Templirüütlite kadunud aare ja Rosslyni kabel Shotimaal.

Üks hea hing Iirimaalt tegi jälle tõlke.
Nagu selgub, on olemas tõendusmaterjale tulnukate tegutsemisest ühe väljapaistva riigitegelase suhtes. Jutt käib implantaadist, mis avastati Napoleoni kolbas1990-ndate lõpus professor D.Lefebri poolt. See implantaat kujutab endast metall-plaadikest pikkusega 12 mm ja meenutab integraalset mikroskeemi.
Uurimused on näidanud, et see miniatuurne saatja-vastuvõtja andis impulsse Napoleoni ajule ja südamele.

Otsustades kolju paksuse järgi selle implantaadi kohal on see tõenäoliselt siirdatud talle umbes 1794 aastal, kui imperaator kadus mõneks päevaks, võimalik et ta oli ajutiselt röövitud tulnukate poolt.

Kuni selle ajani Napoleonil polnud mingeid erilisi sõjalisi võimeid, aga peale seda, kui tulnukad võtsid ta oma kontrolli alla, juba 1796-1798 aastal Itaalia kampaania ajal algas tema tõusutee sõjalisel alal.

Sel ajal ta juhtis algul väikest poolpaljaste ja näljaste sõdurite armeed, kes jäi vaenlastele alla nii arvukuse kui ka varustuse poolest ja saavutas terve rea hiilgavaid võite, läbides võidumarsiga Itaalia.

Napoleon olevat öelnud: Ma tunnen, et mingid võimsad jõud tõukavad mind sihile, mida ma isegi ei tea. Aga kui nad ainult mind jätavad, on mind võimalik hävitada isegi õlekõrrega. Aga kuni selleni ükski inimlik jõupingutus ei tee mulle mitte midagi.

Ta paistis silma erakordse kartmatuse poolest, olles veel ohvitser ja kindral, tegutses mitmel korral oma grenaderide eesotsas, innustades neid kõige kriitilisematel lahingumomentidel. Seejuures ei tabanud teda kordagi ükski vaenlase kuul.

Napoleon oli alati täielikult külmavereline ja veendunud oma tegutsemise õigsuses. Enne võidukat lahingu algust Austerlizis ta uinus sügavalt, enne kuulsat lahingut Vagrami all andis ta korralduse laotada maha karunahk ja keeras samuti magama. Ärgates, nagu poleks midagi juhtunud, jätkas lühikeste korralduste andmist.

Lahingus Arseni all, kui suitsev pomm kukkus ehmunud sõdurite rivi ette, juhtis Napoleon oma hobuse otse selle pommi peale, mis lõhkes ja rebis ta hobuse tükkideks. Kriimustuseta Napoleon ilmus nähtavale keset suitsupilve ja istus teisele hobusele.

1800 aasta detsembris, kui talle tehti atendaadikatse, istus ta teise tõlda, mis sõitis põrgumasina kohast üle 10 sekundit enne plahvatust.
1804 aastal peale hiilgavaid võite laseb Napoleon end Prantsuse imperaatoriks kuulutada, mõne aasta pärast allusid temale Saksamaa, Austria, Itaalia, Sveits ja Taani.
Umbes 1810 tulukate mõju Napoleoni teadvusele mingil põhjusel lõppes ja ta hakkas käituma nagu tavaline inimene.

Professor Lefeber väidab, rääkides tulnukate mõjust Napoleonile, et „meil jääb üle ainult mõistatada, kuidas oleks võinud läänemaailma ajalugu välja näha, kui sinna ei oleks sekkunud tulnukad. Endiselt on lahendamata küsimus, kas nad tegutsesid sooviga aidata inimkonda või vastupidi, kahjustada teda“.

Pole välistatud, et pika inimkonna ajaloo jooksul on tulnukad siirdanud oma implantaate ka teiste tähtsate riigitegelaste kehadesse, allutades neid oma tahtele. Nad võivad selliseid asju toime panna ka praegu, sundides niimoodi neid tegelasi märkamatult tegutsema tulnukate huvides.