Postita vastus 
 
Teema reiting:
  • 0 Häält - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Minu hullus ja arutus
Autor Sõnum
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
16-03-2013 20:03
Postitus: #1
Minu hullus ja arutus
Ajendas mind osaliselt seda teemat looma Michel Foucault’i äärmiselt sisutihe raamat "Hullus ja arutus", mille vahetuks materjaliks on psühhiaatria ajalugu, mida autor uuris paljude parameetrite kontekstis ( ajalugu, filosoofia, psühholoogia, sotsioloogia, kriminoloogia, viimases astmes ka psühhopatoloogia) ja mida on nimetatud meditsiini represseerivate tahkude vastu võitlejate poolt antipsühhiaatriliseks.

Autor täheldas, et enne XIX sajandit puudus selline mõiste nagu hullumeelsus ja psühhiaatria on ise psüühiliste haiguste looja.
Minu jaoks on see raamat mingit tahku pidi siinsega seotud, olen sealt leidnud toredaid mõtteridasid, mõned neist:

„Tunne: see on tahtmatu, elav liikumine, mis viib meid kõrvalteid kasutades ammu enne mõistust sellesse punkti, kuhu jõudmiseks viimasel oleks tulnud veel kaua vaeva näha.

Kuidas teda, hullu, kelle hästi väja tahutud profiili polnud veel sada aastat tagasi sugugi raske märgata, teiste seas ära tuntakse nüüd, mil seesama profiil peab ühetaolise maskina katma nõnda paljusid erinevaid palgeid? Kuidas teda eksimatult eristada igapäevases ümbruskonnas, kus ta on poetunud kõikide mittehullude sekka ning kus tema hulluse jooned on lahtiharutamatult ühte põimunud mõistuse visade märkidega? Neid küsimusi esitavad endale pigem targad kui õpetlased, pigem filosoofid kui arstid - terve armee valvsaid kriitikuid, skeptikuid, moraliste.

Hulluse loomus on samal ajal tema tulus tarkus./.../ liigi säilimiseks läheb ju vaja armuhullust, riikide ehk poliitiliste kehade korrashoid nõuab deliirset ambitsioonikust, rikkuste loomine - pöörast ahnust.

... lõppkokkuvõttes seisneb hulluse loomus selles, et ta salaja ongi mõistus, või et ta vähemalt eksisteerib ainult tänu mõistusele ja mõistuse jaoks.“


Teise osa ajendist moodustas foorum ja selle teatavad ilmingud: olen mitmeid kordi juhtunud lugema erinevate kasutajate postitusi, milledes antakse mõista, et puudub julgus/tahe oma nn parakogemusest kirjutada. Põhjuseks on toodud kartust, et mõnedi lugejad võivad näha postitajas ilmselget hullu, kelle koht pigem hullaris. Veel olen märganud viiteid valulävele, mis ei luba oma isiklikku kogemust jagada, kardetakse hilisemat põhjendamatut kriitikat ja mõistmatust. Need on need, mis mulle koheselt meenusid.

Isikliku kogemuse - mida võib tõlgendada parana ja mida tahaks täiendada sõnaga ’para’- jagamine on minu jaoks paras julgustükk. Alati jääb siin oht, et su siirust kasutatakse hilisemas suhtluskäigus ära, olgu siis taolise käitumise motiiviks misiganes.

Kolmanda osa ajendisse andis hiljutine juhtum siin, mille tahtmatuks osalejaks sain. Sai selgeks, et üks rääkijatest on oma arvamuses põhjendamatult küüniline ja solvav. Lugedes teist rääkijat, tajusin imestust, kurbust...

On meeldinud lugeda foorumlaste isiklikke ehedaid kogemusi (ei räägi postitustest, mis tekitatud klikkide? püüdmiseks, neil puudub usutavuse energia), nende sekka asjalikke ja toetavaid arvamusi. On meeldinud arutelud, mis on vajadusel suunavad, toetavad ning selgitavad. Hindan neid väärtuslikeks.

Kirjeldatud ajenditest lähtub palve, et foorumlased, kes kunagi isiklikku kogemust ei jaga, tooksid siin välja põhjuseid, mis takistavad/peatavad neid seda tegemast.

Üldiseks aruteluks pakun mõtet, et kuidas mõistus lubab vahet teha arukal ja arutul?
(selle postituse viimane muutmine: 13-06-2013 22:10 Thorondor.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Minaelan
Veteran

Postitusi: 2,451
Liitunud: Jul 2011
16-03-2013 20:54
Postitus: #2
RE: Hullus ja arutus
Hulluse kohta ei oska seisukohta võtta, sest kuna mind müstika ja para-asjad köidavad, siis sellega seotud inimesi on ajaloo vältel "hullusärki" riietatud - nii otseses kui ka kaudses mõttes.

Aga see järgmine tsitaat on küll kümnesse Smile:

(16-03-2013 20:03 )Sinis Kirjutas:  [i]„Tunne: see on tahtmatu, elav liikumine, mis viib meid kõrvalteid kasutades ammu enne mõistust sellesse punkti, kuhu jõudmiseks viimasel oleks tulnud veel kaua vaeva näha.
(selle postituse viimane muutmine: 16-03-2013 20:55 Minaelan.)

Oma hinge kuulates ei saa sa teha muud, kui ainult täiuslikke valikuid.


Õpi selgeks reeglid, siis tead, kuidas neid korralikult eirata.
Dalai-laama
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Lorenz
Veteran

Postitusi: 792
Liitunud: Feb 2011
17-03-2013 03:58
Postitus: #3
RE: Hullus ja arutus
Tooksin siis välja veel ühe tsitaadi ühest Foucault raamatust. Kuna ma ise pole ühtegi tema raamatut lugenud ega tutvunud ka sekundaarse kirjanduega, siis ei oska ma ka palju tema kohta öelda.
Tsitaat:...modern man no longer communicates with the madman [...] There is no common language: or rather, it no longer exists; the constitution of madness as mental illness, at the end of the eighteenth century, bears witness to a rupture in a dialogue, gives the separation as already enacted, and expels from the memory all those imperfect words, of no fixed syntax, spoken falteringly, in which the exchange between madness and reason was carried out. The language of psychiatry, which is a monologue by reason about madness, could only have come into existence in such a silence.


... tänapäeva inimene ei suhtle enam hulluga [...] Siin pole ühist keelt, või õigemini, ühist keelt pole enam. Hullumeelduse vaimse haigusena klassifitseerimine kaheksateistkümnenda sajandi lõpul on tunnistajaks dialoogi katkemisele, jõustab eraldatust ja heidab mälust kõik need kõheldes kõneldud ilma püsiva süntaksita ning ebatäiuslikud sõnad, milles mõttevahetus hulluse ja mõistuse vahel aset leidis. Psühhiaatria keel, mis on mõistuse monoloog hulluse teemal, sai tekkida vaid sellises vaikuses.
http://en.wikipedia.org/wiki/Madness_and_Civilization

Foucault ei ütle siin vähemalt seda, et hullumeelsuse mõiste on pärit kaheksakümnenda sajandi lõpust, vaid et siis lõppes dialoog hullumeelsuse ja mõistuse vahel. Hullumeelsus on alati olemas olnud, aga siis hakati seda haiguseks nimetama ja seda üritati hakata ravima.

Lisaksin siia ühe tsitaadi Aristoteleselt.
Tsitaat:Those under the influence of their passions are somewhat like those who are mad or drunk, for they do not act according to the knowledge that they have. Incontinent men are like this. In an incontinent man the desire, not the knowledge of what is right, is contrary to right reason.


Oma kirgede mõju all olevad inimesed on mõneti nagu hullud või purjus. Nad ei käitu teadmiste alusel, mis neil on. Ohjeldamatud inimesed on sellised. Ohjeldamatus inimeses on kirg, mitte teadmised sellest mis on õige, vastandumas õigele alusele.
http://www.gradesaver.com/aristotles-eth.../section7/

Lõpuks lisaksin veel ühe idee, mida ma kusagilt lugenud olen. See puudutab üldistatud kangelase mõistet. Kangelane on see, kes lahkub kodunt pere ja sõprade juurest ning läheb kaugele tundmatule maale või allilma. Vahel teeb ta seda astudes välja suurema ohu vastu, vahel mingit sorti ebaõigluse vastu. Ta võitleb seal lohede või koletistega. Võites saavutab ta midagi tähtsat koju jäänute heaks.
Aristoteles võrdles voorust ohjeldatuse ja tasakaalukusega. Õige tee on äärmuste vaheline tee ja see, mis on ka ühiskondlikult aktsepteeritud. "Konsulteerime tarkadega ja paljudega("lihtsama rahvaga") ", oli tema esimene reaktsioon paljudele eetilistele probleemidele. Lõppkokkuvõttes oleme me ju osa ühiskonnast.
Hulluses on peidus suur jõud, see on vaba normidest ja paljudest piirangutest. Paratamatult asub hullus aga väljaspool ühiskonda ja kangelase rännak on üks näide sellest, kuidas hullus saab siiski kasulik olla. See rännak kaugele maale või allilma sümboliseerib üksildust, mida hullus kaasa toob. Koletised sümboliseerivad minu meelest ühiskonna enda sees peituvaid ohte - hullusi, mida saab võita vaid hullusega. Sõrmuste isandas näiteks on vaenlaseks sisuliselt industriaalühiskonna hingetus ja õudus. See, mida Tolkein nägi ja koges esimese maailmasõja kaevikutes.
C. L. Dodgson'i (Lewis Carroll'i) "Alice imedemaal" on samuti mõneti näide millegi inimliku leidmisest hullusest. Seal pole suuri koletisi, aga autori elus neid ikka oli. Ta ei pannud neid kirja lihtsalt. Dogson olevat kannatanud pikalt suurt ängi ja kõikehõlmavat tunnetust oma patust [viit]. Teda on hiljem seostatud pedofiiliaga, aga see arvamus pole kinnitust leidnud. Pigem kannatas ta ise selle all, et tema fantaasiad olid nagu lubamatud mingil moel. Neis oli mingisugust hullust ... Kas pole huvitav, et Dodgson'i esimene kirjanduslik edu saatis poeemi "Üksildus"? Eks see ole paljude loomeinimestega nii, et nad peavad alistama mõningaid deemoneid. See on mõningase hulluse hind.

