Viimastel kuudel on Para-Webi ufoteemades esile kerkinud arutelu fenomeni üle, mis kannab tingnimetust „mehed mustas“. Tegemist on lääne ufoloogia (mitte ainult) ühe kõige huvitavama, ent samas vasturääkiva fenomeniga, mille puudutamata jätmine oleks mugav, kuid äärmiselt lühinägelik valik. Järgnevate ridade vältel püüame sõnastada nähtuse üldkirjelduse, esitada ainestikku puudutavaid kõnekamaid kaasuseid ja viimaks toome esile fenomeni toetavaid või ümberlükkavaid argumente. Ühtlasi pole välistatud alternatiivsed hüpoteesid.
„Mehed mustas“ fenomeni olemus
USA filmitööstus üllitas 1997. aastal teadusfantastika sugemetega keskpärase komöödia „Men in Black“, millele järgnes käesoleva sajandi algul teine osa. Käesoleval ajal lubatakse juba kolmandat. Filmide süžee teljeks ongi needsamad mehed mustas ja kogum nendega seonduvat modernset folkloori, mis ringleb ameeriklaste seas alates 20. sajandi keskpaigast. Mis see siis on – kas vaid nn linnalegendide värvikamaid arhetüüpe, aga ehk midagi enamat - reaalselt eksisteeriv seletamatu nähtus või tõsiseltvõetav vandenõuteooria -; mille kõikvõimas kapitalism muundab müüdavaks klišeeks?
Paljud UFO-dega (esineb ka üksikuid abduktsioonide ohvriks langenuid) kohtunud inimesed teavad rääkida, et nendega on ühendusse astunud kahtlased ametiisikud, kes püüavad neid kogetust vaikima sundida. Ometi on külaliste välisime ja käitumine enam kui pentsikud. Tihtilugu kannavad nad nagu nõelasilmast tulnud, kuid vanamoodsaid musti ülikondi ning nende autodki on tumedat värvi kõrgtasemel limusiinid, ehkki aastat paar-kolmkümmend moest maas. Sageli on „ametnike“ näod mongoliidsed, nahavärv inimese jaoks ebanormaalne, naha tekstuur kunstlik ja nad muutuvad pikemate kohtumiste lõpupoole kummaliselt jõuetuks. On esinenud juhuseid, mil mingist energialekkest pomisev mees mustas lahkub kiirendatud korras, ent kaotab vaevalt üle lävepaku jõudnuna nähtavuse. Eriti grotesksetel juhtudel kõneleb tundmatu tuvastamatu aktsendi või imeliku tämbriga, kahekesi tulles pöördutakse teineteise poole pika numbrijadaga, mis näib tähendavat šifreeritud informatsiooni.
Niisugused lood hakkasid valdavalt Põhja-Ameerikas levima 1940. ja 1950. aastatel. Ilmselt ei tasukski neid naljakaid lugusid tõsisemalt mõtestada, kui nendega ei kaasneks hulga tõsisemaid nähtusi ja isegi dokumenteeritud fakte. Kuuldused meestest mustast saavutasid haripunkti 60. aastatel, kuni 1. märtsil 1967 saadeti laiali Ühendriikide õhujõudude ringkiri „Ennast õhujõudude ohvitserideks nimetavatest isikutest“. Nimelt teavitasid arvukad reakodanikud sõjaväelasi neid külastanud ja üsna rafineeritud stiilis ähvardanud väidetavatest õhujõudude ametnikest, kelle isikud ja mõnel puhul isegi nõutud dokumentidest üleskirjutatud andmed tunnistati hiljem kehtetuteks. Veelgi enam, mitmed üsna vähetähenduslike UFO-kaugvaatluste tunnistajad rääkisid ufoloogidele, kuidas sellised mehed leidsid nad üles juba siis, kui nad polnud juhtumist kellelegi rääkinudki. Mitmel korral tegid mehed mustas oma jutu sees vihjeid varasematele ufokontaktidele või kontaktisikutele. Üksikutel juhtudel veendi või lausa sunniti inimesi hävitama nende valduses olevaid materiaalseid tõendeid (fotod, filmilõigud) tundmatutest lendavatest objektidest. Eriti ekstraordinaarsetel kaasustel sattusid löögi alla mitmed aktiivsed ufoloogid, kes ilmselt tulemuslikuks osutunud veenmistöö tagajärjel loobusid senisest tegevusest.
