[Celtic]

Aeg ei ole lineaarne, see tähendab, et hing eksisteerib ühes ajahetkes ja kõikides ajahetkedes korraga. Samuti on meil väga palju kehastusi paralleelselt sama ajahetke sees. Eelmised elud, mida mäletatakse ei pruugi olla meie mõistes eelmised vaid hoopis tulevased, samuti võib olla tegemist hoopis hetkel toimuva kehastuse kogemisega, lihtsalt teises maailmas või teises maailmajaos (näiteks oled naine Indias või laps Argentiinas)

Meie igapäevased toimingud ja arusaamised elust ja maailmast mõjutavad KÕIKI meie kehastusi, mis paralleelselt käsil, samuti meie minevikuprobleemide lahendamine mõjutab meie otsuseid minevikus ja tulevikus, muutes seega iga hetkega ajalugu. Meie jooksev ajalugu on pidevas muutumises, me lihtsalt ei mäleta eelnevat, kuna kui ajalugu kirjutatakse ümber, muutuvad ka meie mälestused automaatselt, samuti muutuvad meie eelnevad kogemused ja õppetunnid. Seega on teoreetiline võimalus saada üleöö näiteks viiulivirtuoosiks lahendades enese jaoks ära mõne lapsepõlveprobleemi, mille hingeosakesed olid seotud möödunud kehastuses kaotatud hingeosadega jne jne. Lahendades PRAEGUSES hetkes mingi probleemse mustri (probleem, mis kordub kehastusest kehastusse), mõjutab see tagantjärgi kõiki meie kehastusi ja kogetut, muutes nii ajalugu.

Näiteks on võimalik kroonilisel haigel ennast tervendades (või üritades) ka oma haiguslugu tagantjärgi kergendada. Tuntud antropoloog ja šamanismi-uurija Alberto Villoldo kirjeldab katset, kus ühe haiguse põdejad jaotati gruppidesse, ühe grupiga tehti aktiivset tervendamismeditatsiooni (šamanistlik nö. pool-rännak), hiljem avati "patsientide" haiguslood ja märgati, et need, kes olid osalenud tervenamises, nende haiguslood olid märksa kergemad kui teistel kontrollgruppidel. Seega olevikus tehtud tervendamispraktikad mõjutasid haiguse kulgu ka minevikus.

[Balzzar]

Kohad ja ajad on erinevad (isegi planeet pole alati sama), aga Minu hing erinevates kehastustes areneb sünkroonis mu endaga.

Vot just see mina ise, ego või mis iganes. Ehk on tegemist siiski kehateadvusega, mis oma missiooni lõppedes lakkab olemast. Kõrgem teadvus saab küll oma info kätte, aga kehateadvusega pole enam midagi peale hakata, lennutatakse prügikasti.

[Minaelan]

Kohad ja ajad on erinevad (isegi planeet pole alati sama), aga Minu hing erinevates kehastustes areneb sünkroonis mu endaga.

Vot just see mina ise, ego või mis iganes. Ehk on tegemist siiski kehateadvusega, mis oma missiooni lõppedes lakkab olemast. Kõrgem teadvus saab küll oma info kätte, aga kehateadvusega pole enam midagi peale hakata, lennutatakse prügikasti.

Olen kuulnud, et ka kõrgemates sfäärides on vaimolevustel oma ego olemas, et ilma selleta poleks võimalik üldse eristuda ega edasi liikuda.

Ei tea, mis täpselt juhtub meie hingedega, aga selles olen kindel, et nii piiratud ja raskes seisundis, nagu me praegu oleme, me peale surma küll enam ei ole.

[Balzzar]

Huvitav video:
The Afterlife Dysfunction

[alisoman]

lahendused kirjutas:

2) Enne kui minna "sügavamale" (hakata muutma oleviku abil mineviku), võiks saada teadlikuks enda sugulashingedest, keda sinu vaim korraga animeerib erinevates universumi osades - ehk hakata harrastama suhtlust enda "teiste minadega" universumi teistes osades - kui sellises suhtluses on saavutatud "meisterlikus", siis hakatakse mõistma oluliselt paremini väljaspool aega ja ruumi olevaid nähtusi (ma tean Eestis mitmeid inimesi, kes on teadlikud enda vaimu poolt ainimeeritavatest teistest hingedest universumi muudes osades, ehk inimesed kes elavad korraga
mitmes reaalsuses)

