Inimene - igatsev, üksik ja armastusenäljas ohver

No seda kindlasti, et vahepealeid samme on palju ja erisuguseid.
Ma püüdsin lihtsalt mingit mõtet kuidagi kiiresti kirja kribada. Mõte oli vist see, et seda ühe arengutee algust ja lõppu näeb vaid tagasi vaadates ühe teena. Ettepoole vaadatuna võib seda ka ju ühe teena näha, kui keegi on seda teed varem käinud. Kui aga olla sellel teel nö. pioneer, siis jääb üle lihtsalt käia mingit teed tegelikult teadmata, et kuhu see välja viib. Seda siis selle pärast, et see tee koosneb etappidest ja teadlikult saab sihtida vaid ühte etappi, mille lõpetamisel mingit lukustuvad osad alternatiivid ja nii moodustub mingisugune tee. Tagantjärgi saab nagu öelda, et kui on läbitud mingi x arv etappe, siis see kuhu välja on jõutud, ongi kuidagi juba algselt sihiks olnud. A'la kõik, mida ma olen kogenud, on olnud vajalik, et ma oleksin just siin ja selline nagu ma olen - mul oli üks tee mida ma käisin. Ette vaadates seda aga öelda ei saa. Juba kellegi teise poolt käidud radade puhul küll saab, aga käimata radade puhul vaevalt.
See on mõneti seotud selle fenomeniga, et inimesed kujutavad tulevikku enamasti ette ägedama ja lahedama olevikuna. Ei, tulevik on teistsugune ja seda ei saa ette ennustada väga pikalt. Olevikus pole selleks lihtsalt vahendeid.
Seda kõike öeldes kardan ma siiski, et me võime ka lihtsalt teineteisest mööda rääkida.