Kuidas lubab mõistus teha vahet arukal ja arutul?
Arukaks võiks lugeda seda, mis on kooskõlas kehtivate ühiskondlike normatiividega. Ühest küljest võime me maailma kirjeldada sellisena, nagu me seda teame olevat. Teadmised pole aga kunagi absoluutsed ja need kehtivad üldiselt vaid oleva kohta. Kuidas aga kirjeldada seda, mis peaks olema? David Hume on kuulus oma väitega, et sellest, mis on, ei saa tuletada seda, mis peaks olema. 'Peaks olema' on normatiivide valdkond, kui 'on' on faktide valdkond.
Asja teeb keeruliseks see, et nii nagu teadus muudab meie teadmisi olevast, nii on ka muutumises see, mis peaks olema. Normatiivid pole midagi kindlalt fikseeritut ja inimeste tõekspidamised võivad üksjagu muutuda. Seega muutub ka see, mis on parasjagu arukas ja mis mitte.
Kui nüüd hakata küsima, et mis need normatiivid siis ikkagi täpsemalt on ning miks ja kuidas nad muutuvad, siis see on üpris pikk ja keeruline teema. Ma ei ole seda teemat ka eriti põhjalikult läbi töötanud. Dennetti loengutest on meelde jäänud tänapäevasest vaatevinklist kahte tüüpi normatiivid. Ühed on nö. Pittsburgh normatiivid, mis moodustavad sisuliselt pahelisuse ja vooruslikkuse skaala. Teised on nö tarbjarahulolu normatiivid, mis määravad ära töötab/ei tööta skaala.

Ma arvan, et normatiivid on hädavajalikud ühiskonna toimimiseks ja nendest loobumine tähendab tsivilisatsioonist loobumist. Mingit tüüpi normatiivide olemasolu on igasuguse koostöö eelduseks. Samas saavad normatiivid olla lihtsalt väga rumalad ja väikese kasuteguriga. Sellised, mis lubavad inimestel koos toimida, aga vaid väga piiratud ulatuses. Ühest küljest organiseerides ja teisest küljest igati piirates. Võimalik, et hullus on mõningal määral normatiividega alati kaasas käiv nähtus, sest ranged piirid takistavad ju alati arengut. Samas ei arva ma, et hullust iseenesest oleks vaja oluliselt julgustada või soosida. Sealt vabaduse leidmine on jõukohane vaid väga tugevatele. See on jõukohane vaid kangelastele, kes suudavad lohesid tappa ja tagasi tulla. Teisisõnu neile, kes suudavad normatiive ümber kujundada. Ülejäänud jäävad abitult ulpima hägus, kust ilma kõrvalise abita on väljapääsu raske leida.

Need olid siis kõigest mõned mõtted antud teemapüstituse raames. Kaugelt liiga lühikene jutukene, et seda teemat kuidagigi katta saaks. Hulluse puhul peaks ju rääkima ka erinevatest vaimsetest häiretest. Teemapüstitusest jäi aga nagu mulje, et hulluse all peetakse silmas lihtsalt mingitele normatiividele mittevastavat mõtlemist. Skisofreenia näiteks on aga ju natukene teine asi.

Järgneval pildil on kujutatud Louis Wain'i maalitud pildid kassist samal ajal, kui tema skisofreenia progresseerus.
[Pilt: tumblr_lvlhnnir3f1qlk2r4o1_500.jpg]

Tsitaat:... which contrasts two distinct and peripheral ways of encountering the world. The Little Girl (whose exemplar is Alice), explores a world of 'surfaces': the shifting realm of social appearances and nonsense words which nevertheless seem to function. The Schizophrenic (whose exemplar is Artaud) is by contrast an explorer of 'depths', one who rejects the surface entirely and returns instead to the body.
For the Schizophrenic, words collapse, not into nonsense, but into the bodies that produce and hear them. Deleuze refers to "a new dimension of the schizophrenic body, an organism without parts ..."
This body is also described as "howling," speaking a "language without articulation" that has more to do with the primal act of making sound than it does with communicating specific words


... mis koosneb kahest erinevast viisist maailma tajuda. Väike tüdruk (kelle näide on Alice), uurib maailma 'pinda' - muutuvat kihti sotsiaalsete nähtuste ja arusaamatute sõnadega, mis tunduvad siiski toimivat. Skisofreenik (kelle näide on Artaud), on kontrastina 'sügavuste' uurija. Tema tõrjub pinnapealse täielikult ja tõmbub hoopis kehasse.
Skisofreeniku jaoks ei taandu sõnad mitte arusaamatuteks vaid kehadeks, mis neid loovad ja kuulavad. Deluze viitab "skisofreeniku keha uuele dimensioonile, organismile ilma osadeta ..."
Seda keha võib ühtlasi kirjeldada kui "huilgavat", rääkimas "keelt ilma hääldamiseta", mis on rohkem seotud ürgse häälitsemisega kui suhtlemisega läbi spetsiifiliste sõnade.
Kehad ilma organiteta (ingl. k.)

Seda lugedes mõtlesin, et need kehad ilma organiteta on mõnes mõttes nagu mingid ürgsed normatiivid, milledeni skisofreenikud taanduvad...
Siinkohal pean ma aga spekuleerimise lõpetama,sest ei ole ma ka Deluze ideedega sügavamat tutvust teinud. Oeh, ma võin täiesti mööda panna ... "Capitalism and Schizophrenia" tundub igatahes huvitav lugemine olevat. Paraku ei leia ma kardetavasti lähiajal aega selle jaoks.

Lõpuks jääb üle vaid loota, et ma teemat asjatult segasemaks ei teinud nende suurema kriitikata ja korralikult läbi mõtlemata mõtetega.
(selle postituse viimane muutmine: 17-03-2013 04:06 Lorenz.)

Seoses pingelise eelarvega on valgus tunneli lõpus ajutiselt töökorrast väljas
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Minaelan
Veteran

Postitusi: 2,451
Liitunud: Jul 2011
17-03-2013 07:53
Postitus: #4
RE: Hullus ja arutus
(17-03-2013 03:58 )Lorenz Kirjutas:  Lõpuks jääb üle vaid loota, et ma teemat asjatult segasemaks ei teinud nende suurema kriitikata ja korralikult läbi mõtlemata mõtetega.

Ei noh, kui need olid läbimõtlemata sõnad, siis ....Smile1

Väga huvitav igatahes. Kuigi ma üldiselt filosoofilisi üllitisi ei loe, on tore, kui nendest selliseid ladusaid kokkuvõtteid tehakse.


(17-03-2013 03:58 )Lorenz Kirjutas:  Ma arvan, et normatiivid on hädavajalikud ühiskonna toimimiseks ja nendest loobumine tähendab tsivilisatsioonist loobumist. Mingit tüüpi normatiivide olemasolu on igasuguse koostöö eelduseks. Samas saavad normatiivid olla lihtsalt väga rumalad ja väikese kasuteguriga. Sellised, mis lubavad inimestel koos toimida, aga vaid väga piiratud ulatuses. Ühest küljest organiseerides ja teisest küljest igati piirates. Võimalik, et hullus on mõningal määral normatiividega alati kaasas käiv nähtus, sest ranged piirid takistavad ju alati arengut. Samas ei arva ma, et hullust iseenesest oleks vaja oluliselt julgustada või soosida. Sealt vabaduse leidmine on jõukohane vaid väga tugevatele. See on jõukohane vaid kangelastele, kes suudavad lohesid tappa ja tagasi tulla. Teisisõnu neile, kes suudavad normatiive ümber kujundada. Ülejäänud jäävad abitult ulpima hägus, kust ilma kõrvalise abita on väljapääsu raske leida.


Hulluses on peidus suur jõud, see on vaba normidest ja paljudest piirangutest. Paratamatult asub hullus aga väljaspool ühiskonda.

Arvan samuti, et kirg oma huvide/elueesmärkide otsimise/eneseteostamise vallas ja hullus on suht sarnased energiad.
Ja õnneks on igas ühiskonnas leidunud nö hulle, kes kõigi "teaduslike" ja ühiskondlike normatiividele kiuste oma rida ajavad ning niiviisi uute avastuste, leiutiste ja mõtete(ideede)vooludega inimkonda rikastavad.

Ehk siis meie arengus on tihti "süüdi" just "hullud", kes trotsivad ühiskondlikke ja teaduslikke norme.Smile

Oma hinge kuulates ei saa sa teha muud, kui ainult täiuslikke valikuid.


Õpi selgeks reeglid, siis tead, kuidas neid korralikult eirata.
Dalai-laama
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
17-03-2013 10:56
Postitus: #5
RE: Hullus ja arutus
Alustan aruka ja arutu otsingut iseenda kogemuse najal.

Kujutage ette last, neiut, kes kahel jalal liikudes pidevalt jalge ette vaatas. Ja seda väga lihtsal põhjusel, niimoodi sai ta vältida mutukatele-putukatele peale astumist, tähendas see tema jaoks nende kaitsetute olendite tapmist. Manitsused, mille osaliseks ta sai, pidid selgeks tegema, et ta könnak on sobimatu (nt: see pole ilus vaatepilt; ohtlik, kuna sel viisil ei näe oma ninast kaugemale) ja mõttetu (elu loomulik ringkäik).

Kujutage last,kes näeb ilusaid lilli, millest on tore pärga punuda. Ja punubki, korjates vajaliku koguse lilli ja vajadusel neid juurde noppides. Kõrval on teine laps, kes korjab oma pärja jaoks kõik läheduses olevad õied ja heidab need ühte hunnikusse, valides sealt talle sobivamad. Need kasutamata jäävad lihtsalt inetult maha ja mädanema.

Neid elu loomulikke nähtusi tuli enese jaoks hakata varakult mõtestama, et hinge lohutada ja vältida haiget saamist.

Lihtsustatult, üks, milleni jõudsin, oli kindel teadmine, et maailma pole vaja risustada oma paberile/kirjalikult jäädvustatud sõnade/mõtetega - ilmselgelt puuduvad mul selleks eeldused-, seeläbi jääb ruumi kandvamatele- olin valimatu lugeja, kuni sai selgeks, et suuremal jaol loetust polnud väärtust-, minu osaks jäägu need nähtamatud.

Kuni ühel kenal selle aasta jaanuarikuu ööl sai unes räägitud oma targema minagawink, kes soovitas hakata kirjutama. Ärgates olin tõsiselt hämmeldunud, mõtisklesin, kui arutuks ma seeläbi iseenda jaoks muutuksin, rääkimata neist, kes võiksid eales mu ridu lugeda; kui arukas on unenäo soovitust pidi suunduda rajale, mida olen terve elu vältinud.
Mõistus, aita mul leida alateadvuse tegelikud motiivid ja säästa mind naeruväärsest!

Kuna olin selleks ajaks enav-vähem sagedane parafoorumi külastaja, leidnud mulle sobivama, ja arvasin end natuke ära tundvat, otsustasin uskuda tunde häält ja lasta lahti varasemast nõuedest endale. Asjal on ju ka teine, praktiline külg, kirjutamine. Ei arva, et mu mõtlemise kvaliteet kirjutamise kaudu oluliselt paraneb, või siiski...

