Kustutamine, modereerimine ja personali roll

Alustuseks saagu mainitud, et oman loodusteaduslikku haridustausta, kuid suhtun maailma pigem nagu Fox Mulder: "I want to believe". Ma ei kahtle, et "uhhuunduse" vallas leidub palju eksitusi, naiivsust ja sihilikku pettust (siinkohal teevad skeptikud tänuväärset tööd, vastavatele ohtudele tähelepanu juhtides). Teisalt on nii omaenda kui sugulaste-tuttavate vahetud kogemused, samuti teemakohane lugemus ja juurdlemine viinud mu seisukohale, et viiele meelele ja peavooluteadusele tabamatu "teine maailm" eksisteerib.

Chaose "skepsise-sõela" õnnelikult läbinud keravälk sarnaneb üpris tugevasti paranähtusele, kuna sellel puudub teaduslik seletus ning see ilmneb väga harva ja prognoosimatult, pakkudes vaatlemisvõimalust vaid vähestele inimestele. Lisaks ei ole katsed keravälku kunstlikult esile kutsuda osutunud kuigi edukaiks. Sestap on isegi veidi üllatav, et teadusüldsus keravälgu reaalsust valdavalt tunnistab. Selle põhipõhjuseks on ilmselt keravälgu kaasnemine äikesega, mis justkui viitab asjaolule, et tegu on siiski "maise", olgugi salapärase nähtusega. Hästi on teada ka füüsik Richmanni hukk keravälgu läbi - ikkagi "üks omadest" (nt inimese spontaanse süttimise fenomen pole õnneks veel ühtki tähtsat teadusemeest tabanud, mistõttu see ka pigem kahtlaste kilda loetakse). Kummatigi leidub teadlasi, kes ka keravälku hallutsinatsiooniks taandada püüavad. Ma pakuksin siia naljapärast juurde alternatiivse paraloogilise hüpoteesi, et keravälk on piksepilvest ammutatud energia abil materialiseerunud "anorgaaniline". Lükaku head skeptikud see ümber, kui suudavad! (Muide, kui minu hüpotees peaks juhtumisi pälvima paraloogide massilise poolehoiu ja meediumliku kinnituse, võib kahtlustada, et märgatavalt suureneks ka halluka-hüpoteesi toetus skeptilistes ringkondades.)

Et mitte teemast liialt hälbida, lisaksin oma arvamuse skeptikute-parahoolikute vastasseisu kohta. Ühelt poolt on ka kõige paadunumal materialistist paduskeptikul õigus foorumis osaleda, juhul kui ta suudab seda teha kooskõlas reeglitega, jäädes viisakaks ja austades õigust teistsugusele arvamusele (maailmapildile). Teisalt on aga elu näidanud, et seesugused isikud seda pahatihti ei suuda, kippudes "lollide uhhuudega" ülbitsema ja oma käsitlust peale suruma. Mõistagi tekitab see ägedamates para-inimestes pahameelt: mis nad tulevad meie õuele kaklema.

On loomulik ja paratamatu, et erineva elukogemuse, suhtlusringi, eelistuse ja soodumuse korral jõutakse erinevatele järeldustele maailma kohta. Mõistan endi meelest parima reaalsuse tunnetamis- ja tõlgendusviisi leidnud skeptikute iha oma vaimuvalgust ka "naiivsete harimatute uhhuulaste" seas levitada. Sarnase patroneeriva üleolekuga on eurooplastest misjonärid jm "kultuuritoojad" kohelnud primitiivseiks peetud põlisrahvaid üle maailma. Alles viimastel kümnenditel on hakatud mõistma sellise suhtumisviisi ekslikkust ja kahjulikkust ning avastatud, et nn tsiviliseeritud maailmal on "metslastelt" nii mõndagi õppida. Selles osas avab silmi näiteks Jeremy Narby raamat "Kosmiline siug". Ise usun, et sarnaselt võib areneda ka skeptikute-paraloogide vastasseis. Aga see eeldab teatud kriitilist massi isikuid, kes suudavad säilitada oma maailmapildi suhtes avatud hoiaku, suhtudes kaasinimeste isiklikesse kogemustesse ning veendumustesse huvi ja lugupidamisega. Juhul kui seda ei suudeta, tasuks pigem "püsida oma liivakastis", selmet asuda pidama kasutut sõnasõda, mis laiemas plaanis vaadatuna meie niigi mureküllasesse ühiskonda veelgi negatiivsust lisab.