Deefa baasist (pika jutu teine osa)

Jaa,... elu siin universumis on vaat, kohustuslik ja laialt levinud. Aga... tsivilisatsioon, sorry? - on lühiajaline, üliharv erand. Oma kestvusega võrraldav hetkelise sähvatusega. Tsivilisatsiooni sõbraks ja vaenlaseks on üliharv juhus, mis korraks loob ja siis käigult hävitab.
Veendumus, et kuskil mujal on meist targemad, paremad ja inimsõbralikumad tsivilisatsioonid - on loonud meis vastiku "raiska-hävita" suhtumise, kus rõhuasetus on usul "küll keegi parem/targem tuleb ja meid omast prügist välja tirib!"

Millevõrra meie elu muutub siin vastikumaks, siis sellevõrra nihkuvad tulnukad ja nende maa-alused baasid meile lähemale! Oma tänapäevase vastutuse me kandime süüdimatult tulnukate kraesse. Ja see on meist, igatahes, väga inetu!

Tasuks leppida oma "universumis üksiolemisega" ja kanda ise hoolt oma keskonna eest! Ehk siis on meil tee lühem supertsivilisatsioonini, mille loominguks saab olema looduskeskondade loomine... uutel planeetidel?