III Reich:i saladused

Tuleme nüüd hetkeks tagasi selle peatüki sissejuhatuse juurde...

Niisiis, 1946 aasta maist detsembrini nähti paljude maade taevas tundmatuid lendavaid objekte.
Väga palju sarnaseid objekte.
Esirinnas selliseid registreeringuid teinud maade reas oli Rootsi.
Selle fakti tõttu nimetataksegi seda ajaloolist nähtust "Skandinaavia rakett-kummitusteks".
Kuid, fikseeriti selliseid lendobjekte teistele Põhjamaadele lisaks ka Belgias, Portugalis, Itaalias, Kreekas, Makedoonias.
Nüüdseks on teada, et ka Venemaal.

1946 aasta augustis-septembris saabusid raportid "vaenlase lennukite avariidest" Leningradi- (Laadoga-Ilmeni, Koola), Lääne Uraali (Perm, Kaama), Kesk-Siberi (Norilsk, Dudinka) ja Primorje sõjaväeringkondadest.
Teisel kontinendil Mehhiko-USA-Kanada õhuruumis toimunu on aga siiani rangelt salastatud.

Tänaseks on selgunud et Venemaal identifitseeriti 1946-1947 kokku kolm "kummitusjuhtumit".
Tuvastatud objektid kandsid selget saksa tehnilis-teaduslikku "käekirja".
Mis võimalused siis olid Luftwaffe ja SS teadlastel luua lendrelvi millega otsustati uuele maailmavõimule anda selge ja vägagi üheselt mõistetav noot?

Lahkame nüüd veidi III Reichi erinevaid raketitehnika arendusi.

V2 (Vergeltunswaffen-2), Tootenimetus Aggregat 4 (A4)
Väikese tegevusraadiusega ballistiline rakett.
Tootmise algus 1942.
Uurimisgrupi juht Von Braun.
See seade oli maailmaajaloo esimene vedelkütusel töötav rakett, mille Kolmanda Reichi teadlased ja tehnikud suutsid luua suhteliselt lühikese ajaga ning tuua selle seadmega sõjandusse omamoodi kvalitatiivse kvanthüppe. Ajalooliselt andis Saksa raketitehnika stardilähte sõja võitnud liitlaste (USA, Inglismaa, Venemaa aga ka Prantsusmaa) vastavatele uurimistöödele ja hilisematele spetsialiseeritud väeliikide arengule.

Lääneliitlastel on andmeid, et A4 projekti (ja teiste sidusprojektide) kogumaksumuseks oli ca 2 miljardit dollarit.
Tuleb muidugi ära märkida ka selline nüanss, et ligemale pool arendustööks ning tootmiseks läinud vahenditest sõja lõppetapil tuli SS:i aparaadist. Nendest väljaminekutest paraku puuduvad täpsed andmed.
Ühe ühiku A4 väljalaskehinnaks kujunes arvestuslikult 17 877 dollarit ja tootmise jätkudes maksumus vähenes jätkuvalt.
Arvatakse, et lahinguliselt tulistati välja 3225 seadeldist (põhilisteks sihtmärkideks Antwerpen ja London), 1000 - 1700 ühikut kasutati väljaõppelistel ning treeningulistel eesmärkidel.
Sõja lõpuks langes liitlaste kätte V2 rakettrelvi terviklikult 86 tk, lisaks tonne tehnilist dokumentatsiooni, sadu saksa eksperte ning tehnikuid, kogu teadaolev tootmisbaas koos liinide, katsestendide ja materjalidega.

Tõenditele tuginevalt avanes liitlaste spetsialistidele muljetavaldav tervikpilt Kolmanda Reichi teadus- ja uurimispotentsiaali kogu võimsusest.
Kuid paljud nüansid jäid ka saladuseks ja on seda siiani.
Nii ei leitud allmaatehastest mitmete vajalike komponentide tootmisliine, või vastupidi, ei suudetud seletada mitmetegi toodetud seadmete ning relvasõlmede otstarvet.
Suur lahknevus oli ja on ka dokumentaalse tõestusega toodetud V2 rakettrelvade ning reaalselt väjatulistatud ja liitlaste kätte sattunud seadmete hulga vahel arvuliselt.
Teadmata kadunuks on kuulutatud toodetud V2 mida erinevate andmete põhjal on 1500-2000 ühikut.

Wernher von Braun ja Walter Dornbergeri meeskond alustas V2 alaste uurimistöödega 1932 aastal mil katsestendidel demonstreeriti Saksa Armee esindajatele A2-te tõukejõuga 300 kgf.
1937 oli valmis prototüüp A3 mis arendas juba 1500 kgf.
Selleks ajaks oli nii Luftwaffel kui SS:i uurimisasutustel valminud ka esimesed tuuletunnelid kus alustati koheselt siiani puuduliku aerodünaamika arendamist. Enne 1937 aastat praktiliselt puudus nii teooria kui praktika aerodünaamika eriküsimustest ülehelikiirustel.
SS:i uurimisbüroos Ordrufi lähistel loodi salajase programmi "Fessel" raames stendikompleks mille eesmärgiks oli luua aerodünaamiline lahendus rakettrelvale mis säilitaks juhitavuse nullkiirusest kuni 4 Mach:ini.
(Jätkub)