III Reich:i saladused

1936 aastal oli Saksamaa ja III Reich ülikiirel ülesehitusteel.
Vaid mõne aastaga oli tehtud grandioosne töö uue riigi, elukorralduse, ühiskonna rajamisel.
Igale riigikodanikule hakkas üha selgemaks saama mida Reichskanzler ja Führer Adolf Hitler oli õelda tahtnud lausega oma kõnes: ..."Need kes arvavad, et rahvussotsialism on vaid lihtsalt üks poliitilistest suundumustest teiste hulgas, eksivad tegelikult rängalt..."

See, uutel põhimõtetel rajatud ühiskond maitses nüüd oma esimesi vilju.
Läbi saksamaa eduka ülesehitustöö ning ülikiire reaalse arengu ühiskonna kõikidel aladel nägi nüüd maailm, et ajaloo poliitilisele maailmaareenile on astunud uus jõud mis sisendab kõigile mingit kummalist ihalusega segatud ärevustunnet...

Üheks kõrgpunktiks mis tervele tsivilisatsioonile pidi näitama III Reichi elujõulisust ning vääramatut sihikindlust uue ühiskonna ülesehitamisel sai Berliini 1936 aasta suveolümpia.

Natsionaalsotsialistlik re¾hiim otsustas XI Olümpiamängud kui vajaliku ideoloogilise propagandaatribuudi kasutada ära sajaprotsendiliselt.
Ja seda tehtigi.(link)

Berliin sai uue näo. (link)
Võimsad autoteed, kuulsad saksa Autobahnid mis rajatud nii, et teel olijatele avaneksid looduskaunid vaated, uhiuued spordirajatised, nii raudtee kui lennuvaksalid, ühiskondlikud hooned... Kuid mitte ainult.

Berliinis kureerisid uhiuued spetsiaalbussid külalistele tutvustamaks rahvamajanduse saavutusi, toimusid tehnika ja lennundusnäitused...(link)
Kindlasti tuleb mainida ka ühte uut "imet" ehk televisiooni.

Berliini Olümpiamängud olid üks esimesi massisündmusi maailmaajaloos mis otseselt transleeriti televisioonis.
Televisioonivastuvõtjad asusid ühiskondlikes asutustes, kohvikutes, hotellides, raudteevaksalites...
Telesüsteem rajati mitmete Kolmanda Reichi ettevõtete koostööl ja kordinaatoriteks olid Reichs-Rundfunk Gesellschaft ning Reichspostministerium mis omakorda oli ülitihedalt seotud SS:i erinevate struktuuride ning uurimisasutustega.

(Edaspidi uurime Kolmanda Riigi Postiministeeriumi tegevust SS:i instituutide finantseerimisel, samuti tema osa nii eesrindliku arvutustehnika kui saladuslike maa-aluste rajatiste ehitamisel Thüringenis Ohrdrufis ning Reichi kullavara saladuslikul kadumisel.)

Teleaparatuuri ehitas III Reichis mitu ettevõtet.
Fernseh AG, Radio AG.D.S Loewe, C. Lorenz AG, TeKaDe, ja Telefunken G.mbH.

Ühtteist nende ettevõtete toodangust on tänapäeval eksponeeritud nii Saksamaa kui kui teiste maade tehnikamuuseumites.
Endises Leningradis õnnestus mul näha Bon¹-Burevit¹i Sideinstituudi muuseumis 1936 aastal Saksamaal toodetud telerit.
Tootjaks oli märgitud Radio AG.D.S. Loewe.

Peitsitud mahagonist kestaga aparaat pluss klaasist kumer veelääts suurendamaks tillukese ekraani kujutist.
Aga selleks põhjuseks miks see aparaat omasuguste pikas reas oli eksponeeritud oli tegelikult paar väikest detaili.
Nimelt pooljuhid.
Pooljuhid 1936 aasta elektroonikatoodangus.
Aparaadi konstruktsioonis figureerisid muidugi ka elektronlambid kuid paar väikest markeeringuta pooljuhti olid selgelt äratuntavad...

Kuidas on võimalik, et dr. Siegmund Loew:e poolt 1923 aastal loodud ettevõtte elektroonikaaparatuuris kasutati juba enne II MS pooljuhtdetaile ning transistoreid?

