Inimene - igatsev, üksik ja armastusenäljas ohver

Iseendaga rahu sõlmimine eeldab oskust iseendaga olla kõigepealt. Väga paljudel inimestel pole ju seda oskust. Otsida vastuseid enda seest on oluliselt keerulisem, kui neid osta mingi "selgeltnägija" käest. Ei tea kas neid jutumärke nii väga vaja ongi. On lihtsalt osasid tegelasi, kes suudavad tajuda teise emotsionaalseid probleeme ja öelda õigeid sõnu.

Ühiskonna suhtumine inimesesse on ju valdavalt selline, et tuleb õppida, tööd teha ja kuhugile jõuda. Tuleks pere luua ja seda üleval pidada. Ehk siis tuleks teha seda ja teist ning kolmandat. See sööb tohutult aega ja aega pole inimestel kunagi liiga palju. Vaba aeg kulub puhkamiseks. Mis puhkamisse puutub, siis ka see on suuresti nagu ühiskondlikult suunatud. Kui inimene on omaette piisavalt ära puhanud, siis peaks tegelema lahedate hobidega. Inimene, kellel pole hobisid on nagu natukene kummaline.
WHO andmetel kannatab maailmas depressiooni all 350 miljonit inimest. Osad neist võivad "kiunuda", aga enamus kannatab rohkem või vähem vaikides. Kuidas peaks siis üks inimene lahendama oma probleeme? Ühest küljest võiks nagu need lihtsal nö. selgeks mõelda, aga osad probleemid on alateadlikud ja emotsionaalsed. Ääretult keerulised selgeks mõelda. Selleks kuluks aastaid ka võib-olla ja siis võib tekkida süü tunne, et nad nii palju enda probleemide peale mõtlevad ja ei tee midagi kasuliku.
Lisaks on inimeste hingeprobleemid kohati isegi liiga keerulised, et neid mingi mõistliku ajaga selgeks mõelda ja midagi ette võtta. Nagu füüsiliste probleemidegi puhul. Kui pimesool lõhkeb, siis (jättes kõrvale protsessi pea võimatuse) kui paljud oskaksid ise endale operatsiooni teha? Inimene ei tunne enda hinge nagu ta ei tunne ka oma keha. Doktorikraadiga ja aastate pikkuse kogemusega arstid tegelevad keha ravimisega. Kui inimene on haige, siis läheb ta arsti juurde ja ta tehakse terveks (paremal juhul). Kui hing on haige, siis kes seda terveks teeb? Inimese hing ei ole oluliselt lihtsam, kui ta keha on. Kui inimene ei oskaks teadmiste poolest endale ise operatsiooni teha, siis miks peaks ta oskama enda hinge terveks ravida? Ei oskagi. Osad leiavad mingeid lahendusi lugedes eneseabi raamatuid. Osad lähevad mingite suvaliste tegelaste juurde ja ütlevad: "tehke mind terveks!". Psühholoogid psühhiaatrid on üks kontingent ja mingid hingelised ravitsejad teine. Ma usun, et kraadiga doktorid on veits edukamad, aga mine sa tea. Mõnel juhul võib vastupidi olla.

