[Otto]

Elu mõte on anda alust lõpututele aruteludele elu mõtte üle. Lühidalt kokku võttes arvan, et elu mõtet ei ole võimalik hinnata ise "elus sees olles". Nagu enamiku asjade puhul, kõige objektiivsema hinnangu saab anda ainult kõrvalt vaatajana.

[Lorenz]

Elu kui bioloogilise nähtuse mõte on eksistents.
Eksistents on võimalik läbi soo jätkamise.
Soo jätkamine sobib elu mõttena senikaua, kuni tekib piisav taju, et küsida - miks?!
Kui küsimus on tekkinud, on soo jätkamisega paralleelselt tekkinud ka teine mõte elule - ja see mõte ongi see, mis kaob, kui leitakse vastus küsimusele miks.

Me võime jahuda igavikulise aja selle üle, mis on mõte ja mis pole mõte, ent reaalne on see, et elu mõte on elada ja otsida sellele elule mõtet. Läbi nende otsimist ühel hetkel see mõte ka leitakse, nii nagu oleme juba enda jaoks läbi oma taju teadvustanud, et elu esimene mõte on eksistents. Kui leiame teise taseme vastuse, siis ei saa me enam olla inimesed, siis me oleme juba midagi muud.

Kõigepealt võiks küsida, et kui elu mõte on eksistents, siis miks on kõik bioloogilised eluvormid programmeeritud surema? Teadlased, kes üritavad pikendada inimeste eluiga, on leidnud, et loodus kasutab organismi eluea piiramiseks mitte ühte või kahte, vaid väga paljusid erinevaid mehhanisme. Üks konkreetne organism (sh Sina) on mõeldud tekkima ja kindlasti ka surema. Surm pole juhus, selle jõustamisega on loodus vaeva näinud.
Kui bioloogilise organismi eksistents iseenesest pole looduse poolt mõeldudki olema püsiv, siis mis võib olla selle eesmärk? Organismid sünnivad ja surevad, sünnivad ja surevad ... näiliselt lõputu loomise ja hävingu ring. Mis võiks olla selle kõige mõte?
Legend räägib, et kunagi käis William Hamiltoni nimeline bioloog regulaarselt Waterloo rongijaamas istumas ja inimesi vaatamas. Ta vaatas, kuidas inimesed läevad tööle ja koju, ta vaatas kuidas nad kohtuvad ja kuidas lahkuvad. Miks nad seda kõike teevad, mis on selle mõte? Mõne aja pärase hakkas temas koitma idee, et inimestel endal polegi mingisugust mõtet. Neid juhitakse ja juhtijateks on geenid. Inimesed sünnivad ja surevad, aga geenid võivad olla surematud. On geene, mis on olemas kõigis bioloogilistes organismides ja mis on olnud olemas miljardeid aastaid. Paljud tähedki maailmaruumis ei kesta nii kaua. Geenid on need, mis loovad bioloogilise organismi ja näevad ette selle organismi surma. Nad vajavad oma loodud organismi suremist selle pärast, et neis endis pole võimet mõelda ega planeerida oma tegevust. Neil pole taju. Neil polegi taju tarvis, nad lihtsalt 'kalkuleerivad kõige sobivamaid strateegiaid' ja arenevad läbi ühe lihtsa silmusena korratava valemi:
1. variatsioon
2. selektsioon
3.pärilikkus
Luues ühest struktuurist miljoneid koopiaid (miljonites organismides) väikeste variatsioonidega ja testides erinevusi luues nende põhjal organisme, mis saavad hakkama kas paremini või halvemini, nad sisuliselt kalkuleerivad erinevate instruktsioonide efektiivsust.

Organismide elu mõte oleks seega geenide eksisteerminine ja pidev testimine. Organismid peavad surema, sest testfaasi läbinuna pole nende eksisteerimisel enam suuremat mõtet ja nad hakkaksid takistama päriliku variatsiooni genereerimist sellega, et nad ei lase nooremal põlvkonnal kiiresti peale kasvada. Geenid on selle idee kohaselt justkui organismide surematu olemus või hing või kuidas seda iganes nimetada.

