Saksamaal möllav tapjabakter on hoopis terrorirünnak

Mina liigitaks Saksamaa tapjabakteri samasse klassi linnugripi, seagripi ja muude sarnaste ravimitööstuse poolt valla päästetud kasumit tootvate "moehaigustega".

Mahetootmine (mürke, väetisi ja geneetiliselt muundatud taimi ei kasutata) ja automatiseeritud efektiivne suurtootmine pole üksteist välistavad.

Mina näen Eesti mahepõllumajanduse arengut sellisena, et robotid tõmbavad märtsis suurtele Eesti põldudele kile peale ja saadud kasvuhoones saadakse ettekasvatatud taimede abil mitu saaki aastas aprillist oktoobrini - kuna mürke ja väetisi ei kasutata, oleks tegu mahetootmisega.

Igale kahjurile on olemas tema looduslik vaenlane - näiteks Luunja kurgitööstuses ei kasutata enam mürke, vaid biotõrjet, kus laboris paljundatud head sitikad/bakterid lastakse kasvuhoonesse lahti ja nad söövad ära pahad sitikad/bakterid.
Sarnast mürgivaba biotõrjet saaks kasutada iga taimeliigi kasvatamise korral.

Näiteks olen ma eksperimendi korras saanud aastas viis hernesaaki ettekasvatatud taimede abil.
Kui hernes külvata väiksesse kasti 5cm vahedega, mille ristlõige on 5cm sügav ja 2 cm lai, siis vähem kui kuu jooksul kasvab sellises väikses kastis ca 10 cm kõrgune hernes - üksteise kõrval olevad kastid on eraldatud 10cm kõrguse klaasiga, et herned kokku ei kasvaks.
Kui selline "ettekasvatatud" hernes istutada koos mullapalliga maha (või 25 cm sügavusse ja 10cm laiusse kasti), siis kuu jooksul saavad nii rohelised hernekaunad söögikõlblikuks.
Nii saaks Eestis 5 saaki herneid: mais, juunis, juulis, augustis, septemberis.
Sarnaselt saaks Eestis mittu saaki kartulitest, kui neid turbas ette kasvatada ja 10cm kõrguste kasvudega kartulid mulla sisse istutada.

Kui lisaks põllumajanduslike robotite tootmisele ja kasutamisele tegeleks Eesti põllumajandus ka oma põldudelt/kasvumajadelt pärineva vana kile uueks sulatamisega, suudaks Eesti omale taimi kasvatada nii odavalt, et mingeid eurotoetusi poleks vajagi.