Kas nad oskavad hinnata, kui kaugel nende teisikud meist universumis on? Kas saavad suhelda ainult enda teisikutega v'o'i ka teiste kaugel ruumis elavate olenditega?
Huvitaks seegi, kui vanad meie hinged v'o'iksid olls. st. millal nad loodi? Enne S.Pauku on liiga m'a'a'ramatu aeg. Sel juhul enam kui 10 miljardi aasta eest. Milliseks aga areneme siis veel sama pika aja jooksul!? Mis sellest, kui juba meie planeeti aastal 3000 ei saa tegelikult kujutledagi, k'o'nelemata edasistest aastatuhandetest! Ilmselt seisab mul ees veel palju kehastusi (loodetavasti Maal), sest mul on ikka meeletult huvitav teada saada ja osaleda just meie planeedi kaugemaski tulevikus!Juba ainult seep'a'rastki leian, et tasub uskuda elu peale surma.

[Balzzar]

Vot just see mina ise, ego või mis iganes. Ehk on tegemist siiski kehateadvusega, mis oma missiooni lõppedes lakkab olemast. Kõrgem teadvus saab küll oma info kätte, aga kehateadvusega pole enam midagi peale hakata, lennutatakse prügikasti.

Lisaks:
Üldjuhul inimese alateadvuslikud instinktid ei allu teadvusele. Seetõttu magades lülitub välja (ärkveloleku/kehateadvus?) ning toimima jääb emotsioonide ja mõtete supp. Kogeme ja näeme spontaanseid tegevusi. Nende ülesehituses puudub korrapära, mistõttu on raske midagi läbimõeldult korda saata. Alles ärkvelolekul suudame ratsionaalselt mõtlema hakata... eranditeks teadlikud unenäod, kus suudame seda mingil määral mõjutada.

1. Mis on see teadlikkus, mida õnnestub vahel harva unenägudes saavutada?
2. Kas peale surma kogeme unetaolist korrapäratut emotsioonide ja mõtete suppi?

[Müstik]

Just siin teemas on käsitletud eespool Dr Eben Alexanderi kogemusi.
Nimelt kirjutas ta ajakirjas Newsweek, et neurokirurgina teab ta, mis toimub ajuga, kui inimene on surma piiril, ning et ta oli alati uskunud, et ellu tagasi toodud inimeste kirjeldustele kummalisest teekonnast taevasse väljaspool oma keha on olemas rahuldav teaduslik seletus. Kuid 2008. aasta sügisel pärast seitsmepäevast koomaseisundit, mille jooksul tema uuem ajukoor ehk neokorteks oli inaktiveeritud, koges ta midagi niivõrd tähendusrikast, mis andis talle teadusliku aluse uskuda teadvuse eksisteerimist pärast surma.

http://uudised.err.ee/index.php?06263258

Nüüd on ilmunud eesti keeles ka tema raamat.
Eben Alexander
"Tõendid taeva olemasolu kohta. Neurokirurgi reis hauatagusesse ellu."

Tutvustusest:
Ühel 2008. aasta hommikul langes ta haruldase bakteriaalse meningiidi tagajärjel koomasse. Uuringud viitasid laialdasele ajukahjustusele. Arvati, et ta ei tule sellest eluga välja. Aga just siis, kui tema pere valmistus juba kõige halvemaks, juhtus midagi imelist. Dr Alexanderi aju, mis oli täielikult rivist väljas, hakkas uuesti tööle. See kogemus muutis teda. Ta on nüüd täiesti kindel, et hinge haare on lõputu ja et elu läheb edasi ka pärast surma.

Selles hämmastavas raamatus jagab dr Alexander oma kogemusi kohe pärast ärkamist kirja pandud märkmete põhjal. Erinevalt paljude teiste inimeste surmalähedastest kogemustest suudab tema seletada, miks see ei ole võimalik, et tema aju kujutas reisi teispoolsusesse lihtsalt ette.

https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?208126

[Nielander]

Kuid 2008. aasta sügisel pärast seitsmepäevast koomaseisundit, mille jooksul tema uuem ajukoor ehk neokorteks oli inaktiveeritud, koges ta midagi niivõrd tähendusrikast, mis andis talle teadusliku aluse uskuda teadvuse eksisteerimist pärast surma.

