Nägemise olemus

Kahe silmaga vaatmine (binokulaarne, stereoskoopiline nägemine) on efektiivne moodus 3D ruumi ja selles asuvate 3D objektide tajumiseks. Aga olukord pole lootusetu ka ühe silmaga vaatmisel - meile tulevad abiks meie kogemustel põhinevad teadmised, sellest kuidas asjad peavad (või peaksid) välja nägema, kuidas nende väljanägemine sõltub nende kaugusest (perspektiiv!), asendist ja liikumisest (asjade eneste liikumine või meie liikumine nende suhtes). Muidugi, see teadmine võib mõnikord ka alt vedada (nagu tuntud pseudoskoopilises "õõnsa näo" illusioonis), aga enamustes "igapäistes" situatsioonides töötab ta kindlalt. Selle jutu ajendajaks oli üks Java-applet, mis demonstreerib taolist "ühesilmset" 3D nägemist, kus kasutakse järgmisi asjaolusid:
(1) kui mingi keha pinnal on punktid jaotatud ühtlase tihedusega, siis nende punktide näivtihedus sõltub pinna orientatsioonist vaatesuuna suhtes;
(2) me teame, kuidas peaksid taolised kehaga seotud punktid (tema pinnal või ka sisemuses - kui keha on mõneti läbipaistev) näivalt liikuma, kui keha liigub ruumis (pöörleb näiteks);
(3) lisaks eelnevale on kasutatud ka sügavusmõõtme heledus(värvi-)kodeeringut - täpi heledus (värvus) sõltub kaugusest vaatajast.
Aga ka ilma selle jututa ilus vaadata - nagu täheparvede liikumine (no mitte päriselt muidugi - tähed ei ole ju omavahel jäigalt seotud). Ahsoo, link ka siis ikka (otse appletile siin).