Une ja ärkveloleku vaheline seisund?

Ei oskagi öelda, et kas see oli nüüd une ja ärkveloleku vaheline seisund, aga kunagi oli tore toas ringi vaadata suletud silmadega. Detaile hästi ei näinud, aga kontuure väga hästi. Silmi avades nägin täpselt seda, mida suletud silmadegagi, valgust eriti polnud. Eks see mälupilt oli, aga äärmiselt reaalne. Samuti kuulsin ma mõnikord hommikuti muusikat ja mõtlesin, et kas ma olen raadio mängima jätnud, või on see jälle lihtsalt mälust. Erinevus oli tegelikult olemas. Mälust kuuldud muusika oli palju elavam ja reaalsem. Raadio on ju lihtsalt raadio ...
Nüüd pole selliseid asju enam mõnda aega kogenud. Ei oska vist praegu piisavalt hästi lõdvestuda.

Ühte asja kogesin taas küll hiljuti ja see on nati teistsugune asi vist.
Kõige paremini saab seda kirjeldada, kui võimendi tööle lülitamist meelte ja teadvuse vahel. Kunagisestest kogemustest on meelde jäänud kõige paremini kärbes, kes muutus vihaseks. Lausa raevunuks, sest ta sumises nii energiliselt. Samas ei häirinud see üldse tähelepanu ja ma kuulsin ka autosid väljas nagu nad kihutaksid kuhugile ja imestasin, et mis kõigele sisse on läinud. Kust see energia? Silmad avades ja lage vaadates tundus tuba ülimalt väike ja oli natukene imelik, et ma käega lage ei suutnud puudutada. Samas ei mõjunud see kõik üldse koormavalt, nagu sigin-sagin tavaliselt mõjuks, vastupidi.
Nüüd hiljuti lisandus sellele üks uus asi - mõte. See lihtsalt keerles peas ja ühel hetkel, selle tuttava seisundi saabudes, muutus see nagu vihaseks. Või noh, mitte vihaseks, aga ülimalt energiliseks. Mäletan, et ma mõtlesin, et kas niimoodi lähevadki inimesed hulluks ... Kui ma aga tahtsin, et see mõte ära läheks, siis ta lihtsalt läks ära. See on üks selle seisuni omadusi - kontroll. Kunagi istusin ma voodis ja õppisin matemaatikat ja kui see seisund tuli, siis üritasin ma seda kasutada 'võimendatud' õppimiseks. Paraku ei kesta see kunagi eriti kaua ja viimasel ajal juhtub seda ülimalt harva. Lühiajalise võimendamisega üldist laiskust ei kompenseeri ka