Paar sõna üksinda olemisest ka. Täielik üksindus võib tõesti olla laastav. Inimene on sotsiaalne loom ja vähemalt noorena ilma teisteta hakkama ei saa. Mäletan ühte katset pärdikutega, kes kasvatati ülesse isolatsioonis ja osad neist kasvasid ülesse väga sassis psüühikaga. Vanemaks saades võib inimene õppida endaga olema nii, et ta sisuliselt tunnetab hoolivat kohalolu, mida ta kunagi on kogenud. Inglise keeles on sõna internalizing, mida ma siin ja ühes eelnevas postituses enda arust üpris ebaõnnestunult tõlkisin, kui sisestama.
Inimene ei saa kunagi olla päris üksi, aga ta võib füüsiliselt üksi olla siis, kui ta on vaimselt õppinud tunnetama kellegi hoolt ja kohalolu. See on osa sellest "teisest", mida kõik inimesed endaga kaasas kannavad. Hulluse ja arutuse teemas kirjutasin ma sellest, kuidas on võimalik inimesesse sisestada jälgivat pilku ja seeläbi distsipliini. Õigemini ei tehta seda sisestamist väliselt ja jõuga. Inimene teeb seda ise ja loomulikult. See on üks kõige sügavamaid inimlikkuse osasid, et me peegeldame teisi ja et me kanname neid endaga kaasas. Inimene mõtleb ikka, et mida üks või teine temast arvab. Seda tehes vaatab ta ennast teiste inimeste pilguga. Muidugi pole see pilk "ehtne" selles mõttes, et selle taga pole otseselt kedagi. See pilk on kellegi (kestev) peegeldus inimese enda peas. Neil peegeldustel on aga inimeste üle väga suur võim.
Tihti on need peegeldused justkui peegeldused kõverpeeglis. Näiteks juhul, kui inimene kukub milleski tähtsas läbi oma elus, siis võib tal olla tunne, et teised mõistavad teda hukka või hakkavad pilkama või haletsema. Midagi negatiivset ühesõnaga. Sõpradel ja lähedastel on siis vaja olla lihtsalt olemas tema jaoks ja näidata, et sellest pole midagi. Nad peaksid näitama oma tuge, sest vähemalt osaliselt on nad vastutavad hirmu ees, mida teine parasjagu tunneb. See on nende pilgu peegeldus temas, mis teda rusub.
See ei tähenda muidugi, et kõik peaksid nüüd üksteist ilusti kallistama ja lubama tuge misstahes olukorras. See oleks ju lihtsalt takistusek inimese iseseisvumisele. Need pilkude peegeldused, mida me endaga kaasas kanname, nende võim meie üle on meie vangistaja. Kui kõik oleksid kestvalt nunnud üksteise suhtes, siis oleks see vangla lihtsalt pehmete trellidega ja mugav. Iga inimese ülesanne on ikkagi näha, et need peegeldused temas on tema enda teadvuses ja ta eelkõige ise vastutab nende üle.

Lapselt ei saa ja tohi kunagi oodata, et ta ei hooliks teiste arvamusest. Vanemate arvamusest siis täpsemalt. Laps peab olema avatud vanemate pilgule ja selle kaudu õppima maailma nägema. See, et laps sõltub oma vanemate arvamusest, nende pilgu peegeldusest, on paratamatu. Siis ühel hetkel tuleb puberteet ja sellest sõltuvusest on vaja välja murda. Paljud vanemad mäletavad oma laste puberteeti kui keerulist ja väsitavat aega. See on aeg, mil nooruk peaks õppima vabanema sõltuvusest oma vanematest. Tegelik võitlus ei toimu aga mitte välise mässamise tasandil, vaid nooruk peab vabanema vanemate pilgu peegelduse sõltuvusest. Seda on raske teha, kui nad teda kogu aeg füüsiliselt vaatavad ja selle pärast tahab nooruk olla tihti vanematest eemal. Või noh, niivõrd-kuivõrd, ega see sõltuvus siis päevapealt ei kao ja kas ta üldse täielikult kaob.

