(25-02-2014 14:40 )Krt Kirjutas: Vahest hoopis erinevad teadvustasandite seisundid kogevad oma piiritut Kõiksust tänu sellele, et kannavad erineva keerukusastmega materiaalseid vorme nii, et ilma üheta poleks ka teist, kus igal seisundil ja vormil on paralleelselt lõputu variatsioon võimalikke ühendusi, mis moodustavad lõputult erinevaid reaalsuse kogemise viise?
Kuidas saada teadlikuks erinevatest teadvusastmetest? Kuidas nendeni küündida? Ja mida need üldse tähendavad?
(25-02-2014 14:40 )Krt Kirjutas: Et siis, kui sulle näiteks ei meeldi valu tegemine, aga kellelegi teisele justkui meeldib, ja seda just sinule teeb, siis Jeesuse õpetuse kohaselt ei tohi sina teisele valu vastu teha, vaid pead laskma ennast igavesti kolkida, teine samas aga sulle tohib valu teha, lõpuks püsib vaid olukord, kus mitte kumbki pool pole toimuvaga rahul, sest see kes ei taha saada kolki, seda vaid saabki, ja see kes justkui tahab saada kolki, seda ikka kuidagi ei saa?
Kui üldiselt mitte keegi ei taha, et teda tapetaks ja lõunaks ära söödaks, siis miks teadaolevalt seda ikka kõik teiste suhtes aegajalt teevad – sest Jeesuse õpetus pole universaalselt kuidagi toimiv, vaid kõigest ilus ideaal?
Kui ma lähen kedagi peksma, siis ma pean küsima endalt, kas ma tahan peksa saada ise. Kui vastus on jah, siis ma küsin, kas inimene, keda ma plaanin peksta, tahab peksa saada. Kui vastus on jah, siis ma peksan teda niiet kulub. Kui aga mina ise ei taha peksa saada ja ei taha ka teine inimene peksa saada, siis ma ei peksa.
Kasutad väljendit "ei tohi" -- seda väljendit ei saa sellise maailmakäsitluse puhul kasutada, sest käske ja keelde ei eksisteeri, kõik teevad seda, mida nad tahavad, et neile tehtaks. Autoriteet puudub. Jeesus oli anarhist. Gandhi oli anarhist. Buddhad on anarhistid.
Küsid, miks hetkel saadakse söönuks -- sest hetkel selle järgi ei elata. Huvitav miks, meil on ju nii palju usklikke :S
(25-02-2014 14:40 )Krt Kirjutas: See, et üks ei suuda kogemuslikult midagi ümberlükata, ei tähenda veel et keegi teine seda pole juba teinud. Gravitatsioon on kõigest üks teooria seletamaks toimuvaid nähtusi, neid teooriaid on tõenäoliselt mitmeid, mis gravitatsiooni teooria kahtluse alla seavad. Kas pole rumal misiganes ühte teed idealistlikult absolutiseerida ja kõige muu suhtes silmad sulgeda... võimalus eluarenguks kahaneks hetkega olematuks?
Kas areng lakkaks olemast, kui me üritaks aru saada, mismoodi maailm töötab? Meil on probleem, aga selleks, et selle probleemiga midagi teha, peame me seda mõistma, aru saama, millega tegu ja sealt järeldusi tegema ja edasi minema. Ühe tee absolutiseerimine ei ole võimalik, kui esineb tegureid, mis seda ei luba. Kui neid tegureid ei ole, ei ole vaja absolutiseerida, see toimub iseeneslikult. Sellisel juhul on tegemist Tõega.
Me ei saa läheneda probleemidele suhtumisega "see väide on küll konfliktis selle ja sellega, aga me ikkagi uurime seda edasi". Samas ei näe ma suurt mõtet ideel "Ärgem seda teemat uuri, sest see teema ei seostu selle teemaga". Me elame ju siiski omavahel seotud maailmas, asjad ei eksiteeri hermeetiliselt üksteisest eraldatult. Kõiksus ühendab kõike. Kõik on osa kõiksusest.
Kui ma väga mööda rääkisin, siis vabandust -- kohati ei saanud Su mõttest lõpuni aru
Abi
