(13-03-2014 22:12 )zen faran Kirjutas: Kas selle katse puhul pidid nad numbreid tuvastama seoses ohuga st see aitas ohu vältimisele kaasa, või oli see vaid nö häiriv faktor, lisaülesanne? Kui see oli kõrvaline tegevus, siis oli nende tähelepanu häiritud, kuna neil ei lastud keskenduda tähtsale infole (oht) ja nad pidid oma tähelepanu jaotades töötlema ka suuremat infokogust, mis omakorda lükkaks ümber teooria, et suurema koguse info sünteesimine tekitab inimesel illusiooni, et aeg möödub aeglasemalt.
Katse ise nägi välja selline, et inimestel lasti selg ees alla hüpata kõrgest tornist, missjärel nad maandusid all olevas võrgus. Neile oli käele kinnitatud ekraan, millel vilkus üks number. See number vilkus nii kiiresti, et katsealused suutsid seda eristada ja ära tunda kusagil kolmandikul juhtudest. Laboris suudeti numbrit ära tunda natukene suuremal hulgal juhtudest ja vabalanguses natukene vähema.
Seitsme katsealuse puhul püüti hinnata ka seda, et kas aeg tundus neile aeglustuvat kukkumise käigus. Seda tehti nii, et enne kukkumist paluti neil hinnata selle kestvust (oletatavalt olid nad näinud siis korduvalt teisi kukumas) nii, et kujuteldava hüppe ajal vajutasid nad stopperil START nuppu ja maandudes STOP nuppu. Peale enda hüpet paluti neil mälu järgi stopperiga hinnata oma kukkumise kestvust. Tulemuseks saadi, et kukkumine tundus selle reaalselt läbi elanute jaoks keskmiselt 36% kauem kestvat.
Seda lugesin ma siis välja
siit
Seega venimise efekt tundub olemas olevat, nägemismeel vähemalt sellest aga täpsemaks ei muutunud. See oli aga kõigest üks katse ja väga kindel selle tulemus seega pole. Metoodika pole ka ideaalne, aga paremat nad välja mõelda ei suutnud.
ise ma väga kriitilistes olukordades viibinud polegi. Kõige paremini sobiks vast juhus, kus ma kukkusin alla garaaži katuselt. Katus oli kõigest hästi natukene kaldus aga libedast plekist. Kuivana polnud seal seismine probleem, aga paraku hakkas see ilmastiku tingimuste tõttu märjaks muutuma ning ühel hetkel hakkasin ma allapoole libisema. Kusagilt kinni võtta ei olnud ning olukord tundus väga ohtlik. Eelkõige sellepärast, et ümbrus polnud mulle üldse tuttav ja mul polnud õrna aimugi, mis garaaži ees on ja mille otsa ma kukun.
Võib vast öelda küll, et aeg tundus aeglasemalt liikuvat. Jõudsin mõelda mõningate võimaluste peale ja õige asendi sisse võtta ääre ületamise ajaks. Õnneks oli all vaba plats ja jalgadele maandudes ei saanud ma isegi eriti haiget.
Seega ei vaidle ma ka oma tagasihoidlikule kogemusele toetudes vastu sellele, et aeg hakkaks justkui venima natukene. Küsimus on ilmselt selles, et mis selle põhjustab. Kas asjaolu, et meeled muutuvad teravamaks ja lubavad igaüks eraldi hinnata lühemaid ajahetki, või siis kasutab aju ära infot rohkematest allikatest. Seob kokku rohkem eri meelte poolt pakutud infot, mälestusi ning teadmisi. Ka viimasel juhul võib ju tinglikult öelda, et meeled muutuvad teravamaks. Kuigi kui ühel meelel on mingi (füüsiline) piir ees, siis seda ei ületata ja selles mõtte see meel teravamaks ei muutu. Õigem oleks vast siiski öelda, et teravamaks muutub taju, kui selline, mis koosneb paljudest meeltest tulenevast infost. Siin läheksin ma tagasi selle juurde, et mida rohkem erinevaid protsesse aju tajuks kokku seob, seda aeglasem aeg võiks tunduda ja seda teravamaks muutuvad meeled (mitte ainsuses vaid mitmuses, kui kokku seotud taju).
Antud hetkel tundub selline seletus mulle arusaadav ja loogiline. Samas läheb see teema kiiresti keeruliseks ja ma ei taha hakata siin kaitsma mingisugust seisukohta, millest teised võivad hoopis teisiti aru saada ja tõlgendada mind kaitsmas midagi muud, kui ma enda arust teen.
Abi
