Kohtumine tulnukaga Eestis

Muide, tahtsin siin seda Õhtulehes ilmunud artiklit pikemalt puudutada. Plusspunktid aktiivsematele, kes jõudsid vahendustöö alal ette! Mõned lisakommentaarid ehk siiski...

Õhtuleht on teadagi Õhtuleht ja kollane meedium ei pea oma faktiesitlust argumenteerima. Kui eesmärkideks on müügitulu ja seega sensatsioonihimu, jääb teemakäsitlus nii ehk naa pinnapealseks. Antud artikli näol on tegemist tüüpilise "hapukurgihooaja" looga, mida ilmutatakse sessoonselt siis, kui katastroofid ja avaliku elu tegelaste elulooseigad on rotatsioonist juba läbi lastud. Negatiivseks muutub situatsioon vigaste faktide (näiteks daatumid) esitamisel tõestena. Siinkirjutaja on kindel, et Volke rääkis "aiast", aga ajakirjanikud kirjutasid "aiaaugust".

Konkreetsemalt. Artiklis mainitakse lugu meestest, kes pärast seiskunud autost väljumist sumpasid lumes, et ligineda lumisel väljal seisnud objektile. Tõenäoline lugu ise ei toimunud mitte 1987, vaid 21.12.1984 teel Tartust Mustveesse. Mis puudutab lugu naistest, kellele pakuti "tulnukaleava" pardal kakaokisselli sarnast jooki, siis tegelikult oli ses peamiseks asjaosaliseks üks Hiiumaa mees oma kahe tütrega. Juhtum aastast 1991. Kõik need kaasused on leitavad vähemalt uuemast Volke raamatust.

Muidugi seondub iga konkreetse kaasusega hulk detaile, taustu ja paralleele. Siin ei ole koht pikemaks analüüsiks. Tegelikult tahaks rõhutada, et (kõmu)ajakirjanduslikud uudisfiktsioonid ei tohiks olla ka algajatele huvilistele mingil juhul autoriteetseteks allikateks.