Mis lugemisse/kirjutamisse puutub, siis enda puhul saan rääkida, et lapse- ja noore inimese eas sai kättesaadavast lektüürist otsitud tundmatut, siis nüüd rõõmustan, kui kohtun tuttavaga; mõni kild kohtumistest antud teemasse:

Mida enam ma oma vaimu teritan ja lihvin, seda enam kaldun arvama, et kõik ajavad tühja lora. /Régnier/

Hulluse tunde mõõdetakse kellaga, kuid tarkuse tunde ei saa ükski kell mõõta. /W. Blake/


Ei soovinud võimalike kaasrääkijate jaoks teemat kitsalt raamistada, igaühe jaoks on oma äratundmine, olgu siis hulluseks grupimõtlemine või esiletoodud haigus.

Kuigi jah, kuna vaimuhaiguste kohta on erialast kirjandust piisavalt, eelistaksin siin kõike muud, kui neist üksühele äratoodud haiguste tunnuseid ja kirjeldusi. Ja soov oli võimalusel teemat ilustada paramõõtmegawink
(selle postituse viimane muutmine: 17-03-2013 11:38 Sinis.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
24-03-2013 18:13
Postitus: #6
RE: Hullus ja arutus
Aastaid tagasi, veel verinoorena ja matkides üldiseid riietumistavasid, püüdsin oma maitsemeelt kohaldada mulle sobivaga keskkonnas, kuhu elu oli mind lükanud. Lõppes see vestlusega ühes grupis vanemate ja targemate osavõtul, kes tegid heatahtliku/kriitilise märkuse minu kehakatvate riietusesemete värvivaliku osas. Olin solvunud ja haavunud, tundsin kaudset viidet oma hingeseisundile. Minu püüdluseks oli sulanduda gruppi, olla selle täisväärtuslik liige, mitte eristuda oma loomuomadustega, ja üheks selle eelduseks pidasin grupi liikmete järgimist. Minu taotluslik jäljendamine sai ebaõnnestumise osaliseks. Uurisin veidi ja teadvustasin, et olin olulise jätnud märkamata, grupi riietuse värvigamma oli valdavalt neutraalne, kuid mitte värvitu, aegajalt esines ehedat värviküllust.
Tookord puudus mul otsustav julgus, et jääda oma valiku juurde, pelgasin grupi hukkamõistu ja eraldumist. Mu riided said ühtäkki lisa paabulinnu sulekirevusest, et oma väärtust kinnitada ja tugevdada.

Tegelikult on mul ükskõik, mis värvi ja karvaga ennast keegi ehib, mis tegumoe ja moetusega suhestub, peaasi et end ise hästi tunneb. Halvasti tundmist ja üldisest eristuvat olen elus piisavalt märganud. Kui esimene neist on tihti sunnitud valiku, ressursside puudumise/piiratuse tagajärg, siis teine on kas teadlik, mida vaid vähesed praktiseerivad oma isiksuse toel või on see hulluse üks märkidest.

Edasi Foucault: “... hullus surub ennast peale kui konkreetne reaalsus, sest ta peitub antud rühma eksistentsis ja selle normides. Lisaks surub ta ennast peale kui vajalik - vältimatu valik, sest inimene peab kindlasti asuma ühel või teisel poolel, rühmas või väljaspool rühma. Pealegi on valikuvõimalus üksnes näiline, sest ainult grupi siseliikmetel on õigus ära märkida neid, keda peetakse väljaspoolseteks ning süüdistatakse seepärast selles, et nad viibivad väljaspool rühma omal valikul. Puhtkriitiline teadvustus, et nad on teelt kõrvale kaldunud, toetub siin otsustusele, et nad on valinud teise tee, ning nõnda õigustab praktiline hulluseteadvus ennast vahetu dogmatismiga. Ehkki praktiline hullus on sotsiaalne ja normatiivne ning algusest peale kindla alusega varustatud, ei ole ta seepärast veel sugugi vähem dramaatiline: ühelt poolt eeldab ta küll rühma solidaarsust, kuid teisalt viitab samavõrd ka tungivale vajadusele kedagi eraldada.“

„Selles hulluse vormis, mis on saanud päranduseks esivanemate suured hirmud, kestavad edasi (ehkki teadmatult, tahtmatult ja sõnades väljendamata kujul) vanad tummad riitused, mis puhastavad kogukonna hämaraid teadvustusi ning annavad neile värske jõu. See vorn kätkeb endas tervet nimetut ajalugu, ning hoolimata kõikidest õigustustest, mida ta võib enda kasuks esitada, jääb ta rangelt muutumatutele tseremooniatele lähedasemaks kui keele lakkamatule künnitööle.“
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
30-03-2013 20:54
Postitus: #7
RE: Hullus ja arutus
Mõte oli kirjutada seekord oma kogetud hullust kirest, aga sinnapaika ta seekord jääb.

Näppu jäi üks raamat pealkirjaga Pimestus, autoriks Elias Canetti ja lauselõik, mis viis mõtted tahtmatult pararadadele. Seal umbes kümneaastane poisike suures raamatuhulluses leiab võimaluse jääda raamatupoodi ööseks, tema hirmukogemus sealt:

„...Varjud roomasid ringi. Kummitused olid siiski olemas. Öösel lendasid nad kõik kohale ja konutasid raamatute peal. Nii nad lugesid. Neil polnud valgust vaja, neil olid nii suured silmad. Nüüd poleks ta ülal ühtki raamatut puudutanud, ei, allgi mitte. Ta ronis leti alla ja plagistas hambaid. Kümme tuhat raamatut, igaühe peal kükitas tont. Seepärast oli nii vaikne. Mõnikord kuulis ta neid lehti pööravat. Nad lugesid täpselt niisama kiiresti nagu temagi. Ta võinuks nendega harjuda, aga neid oli kümme tuhat, mõni neist võis hammustada. Kummitused vihastavad puudutamise peale, nad arvavad, et neid tahetakse välja naerda. Ta tegi end päris väikeseks; nad lendasid temast üle.“

Need read on nii toredad, et lagistasin naerda. Ühtlasi pakkus mälu meenutuseks oma lapseea katsumust.

Umbes selle poisikese vanuses veetsin aega suvelaagris. Magamistoas oli grupp tüdrukuid, enam-vähem üheealised, kuid iga siiski selline, et paariaastane vanusevahe oli silmaga eristatav. Unejutuks pidas üks neist vanematest kohaseks rääkida õudusjuttu, jäin mäletama tulipunaseid käsi, mis akna taga pidid olema ja millede eesmärgiks oli kägistamine. Ja need käed vaevasid mind aastaid, kujutlesin räägitu koheselt piltide reaks - olen kord nii loodud-, neist lahtisaamine oli aeganõudev ja pidev protsess.

Siin foorumis saab alailma lugeda kellegi hädast, kus üks kummitus/vaim on hullem kui teine, ja ikka on neil võime hirmutada. Endale piisas üksnes tühisest lastejutust, et meelerahu kaotada.

Selles meelerahu kaotamises olen teadvustanud hulluse sugemeid. Pimedal ajal, kui aknad said kardinatega kaetud, ei pannud mind mingi vägi neid liigutama ega kardinate taha piiluma, põrnitsesin neid tigedalt ja lootusetult. Iga kord, kui kujutluspilt punastest kätest naases, olin hingepõhjani õnnetu ja selle tüdrukust rääkija peale pahane.

Sestap arvan, et tondi- ja muud hirmujutud peaksid lastest eemale jääma.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Samir
Tavaliige

Postitusi: 202
Liitunud: Apr 2011
01-04-2013 13:54
Postitus: #8
RE: Hullus ja arutus
Nii ja naa..
Tuletame meelde rehepappi, kes miilavate süte taustal lastele tondijutte rääkis..
See oli tervik, terviklik lähenemine - olemas on nii tema - teispoolsus(haldjamaailm, põrgu, jne jne) - ja sina.
Alati oli enam-vähem teada, kellega tegemist võis olla..tegijate ring oli küllalt kitsapiiriline, nende kombed ja tavad olid tuntud.
Kui sa teda kohtad, peavad sul kuhugi olema talletatud teadmised, milline ta on.
Mida on tal vaja, mis teda motiveerib.
Mis on ta tugevad ja nõrgad küljed.
Ja et palju jutte kuulanud-meeldejätnud, mittekartev(ja mitteahne) inimene kavaldab üldjuhul mitteinimese üle.
Ma ei väsi imestamast, milline teadmiste varamu meil(folklore.ee näol näiteks)olemas on. Väga huvitav, kogu aeg loen.

http://birramee.blogspot.com
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
02-04-2013 15:22
Postitus: #9
RE: Hullus ja arutus
Nõus, vähemalt osaliselt. Miks? Lapsele sobimatute juttude all pidasin silmas õudusjutulaadseid moodustusi, mis ei lisa arengule midagi, pigem tekitavad arusaamatuid pingeid, millega tundlik laps ei tule toime.

Lapsena oli minu jaoks muinasjuttudes jms probleemiks pahateole järgnenud karistus (surm), see tundus ilusa jutu taustal julm ja üldsegi mitte vastavuses kuriteo suurusele, nt Punamütsikeses lõigatakse hundil kõht lahti, topitakse kive täis ja visatakse vette surema. Uskumutu, milleks selline vägivald, kui nn kannatada saanud tegelased olid elus, terved ja õnnelikud. Hea küll, ühel hetkel lasin end veenda, et see polnud päriselt ja neis on tavaks taoline karistuse liik.

Lapsena ei kuulanud/lugenud ma vabal tahtel mitte kunagi eesti muinasjutte jms, need olid minu jaoks sünged ja hirmutavad – mäletan Nukitsameest, mille mõjul sai hulk unetuid öötunde üleval passitud, nii kui silmad sulgesin, pakkus kujutluspilt hädasolevaid lapsi pimedas ning ohtlikus metsas -, koolis kohustusliku kirjanduse raames olin sunnitud mingi osaga neist tutvuma, aga aeg polnud midagi sest süngusest endale jätnud. Samuti olid eesti folkloori illustreerivad pildid masendavad ja värvitud, neis puudus rõõm ja sära, nad mõjusid tahumatult ja rusuvalt, eriti bõliinade kõrval, millede sisus ja piltides oli lapsikut toredust ning helgust, heasüdamlikkust.

Täiskavanuna on saanud rahvaste folkloor jms hoopis teise tähenduse, nüüd tõlgendan nende kaudu rahvustele omaseid ja eristuvaid käitumisjooni, iseloomulikku kombestikku jms, hea ja kurja võitlus on tagaplaanil.
(selle postituse viimane muutmine: 02-04-2013 20:47 Sinis.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
08-04-2013 19:22
Postitus: #10
RE: Hullus ja arutus
Alustan Foucaultiga : „...hulluse põhjust otsida romaanide lugemise tagajärjel üles piitsutatud meeltest.“
Kahjuks ei õnnestunud enamat tema mahukast teosest üles leida, see poolik rida oli mõttesuunisena üles märgitud, kuid olin jätnud lehekülje numbrid lisamata.