Hamilton oli siis see mees, kellelt on pärit iseka geeni mõiste, kuigi seda tihti Richard Dawkinsiga seostatakse. Dawkinslit on pärit üks teine väga oluline mõiste - meem. Dawkins nägi, et bioloogiline evolutsioon ei kirjelda hästi inimühiskonda ja otsis võimalusi vastuolu lahendamiseks. Siin foorumiski tõi Müstik välja selle, et Dawkinsit kutsutakse mõnikord Darvini bullterjeriks ja seda tehakse selle pärast, et ta suutis Darvini evolutsiooniteooria käsitluse viia uuele tasemele. Välja bioloogiast ja millekski universaalseks. Dawkinsi poolt kaitstav idee seisneb selles, et kui on täidetud järgnevad tingimused - variatsioon, selektsioon ja pärilikkus, siis peab sellele järgnema evolutsioon ja pärilikkuse kandja olemus ei oma siinkohal mingisugust tähtsuse. Need võivad olla geenid, aga võivad olla ka midagi muud.
Inimeste puhul täidavad ka näiteks kombed kõiki tingimusi. Nad varieerivad, nad selekteerivad ja nad paljunevad selle läbi, et teised inimesed võtavad kombeid üle. Paljunemise juures on kriitiline pärilikkuse efekt, mille käigus antakse edasi variatsioone. Kui nüüd mõtlema hakata, siis ei täida vaid kombed evolutsiooni alusmaterjaliks olemise tingimusi, uskumused ja terved kultuurid täidavad neid tingimusi. Nad arenevad ja elavad oma elu ja inimesed on nende jaoks lihtsalt kandjad. Kultuur pole olemas inimese jaoks, inimene on muutunud organismiks, mis on olemas kultuuri jaoks.
Mõiste 'meem' on natukene hägune mõiste, sest sellel pole konkreetset materiaalset alust, nagu aatomid on geenides, meem on informatsioon. Aatomit võib näha elektronmikroskoobiga, aga ilma konkreetse materiaalse kandjata informatsiooni saab näha vaid läbi teooria prisma. See on teooria tegelik jõud - näidata silmadega nähtamatut. Antud juhul on prismaks evolutsiooniteooria prisma ja seda paljud inimesed ei salli silma otsaski.
Miks evolutsiooiteooriat ei sallita? Ilmselt selle pärast, et see omab implikatsiooni, mis juba Hamiltoni ideest välja tuli - meemid on inimese surematuks hingeks. See idee lagundab palju seda, mida inimlikkuse all silmas peetakse ja seda aktsepteerida on seetõttu väga keeruline. Samas võib vast seda ka öelda, et evolutsiooniteoorial on üksjagu areneda veel.

Sirbi artikklis oli Juhan Javoišil Dawkinsi kohta öelda järgnevat:

Samas kinnitavad ilmselt isegi kõige ortodokssemad kirikuisad, et jumal ei ole (või vähemalt ei pruugi olla) meiesugune materiaalne elukas, vaid pigem printsiip, midagi käegakatsumatut.
[...]
Kas tõesti olid Dawkinsi hambad liiga nürid, et koor läbi närida ja ivani jõuda?
[...]
Kindlasti mitte. Milles siis asi? Vastuse leiab tegelikult juba raamatu esimeselt leheküljelt. Tegu on nimelt eneseabiõpikuga: „... on palju neid, keda on kasvatatud ühe või teise religiooni vaimus ning kes on seetõttu õnnetud ... tunnevad ebamäärast ihalust oma vanemate religioonist lahti öelda ... kuid ei mõista, et see on tõesti tegelikult võimalik. Kui sina oled üks neist, siis on see raamat mõeldud just sulle.” Niisiis, eneseabiõpik hädasolijatele.
[...]
Tegelikult ei kutsu Dawkins üles mitte loobuma usust jumalasse – sisuliselt oma loodusest antud voorustesse –, vaid jumala lugematutest pettepiltidest, mida manavad üle maailma sajad tuhanded šarlatanid, mis on raiutud tuhandetesse kaanonitesse ja mida lihtsalt teadmatusest sunnivad suurema või väiksema vägivallaga oma lastele ja õpilastele peale ka miljonid heatahtlikud täiskasvanud. Igaühel neist on oma enam või vähem piiratud jumalavalem ning oh, kui kerge ununema juba Newtoni poolt toonitatud tõdemus: me ei tohiks olla nii ülbed, et kirjutame jumalale ette, milline ta peab olema.

