Inimesed on idioodid

Et kui inimesed on idioodid, siis kellele see postitus on suunatud? Idiootidele? Loeb ja saab mõtlemisvõimeliseks isendiks ning koheselt raputab endalt idioodi-ikke kui paha haisu.
See pidev lagipähe tagumine koos arvukate kirjelduste-seletustega, et kui idioot ma olen, ei anna tulemusi. Teema algataja võiks oma elust tuua sündmusi, tegusid, kuidas tal on õnnestunud idioodipainest vabaneda. Sedamoodi saab ehk enam sobivat mõtlemisainet. Muidu arvan, et soov kanepit tossutada jääb ta ainukeseks vabateoks.

Aga endiste aegade igatsusnäljast ja ugrihõimude vabadusiha äratamiseks postitan siia Aleksander Šaronovi poolt ersa ja mokša vanaaegsete müütide, eepiliste laulude ja pajatuste järgi kirja pandu:

Elab Maajumal Maa all.
Pole mehel naist-kaasat,
Pole vennal südameseltsi.
Arvab ta ilukaasa võtta,
Tahab ta naist võtta, naituda.
– Võeh-ja-oh ma õnnetu!
Oeh-ja-oh ma orvuke!
Keda ma kaasaks kosima?
Kust mul südameseltsi leida?
Maaemat kui ma kosiksin –
Maaema see paistab on iluta:
Maaemal sel nägu on tume,
Maaemal sel nina on pikk,
Maaemal sel huuled on paksud,
Maaemal sel tissid on väikesed.
Maaema mul südamesse ei sobi,
Maaema mul hingesse ei harma.
Vat lähen-sihingi Vee-ema juurde,
Ma Vee-emat moosin-kosin.
Vee-emal sel nägu on iluga,
Vee-emal sel silmad on tumedad,
Vee-emal sel peakarvad heledad,
Vee-emal sel ninake väikene,
Vee-emal sel huuled on õhedad,
Vee-emal sel tissid on rasvased.
Vee-emale huulte peale suud annan,
Vee-emat rindadest raban.
Vat lähengi Vee-emat kosima,
Teda kaasaks võtma.
Läks Maajumal Vee-emat kosima,
Naiseks võtma, naituma.
Kus elab Vee-ema see kaunis?
Kus püsib Vee-ema see kaunidus?
Suurmeres, suures vees ta elab,
Suurmere põhjas ta püsib.
Kaksteist on Vee-emal sel tuge,
Kolm on Vee-emal sel akent.
Pingi otsas Vee-ema see istub,
Valge paikatekk Vee-emal sel all.
Prokaatlõnga Vee-ema ketrab,
Siidkangast Vee-ema koob.
Vee-ema juurde Maajumal kui jõudis,
Vee-ema kotta kui sisse sai,
Lembelt kummardas siis Vee-ema ette:
– Jumalabi soovin ma sulle, Vee-ema!
– Minagi tänu sean sulle, Maajumal!
Jumalabi soovin ma sulle, Maajumal!
Mis heaks minu poole sa tuled,
Pole sa tuleja-mineja inime.
– Iluõun on sinu särki, Vee-ema!
Must on mari sinu silma, Vee-ema!
Mooniõhe sinu huuli, Vee-ema!
Ütlen sulle, Vee-ema, ütlen, ütlen,
Mis heaks ma siin tulen-olen,
Mispärast tänu sulle annan.
Arvan, et kosjad sul on minuga, Vee-ema,
Meeles mul sind kaasaks võtta, Vee-ema.
Ilusti, Vee-ema, vaata,
Hea sõna, Vee-ema, ütle, –
Oma sõna, mis arvad, Vee-ema, ütle,
Oma lõppsõna sa, Vee-ema, anna.

Maaema, Mastorava – maa kaitsja ning hoidja.
Maajumal, Mastorpaz– maa-aluse ilma, surnute asupaiga, valitseja; surnute kaitsja, kellelt paluti sugulastele teises maailmas toitu. Sündinud Päikesejumala Tshipazi ja Viljaema Norovava liidust.
Vee-ema, Ved´ava – vee, kalade ja teiste vee-elanike valitseja, kaitsja ning hoidja. Kaitseb ka maad hoidvat kala. Annab inimestele tervist ja ilu, mõnede meelest ka head viljasaaki.

Rõõm oli lugeda, kuidas ka jumalad on õnneihaluse ees võimetud