(26-05-2012 13:23 )Veli Joonatan Kirjutas: Tema suu läbi siis - " Oli aasta 1990, oli hilissügis, kuud ei mäleta, aga puudelt olid lehed läinud. Elasin siis Viljandimaal Kõo vallas Unakvere külas Veski talus (Venevere sjk.)
Oli õhtune aeg ja väljas juba hämar kui läksin koeraga õue. Nägin et minu maja poole liigub lendtaldrik. Ta oli umbes puulatvade kõrgusel ja igavene lahmakas. Külje peal särasid tihedalt valged tuled ja põhja all valged prozektorid mis valgustasid maapinda. Tegelikult oli kogu taevas valge.
Läksin ruttu tuppa ja panin ukse kinni. Koer jooksis kohe voodi alla peitu. Istusin toas laua taga ja pea valutas hirmsasti. (peavalu oli juba enne ufo nägemist). Äkki nägin et läbi kinnise ukse sisenesid kaks rohelist tulnukat. Umbes 1,2...1,3 m. pikad.Neil olid suured mandlikujulised silmad ja nina asemel kaks auku. Mingeid riideid või kombinesooni neil ei olnud.
Mõtlesin siis nii - minge ära, ma ei taha teid, mul on hirmus peavalu praegu.
Selle peale tõstis üks nendest oma kolm sõrme üles ja viipas minu näo ees. Selle peale kadus peavalu momentaalselt. Siis nad lahkusid läbi kinnise ukse.
Samas külas oli ka selline juhus et piimaautol suri mootor välja ja juhi ponnistustele vaatamata ei käivitunudki. Siis märkas juht lendketast mis ära lendas ja pärast seda käivitus mootor iseenesest. (see tähendab seda et juht ei käivitanud mootorit vaid tõesti mootor käivitus ise."
Tänud seda huvitavat lugu ära toomast!
Kuna minu toodud eespoolsed lingid enam kõik ei avanenud, siis korrigeerisin vahepeal pisut teemat.
Lugusid tulnukatega kohtumisest Eestis siin siiski napib ja seega lisan siia ka loo tulnukatest magamistoas:
Hilja elab Kesk-Eestis Retla külas keset põlde ja karjamaid koos abikaasa ning kahe koeraga mansardkorrusega valgetest silikaattellistest majas. Lähema naabrini on linnulennult ehk paarsada meetrit.
Ta kolis maale 1989. aastal. Ja juba samal aastal toimus majas mitu šokeerivat ja tänaseni seletamatut sündmust.
"Äkki astusid toalävele kolm tundmatut. «Mul jäi hing kinni! See oli nii jube! Kolm pikkades tumedates mantlites või talaarides kuju. Üks oli ehk 160 sentimeetri pikkune, teised kaks peajagu temast lühemad. Kui pikk tuppa astus, jäid teised ukse lähedusse seisma. Pikakasvuline suundus kõigepealt ukse juures maganud abikaasa poole. Kummardus tema kohale, mispeale mees liigutas, ohkas sügavalt ja magas edasi. Siis tuli ta aeglaselt minu juurde... Olin hulluks minemas!» räägib Hilja, hääles õudus.
«Kummardus tasa ja äkki põrkas järsult tagasi: ma vaatasin talle otse silma. Ta vist ei arvestanud sellega... Siis kummardus uuesti. Tema nägu puudutas peaaegu minu oma. See oli hirmutav: suured, pisut ovaalsed teineteisest eemal asuvad pruunid silmad, suukriips ja vaevumärgatav nina,» kirjeldab Hilja olendit. /---/
1991. aasta märtsis sundis seletamatu jõud ta jälle keset ööd ärkvele ja ajas aknast välja vaatama.
«Kartulivagude kohal, sadakond meetrit majast, oli õhus punakas kera, mis hakkas liikuma taamal asuva lehmalauda poole. Poolel teel lülitas ta äkki tugeva maadvalgustava pro˛ektori sisse, tõusis vahetult enne lauta pisut kõrgemale ning kadus hetkega,» kirjeldab Hilja käega taevasse näidates
Kogu artikkel siin:
http://www.ohtuleht.ee/139448
Abi