Maury Islandi juhtum
Varaseim teadaolev „mehed mustas“ intsident toimus juunis 1947 ja kannab oma toimumiskoha järgi nimetust Maury Islandi (väike saar Washingtoni lähedal) juhtum. 21. juunil 1947 (kolm päeva enne Kenneth Arnoldi kuulsat vaatlust) töötas meremees Harold A. Dahl Maury Islandi lähedal, tõmmates paadi pardale vees triivivaid palke. Paadis olid peale Dahli veel tema poeg, kaastööline ja koer. Seltskond nägi nelja kuni kuute (esmane FBI raport kõneleb neljast või viiest) paadist ülelendavat „sõõrikukujulist“ objekti. Dahli väitel paiknes iga objekti keskel ringikujuline auk, millest võis hoomata sinist taevast. Keskmise augu siseääri kattis väiksemate aukudega „vooderdis“. Üks objektidest näis olevat rikkis, lennates hüplevalt ja teisi peaaegu riivates. Suurem häda saabus siis, kui õhulaeva pardal olevatest aukudest hakkas langema mingisugust metalset räbu. Vigastada ei saanud mitte ainult Dahli paat, vaid ka tema poeg. Surmava löögi sai koer. Dahli väitel tegi ta lendobjektidest mitu fotot ning võttis kaasa metallitükid. Metall meenutas esmasel hinnangul valget plekki, ent oli kergesti volditav nagu ajalehepaber.
Järgmisel päeval külastas Dahli mees, kes kutsus ta lõunale. Dahl nõustus. Mees kandis musta ülikonda ja sõitis uue 1947. a Buickiga. Dahl pidas teda sõjaväejõudude esindajaks. Lõuna käigus uuris mees temalt eilse vaatluse detaile. Dahl polnud just kõige avameelsem vastaja. Ometi andis mees hoiatuse, et kui lugu peaks kuidagi avalikkuse ette jõudma, kannatavad eelkõige Dahli pereliikmed. Hilisemad skeptikud on võidutsenud, kuna ajuti väitis Dahl olevat kogu juhtumi luiskeloo. Samas on ta väitnud, et kõik vangerdused pidasid silmas tema perekonna turvalisust.
Ohust hoolimata rääkis Dahl juhtunust paranähtustest huvituvale Fred Crismanile, kes oli Dahli kolleeg ja ühtlasi paadi kaasomanik. Koos pidasid mehed saeveskit, milles töödeldi vees triivivat toorpuitu. Dahli palvel sõitis Crisman saarele ja kogus rannalt veelgi tundmatut metalliräbu. Ta saatis osa sellest Chicagosse, palvega näidis tuvastada. FBI raporti järgi (desinformatsioon jälgede segamise eemärgil?) sattus leid kõigepealt Ray Palmeri kätte (ulmekirjanik ja väljaande Amazing Sience Fiction toimetaja) või hoopis Chicago ülikooli, kus seda ei suudetud tuvastada ning siis kasutult edasisaadetuna Ray Palmeri valdusse. 24. juunil 1947 leidis aset Kenneth Arnoldi teedrajav vaatlus. Piloot Arnold võttis ühendust Palmeri kui tuntud seletamatute nähtuste kajastajaga ja 1948. a hakul ilmunud ajakirja Fate avanumbrit ehtiski Kenneth Arnoldi lendtaldrikute lugu.
Arnoldile ei jäänud märkamata tema poolt vaadeldud objektide sarnasus „sõõrikutega“, mida oli kirjeldanud Dahl. Ta lendas Idaho osariigi pealinnast Boisest Tacoma linna, et kohtuda hotellis Winthrop Crismani, Dahli ja vähemalt kolme kõrgema armeeohvitseriga. Mitu päeva väldanud kohtumise keskel hakkas üks kohtunutest (FBI kahtlustab enim Crismanit) lekitama meediasse detaile vestlustest. Anonüümsete telefonikõnede kaudu informeeriti kohalikke poliitikuid.
Kaks Arnoldi taotlusel saabunud õhujõudude ohvitseri, kapten William L. Davidson ja leitnant Frank M. Brown, otsustasid naasta Californiasse juba Tacomasse jõudmise päeval. Dahlgi plaanis lahkumist, peljates mehe mustas ähvardust. Ohvitserid põhjendasid kiiret lahkumist seoses järgmisel päeval tähistatava õhujõudude pühaga (1.08.1947). Kui ametnikud valmistusid lahkuma, andis Crisman neile mõningaid materjalinäidiseid. Õnnetuseks kukkus nende lennuk alla Kelso linna lähedal üsna varsti pärast Tacomat, tappes mõlemad mehed. 2007. aastal raporteeriti avariipaiga taasuurimisest Mc Chordi mägismaal. Vrakki uurinud juurdlusgrupp selgitas, et tegemist oli õnnetusjuhtumiga, mitte sabotaažiga. Ometi jäid põhjused rohkem kui salapärasteks – lennuk olevat kaotanud juhitavuse ootamatult purunenud vasaku tiiva ja sabaosas asunud vasaku mootori süttimise tõttu. Hämmastust tekib vassimine kahe lennukilt pääsenud isiku ümber, kes maandusid langevarjuga. Esimest mainisid võimud kui lennuki personali liiget, teist reisisaatjana. Tegelikult olid nad seersant Elmer L. Taft ja tehniline seersant Woodrow D. Matthews. Pikka aega põhjendasid õhujõud meeste salastatust nende ülesandega transportida salajast pagasit, alles pärast mõlema surma tunnistati antud isikute seotust Dahli-kaasuse uurimisega.
