumentidest tehti koopiad, mis hiljem Tahvanaineni valdusse jäid.
Soome president Paasikivi, kes 1945. aastal jättis Soome edasise saatuse Nõukogude Liidu otsustada, nõudis Vilho Tahvanaiselt surmaähvardusel, et see neid N. Liitu ja lääneliitlasi rängalt süüdistavaid materjale ei publitseeriks, ega reedaks nende olemasolu mitte kellelegi. Nii ei saanud Tahvananinen neid materjale avalikustada ja andis need edasi autoriteetsele ning usaldusväärsele ohvitserile V. O. Oramale, soovitades, et see need esimesel võimalusel avaldaks.
Kuid ka Oramal ei õnnestunud tollal Soomes valitsenud poliitilistes tingimustes Mannerheimi sõjalisi luurematerjale publitseerida, kuna Paasikivi järglane Urho Kaleva Kekkoneni poliitiliseks jooneks olid soojad ja sõbralikud suhted Nõukogude Liiduga. Nii oli ka Orama sunnitud oma kõrge ea ja halva tervise tõttu need materjalid omakorda edasi andma erumajor Hautamäkile, kes nende publitseerimisega tegeles ja alles hiljaaegu need raamatuna avaldas.
Peale liitlastega sõlmitud pakti läbikukkumist muutis Stalin oma seisukohta. Nüüd püüdis ta igati õigustada oma liitu hitlerliku Saksamaaga, kiites Saksamaa vallutusi Euroopas ja manas lääneliitlasi Saksamaa ründamise kavatsuste pärast.
29. märtsil 1940 toimunud NSV Liidu Ülemnõukogu istungil ütles välisasjade rahvakomissar V. Molotov oma ettekandes muuhulgas:
“/…/ Kuna Nõukogude Liit ei tahtnud saada Inglismaa ja Prantsusmaa käsilaseks selle imperialistliku poliitika elluviimisel Saksamaa vastu, on nüüd nende seisukohad Nõukogude Liidu vastu muutunud veelgi vaenulikumaks, tõendades ilmekalt, kui sügavad klassijuured on imperialistide vaenulikul poliitikal sotsialistliku riigi vastu.”
Võib arvata, et Moskva sellise kahepalgelise käitumise tagamõtteks oli Stalini soov, et Hitler alustaks sõjategevust lääneliitlaste vastu, mis võimaldaks tal käivitada oma rünnakuplaan „Äike” (Groža) ja anda Saksmaale hoop selja tagant?

Vaino Kallas

Materjali allikad: - „Die Kameradschaft. Unabhängiges Mittellungsblatt für soldaten” – 1994;
- Hautamäki raamatu kohta ilmunud artiklid;

Artikli autor ei vastuta artiklis toodud faktide õigsuses.

Vasta
  


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Terrorismi ajalugu, ehk kes on terrorist ja mis on terror? xcad 33 6,778 17-06-2020, 12:35
Viimane postitus: jeekim
  Järgmine maailmasõda vee pärast? tydruk- 26 10,989 14-11-2018, 20:38
Viimane postitus: Malandro
  Terror Storm Oki 0 2,390 22-08-2007, 16:07
Viimane postitus: Oki

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
2 külali(st)ne

Expand chat