Arvan, et ma olen üks paljudest, kelle jaoks on raamatutel oma kindel ja tähtis koht elus, kindlasti esines piitsutatuid meeli. Teismelisena püüdsin neid neelata kasvõi kuuvalguse käes, nii võimatu oli loobuda põnevast ja uudsest. Meeldis neisse kaduda, tundmatuna võõrast jälgida ja mida veel kõike. Kuulnud olen, et raamatud on tummad kaaslased, see pole tõsi: nii lärmakaid tegelasi kohtab päriselus harva.

Peale lärmi teevad raamatud muudki, hoiavad jõuga silmi mõnel real, siis loed ja loed ja loed... nagu kinnisidee, kuni mõte liigub kas nukralt, rõõmsalt, vaikselt, rahutult... oma teed. Ühel hetkel virgud oma unelusest ja oled tänulik sedalaadi lugemisvarale. Nii kogud meeltesse kirjutaja tundeid, mõtteid, tegusid... Kui õnne ja mõistust jagub, siis tunned ära teadmised, tarkused.

Teadagi lõppes see arutu vajadusega omada raamatuid oma isiklikus kogus, hea oli teada, et enda jaoks väärtuslik on alati käeulatuse kaugusel. Õnneks tuli siin varas appi ja asetas raamatud nende õigele kohale. Mulle jättis mõtte, et see sündmus tuli mu juurde kui hädavajalik, et midagi on minus valesti, et ajal on võime tagantjärele tark olla, usaldasin arukat. Aeg tõigi teadmise, et kaldun väärtustama ja usaldama pigem asju, kui inimesi, vahekord inimeste ja asjade vahel oli nihkes.

Einsteini mõtet asjade meeldejätmise osas, mida on võimalik leida raamatutest, püüdsin aruka lapsena koolikohustuse täitmisel vahelduva eduga rakendada. Enamjaolt põrkus see armsate õpetajate vastuseisule ja tõi kaasa vääritimõistmisi, oskust leida vajalik loetud sekundite jooksul ei peetud tarvilikuks. Olin meelehärmis, minu targutused haakusid vaid iseendaga. Seega tuli edasi arendada tuupimisvõimet ja spikerdamisoskust, ühe suutlikkust sain mõõta minutite (vahetund) jooksul päheaetud tekstide jms juures ning teist rakendasin jultunult, kasutades avalikult laual olevat õppematerjali. Märkuste peale tegin süütu haavunud näo ja lükkasin demonstratiivselt pahategija(d) eemale, endal otsitu juba nähtud. Olin siis ikka parajalt hullumeelne, kuid konflikte vältisin.

Vaba valiku stuudiumis oli lihtsam, arukad (rõhutan seda sõna) õppejõud olid suure teadlasega sama meelt, meenub üks proovikividest, milles materjalide kaasamine tõi erialase võõrkeele tulemuseks A, kusjuures antud keelt omandasin nullist.

Aga meenub veel teinegi seik raamatute ja muu sarnase materjali kasutamisest. Oma mõtete oskuslik väljendamine paberil on mulle alati olnud tülikas, sestap tuli mul koolipingis näha põrguvaeva kirjandite jms kraami kritseldamisel, etteantud teema pealkirjale polnud mul silpigi lisada. Hädas õppisin kohaldama teemaga haakuvaid kokkuvõtteid ja raamatute saatesõnasid sobivasse rüüsse, enamjaolt said nönna toimetatud materjalid kiitva hinnangu, maitsesin pailapse, kuid humanitaarias andetu lapse eeliseid. Eriti kalliks sai eesti rahvaluulet käsitlev kirjand – olin sunnitud sellega tavapärasemast enam vaeva nägema ja rohkem sellele aega pühendama, kuna teema oli täiesti vastumeelne -, mida jäi kaunistama õpetaja kuldne fraas sigade ette loobitud pärlitest. Igaljuhul tuli mul tunnustusena see kirjatöö klassis ette veerida, taustaks irvitav kuulajaskond, mu ponnistused said väärilise tasuShock

Lõpetan Artur Adsoniga : „See raamat — kui ma ütskõrd ärä koole —jääp minust pallu kavvemb elämä.“
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Lorenz
Veteran

Postitusi: 792
Liitunud: Feb 2011
08-04-2013 23:04
Postitus: #11
RE: Hullus ja arutus
(02-04-2013 15:22 )Sinis Kirjutas:  Lapsena oli minu jaoks muinasjuttudes jms probleemiks pahateole järgnenud karistus (surm), see tundus ilusa jutu taustal julm ja üldsegi mitte vastavuses kuriteo suurusele, nt Punamütsikeses lõigatakse hundil kõht lahti, topitakse kive täis ja visatakse vette surema. Uskumutu, milleks selline vägivald, kui nn kannatada saanud tegelased olid elus, terved ja õnnelikud. Hea küll, ühel hetkel lasin end veenda, et see polnud päriselt ja neis on tavaks taoline karistuse liik.

Tegin vahepeal Foucaultiga natukene rohkem tutvust ja tsiteeritud lõiguga läheb ju väga hästi kokku tema teos "Discipline and Punish". Eesti keelset pealkirja ei tea, kui see on üldse eesti keeles ilmunud. Ei ole seda raamatut küll lugenud, aga tutvusin natukene sekundaarsete allikatega selle kohta. Raamat algab Robert-François Damiensi karistuse täideviimise kirjeldamisega, mis on üks jõhkramaid, mida võib ette kujutada. Hukkamine kestis umbes neli tundi, mille jooksul kasutati tema peal erinevaid piinamisvtteid suure rahvahulga ees. Kuritegu, mille eest ta surma mõisteti oli Prantsuse kuninga atentaadi katse. Katse nurjus ja kuningas sai vaid kergelt haavata.
Selline äärmuslik jõhkrus pole siis nagu millegiga põhjendatud? Foucault aga leiab, et selles on oma loogika. Avalikud jõhkrad piinamised ning hukkamised on põhjendatud olukorras, kus valitsev võim ei oska ennast teisiti kehtestada. Kuritegu ei nähtud tol ajal mitte niivõrd seaduse rikkumisena, vaid rohkem mässuna valitseja vastu. Kuritegu oli sisuliselt riigi (valitseja) reetmine ja riigi (valitseja) reetmine on alati olnud erilist sorti kuritegu, kus karistused on ebaproportsionaalselt suured. Kui Damiensi puhul on otsene vastuhakk valitsejale ka praegu ilmselge, püüdis ta ju kuningat tappa, siis tegelikult on ju igasugune seaduse rikkumine otsene vastuhakk valitsejale. valitseja andis ju välja seaduse ja kui keegi seda rikub, siis astub ta otseselt valitseja vastu. Foucault on selle kohta öelnud midagi sellist: "Kuritegu sooritati kunagi valitseja keha vastu ja õigust mõisteti kurjategija keha vastu". Valitseja keha all peab ta minu arusaamist mööda silmas seadusandliku võimu keha - institutsiooni. Sellisel moel on julmad karistused loogilised - kurjategija ei teinud mitte ainult eetiliselt halba, mille eest võiks teda eetiliselt karistada, ta tõstis mässu seadusandliku võimu vastu ja on seega reetur.
Meenutam tänapäevast Wikileaksi juhtumit, kus Bradley Manningule oleks saanud määrata surmanuhtluse valitsuse dokumentide lekitamise eest. Eetiliselt on see kuritegu suht hallil maal, aga see oli riigi reetmine ja seega sarnaselt eriline kuritegu. Surma teda ilmselt ei mõisteta, aga see on nii ainult selle pärast, et seadusandlik võim tänapäeval on leidnud kavalama viisi enda kehtestamiseks. See viis leiti umbes kahe sajandi sajandi eest umbes samal ajal, kui hullus muudeti nö. kliiniliseks ning mõlemad nihked on sama päritoluga. Mõlemad said võimalikuks tänu teadmiste arenemisele inimesest. See kavalam viis ennast kehtestada peitub vanglate süsteemis, mis ei sisalda endas vaid tavalisi vanglaid.
18. sajandi lõpul tuli Jeremy Bentham välja ideega uut tüüpi vanglast, kus vangid on jälgitavad. Eelnevad vanglad olid võimalikult kinniste kongidega, aga uut panopticon tüüpi vanglates oli üks sein täiesti avatud. Igas kongis oleks pidanud olema üks vang, kes ei saa suhelda teiste vangidega, aga on nähtav vangimaja keskel asuvast valvetornist. Torn ise oleks pidanud olema konstrueeritud selliselt, et vangid ei näe, kas keegi vaatab neid või mitte. Sellest tulenevalt on vangil pideva jälgimise tunne, isegi kui teda tegelikult ei jälgita. Kõiki vange ju ei saagi jälgida, see oleks liiga kulukas. Panopticoni vangla aga sisendab valvuri iga vangi pähe ja võimaldab seega palju efektiivsemat kontrolli.
Kuigi vanglasüsteemis panopticon tüüpi vanglaid väga palju ei ehitatud, oli idee iseenesest murranguks võimu kehtestamisel. Idee levis kaugele välja klassikaliste vanglate seinte vahelt ja ühiskonda laiemalt. Foucault on öelnud, et tänapäeva koolid on omamoodi vanglad, kus võim kehtestab ennast läbi panopticoni süsteemi. Eksamid ja hinnete panemine laiemalt on sisuliselt jälgija sisestamine õpilase teadvusesse. Võib-olla kedagi väga ei huvita, kas õpilane õpib antud süsteemis edukalt või mitte, aga õpilane teab, et teised teavad ja seega on tema areng jälgitud viisil, et ta ise on sellest teadlik. See jälgimine sunnib teda paratamatult suuremale distsipliinile ja võim saab seeläbi ennast kehtestada.
Siin foorumiski on teema inimeste jälgimisest. Panopticoni idee kohaselt pole erilist vahet, et kas tegelikult jälgitakse või mitte. Kõiki nagunii jälgida ei saa ja tegelik totaalne jälgimine pole seega isegi võimu eesmärk. Eesmärk on anda inimestele teadmine et neid võidakse jälgida ja seega nö. valvuri sisestamine inimeste peadesse. Inimesed mõtlevad kaks korda järgi, mida nad avaldavad, kui nad teavad, et neid võidakse jälgida. Nad distsiplineerivad ennast ja see on eesmärk - distsiplineeritud inimesed. Kui keegi siin mõtleb, et ta hoiatab inimesi jälgimise eest ja töötab sellega süsteemile vastu, siis tegelikult võib ta hoopis aidata kehtestada süsteemi võimu. Kavalused, kavalused.
See kõik ei tähenda üldse, et võim on läbinisti halb, üldse mitte. See lihtsalt on - midagi paratamatut. Ilma võimuta poleks ühiskonda ja ilma ühiskonnata peaks iga inimene seisma vaid enda eest. See oleks nö. looduslik seisund, kus nõrgematele pole kohta ja kõik võitleksid kõigi vastu. Nii vähemalt väidab Thomas Hobbes. Selleks, et inimene saaks kuuluda ühiskonda peab ta alluma selle võimule ja ainus, mida võim temalt oma suva järgi ära võtta ei tohi, on tema elu. Kõik ülejäänu on läbirääkimiste küsimus (milles ta ise küll tihti ei osale). See on ilmselt natukene äärmuslik vaade ja Hobbsi vaadatakse tihti kui rojalisti, kes õigustas kuninga võimu isegi kui see on türannia. Mingil määral on selles aga ka kindlasti tõtt. Ühiskonnaga kaasneb selle võim ja eks iga inimene peab enda jaoks ise selgeks mõtlema, et milliseid tingimust ta soovib ja kui aktiivselt ta ühiskondlikes läbirääkimistes osaleb. Demokraatia ilu seisneb siinkohal ju selles, et Võimu mõjutamiseks ei pea vägivalda kasutama. Võim kehtestab ennast läbi teadmiste ja seda saab mõjutada vaid läbi teadmiste.