Olen üldjoontes nõus sellise arvustusega Dawkinsi raamatute kohta. Ta on väga populaarne just selle pärast, et ta väljendab oma ideesid lihtsas inimlikus võtmes ja ateistlikus ideoloogias, aga tema ideede tuumani jõudes võib abi otsija kohata midagi hoopis huvitavat - inimene on vahend, mitte eesmärk. Inimene on eesmärkide kandja, aga mitte nende siht. Maailm ei keerle üldse inimeste ega inimese kujuliste jumalate ümber!

Mis elu mõttesse puutub, siis selle võiks ju tõesti kokku võtta lihtsa lausega - elu mõte on leida elu mõte. Eelneva mõttekäigu valguses saaks seda sõnastada ka selliselt - elu eesmärk on leida elu eesmärk. Siiski mitte elu eesmärk Sinu jaoks, vaid elu eesmärk selle jaoks, mille kandja Sa oled.

[Mannu]

Jälle ei saa jätta kiitmast Lorenzi mõtlemapanevat postitust.

Organismide elu mõte oleks seega geenide eksisteerminine ja pidev testimine. Organismid peavad surema, sest testfaasi läbinuna pole nende eksisteerimisel enam suuremat mõtet ja nad hakkaksid takistama päriliku variatsiooni genereerimist sellega, et nad ei lase nooremal põlvkonnal kiiresti peale kasvada. Geenid on selle idee kohaselt justkui organismide surematu olemus või hing või kuidas seda iganes nimetada.

Üks kõige kaugemale ("metsa"?) minev uitmõte on see, et meie geenid ongi meis peituv võõrinstallatsioon, "lendaja meel". Nii omane, nii tuttav, ja seega väga raskesti tuvastatav. Orgaaniline osa meist endist, mis aga paneb meid käituma nagu ikka seesamune "tehnoloogiaga varustatud ahv". Basic instinct. Sellest väljakasvamiseks (ja eluea pikendamiseks ja/või suremisest loobumiseks) peaksime endas suurendama anorgaanilise teadvuse osa või liitma oma teadvuse anorgaanilise teadvusega? No ja see juba suubub castaneedanlusse ...

---

Jätkan ... lähtun sellest, et teadvus on oma olemuselt anorgaaniline (ajurakkude särin jne).

[Lorenz]

Probleem selle 'anorgaanilise' teadvuse osaga tundub suuresti olevat see, et see peaks ju ikkagi funktsionaalne ja arenev olema ülejäänud maailmas. Mitte vaid sisaldama ilu, eesmärki ja loogikat iseendas. Muidu oleks see lihtsalt oksa saagimine. Eks inimesed püüdlevadki selle poole tegelikult kogu aeg (mulle tundub), religioonid jms vaimsed ideed on ju selle märgiks. Paraku on aga nii, et heale tahtele lisaks on tarvis ka nö töötavat valemit. Me pole seda leidnud veel.

