Foorumi uus jutukas

Ma olen meelitatud Temimoori tähelepanust mind iga halli tagant otsida ja leida, aga see on ka kõik – sedasi minu südant ei valluta. Küll aga on suutnud seda nii mõnigi toaline. Olen neile omamoodi tänulik koos oldud aja eest: see on midagi, mis toob naeratuse näole. Veel veidi ja ma tahan olla jälle armunud, armunud mõne toalise heast-siirast mõttest-tundest kantud sõnasse või mõnda humoorikasse ütlemisse. Primitiivsevõitu see rõõm ühele tõeteadjale kindlasti on, aga igale oma

P.S. Ja kas tasub nii valulikult põdeda, kui kõigil pole vajadust kas ainutõe või gruppi kuulumise nimel kive kokku tassida ja neid käsu peale loopida; seda enam, kui inglitiibu ei olegi ette näidata.