Ma ei mõista, et mis viguriga saab taoline kogemus tõestada midagi teaduslikult. Kogemused on iseenesest demonstreeritavalt ebausaldusväärsed andmed reaaluse kohta. Seda, kuna pole veel teada, kuidas täpselt mälestused kogemustest tekivad ja ajas muutuvad/moonduvad. Võib ju alati kaaluda võimalust, et see tema mälestus kogemusest tekkis enne või pärast tema ajukoore täielikku väljalülitumist või siis see mida me arvame olevat inaktiveerunud seisund, lubab siiski mingisugust, kasvõi sisemist, infotöötlust.

Tekib küsimus, et kui ta väidetavalt oli seal kusagil teises dimensioonis(mis iganes see tähendab), siis kas ta oli võimeline sinna dimensiooni oma ajukoore kaasa võtta, milles teadaolevalt mälestused paiknevad? Või siis tagasitulles needsamused mälestused kogemusest voolasid kuidagi tema maisesse materiaalsesse ajju? Ühesõnaga mingil hetkel pidid tema ajukoore vastavad osad mälestusi talletama. Senikaua kuni meil ei ole teadmisi ja tehnoloogilist võimekust mälestuste tekkimist(ja põhjusi nende tekkimisest) reaalajas jälgida, ei saa me selliste asjade kohta midagi üleloomulikku väita. Lihtsalt on liiga palju teisi võimalusi midagi kaaluda. Näiteks, et äkki tulnukad orbiidil kasutasid oma mikrolaine lasereid, et tema ajju neid mälestusi istutada, eesmärgiga luua inimkonnale mulje teistpoolsusest, mis omakorda teenib mingit meile arusaamatut eesmärki. Seda võimalust ei saa ju teoreetiliselt välistada, ega praktikas ümberlükata? Sama käib lugematul arvul teiste kõikvõimalike hüpoteetiliste stsenaariumite kohta - sealhulgas ka muidugi "elu peale surma", mis paljude jaoks kindlasti aga emotsionaalselt ahvatlevam võib tunduda.

[Müstik]

Jah, mina ka ei mõista.
Pealegi ei ole ma raamatut veel lugenud. Kas sina oled juba? Ära oli esialgu toodud vaid raamatu tutvustus.

[zzz34]

Mis arvate Scientist Photographs The Soul Leaving The Body
sellest loost
või järjekordne BS.

[Müstik]

Sellest oli juttu Aura pildistamise teemas, alates p.35:

http://www.para-web.org/showthread.php?t...light=Aura

Tõin sinna telegrami artikli ja tsiteerisin, et Korotkov kasutab gaaslahendusel põhinevat visualiseerimise meetodit, mis on välja arendatud Kirliani fototehnika baasil ja näitab, kuidas elujõud kehast järk-järgult lahkub. Korotkovi sõnul kaob elujõud (hing) esmalt kõhu ja pea piirkondadest, samas kui inimese kubemeosa ja süda jäävad elutuks viimasena.

Neid pilte aga mis sinu lingil toodud, tuleb võtta kui illustratsiooni.

[Minaelan]

Just siin teemas on käsitletud eespool Dr Eben Alexanderi kogemusi.
Nimelt kirjutas ta ajakirjas Newsweek, et neurokirurgina teab ta, mis toimub ajuga, kui inimene on surma piiril, ning et ta oli alati uskunud, et ellu tagasi toodud inimeste kirjeldustele kummalisest teekonnast taevasse väljaspool oma keha on olemas rahuldav teaduslik seletus. Kuid 2008. aasta sügisel pärast seitsmepäevast koomaseisundit, mille jooksul tema uuem ajukoor ehk neokorteks oli inaktiveeritud, koges ta midagi niivõrd tähendusrikast, mis andis talle teadusliku aluse uskuda teadvuse eksisteerimist pärast surma.

http://uudised.err.ee/index.php?06263258

Nüüd on ilmunud eesti keeles ka tema raamat.
Eben Alexander
"Tõendid taeva olemasolu kohta. Neurokirurgi reis hauatagusesse ellu."