Kõrvalpõikena meenub mulle midagi minu uusateistlikust faasist. Ma elasin selle paar aastat tagasi läbi ja vaatasin näiteks youtubest üksjagu debatte kristlaste ja ateistide vahel. Kristlaste üks argumente on see, et ilma religioonita ei hoia inimesi miski tagasi oma suva järgi kuritegusid korda saatmast. Ateistid, Dawkins on meelde jäänud, vastas selle peale tavaliselt, et jube jama küll, kui vaid jumala kõikenägev pilk hoiab inimesi tagasi kuritegusid sooritamast. Kristlastel on nii halb arvamus endast!?
Nüüd saan ma üksjagu paremini aru, miks uusateiste naiivsuses süüdistatakse. Asi pole selles, et kõik kristlased ennast sisimas ebamoraalseks tunnistaksid, nad tunnistavad lihtsalt välist võimu, kui ühiskonda stabiliseerivat tegurit. Ühest küljest võib ju loota, et kui inimesi ei kontrollita, siis on nad head ja eetilised, aga see eeldab ju ikkagi arengutaset, mida paljudel pole. Inimestel on üksjagu impulsse, mis viivad kurbade tagajärgedeni enda ja teiste jaoks ning tihti ei osata neid ise kontrollida. Ahnus, viha, iha - millega inimene neid kontrollib? Enda eetilise pilguga ja ettenägelikkusega? Kui aga pole piisavalt ühte või teist, kasvatus oli halb vms, siis aitabki väline kontroll, mida rakendab mingi väline võim. Võim, mis on inimesesse sisestatud, võõras pilk mis teda jälgib. Olgu selleks pilguks siis mingi väike 'suur vend' või Jumal mingis vormis. Nagu öeldud - jälgima ei peagi, piisab pilgu sisestamisest inimesesse. Seega pole ka vahet, kas jumal on olemas või mitte. Kui inimesed usuvad temasse, siis usuvad nad tema pilku. Usk on oluline ja paneb asja toimima.
Nüüd võib tunduda, et ma pooldan inimeste välist kontrollimist, aga päris nii see pole. Mingi arengu tasemeni muidugi - loomupäraselt saadab last tema vanemate pilk, mille ta on endasse sisestanud. Võib ju öelda, et vanemad rakendavad oma võimu selle pilgu läbi. Mingil hetkel peaks inimene nagu iseseisvuma ja see iseseisvumine peaks tähendama et ta suudab olla eetiline ja ettenägelik. Paraku on eetika väga keeruline valdkond ja elu on tihti kiire. Ettenägelikkusega ei pruugi alati lood head olla jne. Kui nüüd enda jaoks eetikat lahti mõtestamata ja päevast-päeva elavad inimesed ise oma laste jaoks autoriteedid on, siis kuidas peaksid need lapsed saavutama oma iseseisvuse. Mitte selles mõttes iseseisvuse, et nad teenivad endale elatist ja võivad end ametlikult täis juua - kuidas nad saavutavad iseseisvuse välisest võimust selliselt, et nad suudaksid samas luua stabiilse ühiskonna? Praegu on ühiskond suuresti stabiilne ainult välise võimu tõtu. Keegi jälgib, et sigadusi ei tehtaks. Vahel on see lihtsalt pilk, mille taga kedagi pole, aga inimese iseseisvuse koha pealt on see sama, mis väline jälgimine.
Oeh, see psühholoogia läheb aga teemast jube välja.

(24-03-2013 18:13 )Sinis Kirjutas:  Aastaid tagasi, veel verinoorena ja matkides üldiseid riietumistavasid, püüdsin oma maitsemeelt kohaldada mulle sobivaga keskkonnas, kuhu elu oli mind lükanud. Lõppes see vestlusega ühes grupis vanemate ja targemate osavõtul, kes tegid heatahtliku/kriitilise märkuse minu kehakatvate riietusesemete värvivaliku osas. Olin solvunud ja haavunud, tundsin kaudset viidet oma hingeseisundile.
Tundub küll, et sa oled lugenud Foucault ideesid distsipliini ja võimu kohta? Njah, eks ta võib enda kandvamaid ideesid ka üle korrata mitmetes oma raamatutes ja seega pole ime. Tsiteeritud lõigus kirjeldad sa küll suht hästi võimu dünaamikat, nagu ma Foucaultist aru saan. Märkus võib ju olla heatahtlik, aga sisendatuna muutub see pidevaks kaaslaseks ja loob seega distsipliini. Võim kehtestab ennast grupis. Niimoodi on need asjad ilmselt alati olnud ja võimumängud gruppides leidsid tõenäoliselt aset juba ürgsel ajal. Paari viimase sajandiga on juhtunud see, et nähtusest on saadud teadlikuks ja seda on hakatud ühiskonnas ja poliitikas ära kasutama.


Oeh, ma ei kavatsenud nii pikalt kirjutada, aga mis teha. Liiga palju mõtteid tahtsid välja tulla Laugh
Foucault on samas tõesti väga huvitav ja kui keegi näiteks siin foorumis Orwelli ideede üle mõtiskleb, siis nende vahel tundub ühenduslülisid olevat üksjagu.

Seoses pingelise eelarvega on valgus tunneli lõpus ajutiselt töökorrast väljas
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
09-04-2013 09:00
Postitus: #12
RE: Hullus ja arutus
Seda alateemat luues mõlkusid mõtted just võimu ja vaimu vahekorra suunas, hullus ja arutus on neid alati truude kaaslastena saatnud. Võimu ilmingud, sh jälgimine, vanglasüsteemid jms käivad nendega käsikäes, minu jaoks needsamad võimuilmingud ongi üks paras hullus ja arutus. Seega kirjutatu on igati teemasse.

PWs seigeldes jäid märkamata taolised teemakäsitlused, sestap tundsin vajadust ots lahti teha. Kui õnnestunult, on iseasi. Paravõimed ja nende kasutamine võimude huvides on siin foorumis jutuaineks olnud.

Oli väga huvitav lugemine, tänud, need panopticoni tüüpi vanglad on täiesti uus teadmine, julm ja veelkord julm, jääb vaid ohata, et milleks inimmõistus end kasutab ja raiskab. /.../ Seega endal vahetu ja teadvustatud kogemus vabavangina olemas.

Filosoofia mõned valdkonnad on alati huvitanud, jõudumööda liigun neis. Ise olen end sidunud mõttega, et miski siin päikese all pole uus, on erinevad variatsioonid, pinnavirvendused, värvikirevus, kuid kõik kordub nagu ringahelas, kuigi mõistus ütleb, et areng peaks toimuma spiraalis. Ennustused, mida siin üks mõtleja tuletada saab, on kurvastavad. Eesti elu vaadeldes meenub ühe eesti keelt kõneleva mehe väide, et orjad ei taha vabadust, vaid olla ise orjapidajad. Nõustun. Lisaks Umberto Eco mõte selle kohta, miks valimistulemused ei ühildu reaalse vajadusega muutuste suunas ja inimesed salajas valivad nn raha(võimu)kummardajad, seda ikka lootuses ja usus kord olla üks nende hulgast.

See teeb nõutuks ja sunnib küsima, et kuhu areng pidama jääb, see tegelik, mis suunaks inimese pilgu väärtuslikule, jäävale. Paralased otsivad vastuseid, igaüks oma tugevaimal ja ehedal moel, selle eest neile tänud.
(selle postituse viimane muutmine: 13-11-2013 13:40 Sinis.)
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
suvetüdruk Eemal
Tavaliige

Postitusi: 112
Liitunud: Mar 2013
13-04-2013 09:52
Postitus: #13
RE: Hullus ja arutus
Mihkel Ram Tamm, e. lihtsalt Ram jagas inimesed kahte suurde fundamentaalsesse rühma- kontsentreeritud ja meditatiivsed. "Kontsentreeritud isiksused on need, kellel domineerib vasak ajupoolkera, mis vastutab loogilise mõtlemise eest. Meditatiivsed inimesed on sellele otse vastupidised, neil domineerib parem ajupoolkera, mis vastutab kujutlusvõime eest. Mida enam on inimene kontsentreeritud, seda rohkem vasak ajupoolkera domineerib ja seda enam on tema teadvuse keskus ärkveloleku seisundis. Ülimalt krooniline ärkvelolekuseisund viib lõpuks vasaku ja parema ajupoolkera isoleerituseni ja algab teadvuse lõhestumine, skisofreenia, kui ärkvel olev Mina isoleeritakse alateadvusest. Mida rohkem on inimene kontsentreeritud, seda enam on ta Rami arvates ka skisofreenilise käitumisega, mis ilmneb muuseas ka mitmesugustes väljastpoolt tulevates hirmudes ja ülemäärases hoolikuses.
Meditatiivsetel tüüpidel kaldub teadvus, vastupidi, rohkem uneseisundi poole, psüühika on välismõjurite jaoks avatud. Täielikult avatud psüühika, kui ajupoolkerad on omavahel hästi kooskõlas, annab tagajärjeks puhta paranoia efekti, mida võiks iseloomustada sõnadega "ülitundlikkus" või "hüpersensitiivsus".
Skisofreenik otsib endale pidevalt kaaslasi, kellelt ta imeb energiat, mida omakorda vajab isikliku kontsentratsiooni pidevaks tugevdamiseks. sellele aitab kaasaparanoikude sünnipärane kalduvus otsida endale "peremeest", kes kompenseeriks nende puudujäägi isikliku kontsentratsiooni osas.
Sattudes skisofreeniku mõju alla, stabiliseerub paranoiku uue autoriteedi mõjuväljas ja võib koguni ise hakata tegutsema nagu skisofreenik, otsekui viimast matkiv zombi.

