Antiyhendus maailma S..a vastu

Tsitaat:Algselt postitas zed
See küsimus on inimest alati vaevanud. Kes ma olen? Kust tulen? Kuhu lähen? Olla või mitte olla? Küünikud on öelnud, et keha on hingele loodud ajutine, soolikaid ja konte täis nahast kott.
Energia jäävusest on siin foorumis palju kõneldud. Meie hing, teadvus ongi ju puhas energia. Oleme igavesed. Osa maailmavaimust. See teadmine kõlab läbi kõikide usukaanonite. Ainult, erinevate pühade tekstide häda on selles, et sõnum selles on esitatud aastatuhandete tagusele inimesele arusaadavas märgistikus. Kui need algsõnumi ilmutused praegu toimuksid ja tekstid hetkel talletataks, näeks Uus Testament võib-olla välja kui üks korralik softi käsiraamat. (loodan, et mind nüüd kirikuvande alla ei panda!). Nüüd keerulisemate küsimuste juurde
MIKS meid on loodud? MIS on meie ülesanne? Vanas Egiptuses arvati, et eksistents siin Maal on vajalik vaid ettevalmistuseks igaveseks eluks teispoolsuses.Omamoodi õige. Muidugi said sellega süvenenult tegeleda vaid ülikkond ja preestrid. Talupojal oli muudki tegemist. Keskajal jälle tõusis päevakorda kannatamine. Varakristlikul ajal oli see tundmus ja ideoloogia ehedam. Sambapühakud, kõrbepühakud, kerjusmungaordud. Leiame sarnaseid jooni india erinevate uskumustega, dervishid, jooga, pühamehed. Kelle vaevad, mured selles maailmas olid traagilisemad, sellel oli suurem shanss pääseda paradiisi ja jalutada siis kannel käes, rohelistel aasadel...Keskaja arenedes paraku toimus teatud ideeline devalveerumine. Ideoloogia oli rohkem pärisorjadele sihitud, et nad oma iket nurisemata kannaksid. Ülikkond harrastas usu varjus röövreisimist (ristisõjad) ja sai sellega patud andeks (muidugi ei tohtinud kirikukümnist kõigest röövitust unustada),aga kui see oli hirmutav või tülikas, tuli jalutada lähima kirikuni ja osta induligents. Ideoloogid, kloostrid, kuhjasid hõbedat käärkambrisse, ajasid keldris peeni napse ja nautisid kulinaarseid jumala-ande. Vaimne allakäik oli nii ilmne, et reformatsioonist polnud pääsu. Lisaks oli progress viinud paratamatult organiseerunud kaupmees- ja käsitööliskonna tekkeni. Oli vaja uut ideoloogilist põhja. Vaim pidi leidma uue, lihtsa ja selge tee kõiksuseni. Analoogilised usupuhastuslikud liikumised toimusid kõikides uskuliikumistes kogu maailmas. Islam oma uuenduslike vooludega, erinevad induistlikud voolud, budistlikud jne. Pilt, süsteem vajas aeg-ajalt korrastamist.
Uusajal muutus pilt veelgi segasemaks. Inimkonna tunnetuslik tasand tõusis koos teadmiste arenguga uutele kõrgustele. Tekkis ateism, lisaks tohutu hulk uusi voole kõige erinevamate uskumuste ja uskudega. Arvati, et see uus usk on kõikeseletav teadus. Usuti inimmõistuse kõikvõimsusesse. Inimene = Jumal. Teaduse areng koos uute definitsioonidega maailmast ja reaalsusest pidi looma uue täiusliku pildi, vastustega kõikidele küsimustele. Nii kummaline aga kui see pole, on arengu jätkudes läbi erinevate saavutuste ja avastuste jõutud järjest lähemale sellele kunagisele aegade tagusele tõele. Niiöelda Kõiksuse Tunnetuseni. Erinevad teadusharud, matemaatika, füüsika, astronoomia, nende allharud. Kõik hakkavad tasapisi jõudma nn. põhitõeni. Pole ime, et hiljuti tehtud uurimuse kohaselt on usklikud enam kui 70% tippteadlastest. Veel 50 aastat tagasi oli see arv vaid 30! Kunagi ütles mulle naljatades üks astronoom: "Mida rohkem me saame teada maailmaruumist, mida kaugemale suudame vaadata, seda rohkem veendume, et Ptolemaiosel oli õigus, kes pidas maailma keskmeks Maad. Maa oma keeruka, peene ehitusega oleks nagu meie jaoks loodud. Mida kaugemale jõuame, seda robustsemaks ja lihtsamaks läheb töö, seda vähem on nähtud vaeva!"
Hiljuti lugesin tippmatemaatikute ja füüsikute hulgas esinevast kummalisest fenomenist. Tegeledes oma põhjapanevate uurimustega ja jõudes teooriaga/katsete, mõttetööga mingile tasemele, toimub teadlasega mingi ülikummaline muutus. Mingil tasemel hävitavad nad äkitselt oma tööde vilja, märkmed, katsetulemused, aparatuuri. Osa neist pöörab usku, osa neist on kaotanud mõistuse. Oma viimased tööd hävitas ka Tesla, Einstein, geniaalne vene matemaatik Garejev.Ka särav Valgevene füüsik (Sorry! ei suuda meenutada, kevadine Paradoks kirjutas temast). On ilme, et need säravad mõistused said vahetu tunnetusliku kontakti millegagi, mis hävitas neis materjalistlik/ateistliku maailmapildi. Jõuamegi vähehaaval selleni milleks me siin oleme. Meie ülesanne on tunnetusliku energia vahendamine maailmakeskusesse. See tunnetus on aga võimalik läbi otsingute. (Mitte kannatuse!). Kannatamine on (hingeline) - ma ei räägi hetkel füüsilisest valust, mis on selle "nahast kotiga seotud"- vaid mentaalne taustsüsteemidega seotud illusioon. Arenenud, enda leidnud vaimu ei suuda miski kannatama panna, ta on püüdmatu. Need vaimu õilistavad otsingud on meie loomise põhieesmärk. Nagu eri pühakirjad erinevas redaktsioonis on tähendanud: "Inimeseks sündimine on kõige väärtuslikum, sest inimese tahe (vaim) on vaba". Ei ükski androidist ingel või keerub pole seda väärt mida inimene. Nii et, mõelgem, juurelgem, tunnetagem. Läbi mõttetöö kirgastume, õilistame oma vaimu - see on meie ülesanne, selleks on meid siia loodud!

Juhuslikult sattusin sellele teemale.
Väga hea arutlus, Zed!