Tänud eelpostitajatele tegelikult intrigeeriva teema „elluäratamise“ ja uute huvitavate lisaviidete eest. Hetkel Derrel Simsi ja tema projekti ülevaate lõpetamiseks lisaks massiliste inimröövide-implantaatide kohta veel seda, et isegi analüüsiva skeptikuna tuleks tunnistada kiibiteooria „dramaatilist potentsiaali“. Mõnede ufoloogide arvates on röövimise ohvriks langenud ligemale üks inimene viiekümnest (enamik seda ei mäleta). Selle arvamuse taustal ei tundugi jutud tulnukate invasioonist Maale enam absurdina. Milleks peaksidki maavälised korraldama inimkonnale mingi avaliku demonstratsiooni või pidama relvasõda, kui neil on võimalus vaid ühe nupulevajutusega juhtida meie emotsioone ning käitumist? Igatahes vajab see teema veel kunagi pikemat arutelu.
Kariloomade mutilatsioonid
Ufoloogia paljude vastakate valdkondade seast moodustavad loomade mutilatsioonid mõneti kummalise küsimärgi – ühelt poolt on need tuntud isegi pädevamatele reahuvilistele, ent teisalt eiravad antud temaatikat mitmedki professionaalsed ufoloogid. Seda lausa kuritegeliku ükskõiksusega. Mutilatsioonid, mille all peetakse silmas kariloomade - lehmad, hobused, lambad jne - seletamatuid vigastusi (kirurgilise täpsusega eemaldatud pehmed koed ja organid nagu mokad, keel, süda, aju, maks, suguelundid), millega kaasneb looma surm. Tihti on korjus ka verest tühjaks imetud, kahjustamata teisi siseelundeid või kehaosi. Isegi kaua väljasolnud korjuste puhul pole märgata erilist lagunemisprotsessi, kuna ümbruses levib tundmatu desinfitseeriva aine lõhn. Surnukeha väldivad kõik loomad. Fenomenile ei pöörataks nõnda suurt tähelepanu, kui liiga sageli poleks vahetult enne leide märgatud paanikas loomakarjade kohal lendavaid tundmatuid objekte. Niisuguseid kaasuseid teatakse tänaseks tuhandeid. Järgnevalt vaatleme, kuidas sai fenomen üldtuntuks ja tutvustame lühidalt alternatiivseid seletusi.
Kuuldused kummaliselt vigastatud veisekorjustest Inglismaal levisid juba 19. saj lõpul ning 20. saj algul. Laiemalt jõudsid mutilatsioonid avalikkuse teadvuseni 60. aastatel, kui ajakirjandus tõi esile Ameerika hobuse Sinppy/Lady kurva loo. 1967. aasta 7. septembri õhtul oli Colorado osariigis Alamosa linnast 30 km eemal asuvas farmis hobuste jootmiskord. Teiste seas jõi kogu farmi lemmik, kolmeaastane sarmikas hobu Lady. Loom kuulus Nelli Lewisele, kes oli ta saanud kingitusena oma abikaasalt, kuid elas naise venna Harry Kingi hoolel. Samal päeval nägi farmrahvas puude kohal hiilgavat ja surisevat eset. Järgmisel õhtul hobune jooma ei ilmunud. 9. septembri hommikul leidis Harry King Lady karjamaalt surnuna.
Imestust äratas korjuse seisukord. Ratsu turjalt ja peast oli puudu paar lihatükki. Polnud näha haavadele iseloomulikku verd, need kohad olid puhtad. Ümbruses levis ravimi või desinfitseeriva aine lõhn. Saja meetri kaugusel leiti maapinnas kuus väiksemat ümarat süvendit. Kagu suunas avastati 75meetrise läbimõõduga alalt musta nõge meenutavat ainet, mis moodustas ühtlase ovaalse kihi. Hobuse luud muutsid päeva-pooleteise vältel valgest punaseks ning seejärel mustaks. Musta ainega piirkond näitas kõrgenenud radioaktiivsust.
