Inimesed on idioodid

Mida peab tegema? Mina lõpetan 7. veebruarist töö orjaks olemise. Lähen abikaasa isa koju, kus on neli põlvkonda elanud-surnud, kus põlluke on seemneootel, puuduvad kauplused, lõbustusettevõtted, puudub mobiililevi. Kus on naabrid, kes suhtlevad suuliselt ja tunnevad kohati tavalisele uudishimule lisaks ka ebatervet uudishimu, kuid on vägagi elus ja abivalmid.
Kus Peipsi kohiseb ja hein kraavi ääres võib kasvada nii kõrgeks kui viitsib. Lähen niikauaks, kuni hing saab terveks. Siis lähen ajan oma lapselapsed minema arvuti tagant, uputan salaja nende mobiiltelefonid, raputan neid seni, kuni nad minuga rääkima hakkavad, mulle otsa vaatavad. Torkan nad ninapidi hommikukastesse ja külma kaevuvette. Lasen lühisesse teleka koos saastmultikatega.
Kui kunagi olin üsna kindel, et ebaõiglus ja idiootsused siia ei jõua, siis täna tunnistan, et eksisin. Kõik on maailmas väga valesti. Mina suudan vaid enda olevikku muuta. Kas sellest piisab? Aega ka juba väheks jäänud ...
Täna panin postkasti (mitte meili!) käsitsi kirjutatud kirja oma nooremale lapselapsele. Ümbrikusse lisasin 35 aasta taguse foto tema isast lapsena.
Mis minu postituses siis para oleks, võib teist keegi küsida.
Aga see, et igatsen tagasi Tagapäikese Maale. See, et ootan Kuurat ja Vesikuurat.
Ja mul on Gaiast väga kahju.