Lahkudes skisofreeniku "kaitsva" mõjuvälja alt, osutub paranoiku kaitsetuks keskkonna negatiivsete ilmingute ees ja reeglina langeb jälle mõne järjekordse kontsentreeritud autoriteedi kontrolli alla, otseselt või kaudselt. Paranoikud leiavad üksteisega kergesti ühise keele. skisofreenikud, vastupidi, satuvad omavahel tingimata õige pea konflikti, kusjuures mida kõrgema kraadiga on skisofreenia, seda tugevam on ka vastaseis...Väga sageli, kui mitte alati, on inimkollektiivides aset leidvad konfliktid seletatavad just esmajoones skisofreenikute omavahelise võitlusega domineerimise pärast. Kõik tugevasti kontsentreeritud isiksused koondavad enda ümber terve armee satelliite, luues nende jaoks mõnikord koguni tõelise hierarhilise süsteemi." Maagide kool - V. Wiedemann
https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?167383

Rami jaoks oli ideaalne inimene taskaalus, kelle mõlemad ajupoolkerad toimisid kooskõlas ja üheväärselt. Selline inimene ei taha kedagi kontrollida, aga ei lase seda teha kellelgi ka enda kallal.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Müstik
Shambalas

Postitusi: 13,074
Liitunud: Oct 2004
13-04-2013 14:32
Postitus: #14
RE: Hullus ja arutus
Sellel eesti päritolu müstikul - Sri Rama Michael Tammel olid tõepoolest enda jaoks kõik asjad hästi paika pandud.
Ta käis läbi ja talle avaldasid mõjutusi saksa laama Anangarika Govinda, Ramakrishna Parahamsa Euroopa misjoni juht ning üks tolle 12 apostlist Gayatri Devi, advaita õpetlane T. M. P. Mahadevana, jaapani teadlane Hiroshi Motoyama ja eesti teoloog Uku Masing
Muidu - kogu see teema on huvitav.

Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Krt
Bännitud

Postitusi: 957
Liitunud: Dec 2011
14-04-2013 17:29
Postitus: #15
RE: Hullus ja arutus
Mihkel Ram Tamme klassifitseerimine on väga sarnane psühholoogias kasutatava süsteemiga: individualistlik ehk kindlale ülesandele orienteeritus (kontsentriline) ja kollektivistlik ehk inimestele orienteeritus (meditatiivne). Need mõlemad poolused jagunevad omakorda 2-ks: ekstravertsed ehk ennastkehtestavad ja introvertsed ehk vähem ennast kehtestavad. Kokku tekib 4 suuremat inimtüüpi: individualistlik ekstravert ehk domineerija (tuledeemonid); kollektivistlik ekstravert ehk avatud (maadeemonid); kollektivistlik introvert ehk labiilne (veedeemonid); individualistlik introvert ehk pedantne (õhudeemonid). Üldiselt peaks need ühtima ka koleeriku, sangviiniku, melanhooliku ja flegmaatiku tüüpidega. Niisamuti on ka aastaajad neile natuke iseloomulikud: kevad, suvi, sügis, talv. Tõenäoliselt on võimalik jagada need 4 tüüpi omakorda nii, et kokku tekib kas 8, 12 või 16 isiksuse tüüpi. Igas inimeses on mingil määral kõik tüübid esindatud, mida rohkem mõni kindel tüüp domineerib, seda tasakaalutum inimene on.
(selle postituse viimane muutmine: 14-04-2013 17:31 Krt.)

Vaid Kõiksuse surematus pimedusesüdames on kõik lubatud.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
12-05-2013 18:37
Postitus: #16
RE: Hullus ja arutus
Tänan kaaspostitajaid ja liigun tasapisi edasi ja ikka omal moel.

Foucaulti kohta veel niipalju, et tema tähelepanu kõitis viis, kuidas hullust kultuuriliselt kokku sobitatakse, millised ühiskondlikud teadmised, praktikad ja väärtushoiakud loovad ühiskondlikult omaks võetud tõekspidamist ning arusaama hullusest.

Kui puu tahab kõrguda Taevani, peavad tema juured ulatuma Põrguni. /Friedrich Nietzsche/
Andre Gide: „Iga kord, kui võtan kätte Nietzsche, näib mulle, et enam pole vaja midagi ütelda, piisab vaid tsiteerimisest”.

Mind jahmatab kui tabavalt, piltlikult ja maagiliselt on ühte lausesse kokku seotud maine duaalsus; niimoodi jääd tummalt enda ette põrnitsema ja küsid kadedalt, et mida on minul veel siin lisada. Ei midagi, sestap kriban veidi Nietzschest, miksituna kild siit-sealt.

Nietzsche on üks nüüdisaegse irratsionalismi( ld irrationalis – mittemõistuslik. Lühidalt on see filosoofiline õpetus, mis peab mõistuse ja mõtlemise tunnetusvõimalusi piiratuiks ning kuulutab tunnetuse põhiliigiks intuitsiooni, tunde, instinkti jne. Tegelikkust peetakse kaootiliseks, seaduspäratuks, juhuse ja pimeda tahte mängukanniks) rajajaid. N. huvitas mõistuse juures see, mida ei saa kodeerida. Irratsionaalne ja kaootiline sai N. filosoofias positiivse värvingu, see muutus ekstaatiliseks algeks mõistusliku, tasakaaluka ja harmoonilise kõrval. Klassikaliste filosoofiakategooriate „mateeria“ ja „vaim“ asemele seab N. jõu ja valitsemise tahte. „Võimutahe“ on tema arvates nähtuste väärtustamise kriteerium: „Mis on hea? – Kõik see, mis tugevdab inimese võimutunnet, võimutahet ja võimu ennast. Mis on halb? – Kõik see, mis tuleneb nõrkusest.“ Hinnates sellelt seisukohalt tunnetust, väidab N., et tunnetus on tõeliselt vaid „võimu tööriist“. Teaduse seadused on üksnes subjektiivsed, on „kasulikud fiktsioonid“, tõde on kasulik eksimus. N. eitab ka kristlust, kuna see jutlustab kõigi inimeste võrdsust jumala ees ning enesealandust.

Tegelikkus kui juhuse ja pimeda tahte mängukann? Kõlab ikka päris hullumeelselt, kui oled sihiseadja. Sihitule hulkujale on see kena ja meelikosutav lohutus ja õigustus, et tee mis sa teed, kõik on vaid saatuse tahe. Erinevatel eluetappidel oleme kõik kes rohkem või vähem kas ühtede või teiste loomuomaduste kandjad. Sageli paistavad meile kaaskondsete tegemised naeruväärsete ja kummalistena, kuna selle arukad ajendid on meile teadmata elik varjatud. Foucaultilt on meeles mõte, milles räägib kire ja hulluse lähestikku hoitusest, Kreeka-ladina traditsioonis uskusid moralistid kindlalt, et hullus on karistus kire eest. Tagasivaates iseend kirjeldades näen üht arutut tuuseldavat inimlast, kes sai hingerahu siis, kui näiliselt oli turvaline homne käes. Nüüd lasen asjadel omasoodu kulgeda, vaatlen ja mõtisklen, unistan ja unelen - juhus mängigu pealegi veel liivakastis, ei vaevu enam teda kantseldama -, ja nii on uskumatult hea.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
25-05-2013 17:48
Postitus: #17
RE: Hullus ja arutus
Paul Feyerabend: „... teadus on müüdile palju lähemal, kui mingi teaduslik filosoofia on valmis tunnistama. Ta on üks paljudest mõttevormidest, mis inimene on välja kujundanud, ja mitte tingimata parim. Ta on silmatorkav, käratsev ja jultunud, ent ta on loomupäraselt parem üksnes nende meelest, kes on juba otsustanud teatud ideoloogia kasuks või kes on selle omaks võtnud, ilma et oleks kunagi uurinud selle eeliseid ja piire. Ning kuna ideoloogiate omaksvõtmine ja tagasilükkamine tuleks jätta indiviidile, siis peab järelikult riigi ja kiriku lahutatust täiendama riigi ja teaduse lahutatusega – teadus on kõige hilisem, kõige agressiivsem ja kõige dogmaatilisem religioosne institutsioon. Säärane lahutatus on võib-olla meie ainus šanss jõuda inimlikkuseni, milleks me oleme võimelised, kuid mida me ei ole kunagi täielikult realiseerinud.“

Märkisin eeltoodu siin kui endale arusaadava, mis suhestab minu nägemust teadusest. Puutusin selle inimlikkuse aspekti puudumisega kokku eas, mil olin veel liigtundlik, naiivne, siiras, lapsik, oma valikute alguses... Üks juhuslikult loetud teaduse üllitis sai kahjuks mulle naeruväärseks rajanäitajaks pea kümne aasta vältel, selle põhjal tegin valikuid ja otsuseid, mis panid mind kannatama oma iskliku õnne otsinguil. Mul ei tulnud pähegi vaidlustada isegi mitte mõtetes nn teadlase saavutusi, tõenäoliselt päädis see tema jaoks soovitud kraadiga. Niinimetatud teadustöö sisuks olid isikuandmed ja nende statistilised tõlgendamised. Õnneks aitas aja jooksul ilmev a r u t u s elik terve mõistus juhtida olukorda karile, kuid ses ei puudunud tõeliselt kibe ja valus tõdemus sedalaadsete teadusüllitiste osas.

Elus vaatan skepsise ja teatava kahjutundega neid, kes on teaduse enese jaoks vähimagi kõhkluseta ülimaks väärtustanud, nägemata selle tulemuste laastavat mõju ja pahupoolt loodusele. On arusaamatu, miks inimene ise selle kõige hea ja edasiviiva keskel väärtuse minetab. Hindan toimuvat hulluseks (loe: vägivallaks).

Arutelu Celticu teemas „Inimene - igatsev, üksik ja armastusenäljas ohver“ kriibib hinge, kuid ei näe endal olevat muud tarkust, kui vaid kaasa mõelda ja öelda asju nii, nagu neid ise näed. Lõpuks vaikid, abitult ja süüdlaslikult. Kohe kuidagi ei oska pakkuda lahendust inimkehaahela, mille üheks kokku neetijaks on saanud teadustööstuse poolt pakutud keha ja vaimu tarbed, arukaks lahutamiseks. Ja kas ongi vaja: ühel hetkel saab ahela jäikus (loe: raha) ta vältimatuks lõhkujaks, arvatavasti siis ilmnevad tõeliste tarvete vajadused.

