Nägemise olemus

Enamus meist mõtleb silmadega nägemisest, kui sellisest järgnevalt. Valgus peegeldub kehalt tagasi ja langeb meile silma ja ongi meil visuaalne pilt valmis ja kogu valguse poolt saadetud informatsioon talletatud ja omaks võetud.
Tegelikult on silm põhimõttelt ainult lääts, mis projekteerib pildi tagurpidiselt kahemõõtmeliselt võrkkestale. Võrkestast ei lähe info kohe aju nägemiskeskusesse, vaid mingi muu aju osa kaudu. See teine ajuosa filtreerib, tasandab ja kohandab ning muudab infot kolmemõõtmeliseks vastavalt kuidas ette nähtud. Mõni väidab muidugi, et me näeme kolmemõõtmeliselt tänud sellele, et meil on kaks silma, aga see on absurd. Seega näeb inimene seda mida teda on pandud uskuma.
Nagu me teame, asub keset võrkkesta pimetähn. Selle silmaosaga me ei näe me midagi. Kui te katate vasaku silma endal kinni ja vaatate parema silmaga vasakut musta punkti, siis teatud kaugusel monitorist te ei näe enam parempoolset täppi (põrnitsedes samal ajal vasakut täppi loomulikult). See töötab ka pooli ja silma vahetades.



Samas, selles punktis kus me midagi ei näe, võiks olla mingi must punkt, aga ei ole. Aju meil täidab ise selle tühja koha ära. Silub.

1970. aastatel olevat tehtud katse, kus hüpnotisöör pani katsealust uskuma, et too sööb kartulit, kuigi sõi õuna jne.
Kõige imetabasem oli siis kui katsealune pandi uskuma, et too hüpnoosist väljudes ei näe oma tütart. Äratamishetkel seisis tütar otse oma isa ees. Küsimise peale vastas katsealune, et ta oma tütart ei näe. Hüpnotisöör asetas graveeringutega käekella tütre seljataha ning küsis, et mida ta näeb. Tüdruku isa vastas, et näeb kella. Ta nägi isegi graveeritud teksti lugeda, mis sest et ta pidi selleks läbi oma tütre vaatama.
Ilmneb, et nähtav reaalsus konstrueeritakse tegelikult meie sees. Mõni näeb hallukaid, teine näeb aurat, kolmas näeb kummitusil. Kõik meid ümbritsev on lihtsalt võnket.
Neid võib olla erineval sagedusel ja lainepikkusel. Näeme seda vahemikku millele me oleme häälestunud. Lained võivad ju ruumis paikneda samas kohas ilma teineteist segamata. Ma ei räägi sellest, et me näeme ~350 nm - ~750 nm lainepikkusega elektromagnet laineid ja gammakiirgust me ei näe. Ma mõtlen seda, et kivist maja on ka mingisugune lainete võnkumine ning ainult meie ise kujutame ette, et see on tahke. Sellest järeldub, et see mida me näeme on mingis mõttes illusoorne. Baas jääb samaks, aga see mida me näeme on ainult üks tõlgendus.
Miski muidugi kooskõlastab selle teiste inimestega. Kui te võtate luubi alla selle kivist maja, siis atomaarsel tasandil näete te ikkagi tühjust. Näiteks kui vesiniku aatomi tuum oleks ühe millimeetrise läbimõõduga, siis elektron tiirleks sellest kümne meetri kaugusel ning sinna vahele jääks ainult vaakum. Ma kardan, et tuuma lähemal uurimisel juhtub see sama. Edasi näeme kvarke ja muid jullasid ei tea mis olekus ning elektroni ei eksisteerigi üheski kindlas punktis, vaid pigem statistilest see on kuskil seal.
On teooria, et maailm koosneb võngetest ja meie olemuses või meie hing on teine võnge. Kui kaks võnget kokku saavad, siis tekib interferents ja nende võngete ristumiskohtadest tekib kolmas võnge või pilt ehk maailm nagu me seda näeme.
Näide:

http://www.keelynet.com/spider/030.gif

Kogu see jutt on täpsemalt kirjas ka järgnevas kohas:
Icke, David, Ajasilmus, 2004, lk 344-356 13.ptk

Temaatilist lugemist:
Talbot, Michael, "The Holographic Universe", 1991 (Ei ole vist Eesti poodides saadaval, ega ingliskeelsena raamatukogudes)
http://www.crystalinks.com/holographic.html



Muudetud: 21-6-05 kell 21:26:58 Thorondor