Nägemise olemus

Tsitaat:Algselt postitas: Thorondor
Ma mõtlesin lihtalt seda, et kui ma ühe silma kinni pigistan, et siis ma näen ka ju ruumiliselt. Uvitav, milline see kahemõõtmeline nägemine oleks siis, aju mõtleb selle ikka ruumiliseks ju kui võimalik.

Jah, kui situatsioon tuttav. Sest aju ju mäletab, kuidas "peab olema". Tundmatus situatsioonis võib see aga ka alt vedada (seesama näide "õõnsa näoga", mille enne tõin). Aga veelkord - peale "teadmise" (mälu) on ka muid mooduseid ühe silmaga ruumiliseks nägemiseks (nt kujutise muutumine ruumis liikumisel).

Tsitaat:
Veel rohkem huvitab mind, mis tunne oleks olla ämblik või mingi elukas, kes näeb ümberring. Imelik ette kujutadagi.

Huvitav, aga raske küsimus. Pole muidugi eriti keeruline (põhimõtteliselt) konstrueerida optikareeglite abil kujutist, mis tekib taolise eluka silmapõhja retiinal. Üht suhteliselt vähe muljet avaldavat katsetust võib näha siin ("mesilase silm"): http://cvs.anu.edu.au/andy/beye/beyehome.html. Küllap annab konstrueerida ka mingi (puhtoptilise või optoelektroonilise) süsteem, mille saaks silme ette riputada ("putukaprillid") ja läbi mille näeksid maailma "nii nagu ämblik". Ja ehk õpiksid, pärast mõningast koperdamist, isegi ümbritsevas maailmas liikuma ja tegutsema, sellised prillid peas (vaevalt küll ämblikust paremini putukaid püüdma). Mis seos on selllel aga sellega, mida loomake "tegelikult näeb"? Võimalik, et sellele küsimusele ei saagi õieti vastata.