Vesta - tumesinine tulnukas Varbolas

Vesta, olles pinnuks silmas roomlastele, kelle tee neid kaugele põhjalasse, päikese elupaika tõi, oli viimastele niivõrd kõva pähkel, et teda ei suudetudki "kõrvaldada," selle asemel otsustati päikese poeg hoopis oksa tõmmata. Ent seda tehti hoopistükkis jalgest, nii ta siis seal tammevõra küljes rippus kolm aastat ja neli kuud.

Huvitav paralleel tekib selle infokillu juures Odini, kui Vesta teise ja palju vanema kehastusega - oli ju Odin see, kes Yggdrasili okste vahel abituna rippus, üheksa päeva, haavatuna odatorkest. Tagurpidi poomine on aga paralleel veel ühele suhteliselt sarnasele olukorrale - Peetruse tagurpidi ristilöömine koos odatorkega roiete vahele, nagu see tol ajal kombeks oli.

Kuna tegemist oli Vesta puhul roomlastega, on seda huvitavam see, mil moel nad suhtusid kohalikku, ilmselgelt meesväge kandvasse vaimolendisse, teades, et Vesta roomlaste jaoks oli naisaspektist lähtuv jumalanna, keda seostati kodukolde ja perekonnaga. Võibolla ei teadnud nad tema nime? Aga kuidas nad teda siis kutsusid...