III Reich:i saladused

Oleme siinses kirjutises korduvalt märkinud fakti, et Kolmanda Riigi siseselt eksisteeris Himmleri kõikvõimas SS koos oma uurimisinstituutide, tehaste ning kogu varustus- ja logistikasüsteemidega täiesti iseseisvalt, praktiliselt nagu riik riigis.
Tegelikult hakatigi SS:i tohutu masinavärgi kõik harusid ja struktuuri üles ehitama juba 30: ndate aastate algul ja III Reichi riiklike mehhanismide põimumine, sümbioos SS:i struktuuridega oli täielik.
Nii jälgis lisaks oma uurimisasutustes ja instituutides läbiviidavale tööle SS:i aparaat praktiliselt kõikide Kolmanda Reichi ülikoolide ja uurimisasutuste tegevust. Saksa sõjaväe instituutides ning ka "ilmalikes" ülikoolides toimuv oli nii või teisiti alati seotud SS:i bürooga " Uurimistööd, avastused, patendid." See moodustis eksisteeris ja töötas täiesti iseseisvalt lahutatuna III Reichi riiklikust Tehnika ja Teaduse Uurimisnõukogust, kuid omas ligipääsu kogu tema informatsioonile.
SS:i vastava struktuuri eesostsas seisis SS Obergruppenführer Emil Mazuw (Stettini ringkonna SS vägede ülem).
Ametkonna alluvusse koondati kogu III Reichi ja vallutatud territooriumite teadus- ja uurimisasutuste uurimistöö, teaduslik- ja patendiinfo.

Jõudsime eelnevalt veidi puudutada SS General Ing. Hans Kammleri osa III Reichi teadus ning uurimispotentsiaali koondamises SS:i mõjusfääri.
8. augustil 1944 aastal, tulenevalt SS:i juhi Heinrich Himmleri määramisest Riikliku Relvastusministeeriumi etteotsa, saigi Kammler oma juhatuse alla projekti "V-2" ("A-4") ja juhtis praktiliselt kogu protsessi, alates tootmisest, logistilistest küsimustest kuni rünnakute korraldamiseni Inglismaa ning Madalmaade vastu.
Kõikide rakettrelvasüsteemide ja ka mitmete teiste SS:i poolt kureeritud salajaste konventsionaalsete relvaarendussüsteemide (kuid ka aatompommi ja vesinikrelva-arenduste) tähistus oli aga SS:i Wirtschaftsverwaltungshauptamt:i aparaadi siseselt - GELB (kollane)).
31. jaanuarist 1945 aastal määrati Hans Kammler kui Führeri enda täievoliline esindaja juhtima aga ka kõikide Wehrmachti/Luftwaffe reaktiivmootorite arendamist ja tootmist.
Samas peab mainima, et nii von Braun kui Walter Dornberger tunnistasid lääneliitlastele ülekuulamistel, et neil on fakte SS:i sõltumatust teadustööst ning isegi tootmisest militaarse raketitehnika alal. SS:i uurimis-tootmisüksused tegelesid nii ründeotstarbeliste (strateegilised, taktikalised) kui kaitseotstarbeliste rakettrelvadega.
Walter Dornbergeri poolt 1945 aastal liitlasvägede uurimiskomisjonile antud ütluste põhjal tundis SS erilist huvi Luftwaffe uurimistöö lõikude vastu mis puudutasid mitmeastmelisi rakettrelvi mille viimane aste kujutas endast autonoomse sihtimisega ja lauglennuvõimelist tiibraketti.
Missugused relvaprojektid olid aga töö all SS:i oma süsteemis, tema uurimisinstituutides, tootmisettevõtetes ning allmaatehastes ja mille juhtimine oli koondatud SS:i teaduslik-tehnilise uurimiskeskuse alluvusse, seda võime vaid oletada...
Ei Luftwaffe ega Armee juhtide omavahelises kirjavahetuses, ei ametlikes tänaseni säilinud dokumentides, mitte kusagil ei ole mainitud kordagi ei Kammleri nime, ei tema Sonderstabi ega uurimisasutuste-tehaste tegevust.
SS:i ümbritsev salastatus oli täielik ja läbitungimatu, rääkimata siis SS:i sõltumatutest salaprojektidest.

Punaarmee uurimisorganite kätte sattunud tunnistajate ülekuulamisprotokollide põhjal võib otsustada, et kui III Reichi Luftwaffe, Armee ja Riiklik Relvastusministeerium tegelesid nn. "esimese põlvkonna" salarelvadega siis SS:i teaduslik-tehnilise uurimiskeskuse ajutrust nn. "teise- ja kolmanda põlvkonnaga".
Adolf Hitleri usaldusmees Albert Speer oli suurtes piirides teadlik SS:i pürgimustest
Ta oli ka mõningane info, et relvastuse ja tehnoloogilisse uurimisprogrammi "GELB" kuulusid sõja lõppetapiks Kolmanda Reichi reaktiivmootorite ja lennukite arendused, kõik projektid mis puudutasid nii strateegilisi, taktikalisi kui kosmosekõlblikke kontientidevahelisi rakette (V1, V2 (A4, A4b) (A9/10)), samuti SS:i aatomi ning vesinikrelvaprogrammid.
SS:i teistest tehnoloogilistest teadus- ja relvaarendustest mis kuulusid raamprojektidesse "ORANGE" ja "ROT" ei olnud ka III Reichi relvastusministril Albert Speeril kõige vähematki ettekujutust.

Mida kujutasid siis endast SS:i struktuure eriti huvitanud Wehrmachti raketiarendused A4b ja A4b/A10 (link)?
Siinsetel lehekülgedel me ei lasku nn. "tehnika-erootikasse" ja hakka üksipulgi lahkama erinevate, vaieldamatult geniaalsete lahenduste karakteristikuid. Keda aga huvitab kirjutatud ajaloo kohane III Reichi raketiepopöa tasub lugeda:

Ley, Willy, Rockets Missiles and Men in Space, Viking Press, New York, 1968.
McDowell, Jonathan, Jonathan's Space Home Page, Harvard University, 1997
Emme, Eugene M, Aeronautics and Astronautics: An American Chronology of Science and Technology in the Exploration of Space 1915-1960, NASA, 1961.
Dornberger, Walter, Peenemuende, Moewig, Berlin 1985..

Aggregat 4b (link)oli põhimõtteliselt V-2 tiivuline planeerivate lennuomadustega edasiarendus, mille üheks modifikatsiooniks oli ka eriotstarbeline mehitatud variant.
See saksa inesenerimõtte looming mida ilmestasid 52 kraadi all kerest eenduvad tiivad, oli tühikaaluga 12800 kg, korpuse diameeter 1,65 m ja täispikkus 13,60 meetrit(link).
Liitlaste poolt teada ja kinnitatud katsetused toimusid 27.12.1944 kuni 24.01.1945,(link) mil seadeldised saavutasid tõukejõu 312.000 kN ning lennutrajektoori apogee 85 kilomeetrit.
Arvestuslikult pidi rakett oma teekonna lõpul kineetilise energia turvil liuglennul läbima 250 - 550 kilomeetrit ja seda keskmisel kiirusel 800 kuni 1100 meetrit sekundis.

A9/A10 oli juba märgatavalt tõsisem arendus eesmärgiga toimetada oma "kasulik koorem" mõnele teisele kontinendile.
(Jätkub)