Crisman teavitas Arnoldit lennuõnnetusest järgmisel varahommikul ja kolmik kogunes tagasi hotelli, et arutada olukorda. Arnold oli vahepeal sinna kutsunud veel ühe isiku, kes osaliselt tuvastatud FBI dokumentide järgi on identifitseeritav kui kapten E. H. Smith (teatud allikates E. J. Smith) tsiviillennundusest. Smith oli juhtumisi FBI informaator. Tema ettekande järgi kohtus Arnoldiga ka Paul Lance ajalehe Tacoma Times toimetusest, rääkides talle anonüümse telefonikõne kaudu toimetusele edastatud kuuldustest, et ohvitseride lennuk tulistati Kelso kohal alla 20 mm kaliibriga relvast ja väidetavalt tulistati Rainieri mäelt (Washingtoni lähedal) leitud mereväelennukit sarnasest relvast. Helistaja isik jäi teadmata, kuid Smithi informatsiooni kohaselt polnud tegemist mehega.
Dahlilt küsiti fotosid, mida ta oli teinud lendtaldrikutest Maury Islandi vaatluse ajal. Grupp läks Dahli auto juurde. Dahl ei suutnud fotosid leida, tõdedes hämmastunult nende kaotsiminekut auto kindalaekast. Dahl märkis, et pildid olid halva kvaliteediga ja objektide kujutised hägused. Hiljem ta oma tunnistusi piltide suhtes ei muutnud. Hilisemad ufoloogid on püüdnud leida fotokoopiaid Crismani arhiivist, ent unikaalsed tõendusmaterjalid kadusid kui vits vette. Muide, grupp kohtujaid püüdis Dahli paadiga sõita Maury Islandile. Paadi mootor vedas alt. Kui Dahlilt küsiti, milliseid paadi detaile olid metallitükid vigastanud, osutas Dahl tuuleklaasile, signaalseadmele ja laternale. Smith möönis FBI-le, et antud kohad olid tõepoolest värskelt parandatud.
Kummaline on sündmuse peatunnistaja Harold A. Dahli jäljetu kadumine. Kas ta otsustas tunnistajate surmadest hirmutatult ise „kaduda“ või ta kaotati? Dahli poeg, kes sai Maury Islandi vaatluse kestel vigastada, põgenes Montanasse. Crisman, kes oli II maailmasõja veteran, kutsuti ootamatult järelteenistusse Alaskale ja saadeti varsti Gröönimaale. Paul Lance väljaandest Tacoma Times suri seletamatutel põhjustel kaks nädalat pärast Arnoldi informeerimist. Tähelepanu väärib Kenneth Arnoldi endaga toimunu. Lahkunud lennukil Tacomast, tegi ta vahepeatuse Pendeltoni linnas Oregonis, misjärel varsti peale õhkutõusmist hakkas tema lennuki mootor streikima. Napilt õnnestus lennuk maandada. Pole ime, et hilisemas elus jäi algul avatud ning kogemusi jagav Arnold tagasitõmbunud ja koguni tõrjuvaks meheks. Ilmselt mõjutasid teda ka FBI suunised. Kenneth Arnold suri 1984. aastal.
Ufouurija Albert K. Bender, kes Ray Palmeri esmaavaldustest inspireerituna püüdis levitada Dahli juhtumit, sulges aastal 1953 Rahvusvahelise Lendavate Taldrikute Büroo. Põhjuseks tõi ta kolme mehe mustas ähvardava külastuse. Mehed mustas fenomeni aitas massiteadvusesse viia tema raamat „Lendavad taldrikud ja kolm meest“, mis põhjustas konservatiivsemate ufoloogide seas kollektiivse pahameeletormi. Ometi on Dahli ja Crismaniga vahetult kokkupuutunud Palmer väitnud, et teda külastasid samuti mehed mustas, kes veensid Palmerit mitte avalikustama Kelso lennukatastroofi juhtumit. Kapten Edward J. Ruppelt, Sinise Raamatu projekti koordinaator, kuulutas 50. aastatel nn Maury Islandi juhtumi valeks. Alles viimasel ajal valikuliselt ja moonutustega FBI poolt avaldatud pindmised UFO-failid lubavad siiski väita, et asjassepühendatud institutsioonid teavad sellegi kaasuse osas avalikkusest kaugelt rohkem.
Juhumi kohta:
http://en.wikipedia.org/wiki/Maury_Island_incident - Wikipedia Maury Islandi juhtumist
http://www.ufoevidence.org/documents/doc1041.htm - Maury Islandi juhtumi seostest Kenneth Arnoldi vaatluse ja Roswelli katastroofiga
http://www.youtube.com/watch?v=uRwVpLK86ko - Dokumentaalsaade Maury Islandi juhtumi uuematest uuringutest
Lõpetaksin siinkohal, et kunagi jätkata. Väga pikk jada pole internetikeskkonnas parim esitusviis. Mida sügavamale ufoajaloo saladustesse tungida, seda rohkem tekib küsimusi antud kaasuse ja teema kohta üldisemalt. Et teema tundub vähemalt siinkirjutaja jaoks intrigeeriv, pakub see ehk teistelegi huvi.
Abi
