III Reich:i saladused

Selles teema-arenduses huvitab meid Saksa raketiteadlaste poolt just koodnimetuse A9/A10 varjus loodu, mida lääneliitlasted kirjeldavad kui "boost-glide" raketti.

See saksa insenerimõtte särav looming sai oma alguse 1939 aasta novembris, kui Peenemündes käivitati kaks esimesest just selle projekti tarbeks rajatud katsestendi.
Tuuletunnelites katsetati raketi erinevaid tiivakujusid andmaks loodavale moodulile optimaalset, võimalikult paremate liuglennuomadustega kandepinda.
Kogu katsetuslikku epopöad, kus esines nii kordaminekuid kui läbikukkumisi ei hakka siin esile tooma, sest selleteemalist tehnilist kirjandust on erinevates maades ohtralt üllitatud.
Huvitav on fakt, et 1943 aastal keelas Reichi kõrgem juhtkond selle relvasüsteemiga tegelemise ja andis käsu kõik jõud valjastada V2:ga (A4) seotud projektidesse.
Von Braunile ja tema meeskonnale oli see muidugi tagasilöök, lisaks tuli praktiliselt kogu tehtud töö, valmis ja pooleli prototüübid, katsematerjalid, dokumentatsioon üle anda Himmleri ametkonnale elik kõikvõimsale SS:ile ( Üleandmist-kopeerimist kordineerinud Matkovitchi, serbia rahvusest SS ohvitseri kes otseselt allus vaid Kammleri Sonderstabile me korra juba mainisime.)

Siit edasi ei finantseerinud ei Riigi Relvastusamet ega Luftwaffe kogu teemast midagi.
Kuid siiski, huvitav-huvitav.
Von Brauni meeskond jätkas asjaga ikkagi tegelemist.
Kas siis nn "Projekt Ameerika" varjus (New York:i pommitamine mehitatud A9/A10 turvil), või mehitatud variandiga A4b (projekt "Neuling").
Kelle poolt tuli selleks innustav initsiatiiv?
Vastus: ikka sellesamuselt riigilt-riigis - SS:ilt!
See, et Von Braun peale sõda levitas hoolega legendi kuidas SS ja Kammler isiklikult ta peale hammast ihusid ning nagu oleks ta hukkamiskäsuga eksekutsiooni-erikomando vaid juhuse läbi valesti kaarti lugenud ning kuhugi sohu sattunud, oli hädavale.
Juudi Kongress nägi koledamal kombel vaeva kuni mehe surmani 1977 aastal, et SS Sturmbannführer ka vanaduspõlves ennast võimalikult ebamugavalt tunneks.

Peale sõda Venemaal, hilisemas Koroljovi büroos tegev olnud Von Brauni assistent Helmuth Gröttrup tunnistas, et SS oli eriliselt huvitanud raketiarendusest A9/A10.
Ja just selle viimasest tiivulisest astmest (A4b).
Kammleri ametkonna soovides joonistus selgelt välja lendrelv mis, omades piisavaid liuglennuomadusi oleks võimeline - tähelepanu! - madalennul manööverdades kasutama ära reljeefi ning vajaduse korral koguma uuesti ka kiirust-kõrgust...
(P.S: tuletagem meelde "Skandinaavia kummitus-rakette" ning ka Venemaa avarustest fikseeritud intsidente).
Edasi jõuame järgmise väga huvitavate küsimusteni.
Kuidas kavatses SS tagada oma lendrelvade juhtimise tohututel vahemaadel? Või siis, kui raketikompleksi esimene osa A10 olekski oma tiivulise pea, ehk A9 kuhugi 5000-10.000 kilomeetri kauguseni toimetanud, siis mis moel oleks A9 ennast ruumis orienteerinud ning iseseisvalt edasi tegutsenud?

Riigi Relvastusameti ja Luftwaffe tellimusel loodud ja britte hirmutanud A-4 (Aggregate 4)) omas küllaltki lihtsat juhtimisseadet.
Raketi nn. "aju" koosnes kahest vabalt pöörlevast güroskoobist mis tagasid raketi positsioneerimise nii horisontaal- kui vertikaalsihis- ja güroskoopilisest akselomeetrist mis omakorda oli ühendatud elektrolüütilise integraatoriga.
Esialgne mudel kasutas Konrad Zuse loodud analoogilist kompuutrit mis arvutas etteantud parameetrite järgi hetke millal jõuti arvatava sihtmärgini ja peatati rakettseadeldise mootor.
Siit tulenev täpsus oligi selle relva nõrk koht.
Heal juhul satuti sihtmärgist 800 - 1500 meetri kaugusele.
Halvemal juhul eksiti sihtmaaga.

Mis võimalused olid siis SS:il neid näitajaid kardinaalselt parandada?

Nüüd uurime järgmisi märksõnu:

Punaamee kätte langenud Paul Wolfgang Lertes (üks juhtivatest Luftwaffe spetsialistidest kes tegeles lennukite ning rakettseadmete automaatsete juhtimissüsteemide väljatöötamisega.)

Joahim Hanzerling (automaatsete navigatsioonikaartide looja).

Deri¾haabel "Graf Zeppelin", optik Carl Zeiss, ning Telefunkeni miniatuursed radarseadmed.

Samuti puudutame 1988 - 1995 mitmelt poolt Venemaa Siberist inimtühjadest paikadest leitud jälgi Saksa II MS aegsetest lennuväljadest.
(Jätkub)