Tutvustusest:
Ühel 2008. aasta hommikul langes ta haruldase bakteriaalse meningiidi tagajärjel koomasse. Uuringud viitasid laialdasele ajukahjustusele. Arvati, et ta ei tule sellest eluga välja. Aga just siis, kui tema pere valmistus juba kõige halvemaks, juhtus midagi imelist. Dr Alexanderi aju, mis oli täielikult rivist väljas, hakkas uuesti tööle. See kogemus muutis teda. Ta on nüüd täiesti kindel, et hinge haare on lõputu ja et elu läheb edasi ka pärast surma.

Selles hämmastavas raamatus jagab dr Alexander oma kogemusi kohe pärast ärkamist kirja pandud märkmete põhjal. Erinevalt paljude teiste inimeste surmalähedastest kogemustest suudab tema seletada, miks see ei ole võimalik, et tema aju kujutas reisi teispoolsusesse lihtsalt ette.

https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?208126

Jah, sügavalt hämmastav raamat. Tõsielulised faktid, mida veel lisaks eelpooltoodule juurde, sest need mõjutasid kas rohkem või vähem tema reisi teispoolsusesse:

- Ta polnud kunagi enne lugenud SLK kohta ehk surmalähedastest kogemustest. Kirurgina ta eitas vaimsust, pidas seda aju produktiks.
- Ta (neurokirurg) oli lapsendatud. Tema ema andis ta ära, olles ise 16-aastane. Seetõttu tundis ta ennast kogu aeg südame põhjas "hüljatuna ehk äraantuna", hoolmata sellest, et tema arstist kasuisa ja ema kasvatasid kõiki oma lapsi armastusega ja võrdselt. Oli aastaid sügavas depressioonis, kui sa teada, et bioloogiline ema ei soovigi temaga uuesti kohtuda.
-ta kohtas seal kõrgemates dimensioonides oma bioloogilise õega, keda ta polnud kunagi näinud ja kelle pildi sai alles tükk aega hiljem.
- kui ta sellesse haruldasse meningiiti jäi ootamatult, siis tema aju need osad (funktsioneerivad neokorteksid), mis toodavad nö inimlikke emotsioone, pilte, tundeid jms, olid täielikult rivist väljas. Seega polnud tal võimalik mingeid unenägusid, psühhodeelseid nägemusi jne näha.
Tegelikult juba lepiti sellega, et kuna aju oli nii pikalt rivist väljas, siis ta vaevalt koomast välja tuleb.

-Ja kui ta ehk tema hing/vaim käis oma kooma ajal "teistes maailmades", siis ta ei mäletanud üldse oma maapealset elu, ega tundnud ennast seotuna millegagi. Just see fakt võimaldaski tal liikuda edasi kõrgematesse dimensioonidesse.

Ja oma raamatus ta püüabki nüüd neid teadmisi hinge olemasolust, erinevatest dimensioonidest ja kõigist imelistest kogemustest, mida ta nägi, kuulis ja tunnetas, edasi anda teaduslike faktide abil.

[Nielander]

Mis mõtet oleks elada 30-90 aastat, et siis jälgi jätmata kaduda ja mitte kunagi enam eksisteerida?
Miks peaksin siis olema hea või halb, kui mitte midagi sellest ei muutu? Sest mind ei saa ju enam olema?

Ricky Gervais ütles selle peale tabavalt:
“It’s a strange myth that atheists have nothing to live for. It’s the opposite. We have nothing to die for. We have everything to live for.”

Tõlge: "See on veider müüt, et ateistidel pole mitte millegi nimel elada. Asi on vastupidine. Meil ei ole millegi nimel surra - meil on kõige nimel elada."

[Thorondor]

Ma tahaks ka siin teemas osaleda, aga mitte arutleda ainult usust, religioonist ja psühholoogilistest kammitsatest, mis sunnib inimesi üht või teist poolt valima.
Tahaks enne uurida reaalseid uurimitöid ja tulemusi. Neid teadvuse ja surmalähedaste kogemuste ja teistpoolsuse uurijaid ikka jagub.
Vahest kuulan www.skeptiko.com poolt tehtavaid ingliskeelseid raadiosaateid. Nt sealt lähtuvalt leiaks kindlasti palju lugemist. Ka teadustöid, mitte ainult juturaamatuid.
Vaatakem siis, kuhu suunas teadus ja faktid meid juhatab.