Siis kohatakse kedagi ja armutakse. Nüüd on juba kellegi ue pilk see, mida endaga kaasas kantakse. Kellegi teise ootused ja lootused, vaatavad sealt vastu. hea on see, kui neile vastatakse. Oi-oi kui halb on see, kui neile ei suudeta vastata. Millele aga kas suudetakse või ei suudeta vastata? See pole otseselt teine inimene, kuigi ka seda. teine inimene pole aga otseselt see, kes teeb haiget või paneb hästi tundma. See on teise inimese pilgu peegeldus inimeses endas. Sellepärast pole ka lõpuni hea see, kui inimese elus läheb kõik nii hästi, et ta ei õpigi tunnetama seda erinevust. Tal pole siis kunagi vaja lõplikult iseseisvuda ja näha, et ta suudab tegelikult seda peegeldust kontrollida. See kontrollimine ei tule kaugeltki lihtsalt ja on väga peen kunst.
Siinkohal lähevad minu mõtted inglitele. Sellele aina kasvavale inglite kultusele maailmas, mis osasid kristlasi närvi ajavad. Ingel on keegi, kes kunagi hukka ei mõista ja kes alati toetada püüab. Võiks öelda, et ingleid pole olemas, aga üks asi, mis vägagi olemas on, on nende pilk neisse uskujas. See on üks katse iseseisvuda teiste inimeste peegeldustest endas. Nende pilgu võib asendada ingli omaga, kes on välja mõeldud ja seega võib tema pilku suunata. Raske on endale öelda, et sõbrad ja tuttavad on alati toetavad, kui nad seda päriselt kohe mitte ei ole. Ingli kohta võib aga öelda mida iganes. Jumala kohta võib öelda mida iganes. Jumalaga on aga see probleem, et tema kohta öeldakse ka palju hirmutavat. Tee seda ja teist või ta karistab! No inglid ei karista kunagi ja on alati head.
Siin on aga see probleem, et inimene päris ise neid ingleid siiski välja ei mõtle. Keegi on nad juba välja mõelnud ja keegi annab nendest ka teada sellele hoolivuse ja iseseisvuse otsijale. Mingi guru moodi tegelane näiteks. Tema siis ütleb, mida inglid tahavad ja mida nad ei taha. Sellega saavutab ta küllaltki märgatava mõju oma järgija üle. Mõneti nagu preestrid ütlevad, et mis on jumalale meelepärane ja mis mitte. Keegi ikkagi nagu vahendab seda inglite ja jumala pilku. Keegi õpetab, et mis asi see on. Moodsam protestantlik kristlus küll ütleb juba, et kõige tähtsam on isiklik side jumalaga. Niimoodi on inimestel nagu nati rohkem iseseisvust. Pühakiri on aga ikkagi pühakiri ja seda nüüd päris omatahtsi tõlgendada ka ei saa. See ongi ju pühakirja mõte. Muidu tõlgendaks iga mats seda puhtalt oma egost lähtuvalt. Selles mõttes on pühakiri hea, et ei lase egol liiga palju võimutseda.

Inglite ja jumalate kõrval on ju olemas ka sellised nähtused, nagu shamaanide väeloomad. Kas nad ei täida mitte sama rolli? Väelooma eristab aga eelenvatest üks väga tähtis asi - keegi ei saa öelda, et kes või mis ta on. Ta tuleb ise shamaani juurde. Isegi shamaan ei saa tahta endale sellist või teistsugust väelooma. See ei võimalda egol oma tahet avaldada. Tuleb see, kes tuleb ja on selline, nagu ta on. Väeloom on seotud inimese vaimuga ja on nagu selle osaline manifestatsioon ja peegeldus seal, kus enne olid vähem või rohkem kõverad peegeldused teistest inimestest. See osa vaimust, mis vaatab tagasi endale ja ütleb, et nüüd oled sa iseseisev.

Eelnev oli nüüd suuresti spontaanne mõttearendus ja ei pretendeeri terviklikule tõele. Nagu ikka tüütan ma teid poolikute mõtetega ja seedin neid alles hiljem. Se foorum ongi minu jaoks suuresti koht, kus valjult mõelda ja ettekääne pähetulevaid mõtteid kirja panna. See on siis selgituseks neile, kes peaksid imestama selle jutu tagamaade üle. Loodan, et polnud tülikas lugeda ja tänan võimaluse eest rääkida

Kui eelnevat aga endale tagasi pöörata, siis hakkasin ma mõtlema, et kas pole see mitte vihje minu vähesele iseseisvusele, et ma vajan ettekäänet ja kohta, kuhu neid mõtteid kirjutada? Võiksin ma ju lihtsalt maha istuda ja mõelda ... kirjutada, kui vaja?
Ilmselt on. Seega on mul veel küllaga arenemisruumi.