Mis oli sellisel preeriaalal (Alamosa linna ümber laiub liivane Sain Luis Valley org), kus leidub piisavalt karjavargaid koiottidest inimesteni, ühe hobuse surmas niivõrd erilist? Esiteks on antud kaasus üks esimesi meediasse jõudnud mutilatsiooni-juhtumeid ja avas üldtuntuks kujunedes tänaseni kestva samalaadsete kaasuste rea. Mainitud juhtumi puhul tegid aga ajakirjanikud ühe apsaka, mis illustreerib kujundlikult kõikvõimsa massimeedia voorusi ja puudusi stereotüüpide kujundamisel. Tegelikult kandis ohvriks langenud hobune nime Lady, ent millegipärast esitleti teda avalikkusele Snippyna, kes oli hoopis farmi teine hobune. Valenimi kinnistus ja täpsustust ei peetud enam vajalikuks. Sama eksitust on korranud paljud hilisemad ufoloogid. Teiseks on juhtum väljapaistev uurimise seisukohalt, kuna see sai harvaesineva teadusliku analüüsi osaliseks. Sellega tegelesid lokaalsed ametimehed, siis kohalikud keskonnanomaaliate uurijad (NICAP - National Investigations Committee On Aerial Phenomena) ja kohal olid ka vastmoodustatud Colorado ülikooli esindajad. Ülikooli rühma patoloog, kes töötas kosmoselendudega seotud haiguste spetsialistina, omandas haruldase loa Lady lahkamiseks. Lahang osutus sensatsiooniliseks – loomal polnud aju ega magu ning rindkeres olevad elundid olid kadunud. Tähtis on fakt, et enne lahkamist puudusid hobuse kehal sisselõiked. Spetsialistid välistasid inimtegevusliku ekstraheerimise võimaluse, rääkimata loomtekkeliste vigastuste esinemisest. Skeptikud süüdistasid pererahvast. Ometi abistas uurijaid juhus, mis pakkus hea võrdluse. NICAP-i mehed leidsid poolteist kuud hiljem naaberfarmist ilmselt maise surma läbi lahkunud hobuse. Korjusest levis ebameeldiv lõhn, see oli raipesööjate tallermaa. Lady turjalt leitud vähesed ussid olid surnud. Muide, Lewiste pere liikmed ja sündmuskohal käinud eksperdid põdesid pärast toimunut lühiajalisi tervisekomplikatsioone.
Mida arvata kariloomade mutilatsioonidest? Igal aastal registreeritakse arvukalt leide mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid ka Mehhikos, Panamas, Puerto Ricos, Brasiilias, Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal ja Rootsis. Läbi aastakümnete on pakutud neile „inimmõistuslikke“ lahendusi hullunud satanistide tegevusest kuni salajaste keemakatsetuseni. Üksikisikute aktsioonivõimaluse välistavad enamasti mutatsioonide massiline hulk ning ülimat kirurgilist täpsust tagava (laser)tehnika rakendamine. Isegi valitsuste salajased keemiakatsetused näivad olevat välistatud, kuna eraomandisse tungimise, karilooma varastamise, tema peal keemiarelva katsetamise ühes mutatsiooni lavastamise ja korjuse tagasitoimetamise asemel oleks lihtsam need loomad osta. Harvadel juhtumitel, mil sandistatud on suurem hulk loomi, tundub kari olevat justkui jalgadelt mahaniidetud. Vettpidavam näib olevat „hallide“ tulnukate teooria. Mitmetel puhkudel on tunnistajad näinud valguskiirega UFOsse tõmmatavaid hüsteeriliselt ammuvaid ja rabelevaid lehmi. Ekstraordinaarseks kuid veenvaks tuleb lugeda 1973. aasta maikuus Houstonis aset leidnud juhtumit, mida hiljem taandushüpnoosi seisundisse viidud ema ning tütar kirjeldasid kui inimröövi ja mutilatsiooni segu.
Millised on tulnukate mutilatsioonide võimalikud põhjused? Levinuim (samas üsa arvestav) hüpotees leiab, et osad tulnukaliigid vajavad Maal viibides elutegevuseks ja humanoidide-inimeste vaheliste hübriidide loomiseks imetajaid proteiini- ja süsivesiniketootjatena. Siit on ainult üks samm inimeste sandistamise või isegi tapmiseni. Igatahes on mutilatsioone kõige kõrgemal tasandil uurinud FBI ja CIA. Tulemused salastatakse. Lääne ufoloogidest on kariloomade mutilatsioonide uurimisel aastakümneid tänuväärset tööd teinud Linda Moulton Howe. Mutilatsioonide kõrgaeg oli 70. aastatel, mil ainuüksi Ameerika Ühendriikides registreeriti üle 10 000 leiu. Vahepeal vaibunud tendents pole siiski täielikult kadunud, nagu näitab selleski foorumis leitav Müstiku viide hiljuti Kansas City regioonis toimunule.
Teema kohta:
Raamatud
UFO. Müüt või reaalsus?; Simpson, Marek; Sünnimaa; Viljandi; 1998; lk 62-67
Ufopäevikud; Volke, Igor; Baltic Media OÜ; Tallinn; 1998; lk 157-159
Internet
http://en.wikipedia.org/wiki/Cattle_mutilation - Wikipedia kariloomade mutilatsioonidest
http://www.ufocasebook.com/doratyabduction.html - Houstoni inimrööv-mutilatsioon
http://www.qsl.net/w5www/mutilation.html - Linda Moulton Howe uuringutest
Abi