Paul Feyerabend: „Niisugustel „mitteteaduslikel” protseduuridel nagu nõidade ja tarkade taimetarkus, müstikute astronoomia ning haigete ravimine primitiivsetes ühiskondades pole mingit väärtust. Ainuüksi teadus annab kasuliku astronoomia, tõhusa meditsiini, usaldusväärse tehnoloogia. Samuti peab eeldama, et teadus võlgneb oma edu õigele meetodile, mitte pelgalt õnnelikule juhusele. Progressini ei viinud mitte õnnestunud kosmoloogiline äraarvamine, vaid andmete õige ja kosmoloogiliselt neutraalne käsitsemine. Sellised on eeldused, mis on vajalikud, et anda neile küsimustele poleemiline jõud, mis neil peaks olema. Mitte ükski neist eeldustest ei pea lähemale uurimisele vastu.“

Küllap igaühel on oma eluseik teaduse kasulikuks, tõhusaks, usladusväärseks hindamisega. Kes viitsib, see kribab siia lisalugemist Smile
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
kage
naegleria fowleri

Postitusi: 3,881
Liitunud: Jun 2011
25-05-2013 19:38
Postitus: #18
RE: Hullus ja arutus
Inimesed ise teevad teaduse selliseks kuna ei oska ilma religiooni ja usuta hakkama saada ning eristada inimese tegevust teadusest endast. Näiteks mina näen teadust kui millegi/kellegi uurimist, katsete tegemist ja tulemuste kirjapanekut ning analüüsi seega võib isegi öelda, et lihtsalt nüri töö mis nõuab füüsilise jõu ja osavuse asemel aju kasutamist - ei mingit usku ega religiooni.

PS! Samas ma saan aru, et mina räägin teadusest kui teadusest ja sina teadusest kui viisist kuidas inimesed teadusega tegelevad. Ehk siis selline lähenemine paistabki teadusele religiooni ja usu mõiste omistamise põhjuseks olevat.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
26-05-2013 12:40
Postitus: #19
RE: Hullus ja arutus
(25-05-2013 19:38 )kage Kirjutas:  Inimesed ise teevad teaduse selliseks kuna ei oska ilma religiooni ja usuta hakkama saada ning eristada inimese tegevust teadusest endast. Näiteks mina näen teadust kui millegi/kellegi uurimist, katsete tegemist ja tulemuste kirjapanekut ning analüüsi seega võib isegi öelda, et lihtsalt nüri töö mis nõuab füüsilise jõu ja osavuse asemel aju kasutamist - ei mingit usku ega religiooni.

PS! Samas ma saan aru, et mina räägin teadusest kui teadusest ja sina teadusest kui viisist kuidas inimesed teadusega tegelevad. Ehk siis selline lähenemine paistabki teadusele religiooni ja usu mõiste omistamise põhjuseks olevat.

Jah, just sellest teaduse tegemise viisist ma räägin, ja mitte ainult. Mul ei ole vähimatki teaduse ja seal töötavate inimeste vastuSmile

Annan endale aru, et mitte kõik, mida teaduse sildi alla paigutatakse, pole seda teps mitte. Ei saagi olla, kui mängureeglid on mitteusaldusväärsed. Igasugune para mahub teaduse kingadesse tegelikult päris hästi, ainult seda ei taheta tunnistada. Reaalsuses – ütlen naljatamisi, et olgu ta pealegi objektiivselt või subjektiivselt tunnetatav, taoti hologrammina - taandub ju kõik inimesele, kes need mängureeglid kehtestas ja ise neis toimetab. Usaldad, usud sa kõiki ja kõike? Kindlasti mitte, arvan, et igaüks rakendab siin endale sobivaimat, kohasemat usaldustesti. Mõnel on see äärmuslikult kriitiline, mõnel kõikelubav... niipalju kui inimesi, niivõrd ka testi variatsioone. Minu omas on koostisosa ’Homo sapiens’ olulisel kohal.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Krt
Bännitud

Postitusi: 957
Liitunud: Dec 2011
26-05-2013 15:06
Postitus: #20
RE: Hullus ja arutus
Paraku pole võimalik mitte midagi uurida, ilma mitte midagi uskumata, näiteks matemaatikat, füüsikat jne, jne, mis loob uurimise taustsüsteemi oma teatud võimaluste ja piiridega. See ongi üks naiivse või ratsionaalse teaduse nõrkusi, et seal arvatakse, et tehakse täiesti neutraalset teadust ehk neutraalselt kaardistatakse kindlat ainureaalsust. Justkui inimest kui teadlast ennast oma subjektiivse kogemusliku ja teoreetilise pagasiga polekski olemas, kes vastavalt oma teadvustasemele kogutud fakte tõlgendab. Seega mõelda teadusest ilma inimese ja tema teoreetilise kontekstita on suht naiivne, millest on kirjutanud põhjalikult ka postmodernistlikud teadusfilosoofid, nagu A. F. Chalmers, ja ka S. Hawking on selle ammu äratabanud. Ratsionaalse teaduse suursaavutus on evolutsioonilise arengu perspektiivi avalik tunnistamine ja vastavate tõendite nägemine, mis iseenesest oli juba mitmetel lääne filosoofidel umbes sajand enne Darwinit avaldunud. Aga et selle perspektiivini jõuda, peab inimene eelnevalt mitu teadvus- ja usunditasandit läbima, mida vahele jätta pole lihtsalt võimalik. Ühesõnaga pole tegelikult võimalik rääkida teadusest nii, et inimesest endast ei räägita, sest teadus on puhtalt vaid vaimne kontseptsioon inimese enda teadvuses.
(selle postituse viimane muutmine: 26-05-2013 15:07 Krt.)

Vaid Kõiksuse surematus pimedusesüdames on kõik lubatud.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
26-05-2013 20:20
Postitus: #21
RE: Hullus ja arutus
Darwiniga seoses tuleb meelde ühe usutegelase taoline mõte, et teadused on kui täiskasvanud lapsed, kelle halbade tegude tagajärjed päädivad karistusega: nt sotsiaaldarvinism.

Vikipeedia: sotsiaaldarvinism on sotsioloogia suund, mis püüab ühiskonna arengut seletada olelusvõitluse ja loodusliku valikuga. Sotsiaaldarvinistid kasutasid ühiskonna arengu selgitamiseks Darwini evolutsiooniteooria põhimõtteid. Ühiskonnas valitsevat ebavõrdsust, konkurentsi ja majanduslikku ning sotsiaalpoliitilist rõhumist mõistsid nad loodusliku paratamatusena.

See on kurb, aga ehe näide, kuidas kellegi elutööd tõlgendatakse. Teada on, et Darwin oli lindude ilumeelde uskuja ja religioosne inimene, vaevalt teda vaimustaks oma teooria sedalaadi edasiarendused.

Darwin: „Teadmatus tekitab rohkem enesekindlust kui teadmine: just need, kes teavad vähe, mitte need kes teavad palju, väidavad kindlalt, et teadus seda või teist probleemi kunagi ei lahenda.“
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Akronüüm
Tavaliige

Postitusi: 182
Liitunud: May 2012
27-05-2013 13:18
Postitus: #22
RE: Hullus ja arutus
Pisut lühendatud tsitaat teemaalgataja esimesest postitusest.

[Hulluse loomus on samal ajal tema tulus tarkus...rikkuste loomine (nõuab) - pöörast ahnust.]


Hullus ja arutus.
Ettevõtete fundamentaalnäitajad paranevad, kasumlikkus hakkab taastuma. Majandus kosub, hinnad börsidel reageerivad ettevaatliku tõusuga. Analüütikud peavad paremaks hinnasihte turul tõsta. Fundamentaal õigustab, aktsiad on odavad! See koondab momentumit taga ajavate kauplejate tähelepanu. Esimesed puhangulised ostjate ülekaalud turul. Tõus kiireneb. Meedia märkab, ilmuvad esimesed optimistlikest meeleoludest kantud arvamuslood. Tõus kogub tuure. Fundamentaalnäitajad kaotavad järk-järgult oma tähtsuse. Ja miks ei peakski? Keda huvitab? Hinnad ju tõuseva! Kui täna ei osta, ostad homme kallimalt! Pakitsev optimism tundub olevat üha rohkem õigustatud. Turule saabuvad ka need, kes sellest suuremat ei tea ega pea. Aga loodetav kerge raha meelitab. Uued ettevõttedki voolavad börsile, esmapakkumistel müüakse üldsusele soliidselt hinnatud pabereid. Tule investeeri! Nõudlus „rahvaaktsiate“ järgi on suur, mitmekordselt märgitakse üle. Mõjukas majandusleht kirjutab loo edukast pensionärist investorist...80% tootlust kahe kuuga...teise loo väikeettevõtjast... kes repolaenudega... Tõus läheb üha pöörasemaks ja pöörasemaks. Riski mõiste saab uue tähenduse... Analüütikud tõstavad hinnasihte, vaja turuhinnale järele jõuda. Raske on ennast rumalasse olukorda jätta! Ah midagi, panen kohe varuga! Turul ei ole enam korrektsioonide lõhnagi!. Kohe-kohe saabuv jõukus ja rikkus juba paistab...ainult, et... kui tõuseks veel natuke...pisut veel natuke...Ja oh imet, seda hinnad teevadki, sirgjooneliselt ja metsikult...

Aga õnneks (või kahjuks) ei kasva ükski puu taevasse. Gravitatsioon saab võimu ka varaturgude üle...sest inimhinges tärkab kahtlus. Kas tõus ei ole mitte liiga kiire? Kas saab fundamentaaliga õigustada sellist valuatsiooni? Kuhu veel?
Ootaks pisut???
Või müüks kohe??
Ei, müün kohe!!!

Esimesed massiivsed müügiorderid turul...juhtub midagi ootamatut... ostjate massid äkitselt kõhklevad...tõus peatub...täiendav kahtlus... hinnad hakkavad vajuma...kiirenevalt...Kerge rahutus. Meedia spekuleerib ostukohaga...analüütikud nõustuvad. Hinnad taastuvadki pisut...peatuvad... ja oh häda, jätkavad seejärel langust. Keegi kusagil teab rääkida, et „tark raha“on turult väljunud. Analüütikud muutuvad ebalevaks, hinnasihid vaadatakse üle ...süvenev rahutus muutub kergeks paanikaks. Meedia toon muutub järjest pessimistlikumaks...hüsteerilisemaks. Konstateeritakse, et edasine langus on siiski võimalik! Müügiorderite surve kogub hoogu...Krahh! ...nüüd müüakse juba valimatult, täiesti paaniliselt. Pessimism on lämmatav...volatiilsus meeletu. Repolaenudest põhjustatud sundlikvideerimised survestavad võimsalt turgu... Oota, aga aktsiad on turul juba naeruväärselt odavad? Aga keda huvitab? Hinnad ju endiselt langevad, vaid see on oluline... Kui täna ei müü, siis homme müüd veelgi odavamalt! Analüütikud kärbivad kiirenevas tempos hinnasihte. Turuhinnale vaja järgi jõuda!Riski mõiste saab taaskord uue tähenduse...Hukuennustajad on tõstetud ausse...optimistid naerdakse põlglikult välja...kuradi ullikesed! Langus kestab ja kestab...Helged päevad tõusust on ammu ununenud...jõuetus...kahetsus.. apaatsus.

