Nägemise olemus

Ma hakkasin mõtlema, et nägemise aisting koosneb nagu mitmetest eripärastest faasidest.
Kõigepealt siis see ülimalt spetsiifiline faas, kus on varvid, liikumine, jooned jne. Need on nagu nägemise fundamentaalsed objektid.
Seejärel on analüüsil võimalik toimuda kaht teed pidi. Üks oleks siis ülevalt alla suund, kus aju mingi analüüsikeskus otsib nähtus mustreid. Tunneb ära näiteks õuna ja raamatu jne. teine suund on alt üles, kus nägemise fundamentaalsed objektid viitavad ise keerulisematele objektidele. Mulle tundub, et pigem nii see toimubki. Aju ei kõrgemad funktsioonid ei otsusta, et see on õun. Nad saavad juba valmis õuna ja üle jääb vaid otsustada, et mida sellega peale hakata.

Kuid tõesti, me ei näe väliseid asju, me näeme seletusi. See tundub igal juhul korrektne seletus olevat. Sellest sõnade mängust aga võiks nagu välja lugeda, et me võime näha ka ideesid. Idee seletab midagi meie jaoks ja öeldake ju ka mõnikord: "Ma nägin lahendust."
Tõepoolest, nägemise mõiste tundub selles valguses hägusemaks muutuvat. See mõtterada liigub aga juba üpris platonistlikuks ja filosoofiliseks.

---

Ahjaa, ma juba unustasin oma esialgse idee nägemise eripärastest faasidest.
Üks oleks siis lihtsalt staatilised objektid. See, mida tavapäraselt nägemiseks peetakse. Esimene faas, mida me teadlikult tajume, peale selle fundamentaalsema faasi, mis tajus kaduma läheb. Järgmine võiks olla selline süsteemne/struktuurne nägemine.
"Ma näen, et sul on kallis auto."
"Ma näen, et siin praamil on liiga palju inimesi."
"Ma näen, et Saksamaa koondis on võitmas."
Ja võrdlusena:
"Ma näen mädanenud õuna."
"Ma näen, et seda õuna turul müüa ei saa."

(Mulle tundub siinkohal, et omadused 'mädanenud' ja 'kallis' on erinevad selle poolest, et 'kallis' viitab konstrueeritud omadusele ja 'mädanenud' on loomulik omadus. 'Kallis' viitab välisele struktuurile, mis ta kalliks teeb, 'mädanenud' lihtsalt on.)


Järgmine faas oleks siis süsteemi(de) ülene.
"Ma näen päikest sinu silmades."
"Ma näen õiglust tema õnnetuses."
Võrdlusena eelmisega:
"See jope näib mugav ja stiilne"
"See jope näib sobivat minu iseloomuga."

Viimane faas võiks siis olla:
"Ma näen, et kõik on Üks,"
aga see on selline kahtlane faas.


Oeh, mulle tegelikult selline süsteemide esitlemine eriti ei meeldi. See tundub tihti selline kahtlane. Samas olen ma mõnda aega huvitunud sekstetisüsteemist ja tähenduste jagamiseks kuude astmesse, ning siia tundub see sobivat. Ega see kellelegi teisele eriti palju ei pruugi öelda, kes sekstettidest midagi ei tea. Ma ise ka ennast selles ülimalt keerulises süsteemis väga kindlalt ei tunne. Niiet jah, loodan, et asja üleliia segaseks ei teinud.