(13-03-2014 23:57 )Lorenz Kirjutas: Katse ise nägi välja selline, et inimestel lasti selg ees alla hüpata kõrgest tornist, missjärel nad maandusid all olevas võrgus. /-/
Seitsme katsealuse puhul püüti hinnata ka seda, et kas aeg tundus neile aeglustuvat kukkumise käigus. Seda tehti nii, et enne kukkumist paluti neil hinnata selle kestvust (oletatavalt olid nad näinud siis korduvalt teisi kukumas) nii, et kujuteldava hüppe ajal vajutasid nad stopperil START nuppu ja maandudes STOP nuppu. Peale enda hüpet paluti neil mälu järgi stopperiga hinnata oma kukkumise kestvust. Tulemuseks saadi, et kukkumine tundus selle reaalselt läbi elanute jaoks keskmiselt 36% kauem kestvat.
Seda lugesin ma siis välja siit
Seega venimise efekt tundub olemas olevat, nägemismeel vähemalt sellest aga täpsemaks ei muutunud. See oli aga kõigest üks katse ja väga kindel selle tulemus seega pole. Metoodika pole ka ideaalne, aga paremat nad välja mõelda ei suutnud.
ise ma väga kriitilistes olukordades viibinud polegi. Kõige paremini sobiks vast juhus, kus ma kukkusin alla garaaži katuselt. Katus oli kõigest hästi natukene kaldus aga libedast plekist. Kuivana polnud seal seismine probleem, aga paraku hakkas see ilmastiku tingimuste tõttu märjaks muutuma ning ühel hetkel hakkasin ma allapoole libisema. Kusagilt kinni võtta ei olnud ning olukord tundus väga ohtlik. Eelkõige sellepärast, et ümbrus polnud mulle üldse tuttav ja mul polnud õrna aimugi, mis garaaži ees on ja mille otsa ma kukun.
Võib vast öelda küll, et aeg tundus aeglasemalt liikuvat. Jõudsin mõelda mõningate võimaluste peale ja õige asendi sisse võtta ääre ületamise ajaks. Õnneks oli all vaba plats ja jalgadele maandudes ei saanud ma isegi eriti haiget.
Seega ei vaidle ma ka oma tagasihoidlikule kogemusele toetudes vastu sellele, et aeg hakkaks justkui venima natukene. Küsimus on ilmselt selles, et mis selle põhjustab. Kas asjaolu, et meeled muutuvad teravamaks ja lubavad igaüks eraldi hinnata lühemaid ajahetki, või siis kasutab aju ära infot rohkematest allikatest. Seob kokku rohkem eri meelte poolt pakutud infot, mälestusi ning teadmisi. Ka viimasel juhul võib ju tinglikult öelda, et meeled muutuvad teravamaks. Kuigi kui ühel meelel on mingi (füüsiline) piir ees, siis seda ei ületata ja selles mõtte see meel teravamaks ei muutu. Õigem oleks vast siiski öelda, et teravamaks muutub taju, kui selline, mis koosneb paljudest meeltest tulenevast infost. Siin läheksin ma tagasi selle juurde, et mida rohkem erinevaid protsesse aju tajuks kokku seob, seda aeglasem aeg võiks tunduda ja seda teravamaks muutuvad meeled (mitte ainsuses vaid mitmuses, kui kokku seotud taju).
/-/
Jah nägemine selgemaks ei läinud/lähe, kuna keha liikus ja kogu energia läks kehale (
katses toimunud kukkumine tekitab kehas/alateadvuses lisaks hirmu ja selg ees seda enam), kuid koos tunnetusliku aja venimisega saab reaalsuses tahtmise korral oma keha ka reaalselt kiiremini liigutada (
v.a. siis kui keha on vabas langemises), lisandub ümbruse täpne taju ja selget nägemist ei olnud isegi vaja (
vähemasti minul)
Seega taju muutub jha teravamaks, kuid ka keha saab võime kiiremini liikuda ja kasutab varjatuid energiareserve.
Samas on ka vastupidine tunnetuslik ajataju võimalik
(ka isiklik kogemus) ehk et keha olles kriitilises ja möödapääsmatus olukorras, ütleme et äärmiselt ebameeldiv olukord, mida peab läbima ja kuidagi kõrvale ei nihverda, siis võib toimuda ka aja tunnetuslik/tahtlik kiirenemine/kiirendamine.
Teine asi on nüüd kui keha reaalsuses ei liigu ja liigub teadvus- see millest Marina ja Anonymous kõnelesid (
rännak, meditatsioon, kehast väjumine jne).
Kuid ise arvan, et arenenud keha ja vaim peaks mõlemat olukorda valdama
ehk on siin küsimus ka keha hallatavas energia koguses- viimase vähesus paneb piirid nii mõnelegi ülitaajule, ülivõimele jne..
Abi