Likviidsus turul on minimaalne, tehingute mahud kokku kuivanud...Ostjaid vähe, müüjaid vähe. Ja oh imet! Turuhindades on igatsetud väärtust oi,oi kui palju...aga... nüüd ei huvita see enam masse. Sest tulevik on ju tume. Nii räägitakse! Valusad õppetunnid on liialt värskelt meeles mõlkumas. Kahetsus on valusalt hinges kriipimas....
Hullus ja arutus.

Smile

Vabanda, aga lihtsalt ei saanud kribamata jätta.
Aga muidu Sinis, hea ja huvitav teema.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
27-05-2013 17:00
Postitus: #23
RE: Hullus ja arutus
Tänan, Akronüüm, humoorika vahepala eest! Kord juba eemale peletatud pildid said vahetu lisavärvingu. Ega juurde lisada midagi oska, kui vaid ühe iseloomuliku eesti vanasõna: „Maa peal olla seitse hullu: söömahull, joomahull, tööhull, laiskusehull, rahahull, näljahull ja riiuhull." Ise balansseerin nende kahe-kolme vahel wink
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Akronüüm
Tavaliige

Postitusi: 182
Liitunud: May 2012
28-05-2013 19:20
Postitus: #24
RE: Hullus ja arutus
Jutustan teemaalgataja lahkel loal veel pisut Smile
Tõepoolest, naljakas ta on. Aga sageli on see nii vaid minevikku tagasi vaadates. Reaalajas on see kõik natuke teistsugune, et mitte öelda kohati isegi traagiline.
Selle toreda näitega ma ei tahtnud tegelikult masse, analüütikuid naeruvääristada. Ei tahtnud näidata, et turgudel toimuks pidevalt üks küsitava väärtusega amokijooks. Hullus kui soovite. Veel vähem tahtsin ennast sellest kõigest taandada. Mitte seda.
Tegelikult on turg enamuse ajast siiski küllalt tasakaalus ja efektiivne. Aga see ei ole periooditi alati nii olnud.
Üldiselt on olemas väga häid analüütikuid, investoreid. Eks mõneltki on mida õppida. Ja mitte ainult turu ja majanduse kontekstis, vaid midagi olulist psühholoogilises plaanis, vahest isegi inimlikus plaanis. Aga eks enamik analüütikuid ja turuosalisi hakkab just maaniate ajal käituma üha rohkem ja rohkem karjainstinktide kohaselt.
Veider on see, et turg on üldjuhul täis haritud ja eneseanalüüsi olulisusest aru saavaid persoone. No tuleb vahel iseendale psühholoogiks olla, iseenda otsuste tegelikke motiive taibata.
Aga just selles asi ongi. Haridus ei aita palju, praktilised teadmised ei aita palju.Ütleme nii, et need on küll toetavad, aga mitte kandvat rolli etendavad. Inimene jääb inimeseks ka pärast kolmekordset kõrgharidust. Reeglina tunnevad kõik hirmu täpselt siis, kui teised seda tunnevad. Tunneme kõik rõõmu täpselt siis, kui teised seda tunnevad. Küsimus on vaid selles, et kuidas me neid emotsioone oma otsuste juurde laseme. See on võti. Aga nende eraldamine ei olegi teinekord nii lihtne. Kunagi keegi ütles, et ta ei tea kedagi, kes tööle minnes suudaks oma emotsioonid koju jätta. Kodust rääkimata. Nii ta on.
Minu eelmine postitus oli vaimusilmas kantud isiklikest kogemustes ja reaalajas kogetust. (No pisut lisasin värvi ka. Aga mitte palju.) Mõnikord lähevad sellised arutused ja hullused tõepoolest absurdi. Eriti ekstreemne oli 2000-ndate aastate alguse Nasdaqi varisemine. Finantsmullid turul kerivad ennast ülesse tohutute emotsioonide kaasabil. Ja hävivad tohutute emotsioonide kaasabil. Loomulikult ei ole see ainult nii lihtne. Lihtne on see vaid takkajärgi ja kõrvaltvaatajale. Tihti on nende aluseks ka tugevalt paranev majandus ja ettevõtete fundamentaalnäitajad. Veel hullem, mingil hetkel sa ei saa neid samu fundamentaalnäitajaid enam usaldada? Aga see on teine teema. Tavaliselt kaasneb nendega ka oluliselt paranev nähtavus ja tulevikuvaade. Ja igas tõusus ei saa kohe mulli näha. Igas tekkivas korrektsioonis ei ole mõtet kohe ka krahhi ennustada. Aga mingil hetkel siiski emotsionaalsus pimestab. Ja pimestab ikka kohe tõsiselt. Pikalt kestvad tõusud tekitavad paljudes tunde, et kõik jääbki nii. Et see on uus normaalsus. Pikalt kestva kesise perioodiga juhtub sama, ikka arvame, et see on uus normaalsus. Aga kunagi ei ole. Vaatame ajalukku.
Aga sellised nähtused ei ole teps mitte omased vaid finantsmaailmale. Küllap toimub omal moel midagi sarnast kõikides valdkondades. Pisut teisiti ja varjatumalt, aga põhiolemuselt küllalt sarnasena. Moes, kunstis, sõdades, grupikäitumises, suhtlemises, isegi siinses foorumis.
Kui veel kord rääkida finantsturgudest, siis peab mõistma, et protsessi on haaratud enamasti kogu ühiskond. Ajakirjandus, ettevõtjad, palgalised. Kõik. Millal me tunneme ennast paremini? Ikka siis kui palgad tõusevad. Millal me tunneme ennast halvemini? Ikka siis kui palgad langevad. Millal me kulutame rohkem, millal vähem? Mis ajal me teema tulevikuplaane? Paremal ajal või halvemal ajal? Ma arvan, et kui keegi ütleb, et ta sellest mõjutatud ei ole, siis ta ei ole enda vastu aus. Või valetab. Ja tegelikult ma arvan, et sellel kõigel ei olegi väga tugevat seost konkreetse raha hulgaga. Mäletan kriisi ajal loetud nupukest kus keegi miljardär hüppas rongi alla, põhjuseks kriisist tekkinud finantsolukord. Tõenäolislt oleks mehele jäänud väärtust kätte küll, aga näed siis, kaotus on valus ikka. Muidugi, temale ei olnud see ainult raha kaotus, tõenäoliselt kaotaks ta ka oma sotsiaalse staatuse. Inimesele on see tavaliselt ränk katsumus.
Tasub ettevaatlik olla, kes arvab, et ta oma panust hullusesse ja arutusse ei anna, võib vabalt ise olla eneselegi üllatuseks üks selle kaasosaline. Millises valdkonnas siis tahes.
Aga õnneks on näiteks ahnuse tasakaalustajaks hirm. Hirm kaotada, ilma jääda. See hakkab varem või hiljem pöörast ahnust tasakaalustama. Kahjuks küll sama intensiivselt (või veelgi hullemini) nagu ahnus seda enne tegi. Kus pidu kõige suurem, seal pohmell kõige räigem. Nii nad räägivad. Ja seepärast igasugused hullused tasanduvad aja möödudes nagunii.
Kuigi ma ei arva, et rikkuste loomiseks on vaja just pöörast ahnust, pigem siis ehk kontrollitud ahnust. Pöörane ahnus viib teadagi kuhu. Aga ahnus ei ole ilmselt täiesti ebavajalik nähtus. Oma tõsine roll tal on. Igaüks meist naudib ja kasutab ühel või teisel moel selle vilju. Võltsmoraali mina selles suhtes endas ei kanna.
Kautaja Lorenz kirjutas siinses teemas, et hullus võib olla mõningal määral normatiividega kaasas käiv nähtus. Ja väga ranged piirid võivad takistada arengut. Võimalik. Kuigi finantshullused on vahel hävitavate tagajärgedega, siis küllap nendest ka midagi sünnib. Nasdaq tegi küll peadpööritava maandumise, aga selle tulemusena ei kadunud head ja kvaliteetsed tehnoloogiaettevõtted. Ehk sai mõni alustajatest turul toimuva positiivsuse tuules rahastuse, mida muidu ei saanuks. Paranes ka üldine aruandlus ja majanduslik läbipaistvus. Ja kui ei sünnigi muud, siis vähemalt kriis ise annab õppetunni ja võib vabalt olla edasise arengu üks oluline eeldus.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Sinis
ajas

Postitusi: 428
Liitunud: Jan 2013
29-05-2013 18:11
Postitus: #25
RE: Hullus ja arutus
(28-05-2013 19:20 )Akronüüm Kirjutas:  Tasub ettevaatlik olla, kes arvab, et ta oma panust hullusesse ja arutusse ei anna, võib vabalt ise olla eneselegi üllatuseks üks selle kaasosaline. Millises valdkonnas siis tahes.

See tsitaat on minu jaoks hea kokkuvõte arusaamisele, et kõik me oleme osalised elu mistahes valdkonna kriisis ja äärmuses, kuid ka selle stabiilsuses ja tasakaalus; oleks vaid oidu seda mõista.

Arvan olevat siin foorumis mitmeid kordi juhtunud lugema mõtet tähelepanu suunamise kohta asjadele ja tegevustele ning seeläbi neile jõu (energia) andmisest (võimendamisest). Liigse (negatiivsuse võtmes) tagajärg on siis nagu ta on, olles ühtlasi hulluse ja arutuse heaks tööriistaks.

Mõni uitmõte lisaks. Omaloodud süsteemi ohvrid või vabatahtlikud? Tõenäoliselt mõlematpidi, kord selles kasusaajad, kord kaotajad, jätan äärmused arvestamata. Väga üldistatult võib ehk nii öelda, et oleme arengus täpselt selles punktis, kuhu kõige enam sobitume. Tervikuna.

Või uskuda kurja ja varjatud vandenõud, milles ei ole jäetud kohta omaosalusele? Ja seda paravõtmes: reptiilid– edasi olen jännis, rohkem elukaid nimepidi koheselt ei meenu.
Leia selle kasutaja kõik postitused Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Postita vastus 


Vali alamfoorum:


Kasutaja(d) vaatamas seda teemat:

gro.bew-arap[tä]bew-arap | Para-web | Tagasi üles | Tagasi sisu juurde | Mobile Version | RSS voog