Vastust võime aimata faktist, et kui Loewe emigreerus 1938 aastal Ameerikasse võttis ettevõtte juhtimise üle selle juhtivkonstruktor Manfred von Ardenne.
Seesama mees, kes tuleva sõja ajal juhtis Kammleri ametkonnas Nordhauseni allmatehases omaloodud tsentrifuugimisüksust, osales Ordrufi vesinikupommikatsetuses ning ühtlasi oli peale sõda Nõukogude Liidu Suhhumi Füüsikainstituudi juht ning eduka aatompommi katsetuse järgselt pärjati punavõimu poolt Stalini preemia ning Sotsialistliku Töö Kangelase Kuldtähega...

III Reichi juhtkond pidas televisiooni niivõrd tähtsaks propagandavahendiks, et nähtavasti juba enne sõda kaasati selle arengusse ka SS:i uurimisinstituudid.


Ametliku kirjutatud tehnikaajaloo kohaselt oli transistori esmalooja William Bradford Shockley koos John Bardeeni ja Walter Houser Brattainiga peale II Maailmasõda, mille eest neid vääristati ka Nobeli preemiaga 1956 aastal.

Olgu kuidas on, kuid tihtigi on tähelepanuta jäetud see fakt,et Shockley oli kogu elu rassiselektsiooni ja eugeenika põhimõtete propageeria.
Ta ise pidas oma eugeenikateemalisi ettevõtmisi, loenguid ning ilmunud raamatuid isegi tähtsamaks kui oma elutööd füüsikas.
Shockley arvas, et eugeenika on vajalik populatsiooni geneetilise tuleviku huvides, ja kirjeldas ise seda kui tema karjääri kõige tähtsamat tööd, ehkki see tuhmistas tugevasti tema mainet.
Shockley uskus, et kõrge paljunemise tase afroameeriklaste seas tingis "väärgeneetilise" efekti, kuna neil olevat madal IQ.
Nii avaldas ta sellel teemal lausa raamatuid ja andis ka loenguid teaduslikele organisatsioonidele, nagu National Academy of Science.
Samuti käis ta ühtlasi välja idee, et indiviidid, kelle IQ on madalam kui 100, peavad läbi tegema vabatahtliku sterilisatsiooni.

Kuivõrd võib siin nüüd näha võimalikke seoseid, aga praktiliselt on laia üldsuse tähelepanuta jäänud ka fakt, et enne Teist Maailmasõda viibis Shockley mitmel korral Saksamaal.
Mis asjus ja kellega ta neil reisidel kohtus võib ainult oletada...

* * *
Polkovnik Gromov põrnitses kurvalt seina.
Vineeritahvlil ilutsev oksauk meenutas midagi...

Korraga kuulis ta selja taga vaikset köhatust...
..."Entschuldigung...Wir haben hier eine Scheibesah...?"
Veidi määrdnud rinnaesisega mustas pintsakus doktor Lertes hoidis süles väändunud plekkdetaili.

Mustunud, servast kärisenud plekilehe oli nähtavasti plahvatusjõud keeranud kummalise kujuga torbikuks või tuutuks, mille sisemus oli omakorda täidetud nagu mustaks kamakaks paakunud turbamullaga...
"Hei...tõlk! Mida talle ei jätku?" hüüdis Gromov eemalseivate sõjaväelaste suunas...
"Küsib ketassaagi..."

Suurte pööretega saeketas lõikas väändunud raketidetaili nagu kuum nuga võipakki... sinine suitsuving võttis lähedalseisjate silmad kipitama ja kraapis kurgus nagu traatnuustikuga....samas plekktorbik vajuski kaheks tükiks - mõlema poole sisemusest paistis kollakasroheline sile-läikiv lõikepid...
Tegemist oli mingi vaiguga mis nähtavasti pidi kaitsma-fikseerima sisalduvat elektroonikaplokki.
Läibilõigatud detailid olid mõlemas tuutupoolikus vaadeldavad nagu rosinad saiaviilus...
Lähedalseisjad vahtisid huviga avanenud pilt...
"Deutlich"...poetas vaikselt dr. Lertes
"...Halbleiters"... (selge...pooljuhid)...
"Jawohl"...vastas dr Hanzerling ja vaatas talle otsa..."Die Sonderbüro"...
Meestel oli kõik selge.
Seesama taevane külaline mis praeguseks angaari seina äärde oma sisikonna laiali oli laotanud oligi Sonderbüroo kätetöö...

Erinevatel aegadel eksisteeris III Reichis mitmeid Sonderbüroosid, härrased doktorid mõtlesid aga mõlemad ühte.
Seda mida juhtis Hans Kammler.
(Jätkub)

Muudetud: 22-10-07 kell 08:29:38 zed