[Ifkin]

Elu mõte on omapärene asi ! Olen vahel vaadanud kaubanduskeskustes inimesi ja mõelnud ,et kas on võimalik ,et kunagi keegi mind samuti vastu vaatab ? Seisan ja vaatan nagu programmi rike Meenub film I robot. Lisaks veel "süsteemi" veidrused nagu sündmuste üsna kindel järjekord jne.
Selle asja lahti arutamine on ise juba elu mõte. Mis või milleks me tegelikult oleme? Geenid ja muud rupskid on ilmselt ehitusplokid või nagu pixlid.

[katakaroliina]

Olen ka, nn. astunud pildist valja, seisnud ja vaadanud - reaktsioone, kaitumist ja selle k6ige m6ttetust ... Tegelikult, huvitav on. Enda kohta saab ka vaga palju teada. Pole aimugi, kas seda saab ametlikult mediteerimiseks nimetada ... aga k6ige parem koht keskendumiseks endale ja ymbritsevale on m6nes maxi keskuses, sest seal on k6ik iseendaga nii h6ivatud, et v6id k6ige avalikumas kohas nahtamatu olla ...

[Topaas]

Elu on lihtsalt lühiajaline ebameeldiv kogemus, mis koosneb oivalistest hetkedest.

[positiivne]

Elu on lihtsalt lühiajaline ebameeldiv kogemus, mis koosneb oivalistest hetkedest.

Need "oivalised hetked" on su mälu varakambri kauneimad juveelid. Ja eks ole ju nõnda et sa mäletad mõnda kogemust või sündmust negatiivse assotsiatsiooni kaudu? Ent milline imeline ebaõnnestumine! Milline suurepäraselt piinlik hetk.
Me unustame olnu kaunimaks. See on üleni inimlik võime. Kingitus. Sellel "unustamisel" on ka omad külmad ja kalbed psühholoogilised põhjendused aga need ei vähenda asja väärtust ega muuda sisu.

[Veli Joonatan]

Aga kui teil oleks küllaldaselt raha, et elada mõnusat elu siis te ei küsiks - mis on elu mõte.
No mõni ehk küsiks. Aga kui elu koosneb lihtsalt tööorjusest et püsida elus - siis oleks see loogiline küsimus.
Minu arvates oleks vastus - elame kolmandas sageduses ja kui jõuame kunagi kõrgemale - siis kõik muutub.
See elu mis meile tundub väga pikk ja vaevarikas on kosmilises mõttes vaid hetk.

[VironShaman]

Aga põnev ju tegelikult, olla igavikust pärit oma loojate maailmast siia asumisele saadetud looja, kellele on elukeskkonnaks antud siinse maailma looja toodetud inimese vorm ja karistuseks vangla igakordne uuesti sünni mälu kustutus, mineviku hävitamine. Nii me sipleme mingis üsna arusaamatu loogikaga kettamaailma jumalate trips traps trullis, kehastades kedagi, elades inimese vormile siinse looja käskude kaudu kirjeldatud tegevustes ja surres uuesti looja kõhtu lennates, sest elukogemus on looja toit ja tasu. Ükskord kunagi võib see looja hukkuda ja tema looming hävineb, vangid vabanevad oma inimvormi kestadest ja... Kas nad saavad tagasi oma igivanad teadmised ja looja oskused või on kergeks saagiks mingile teisele loojate kambale muutudes nende käe all uuteks aju ja teadmisteta vormideks või teadmistega olenditeks? Huvitav tulevik ju.

[VironShaman]