[Nielander]

Neuroteadlane Sam Harris võtab minuarust surmateema kolme minutiga väga hästi kokku:

[theodor]

Minul isiklikult meeldib arvata, et elu on teadvuse haigus ja surm on selle paranemine. Elu on nagu nohu millesse nakkatud aegajalt, vaimne viirus. Tegelikult ükskõik millega me ennast lohutame, ükskord saab elu läbi ja miski siis enam ei loe.

[zzz34]

Loeb,kuidas keegi vaid tunnetab pärast ja see ongi tähtis!Meie hetkel ei tea ju muud kui mis meil hetkel on.

[soe1]

Vaatasin praegu juba mitmendat korda filmi http://www.youtube.com/watch?v=E1YbOMDI59k ja mõistsin väga teravalt seda sõnumit:

Universumis pole surma. Surma pole, sest lõpliku oleku puudumisel püsib see lõputuna.


Olen alles hiljuti hakanud mõistma oma praeguses kehastuses HIRMU ja tema tagamaid.
Ei tea, kuidas seda teile paremini selgitada...aga hirm on vaid meie endi aju looming..ta pole midagi sellist, mida me võita ei suudaks. Nii kaua, kui sa teda kardad, ta hirmutab sind...aga kui huvitud temast, püüad teda mõista, siis sa mõistad midagi hoopis laiemat .

Olen viimasel ajal pannud tähele seda oma unenägudes, et kui mõned aastad tagasi nägin unes hirmutavad asju siis jooksin ära või pugesin peitu. Nüüd, aga astun alati hirmutavale olukorrale vasta teades unes, et minuga ei saa juhtuda midagi.

[Krt]

Universumis pole surma. Surma pole, sest lõpliku oleku puudumisel püsib see lõputuna.

Ja kelle looming see on, kui mitte sinu "aju" oma?

[Krt]

Ja loomulikult sinu kindel teadmine polegi sinu "aju" looming!

[Müstik]

http://www.ohtuleht.ee/495600 .
"USA neurokirurg Eben Alexander langes meningiiti põdedes koomasse ning koges sel ajal asju, mida ta varem ei pidanud mingil juhul võimalikuks. "Oma reisi algul olin kohas, mis oli täis pilvi. Suuri, kohevaid roosakasvalgeid pilvi, mis joonistusid teravalt sügaval mustjassinisel taeval. Pilvedest kõrgemal olid läbipaistvate olendite värelevad parved, mis kaardusid üle taeva, jättes enda taha pikki linditaolisi jooni," kirjeldas Alexander seda, mida ta koomas olles koges.

Olid need linnud või inglid? Mees jõudis hiljem meenutades järeldusele, et need olendid olid väga erinevad nendest, mida ta elades oli kogenud. "Need olid rohkem arenenud, kõrgemad vormid," rääkis Alexander.

Eben Alexanderi teispoolsuse kogemustest jutustav raamat "Proof of Heaven: A Neurosurgeon's Journey into the Afterlife".

Tegelikult kirjutab Eben Alexander, et esimene kogetud kehaväline reaalsus polnud üldse kena. Ta kirjeldab seda paika oma raamatus nagu "nähtavat pimedust", kus ta vajus mudasse, millest sai siiski läbi vaadata. Tal oli mingit laadi teadlikkus, kuid puudus eneseindentiteet. Ta nimetab seda "vihmaussi vaateulatuse maailmaks". Selle puhul kasutatakse ka terminit "alumine astraalmaailm". Icke nimetab arhontide maailmaks.
Ebenile tundus nagu oleks hiiglaslik maaalune sepp taamal tagunud alasile. Ta arvab, et osa inimesi jäävadki peale surma sellele madalale tasandile ja seda ongi ajaloos põrguks kutsutud.
Osa inimesi ei suuda seda tasandit oma madala võnkesageduse tõttu läbida.
Dr. Alexanderil ei olnud ka tunnelikogemust, mida paljud inimesed kirjeldavad.
Ta kirjutab, et esialgu ei olnud väga vigagi, kuna ta oli mingis iseäralikus zombiseisundis. Seejärel aga hakkas ta kogema naasmist mingisse eneseteadlikkusse, sest irdumus hääbus. See, kus ta viibis, muutus mingiks hirmuäratavaks paigaks. Ta kirjeldab reptiloide, tõugusarnaseid olendeid, kes trügisid temast mööda teda "sileda või ogalise nahaga" hõõrudes. Kolkimine tugevnes ning muutus "terve armee rütmilise marssimise või trollidest allmaatööliste vastulöökide sarnaseks".
Aga enne kui keegi laseb hirmul endast võitu saada, siis arhontide "Põrgu" on kogu ülejäänud Ääretusega võrreldes pisike nagu sääsk elevandi kõrval.
Igatahes ette rutates peab ütlema, et Eben Alexander "päästeti" sellest Põrgu-sarnasest paigast, kui (tajutud) valgus ja armastus ilmusid "neiu" kujul, kes viis ta läbi "värava" Ääretusse armastuse, rõõmu, õnne ja ainulisusessse." "See oli kõige kummalisem ja kõige kaunim maailma, mida ma olin kunagi näinud", kirjutab ta.
Ja muidugi ei saa mainimata jätta, et arstide ja perekonna üllatuseks avas Eben Alexander silmad seitse päeva pärast seda kui suurem osa tema ajust oli lakanud funktsioneerimast.
Tõin selle loo ära, et ei ununeks.

