Siimu 10 miljonit dollarit ja Tartu Kommertspangas külmunud Neinari raha. Juhus?

Selle aasta kevadet ja suve suht kuumana hoidnud VEB fondi saaga on ilmestanud kenasti meie tippametnike prioriteete. Lõplikust tõest lahutab meid veel vaid mõne asjaosalise mälu taastumine või idanaabri valduses oleva informatsiooni pudenemine. Mind isiklikult üllatas, kui mastaapselt tollased skeemitajad tegelesid. Varastatud raha täpne liikumine on tänaseks kahjuks siiski veel spekulatsioonide tasemel ja ootamas asjaosaliste ringkaitse mõranemist. Loodetavasti lähiajal võetakse vastu siiski seadus, mis tühistab vastuolulise 70 aastase salastatuse ja mõni mask langeb.
Meediat jälgides jäi selle VEB fondi loo tausal silma üks huvitav detail. Nimelt see sama vana Siim Kallast tondina saatev 10 miljonit dollarit. 1992 aastal kuulutas Eesti Pank moratooriumi kaheksale kommertspangale. Teiste hulgas väärivad enim ära märkimist Tartu Kommertspank, UBB( balti ühispank) ja PEAP (põhja eesti aktsiapank). Kuigi IMF pakkus välja päästeplaani pankade päästmiseks, mille tulemusel oleks hoiustajad kaotanud vaid 10 protsenti oma rahast otsustati 1993 aastal Tartu Kommertspank pankrotti lasta ja UBB ning PEAP liita Eesti Panga hallatavaks Põhja Eesti Pangaks ( PEP). Kahe panga liitmisel tekkinud PEP-i elushoidmiseks kulus kuni ühispangale loovutamiseni ca 900 miljonit krooni maksumaksja raha. Kummastav on see, et Tartu Kommertspank, mis Eesti Panga analüütikute arvates oli lootusetus seisus ja ainulahendusena tuli jutu alla pankrotimenetlus osutus aastaid hiljem siiski positiivse bilansiga ettevõtteks ja pangajuhi Rein Kaarepere elukaaslane Mai Kaarepere sai üleöö eesti rikkaimaks naiseks. Igal juhul 1994 aasta sügisel said panga hoiustajad teada, et lootus raha tagasi saada on väike ja Eesti Panga korraldusel alustas tegevust pankrotitoimkond. Nüüd läheb asi huvitavamaks, nimelt selgus, et vähetuntud Tartu ärimehel Neinar Selil on koos äripartneriga pangas kinni 90 miljonit krooni. Kahjuks puuduvad mul hetkel andmed, kas nimetatud summa laekus panka enne moratooriumi kehtestamist ja seisis seal paremaid aegu oodates või moratooriumi ajal. See on mosaiigis oluline fakt ja vajab selgitamist, kuid selline suurklient pidi tollastes oludes kindlasti omama siseinfot ja küllap oskas oma raha turvaliselt hoida. Juhul, kui see raha laekus moratooriumi all olevasse panka siis võiks kahelda Neinar Seli terves mõtlemises või....
1993 laenas Eesti pank oma hallatavale PEP-ile 10 miljonit dollarit, et see saaks selle suure tootlusega laenuna edasi laenata Villa Paradisole. Tehing oli juba algusest peale kahtlane, kuna Villa Paradiso nn kodupank Sveitsis kahtles raha saaja puhtuses ja kandis raha PEP-ile tagasi. Igatahes suutis PEP veenda Sveitsi panka ja see 10 miljonit lõpuks siiski Villa Paradiso käsutusse jõudis. Visadus sellise kahtlase tehingu läbisurumisel oli märkimisväärne ja leidis kohe ka kajastust. Aasta hiljem oli selge, et kümnest miljonist on lootusetult kadunud 7,5 miljonit. Tollal majanduskriisi ja likviidsusega võitleva Eesti jaoks oli tegu märkimisväärse summaga. Tõenäoliselt poleks tehing toimuda saanud, kui poleks olnud totaalset bardakki VEB fondi, pankade moratooriumite ja vastloodud PEP-i doteerimisega seoses. Selles kaoses ja suurte summade liikumise sees see 10 miljonit dollarit jäi n.õ. "kahe silma vahele".
Muide see jälitamatuks osutunud ja kadunud 7,5 miljonit dollarit jääb tollase kursi järgi umbes samasse suurusjärku 90 miljoni krooniga. Selles valguses tuleb tunnistada, et Neinar Seli, kel jäi tol varasel ajal kus äritegemise traditsioonid olid veel noored on pesueht ärigeenius. 90 miljoni krooniga oleks võinud tollal Tartus osta näiteks 4000...5000 ühetoalist mugavustega korterit.
Üks kõik kuidas või kust see raha Seli ja tema partneri kontodele jõudis polnud tegu teps mitte murest murtud meestega. Olles ise panga likvideerimiskomisjoni liige ostis Seli avalikel pakkumistel panga nõudeid. Tähelepanuväärne on tõik, et Tartu Kommertspanga pankrotihaldur oli Andrus Ansip, kellest sai samal ajal Seli äripartner. Täna ei soovi kumbki mees tollaseid toiminguid detailselt meenutada ja samuti puudub teadmine Seli tollase hiigelsumma päritolu kohta.
Kogu kirjeldatud spekulatsioon muutuks suures osas muinasjutuks, kui keegi tõestab ära, et Seli miljonid laekusid Tartu kommertspanka enne seda nn 10 miljoni dollari tehingut. Kui see raha laekus moratooriumi all olnud panka, siis on olemas veel üks intrigeeriv lugu varase vabariigi rahandusajaloost, kus mitmed vastamata küsimused tekitavad huvitava mosaiigi. Sarnasus samal ajal toimunud VEB fondiga on see, et paljude võlausaldajate huvid võidi tuua ohvriks isiklikule skeemile.