Aga õnneks on see vaid üks tuhandetest tulevikuväljavaadetest. VS on propageerinud siin pidevalt just sellist tulevikunägemust, eks see TEDA siis ees ootabki.
Mina näen oma visioonides, unenägudes ja nägemustes muud tulevikku ja kuna oleme Loojad, nagu siin eespool ka mainitud, siis püüan enda jaoks LUUA just sellist tulevikku, mis mulle sobiva ja meeldivana näib.
Eks näe, mis tuleb. Igal juhul oleks kõige rumalam lihtsalt loobuda ja uskuda... seda, mis su eluenergiat vähendab ning alandlikuks ja lootusetuks muudab.
See millest sa räägid on kõik seotud inimese vormiga, füüsilise kehaga, esimese viie kihiga inimesest, punane, oranz, kollane, roheline ja sinine, alles potisinine on kõri all akasha raamatukogu, sealt edasi veel lilla on juba hing ja valge kehaväline saatja. Nii et kolades viies psüühiliste maailmade rägastikus arvad sa, et oled suur looja ja õppija kõik need kihid talletavad ühe looja ja see on selle füüsilis maailma ja tema teiste kihtide loomingut kus saab rännata eri osadega (kihtidega) inimese vormist, aga see ei ole seotud hingega.
Üks korralik selgeltnägija küsis mult et miks sa just nüüd tahad siit Maalt ära minna siis kui mul see Castaneda vaimustus kõige suurem oli, ela siin ümbersündide lõpuni, lähed täismäluga igaviklasena mitte osalise teadmisega poollollikesena teistele söögiks. Aga seda reaalsust saab ju korralikult nii ehitada kui tundma õppida.

[Royal]

See võibki nii olla, kuid mina ise isiklikult ei usu ,et meie eksisteerimise mõte piirdub nende 3 tegevusega..

[Ott Sama]

Kahtlen, kas sõna "piirdub" on antud kontekstis ikka korrektne kasutada.
Võtame näiteks söömise. Mida me sööme, kuida, kellega, kui tihti, mis raha eest, millises kvantiteedis/kvaliteedis.. ?

[pipp]

Elu mõte on elu ise!

[kalldunn]

Nii absurdne, kui see ka ei tundu. Elu mõte on siiski:

TÄIUSTADA HINGE.

Ainult läbi materiaalse generaatori on see võimalik.
Nii lihtne see ongi!

[Diamond]

Inimesel ei olegi siin maapeal mingit praktilist eesmärki. Kui inimesi poleks ei juhtuks midagi halba ja kuna me juba siin niisama oleme ja elame, siis ongi elu mõte seda kõike nautida, endale eesmärke püstitada, neid täita jne.Kõik ealme ainult iseenda jaoks ja peaks tegema ainult seda ,mida me tahame . (arvestades ühiskonna poolt ette seatud norme). Ise me oleme need endale välja töötanud toimiva ühiskonna jaoks läbi ajaloo ju.

[alar]

Nii absurdne, kui see ka ei tundu. Elu mõte on siiski:

TÄIUSTADA HINGE.

Ainult läbi materiaalse generaatori on see võimalik.
Nii lihtne see ongi!

Ei saa aru, miks see absurdne on. See peaks elamentaarne olema

[kage]

Samas mina loodan, et selliseid, teisele poole rõhku panevaid, inimesi jääb maailmas järjest vähemaks ja tekib juurde inimesi kes leiavad elu mõtte enda ja teiste elu paremaks muutmises mitte ei koorma ennast ega teisi teispoolsuse probleemide pärast.

[kage]

Inimesed, kes tahavad teiste elu tõesti paremaks muuta, kahjuks peavad just sekkuma teispoolsuse probleemidesse ja need meie -inimkonna- huvidega vastavusse viima.....

Ei pea (kui me teispoolsusest jut erinevalt aru ei saa). Mina näen enda elus küll kuidas saab täiesti vabalt ilma mingisuguse teispoolsuseta nii enda kui teiste elu paremaks teha. Teispoolsuse siia maailma segamine on valikuline ja sõna "peab" tuleks kasutada ainult nende inimeste kohta kellele on kaasa antud võime teispoolsusega suhtlemiseks või selle tunnetamiseks.

[katakaroliina]

... Sel ajal, kui Inimene M6tleb, mis M6te tal siin olla on, laheb ta Elu lihtsalt mooda ...