[Müstik]

Kas just ainult skeptikute jaoks, isegi lugesin sealt palju üllatavat.
Aga see sinu postitus # 113 eespool antud teemas, on tänuväärne. Selgitab kes dr Eber on ja mis elu ta varem elas.
Eriti asjakohane on see osa:

Ja kui ta ehk tema hing/vaim käis oma kooma ajal "teistes maailmades", siis ta ei mäletanud üldse oma maapealset elu, ega tundnud ennast seotuna millegagi. Just see fakt võimaldaski tal liikuda edasi kõrgematesse dimensioonidesse.

Ja oma raamatus ta püüabki nüüd neid teadmisi hinge olemasolust, erinevatest dimensioonidest ja kõigist imelistest kogemustest, mida ta nägi, kuulis ja tunnetas, edasi anda teaduslike faktide abil.

[Minaelan]

Anita: Mul oli vähk – lümfivähk, mis oli laienenud minu kehas üsna kaugele.
See oli minu peast alates täitnud kõik lümfisõlmed, kaelal ja kätel ning otse alla kõhu juurde – kõik oli täis. On fakt, et minu kasvajad olid sidruni suurused ja paiknesid kõikjal minu kehal. Vähk elas minus ca 3 aastat ja 8 kuud. See tundus periooditi halvenevat ja siis taas läks veidi paremaks, kui ma tegelesin ayurvedaga. Kuid peatselt halb seisund süvenes uuesti.

Kui ma jõudsin haiglasse, ütles arst, et on liiga hilja, et käes on minu viimased tunnid ja tõenäoliselt ei tule ma üldse koomast välja.


W.D. : Ja siis sa surid. See tähendab sa sisenesid surmaeelsesse kogemusse, mida me nimetame NDE (Near Death Experience). Sinu keha annab alla, kuid sel ajal koomas, sa kuuled ja näed. Räägi sellest.
Anita: Jah, ma kuulsin ja nägin kõike, mis minu ümber toimus...................
Ma sain teadlikuks asjadest, mis asusid väljaspool minu keha. Ma sain teadlikuks oma vennast, kes ühes teises riigis lennukile läks, et mind vaatama tulla. Ma hakkasin saama teadlikuks oma isast, kes lahkus juba 10 aastat tagasi. Ma olin teadlik, et ta on minu ümber. Minu parim sõber, kelle ma vähile kaotasin, oli samuti siin. Ja ma suutsin tunda, et nad olid minu ümber kogu selle aja, mil ma olin haige.
Siis hakkasin ma aru saama, miks mul on vähk. Ma hakkasin aru saama, et minu aeg ei olnud veel tulnud ja mul on valida, kas ma tahan tulla tagasi oma kehasse või surmaga jätkata. Esialgu ma ei tahtnud oma kehasse tagasi tulla, kuna minu keha oli niivõrd haige. Ja oli nii suurepärane olla teisel pool! See oli – mul ei ole sõnu selle kirjeldamiseks – ja mul tulevad siiani pisarad silmadesse, kui ma sellele mõtlen, kuid sõnu lihtsalt ei ole. See on nagu tingimusteta armastus ja sa tunned seda selgust, et sa tead miks sa siin oled, milline on sinu eesmärk, miks sa tulid siia planeedile – nii tundsin mina. Ma tundsin, et ma lihtsalt saan kõigest aru: oma eesmärgist siin elus ja sellest, miks ma vähi sain. Ja samamoodi sain ma aru, et kui ma tulen kehasse tagasi, siis mul enam vähki ei ole. Ma valisin tagasi tulemise, vähki ei olnud enam minu kehas, kuna ma sain aru, miks see üldse tulnud oli.

