Briti filosoof arvab, et soovimatud või puudega vastsündinud võiks tappa

No tõesti-tõesti, on täielik müstika, miks usuemojüngrid eelistavad tervete elujõuliste inimeste karistamist elujõuetule ja välakujunemata imikvärdjale? Kui mõnele näib raske sünnipuudega imiku mõrvamine ebaaus, siis see on kõigest vaid tema emotsionaalselt piiratud kiiks, nägemata kogukondlikku tervikpilti laiemalt. Siiski-siiski, on tunduvalt ebaausam(ebapraktilisem) koormata ja karistada terveid inimesi emodogmaga, mis julmalt käseb-soovitab kõigil elujõuetutele puudega olenditele kaasatundma ja oma eluunistused nende heaks ohverdama? Juhul kui puudega inimene saab oma eluga ise hakkama, siis respect, andku minna, aga vaevalt et ükski väärikas inimene tahak kaastunnet kerjates teistele vaid koormaks jalus lohiseda. Ja see peaks olema vaid lapsevanemate ja lähikondlaste enda otsustada, kas neil on soovi terve oma elu näiteks tulevikuta downi sündroomiga värdjat kantseldada või mitte. Aga kui vagadel emojumalasulastel omaenda reaalseid unistusi ja kainet mõtlemist peale piibli ajuvabadustehulluse teenimise tõesti pole, siis kasvatagu oma värdjalikult taevalikku kaastunnet üksi, ja ärgu esinegu oma silmakirjaliku emopuhanguga teistele kui mingi ülima tõekriteeriumiga. Isiklikult ei leia selles midagi kõrgelt austamis- ega igatsusväärset. Öäkk! – minul taoliste vaimukõrguste-joovastuste suhtes okserefleks veel täiesti töötab. Muidugi pimeusklik arvab jätkuvalt downi sündroomile selgeid kurjusest tulevaid põhjusi leiduvat, mida terved inimesed peavad jumala karistusena kui risti lõputult kandma.