[kalldunn]

Kage? Ma ei saa aru, kust Te võtate selle teispoolsuse? Mina räägin ainult hingest! Või Teil Kake ei olegi hinge, mid oleks võimalik täiustada. Või soovite oma hinge ainult lammutada. Mida siiski, valdav enamus teeb. See ongi ju taandareng. Selleks et täiustada oma hinge, tuleb areneda positiivses suunas. Nii lihtne see ongi!

[Otto]

Selleks et täiustada oma hinge, tuleb areneda positiivses suunas. Nii lihtne see ongi!

Lihtne oleks see juhul, kui vaid teaks, mis on positiivne. Mis ühe jaoks on positiivne, on kindlasti mõne teise osapoole jaoks negatiivne ja vastupidi. Nagu öeldakse: ei ole halba ilma heata. Võib-olla mõtled positiivset ainult vaatluse all oleva isiku/olendi vaatepunktist? Sel juhul täiustavad oma hinge kõige edukamalt eneseimetlejad ja egomaniakid.

[põlduba]

Elul pole mõtet, selle peab iga inimene ise andma. Mu jaoks on see enda väljendamine ja inimestega heade suhete sõlmimises. Empaatiavõime suurendamises ja kannatustele mitte juurdelisamises. Ei tasu keeruliseks ajada.

[VLAD]

Elu mõte on lai mõte. Elu pole ju midagi inimesele ainuomast - elu on kõikjal meie ümber. Mis on selle mõte? Mis on selle osakese - inimese elu mõte? Elu mõte on elamine. Elu ei sõltu sellest, kas me anname talle mingi erilise, originaalse/vaimuka mõtte.
Inimene mõtleb, et kui ta elu on ummikus või ta ei oska enam keerulistes oludes elada, väheneb või koguni kaob ka tema elu mõte. Sellega inimene ise seab elu mõttele tingimusi - kui on hea ja kerge elu, siis on sel mõtet, kui tulevad aga raskused, siis väheneb või koguni kaob sootuks sel ka mõte. See on aga primitiivne ja üdini väär lähenemine. Kas mesilasel on probleeme oma elu mõtestamisega? Ei ole, ta lihtsalt tegutseb, lendab lillelt lillele ehk siis elab. Elu mõtteks võiks siis seega nimetada olemist osaks OLEMIST OSAKS ELU KÕIKSUSEST. Nii oleme me kõik sellesma mesilasega üks, meie elud on osaks ELU TERVIKUST.

Elu ennast juhib aga loodus koos oma seadustega. Muidugi saab ka loodusestki kaugemale minna ja leida kedagi/midagi, mis juhib omakorda loodust jne. Aga see igaühe enda otsustada. Loodusseadustele inimene vastu ei saa, see juhib meie elu tahes või tahtmata. Muidugi inimene võib selle vastu sõdida, mees võib meest karata, lapsendada lapsi jne. Kõike võib teha, aga see on võlts ja ebaloomulik. Enamus ei eksi kunagi, enamuse tunded ja käitumine on õige ja loomulik, aastatuhandetega paika loksunud.

Sellega ma lõpetaksin oma tänase "filusuhveerimise".

[kage]

Kage? Ma ei saa aru, kust Te võtate selle teispoolsuse? Mina räägin ainult hingest!

Teispoolsus, st kõik see mis on meie kolmemõõtmelise füüsilise ruumiga seotud tajude piiridest väljaspool (näiteks hing). Ehk siis nö teisel pool ust.

Või Teil Kage ei olegi hinge, mid oleks võimalik täiustada. Või soovite oma hinge ainult lammutada. Mida siiski, valdav enamus teeb. See ongi ju taandareng. Selleks et täiustada oma hinge, tuleb areneda positiivses suunas. Nii lihtne see ongi!

Vot ei tea kas on või ei ole. Ja kuna ma ei tea kas mul on hing või ei ole, siis ei ole mul ka võimalik seda asja täiustada või lammutada mida ma ei tea endal olevat.