Haigus ei alga füüsilises kehas, see algab palju sügavamal tasandil. Ja see on ainus tasand, millega meil tuleb tööd teha. Kui me teeme tööd ainult füüsilise kehaga, siis me tegeleme sümptomitega,

Ma olin teadlik teistest eludest koos oma venna ja abikaasaga, kuid need ei tundunud olevat eelmised elud. Näis, et kõik toimub ühel ja samal ajal. Seega, kui ma tulin oma kehasse tagasi ja hakkasin sündmustele tagasi vaatama ja sellest rääkima, oli mul väga raske panna kõike järjekorda, kuna ma olin tulnud sealt, kus aega pole, kus aeg ei liigu lineaarselt. Kõik juhtub samal ajal ja sealhulgas see, mida me nimetame eelmisteks eludeks.

Kui ma surmajärgsest kogemusest välja tulin, ei suutnud ükski masin leida jälgegi vähist. Nad ei uskunud seda, et vähki ei ole ja jätkasid mulle ravimite andmist ja testide tegemist. Nad tahtsid teha suurenenud lümfisõlme biopsiat, kuid ei suutnud ühtegi leida.

Mis see oli - miks sa vähi said?
Anita: Ma võin seda öelda ainult ühe sõnaga – HIRM. Hirm olla MINA ISE, hirm teistele mitte meeldida, hirm mitte vastata ootustele, hirm elada, hirm surra, hirm süüa töödeldud toitu, hirm keskkonna pärast, hirm hingata, see on fakt – hirm KÕIGE pärast.


Huvitav kogemus ja lugemine http://paikesetoit.blogspot.com/2014/12/...l?spref=fb

[roberdd]

ise proovisin valge vöö kummi trikki mida me kunagi noobidena väiksena proovisime , kas on elu pärast surma olemas või ei mäletan mingeid pilte ,et olin kaas vangide keskel lol (pole vangis olnd aga olen VANG)

[Müstik]

Üks kütkestavamaid juhtumeid surmalähedaste kogemuste osas toimus 1970-ndate algul. Noore andeka Vene teadlase George Rodonaia töö aju transmitterite alal oli KGB jaoks väga väärtuslik ning nad ei soovinud, et ta jagaks oma avastust ameeriklastega, kes olid teda kutsunud teadustööd jätkama Yale’i ülikooli juures. Rodonaia ärasõidupäeval USA-sse sõitis talle Thbilisis taksopeatuses auto otsa ning mees toimetati hukkunu pähe surnukuuri. Ent kolme päeva pärast lahkamist alustades märgati silmalaugude liikumist ja mees viidi kiiresti operatsioonile. Teadlasena oli George olnud väga religioonikauge – seda suurem oli tema lähedaste üllatus, kui ta kirjeldas, mis toimus sel ajal, kui ta oli “surnud“. Väidetavalt ei saanud ta oma kehast kaugele minna, kuid teda tõmbas samas haiglas sündinud imiku poole, kes katkematult nuttis. Ta oli võimeline imikuga telepaatilisel teel suhtlema ja tuvastas, et tollel oli puusaliigeses luumurd, mille olemasolu arstid kinnitasid.

Sarnaseid juhtumeid, mis kinnitavad, et hinge individuaalne teadvus eksisteerib tõesti ka pärast seda, kui füüsiline aju ei funktsioneeri, on dokumenteeritud teisigi. Aga kas on ka tõendust sellele, et individuaalsed hinged elavad läbi mitu elu?

Uus artikkel:
Reinkarnatsioon, ühisteadvus ja holograafiline hing
http://www.telegram.ee/vaimsus/reinkarna...iline-hing