Hea õudus-arvutimäng

GTA2 ehk Grand Theft Auto 2. Selle mängu uuemaid versioone pole ma mänginud, aga antud versioongi on jube.
Eks proovi ise. Pane endale peale surematuse ja kõigi relvade koodid. Kahel relval saab eraldi koodiga anda igavese laskemoona.
Ja siis lihtsalt hakka mööda virtuaalset linna ringi tuiama ja kõiki ettejuhtuvaid inimesi tapma. Nii relvadega, kui ka näiteks autoga alla ajades. Metroojaamades saab relvalaskudega inimesi sundida jooksma rööbastele, kus elektrilöök nad tapab. Surematus lubab tuimalt tappa ka politseinikud, kes sind kinni püüda proovivad. Nähtamatuse kood annab võime teha mida iganes ilma, et sind nähtaks. Saad minna teesulu juurde ja seal autode vahel seisvad politseinikud ükshaaval maha lasta või leegiheitjaga põlema panna. Selle eest saab punkte Pluss ülesannete lahendamine, mis samuti sisaldab vägivalda. Näiteks esimesel tasemel võtad vastu ühe maffiagrupi tööotsa. Ülesandeks on võtta märgistatud takso, koguda sinna hunnik konkureeriva kamba mehi ja viia takso sadamasse, kus kraana selle hellalt uputab. Või võtad märgistatud bussi, kogud teise kamba pahaaimamatud vennad sinna, viid bussi oma tööandja koopasse ja seal lastakse see buss õhku. Sa võid ka tööandja kukele saata, lasta bussi ise õhku või hakata sellega mööda kõnniteed rallima.

Harva tahab minus mingi kiiks väljaelamist ja siis ma mängin seda, pannes samal ajal Winampist enda lemmikmuusika käima. Näiteks olen seda mänginud Unchaned Melody mingi instrumentaalversiooni saatel - tekib kaif, mida ma ei oska sõnadega kirjeldada. Olen seda mänginud veel house- ja ambientmuusikat kuulates.

Õudne tunne tekib vaadates, millised võimalused on mängutegelasele antud.

Doom on selle kõrval Muri peer. Seal tahavad sind rünnata eranditult kõik, kes sulle ette jäävad, ja nende välimus ei erine filmikoletiste omast - ülepingutatud jura, mis minu jaoks virtuaalmaailmas ei tööta.